Niisama plära

Eelmises postituses andsin teada, et olen tagasi blogimas, aga ise olin nüüd jälle üle kuu aja vait. Ei suuda olla järjepidev blogiga ja kui ongi viitsimist olla, siis ei ole ideid millest postitada. Mul on kuidagi blokk ka tekkinud selle osas, mida ma soovin jagada ja mida mitte ja ongi raske leida seda tasakaalu – mida võiks/peaks/tahaks avaldada ja mida mitte. Samas mulle meeldib blogida ja ei tahaks seda päris kõrvale ka jätta, vähemalt mitte praegu veel.

Täiesti teisel teemal jätkates, siiiis… nii hea on, kui kooliasju enam tegema ei pea ja mingid ülesanded või lõputöö kirjutamine ei tiksu kuklas. Peale tööd on õhtud vabad ja saab teha, mida tahad. Kuigi ma ei tea, kauaks see nii jääb, sest mul vaikselt liiguvad mõtted ühe teise eriala ja karjääri muutmise suunas. Kuna miski pole veel kindel (sh ka mitte mu mõtted edasiste plaanide osas), siis ma praegu pikemalt sellel ei peatuks.

Mu tööl käimine on muidugi omaette nali praegu, sest umbes korra kuus on Mathias haige ja mina siis pean olema temaga hoolduslehel. Mis muud kui lasteaias käimise rõõmud. Kevadel ja suvel, kui ta oli kodus, ei olnud ta kordagi haige. Praegu olen ka temaga veel selle nädala lõpuni kodus. Seekord oli tal mingi eriti vastik haigus. Palavik 4 päeva, kõrvavalu, peavalu ja kui need üle läksid, siis tuli kohe peale nohu ja köha. Sain Mathiase käest ise ka haiguse ja viimased 4 päeva on selline tuumanohu olnud, et ma ei tea… ja palavik oli mul endal ka 2 päeva. Ma olin viimati palavikuga haige mingi 2 aastat tagasi. Aa sellest ajast on mul “hea” storytime ka.

Mul oli tookord suht kõrge palavik, ikka mingi siuke 38+°C ja mul oli vaja kooli praktikumi kohale ronida. Ma ei mäleta, kuidas ma suutsin ise sõita Põlvast Tartusse ja tagasi. Praktikumist mäletan ainult nii palju, et pilt suht virvendas, keskenduda ei suutnud absoluutselt ja tahtsin kogu aeg ainult pikali olla (mida ilmselgelt teha ei saanud). Siiamaani imestan, kuidas ma suutsin seal ära käia. Kui te nüüd küsite, miks ma sinna haigena kohale ronisin, siis põhjuseks oli see, et ma ei tahtnud puudutud praktikumi eest referaati või esseed kirjutada (ei mäleta enam kumba puudumise eest tegema pidi). Põhimõtteliselt ma ei kahetse, et käisin, sest kirjatööst pääsesin, aga kogemuse mõttes 10/10st ei soovita. 😀

Igatahes, praegu ootan kannatamatult kuna see nohu üle läheb, sest tahaks normaalselt hingata, magada ja süüa jälle. Ja siis tahaks tööle ka minna, sest raha on vaja teenida. Lõpetangi siinkohal praegu ära ja loodan, et ma suudan järgmise postituse teha varem kui kuu aja pärast! 😀

Siis kui tööl sai käidud ehk mina tööl 😀

2 kommentaari “Niisama plära

  1. Issand, endal tulid ka kohe meelde need korrad kui sai ülikoolis tähtsates loengutes käidud isegi palavikuga või väga halva enesetundega, kuna ei tahtnud asendusülesandeid või ei saanud lihtsalt lubada maha jäämist. Päris hull ikka, selles mõttes hea, et nüüd nii palju digiloenguid ka tulnud ja keegi haigena enam kooli või tööle väga ei roni.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s