Markus: Mathias 1-aastane!

Mathiase sünnist on tänaseks möödas juba veidi üle aasta ning armsast imikust kasvanud üks ütlemata asjalik ja arukas (ja üha armsam) maimik. Viimased tosin kuud on olnud kõike muud kui kerged, kuid sellest hoolimata on need olnud mu senise elu vaieldamatult õnnelikumad. Need hetked, mil peale pikka tööpäeva koju jõudes sulle naeratav marakratt uksele vastu jookseb või sind puhkepäeva hommikul seljas ukerdades üles äratab, on hindamatud ja kaaluvad kõik muu ümbritseva üles.

Küllap aga ei tulnud Sa siia ühe lapsevanema heietusi lugema, vaid tahad hoopis teada, kuidas Mathiasel läheb ning mida ta viimase kuu jooksul teinud ja oma oskuste arsenali juurde õppinud on. Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, alustas Agu Sihvka oma aruandeid ikka ja alati täpselt algusest. Väärt praktika tasub järgimist, mistõttu alustame siis algusest ning püüame erinevaid kõrvalepõikeid tehes rõõmsasti esimese eluaasta lõppu välja jõuda.

Kangelasjutud, eeposed ja saagad kipuvad reeglina algama jubedaid kannatusi ja musti murepilvi kujutades ning triivivad seejärel õnnelikku lõppsadamasse. Nii algas ka Mathiase kaheteistkümnes elukuu kannatades, sest järjekordne (jumalteabmitmes) haigus otsustas taaskord väikemehe maha murda. Lõpuks arenes kerge tatitõbi selleni, et Mathiasel tekkis esimest korda väga äge ja tõsine köha, mistõttu õnnestus tal taaskord pool päeva Põlva haigla lasteosakonna palatis mingisuguste laulvate pärdikute raamatu ja muude arusaamatute vidinatega mängida.

Evelin otsustas temaga lihtsalt perearsti juurde kontrolli minna ja kuivõrd haigla on nii lähedal, et isegi jõululaupäeval kannatab plätudes läbi pargi visiidile lipsata, siis võtmeid, telefone ja muid moodsaks eluks vajalikke abivahendeid muidugi kaasa ei võetud. Suutsin umbes 1,5h kodus ära istuda ja oodata, kui lõpuks kannatus katkes – üheltpoolt mure lapse pärast ning teisalt vajadus Tartusse kooli minna (kuhu ma siiski ei jõudnud) – ning tegin tervele Põlva haiglale umbes kolm tiiru peale, et neid üles leida. Lõpuks põrkasin koridoris kokku perearstiga, kes suunas lasteosakonda, kus hämmeldunud nägudega prouad mind siiski õigesse tuppa laulvate pärdikutega raamatuni juhatasid.

Peale haigla õnnestus Mathiasel kuu jooksul paar visiiti veel teha – korra käisime külas sõber Valteril, kelle juures on alati uusi ja huvitavaid mänguasju, mida Mathiasele põhjalikult menetleda meeldib. Seltskonnaürituste kõrgaeg saabus aga kuu keskel, kui 17. märtsi õhtupoolikul õnnestus Mathiasel üheskoos Tanieliga (kes on üsna lähedalt aga keerulise ametinimetusega sugulane) mürada ning päev hiljem kutsuti endale terve mängutoatäis kamraade lisaks. Tegelikult oli kutsujaks hoopis sugulane Lisett (jälle mitte väga kaugelt, aga keeruliselt), kes pidas Põlvas Linnupesakese mängumaal oma kolme aasta sünnipäevaprallet. Pidu oli uhke ja kui Mathias oli alguses pisut ebalev ning võõrastav, siis lõpuks nautis pidu täiega (noh, isasse). Igatahes mauras lõpuks mööda mängumaad ringi ning üritas hoolimata sabotööride vastutegevusest kõikvõimalikke torne ja muid kandekonstruktsioone valmis meisterdada.

22. märtsil, mil peoovatsioonid juba veidi jahenenud ning Mathiasel mahti uuteks tegemisteks, võttis väike bandiit (järjekordne vahva hüüdnimi) koos emaga ette fotosessiooni. Kuivõrd isa ei mõju piltide kvaliteedile reeglina hästi, siis võeti seekord kaasa hoopis Mathiase vanaema, vanaisa ja tädi Grete. Tegelikult oli ühine fotosessioon jõulukingitus Evelini vanematele ning ühe osa piltide põhjal, mille Evelin Mathiase sünnipäevaks kätte sai, võib väita, et Anett tegi oma stuudios taaskord suurepärast tööd. Võrreldes eelmise korraga tundub, et ka Mathias oli natukene koostööaltim, sest jõulupilte tehes oli teda küll üpris keeruline kaadrisse püüda. Täpselt nii nagu toona, on ka sel korral ohtrasti jäädvustusi rõõmsast, naervast ja lustivast Mathiasest, mis vaadates alati endalgi naeru näole toovad.

Fotosessioonist toibumiseks kulus taas terve nädalavahetus ning seda kõike ikka selleks, et esmaspäeval taas uue hooga pihta hakata. 25. märtsil sai Mathias 1aastaseks, mispuhul korraldati meie tagasihoidlikus kodus mitte-nii-väga-tagasihoidlik koogisöömisvõistlus. Pidupäevaks tellisime Maiasmaalt ühe uhke karupoja-tordi ning ka Mathiase vanavanaema kostitas meid oma firmaroa, et mitte öelda tippteose nime vääriva koogiga. Tähtsa ürituse puhul sai ka peoperemees ise esimest korda kooki mekkida ning tundub, et magusasoolika on ta küll emalt pärinud, sest isu järjekordse koogidoosi järgi ei paistnud sugugi vaibuvat.

Lisaks esimesele koogisöömisele ütles Mathias sel päeval ka esimese sõna – kas seda nüüd kohe ametlikult välja maksab kuulutada, aga vähemalt vanematele pakkus kõnealune episood tublisti nalja. Eelmisel õhtul saatsid Mathiase magama isa konkreetsed juhtnöörid: “Homme ärgates oled sa juba 1aastane, paluks nüüd ka üks sõna selgeks õppida”. Hommikul, mil tuba veel mõnusalt hämar ja korterit täitmas õnnis vaikus, tõstis noorhärra ühtäkki pea püsti nagu urust välja piiluv surikaat ja lausus kõva ning selge häälega “SIMBA!”. Nii palju siis “emmest” või “issist”, kõige tähtsamate asukate nimed ikka eelisjärjekorras.

Kodune koogisöömine ei jäänud aga ainsaks sünnipäevaürituseks ning sama nädala pühapäeval tegime kollektiivse salati- ja pirukamanustamise mõõduvõtu ka Mathiase lähisugulastega. Mathiasel oli lõbu laialt, sest pidusööming leidis aset vanaema avaras korteris, kus koos Carolini ja Gretega tore väsimatult ringi joosta ja mürgeldada. Veidi ka kingitustest. Meie kinkisime Mathiasele Little Dutch firma kraami – motoorikakeskuse, ksülofoni ja ralliraja – mis seni veel igapäevaselt kasutuses on. Teistelt sai Mathias Pikleri kolmnurga (nüüd ei saa teda enam silmist lasta), riideid, kiige, kolm raamatut (sest ta on sõna otseses mõttes raamatukoi ja tähenärija), väikese rongi (mille peale kaikus lustlik naer taevani), täheklotsid ja vägeva valge Mersu, millega ringi kärutada (mis isa üldse kadedaks ei teinud, sest isal on ka valge…Opel…millega ei saa väga hästi ringi kärutada).

Mida Mathias viimase kuu ajaga õppinud on ja mida talle teha meeldib? Kindlasti on ta osavamaks muutunud erinevate jookide manustamisel üle tassiserva – kuivõrd väljas on suur kevad ja kased-vahtrad jooksevad, siis on Mathiaski magusaid puujooke mekkida saanud ning kruus magusa kraamiga suult väga ära tulla ei taha. Isale valmistab muidugi suurt rõõmu see, et poiss on selgeks saanud palli veeretamise, selle tassimise ja ka viskamise (näiteks pesumasinasse ja vanni) ning kõike seda harjutab ta muidugi korraliku Molteni korvpalliga. Lisaks on Mathias hakanud asju tooma ja andma (eriti meelsasti kui talle “aitäh” öeldakse), vanematele on ta suureks abiks ka majapidamistööde, näiteks pesu kuivama panemise, juures.

Üheks meelisharrastuseks on asjade üksteise otsa või sisse toppimine – ebaloogiliste tornide ladumises on ta taaskord ühelt lapsevanemalt tublisti eeskuju võtnud ning üksteise otsa passib sättide kõike, mis seal vähegi püsib. Kord, kui Evelin köögis prügikotti vahetas, pätsas Mathias prügikorvi ära, tassis selle tuppa ja ladus oma mänguasju täis. Sellised põnevad harrastused meil siin. Viimasel ajal on Mathias võtnud mitmel korral oma soki ja üritanud seda jalga panna – oskustest jääb veidi veel puudu, kuid mõte on iseenesest kiiduväärt. Samuti on üha tihemini õiges asendis istuma hakanud ning oskab ka ise oma W-istet veidi korrigeerida, kui tähelepanu juhtida.

Millalgi kuu keskpaigas sai Mathias täitsa iseseisvalt ka väljas oma esimesed sammud teha ja korralikult külge libistada, lisaks tuleb üha paremini välja madalast astmest üles ja alla astumine, mis varem oli täiesti välistatud. Samas taktis jätkates on lähema 20 aasta jooksul oodata Rasmus Mägi tõkkejooksurekordite uuendamist. Magada Mathiasele paraku jätkuvalt ei meeldi, sest palju lõbusam on öösel voodis ringi aeleda, maadelda ja vanematele pähe ronida.

Kuivõrd patsaan (jälle üks hüüdnimi) sai sünnipäevaks hulgaliselt uusi lelusid, siis olgu siinkohal – juhuks, kui Mersust enam üldse käsi eemale ei saa – mainitud ka teised meelismänguasjad. Vanemate ja teda vahel hoidvate vanaemade ääretuks rõõmuks on kaheks kõige populaarsemaks mänguasjaks Fisher-Price laulev koer ja ühe raamatuga kaasa tulnud loomahäälte-, laulude- ja viktoriinitahvel, mille patareid paistavad kestvat igavesti.

“Kellel on pehme ja valge kasukas, millest saab villa sooja kampsuni kudumiseks?”
– “See ei ole õige, palun proovi uuesti!”
– “Suurepärane, lammas!”
jne…

Teisalt on väga tore, et Mathiasele raamatud meeldivad. Talle võib neid vist tõesti kilode kaupa kinkida, sest kutt läheb konkreetselt riiuli juurde, võtab raamatu ja istub põrandale maha ning asub seda sirvima. Nähtavasti on trükikodades paberimassile ka veidi lõhna- ja maitseaineid lisatud, sest pole ühtegi raamatut, millest mõnda tükki välja poleks puretud – sellest ka raamatukoi ja tähenärija määratlus, sest mõnest teosest on tõepoolest tähed suisa välja näritud.

Et juttu jätkuks veelgi kauemaks, aga lugejal kannatust ehk mitte, siis olgu lõpetuseks toodud ka vägilase ilunumbrid. Viimase kontrollkülastuse käigus mõõdeti mehepoja pikkuseks 77 cm ja kaaluks 10 290 g.

õues
Lumemees sai esimest korda õues ise ringi tatsata
tordiga1a
Tordimehed
sünnipäev1a
Sünnipäevalaps vanaema juures külalisi ootamas
mersuga
Vähe uhkem härra oma uue soengu ja Mersuga

 

Advertisements

Mathiase üheteistkümnes elukuu

Ongi käes VIIMANE minisünna! Just üks päev sattusin mõtlema, kui lühike see beebiiga ikka tegelikult on. Vahepeal tundus mõne asjaga, et nii jääbki elu lõpuni – no näiteks tissi otsas elamisega 😀 – aga tegelikult on kõik kogu aeg muutumises ja kõik mured/rõõmud lähevad nii kiiresti mööda. Nüüd vaatan tissi otsas elamisele ikka heldimusega tagasi. Samas on nii tore (ja endal lihtsam), et Mathias on nüüd nii asjalik, tegus ja iseseisvam ning temaga saab ikka järjest rohkem nalja. Igav ei ole ükski hetk.

Selle kuu sisse jääb üks suur muutus. Mina hakkasin uuesti koolis käima ja see tähendab, et Mathias on nüüd 2 päeva nädalas terve päeva vanaemadega – ühel päeval ühe ja teisel päeval teise vanaemaga. Vanaemad hoiavad Mathiast täitsa hommikust peale (7st või 8st olenevalt päevast) ja kuni minu koju tulemiseni või kuni Markuse tööpäeva lõpuni. Ma olen tegelikult nii tänulik selle võimaluse eest, et saan praegu koolis käia. Muidu oleksin uuesti kooli minemise lükanud ilmselt järgmise aasta kevadesse. Ja vahelduse mõttes on väga tore midagi muud ka teha lisaks kodus olemisele. Mulle muidu väga meeldib kodus olla ja meil oli juba mõnus rutiin ka tekkinud, aga mida rutem ja rohkem ma oma kooliasjadega tegeleda saan, seda parem. Tahaks ju kooliga lõpuks ühele poole saada! Mathias on igatahes väga tubli ja hea laps olnud siiamaani. Alguses natuke kartsin, et kuidas tal läheb terve päev ilma minuta, aga väga hästi on läinud. Kui koolipäevad lõpuks kätte jõudsid, olin ise täitsa rahulik, sest teadsin, et Mathias jääb headesse kätesse ja kui peakski midagi olema, siis Markus on lähedal ja saab appi minna. Kõige ebameeldivam asi pikalt eemalolemise juures on olnud see, et ühel päeval läksid rinnad nii palju piima täis ja see tunne on niiiiii ebameeldiv ja valus lausa. Õnneks sain hakkama ilma välja pumpamiseta, sest välja pumpamine ajaks rinnad veel rohkem segadusse ja koju jõudes lahendas Mathias probleemi ära. 😀 Koolipäevadel ta ongi minu koju jõudes ülejäänud õhtu põhimõtteliselt rinna otsas elanud. Eks ta tahab ka oma piima kätte saada, mis päeva jooksul saamata jäänud.

Muidu on üldiselt see kuu jälle selline tavaline kodune olnud, mõned käigud siin-seal. Mathias sai taaskord spordiüritusel käia, sest noh… tema issi ongi sport ju 😀 Seekord issi ei võistelnud, vaid võistlesid hoopis tublid maadlejad ja võistluseks olid Eesti mesitrivõistlused maadluses. Mathias tatsas Mesikäpas ikka isuga ringi ja ei hoolinud ei lärmist, ei võõrastest inimestest, vaid muudkui lidus mul eest ära ühest Mesikäpa otsast teise. Näitas väga häälekalt oma toetust ka välja, ainult jäi segaseks, et kellele ta siis ikkagi kaasa elas. Üks erilisem sündmus oli ka – Mathiase tite- ehk lusikapidu. Õnneks kingiti see aasta nimeline hõbelusikas beebidele. Mulle meeldis muidu see mõõdupuu ka, mis nad varasemalt on kinkinud, aga lusikat soovisin rohkem. Sel üritusel jooksis Mathias ka ringi ja talle väga meeldib omavanuseid vaadata/katsuda (loe: kakkuda, torkida 😀 ). Seega ma usun, et tal oli lahe pidu. Üks lõbus käik oli Mathiasel veel. Käisime teist korda V spaas temaga ja muidugi jäi ta käiguga väga rahule. Markus möllas temaga suures basseinis nii kõvasti, et Mathias kilkas ja naeris kõva häälega üle terve spaa ning teistel läks ka ümberringi nägu naerule.

Nagu ikka, siis räägin natuke arengust. Ma arvan, et võib öelda, et Mathias läks nüüd täitsa päriselt kõndima ära, sest käpuli näeb teda väga harva. Viimased 2 nädalat on ta aktiivselt harrastanud diivanil ja voodil olemist. Hommikuti näiteks ronib ise voodist välja ja läheb ära teise tuppa asjatama. See tähendab minu jaoks muidugi, et tuleb kohe voodist välja tulla, sest üksi teda kuskile jätta ei saa. Ühesõnaga millegi peale ja millegi pealt maha ronimine on nüüd väga käpas. Eile nägin, et ta oskas ise ilma millegi abita põrandalt seisma tulla. Enamasti ta siiski eelistab millegi najal püsti tulla. Istumisega on natuke ikkagi jama, sest ta eelistab W-istes olla. Nüüd ta püsib sirged jalad ees istes ka, aga ise ta läheb sellesse väga harva. Koolis jälle räägiti, kui halvad need valed istumismustrid on ja mul muidugi hakkas süda valutama. Ma üritan tal kogu aeg valesid mustreid korrigeerida, aga alati ka ei jõua. Eks peab nii kaua korrigeerima teda, kuniks hakkab ilusa mustriga istuma. Halvad harjumused tekivad ju nii kiiresti ja nendest lahti saamine võtab kaua aega. Halbadest harjumustest rääkides siis Mathias imeb endiselt oma kahte sõrme. Kas kellelgi on mingit head nippi, kuidas sellest kombest lahti saada? Kõne poole pealt tal mingeid uusi sõnu pole, aga jutustab küll üsna palju oma titakeeles. Olengi nüüd siin sõnade (või sõna) ootuses, et tal tekiks mingid konkreetsed sõnad. Vahepeal tundub nagu ta ütleks midagi “aitäh” laadset. “Mamm-mamm” (söögi kohta) on ka endiselt teemas.

Sel kuul ilunumbreid pole, sest järgmine arstiaeg on alles 1-aastaselt. Nii et järgmises Mathiase postituses on numbrid ka. Arstidest rääkides siis üleeile käisin Mathiasega EMOs, sest tal tundus mingi veider muhk peas olevat. Ta ise tundus täitsa tavaline, et midagi nagu viga pole, aga südamerahuks tahtsin siiski lasta ta üle vaadata. EMOs öeldi, et ongi muhk ja peame jälgima. Kui nädalaga ära ei kao, siis tuleb uuesti näitama minna.

Titepeol laululapsi kuulamas ja vaatamas
Pärast spaad käisime Vapianos söömas. Mathias oli üsna rahutu ja pidime ruttu-ruttu ära sööma. Kahjuks ei olnud temale sealt menüüst mitte midagi võtta.
Seda meest pildile püüda on järjest keerulisem. Seekord siis tordiga pilt püsti seistes.

Mathiase kümnes elukuu

Mathiasel on täna 10. minisünna! Koogivalik oli poes kehvavõitu, aga miskit siiski leidsime ja seekord läks sünnapiltide tegemine ka päris libedalt – ei ühtegi plätserdust ega määrdunud riiet. Uskumatu, et JUBA on jäänud ainult 2 kuud veel koogisöömist enne kui pikem paus tuleb! 😀 Ehk siis Mathias on veel AINULT 2 kuud pisike beebi ja siis hakkab juba suureks lapseks. Tegelikult tundub ta praegugi suure lapsena kui võrrelda seda milline ta päris pisikesena oli. Googeldasin üks päev, kes temast pärast beebi olemist saab ja leidsin, et siis nimetatakse teda kuni kolmanda eluaastani maimikuks.

Mathias on siin viimase kuu jooksul nii palju uusi asju õppinud, et mul ei tule kõik meeldegi. Kõne poolest olen nüüd kindel, et ta saab aru mida “mämm-mämm” tähendab. Veel saab ta (lisaks Simbale) vist aru, kes on issi. Kui sirutada talle käed ette ja öelda “tule siia”, siis ta tuleb. Samuti olen märganud, et ta peab dialoogi. Ta küll räägib oma tita keeles, aga on aru saada, et ta ootab kuni vestluskaaslane oma jutu lõpetab ja siis räägib omalt poolt vastu. Siiski on päevad erinevad ja mõnikord on ta väga jutukas, teinekord päris vaikne. 7. jaanuaril nägin esimest korda, et ta kasutab näpitshaaret ehk siis võtab pöidla ja nimetissõrme vahele midagi. Eriti hea on selle haardega Simba liivakasti kive võtta. Ma olen ikka mitu korda tal neid suust pidanud ära korjama, täitsa õudne kohe! 😀 8. jaanuaril õppis ta ära voodile või diivanile ronimise ning neilt pepu ees alla tulemise. Praeguseks on selle oskuse kasutamine kuidagi soiku jäänud. Ta küll oskab kui väga tahab ja midagi vaja saada on diivanilt või voodilt, aga aktiivselt neid ei harjuta. Selle kuu tähtsündmus on ilmselt kõndima hakkamine! Tema füüsilist arengut vaadates tunduski, et ilmselt ta läheb varakult kõndima ja no 9-kuuselt on minu meelest pigem varem, kui arvestada, et keskmiselt hakatakse kõndima 1a-1a 2k vanuselt. Igatahes 11. jaanuaril tegi ta ühe väikese sammukese. 21. jaanuaril tegi juba 7 sammukest ja 22. jaanuaril 10 sammu. Alates eilsest kõnnib ta pikemaid vahemaid koos vahepealsete peatustega. Enam ta ei viska ennast kõndimise “lõpus” käpukile, vaid oskab seisma jääda ja rahulikult ka käpuli minna. Seega on tema tasakaal väga palju arenenud. Lisaks sellele oskab ta ennast seistes ümber pöörata ja kõndimisel suunda muuta. 24. jaanuaril õppis ta ära asjade lükkamise mööda põrandat. Nii et nüüd ta muudkui lükkab oma mänguautot, käimistuge, raamatuid, Simba transpordipuuri jm mööda põrandat. 😀 Raamatutega seoses, pidin tal kaks raamatut ära peitma, sest ta närib/sööb neid nii hullusti. Raamatukoi ikka küll – isassse! 😀 Kaks õnnetut kukkumist oli ka. Eile kukkus ta põsega kapi nurga otsa niimoodi, et tuli lausa sinikas põsele ja täna kukkus lõuaga kapi nurga otsa ning sellest jäi ka lõua alla väike punane jälg. Üldse muutub ta vahepeal (tavaliselt õhtuti) eriti ulakaks ja hakkab kiirendama ja nii neid kukkumisi tuleb.

Selle kuu jooksul suutis Mathias jälle haige olla – nohu, kerge köha ja ilmselt oli tal kurk ka natuke valus. See haiguste periood on ikka jube küll. Õnneks nüüd vist hakkab vaikselt see mööda saama. Selle kuu sisse jääb veel kolm “esimest”. Üks nendest on esimene aastavahetus, mille Mathias täiesti maha magas. Meie vaatasime seekord ilutulestikku kodus köögi aknast ja linna oma nägi täitsa hästi. Esimeste hulka kuulub ka esimene juukselõikus, mille tegin mina. 😀 Mathiasel oli tukk juba nii pikaks kasvanud ja pidin selle ära lõikama. Ega mul see juuste lõikus pole kunagi välja tulnud nii et seegi kord ei erinenud. Järgmine kord läheme juba päris juuksuri juurde. Väljas me eriti käinud ei ole ja seda puhtalt minu laiskusest. Lühemaid otsi oleme teinud, no näiteks poodi ja Mesikäpa halli, kus Mathias käis esimest korda naiste käsipallimängu vaatamas. Üleeile ehk 23. jaanuaril tegi Mathias oma esimese kelgutiiru ja tundus, et talle täitsa meeldis. Onutütar sai ka teda vedada ja temaga koos tegi Mathias oma esimese väikese liu kallakust alla. Kuna Mathiasel veel käruosa vankril kasutuses ei ole, siis see oli üks esimesi pikemaid väljas ringi vaatamisi (kui autosõidud välja arvata) ja eks uudistamist jagus palju. Aga egas midagi, oli selline tavaline ja rahulik kuu.

8. jaanuaril käisime 9. kuu kontrollis ja saime lõpuks ilunumbreid ka teada: pikkus 75 cm, kaal 9510 g.

Arsti juures käimisega oli selline lahe lugu, et mina läksin juba 7ndal Mathiasega rõõmsalt ukse taha ootama, sest arvasin, et on kaheksas. Kutsusin veel Markuse ka tol päeval kaasa, nii et raiskasin tema aega kah kõigele lisaks. Alles ukse taga tuli pähe, et oot oot – täna ju pole teisipäev (tittede vastuvõtt on teisipäeviti). Pakkisin siis Mathiase kokku ja läksime koju tagasi. Õige visiidiaeg oli 8ndal! Mina ja minu hea mälu! 🙂

img_4186
Simbat järgi tegemas

img_4232
Esimesel kelgutiirul

img_1385
Miks sa nii nunnu oled?!

Mathiase üheksas elukuu

Pühad peetud ja aeg uus blogipostitus teha. Räägin natuke jõuludest ka, sest need olid Mathiase esimesed jõulud. Ma täiega pabistasin, kuidas Mathiasega jõuluüritustel käimine välja tuleb, aga läks täitsa valutult, kui mõned väsimuse-nutud välja arvata. 24. detsembril käisime vanaema Marju juures jõululõunal ja seal sai Mathias päris palju onutütrega mängida. Sama päeva õhtul käisime Markuse maal, kus oli suurem seltskond koos. Mathias oli seal ainult tunnikese üleval ja siis tuli ööunne minna. Sellest esimese osa magas ta ilusti oma vanatädi magamistoas põrandal beebipesas, mille talle madratsitest ja tekkidest tekitasin. Ja teise osa magas juba kodus oma voodis. Ma mõtlesin, et ta läheb võõras kohas raudselt unise peaga rändama kui üles ärkab, aga beebipesa ääred ikkagi takistasid teda, sest sealt kaugemale ta polnud läinud, kui ta nutu peale üles korrusele jõudsin. 25. detsembril oli Mathiase 9. minisünna ja selle päeva veetsime kodus. Avasime hommikul jõulupakid ja sõime torti. Seekord polnud üldse mingit tordi söömise isu, sest jõulusöögist oli kõht ja isu nii täis söödud ja oleks parema meelega tordi ostmise vahele jätnud, aga kui 8 kuud juba niimoodi pilte on tehtud, siis tuleb ikka traditsiooni hoida ja lõpuni välja teha. Mathiase esimesed jõulukingid olid: mängutraktor, mille peale saab istuda ja sellega ringi sõita, värviline-helisev-plärisev käimistugi, mänguasjakast (vanemate lemmikkingitus 😀 , sest varem olid kõik tema asjad ühes koledas katkises pappkastis. Me mõtlesime Jyskist ühe suure kasti tema asjade jaoks osta, aga vot see kingitus lahendas meie mure 🙂 ), Minnie ja Mickey legoklotside moodi klotsid, pehmed värvilised numbritega ja muude vidinatega kuubikud, Ilmar Tomuski raamat “Hundi sõbrad” ja üks näputoidu porgandipulkade pakike. Sai vist kõik. Need olid siis teiste poolt tehtud kingitused. Meie kinkisime talle torni ladumise komplekti ja majakese, kuhu saab erinevaid kujundeid ja elukaid sisse panna. Proovisime mingeid arendavaid mänguasju leida talle, sest tal polnud veel selliseid. 26. detsembril käisime minu tädi juures külas ja seal oli minu Tallinna vanaema ehk Mathiase vanavanaema ka. Seal pidin ma Mathiasel kogu aeg silma all olema, sest koht oli täitsa võõras ja sealseid inimesi oli ta vähe näinud ka. Üldiselt oli siiski tore ja seal oli üks väike lastenurgake ka, kus ta sai mängida.

Ma jälle ei mäleta, kus me käinud oleme ja mida teinud. Ahaaa… pildistamas ju käisime! Käisime taaskord Anetti juures. Raseduspildid said ju ka temaga tehtud. 🙂 Tegelikult pildistamine oligi vist koos jõuludega selle kuu selline erilisem sündmus. Ma ei kujutanud üldse ette, kuidas temaga pildistamas läheb, sest ta on ju nii püsimatu ja minu meelest oligi teda päris raske pildile saada. Tal oli vaja ikka sülest ära pääseda ja ringi tuuseldada. Nii palju energiat läkski temaga mässamise peale. Ma hullult kartsin, et Anettil oli meiega megatüütu, sest Mathias on üks väike rüblik. 😀 Õnneks ikka saime ilusad perepildid Mathiasega ja sel ajal, kui Mathias Markuse telefoni järas, saime koos Markusega ka mõned klõpsud tehtud. Igatahes ma pärast rääkisin Anettiga ja ta ütles, et polnud üldse tüütu meiega. VIUHHH, mul langes kivi südamelt! 😀 Aga täitsa veider oli pärast tagasi mõelda, kuidas ma suure kõhuga pildistamas käisin ja nüüd siis see väike inimene, kes mul alles pea 9 kuud tagasi kõhus oli!!!, mässas ringi ja püüdsime hoopis teda pildile saada.

Sel kuul sai kaks korda spaas ka käidud. Ühe korra käisime kõik koos kolmekesi ja teine kord kahekesi Markusega. Koos sai käidud V spaas, kus olime ühe öö ja kus Mathiasele väga meeldis. Kui ta muidu kodus magades ärkas iga tunni-kahe tagant ööune ajal, siis spaas magas mingi 3-4 h jutti! Aga spaas oli tõesti palju tegemist lapsel ja minu meelest kõige lastesõbralikum spaa, kus ma siiamaani käinud olen. Hommikusöök restoran Joyce’is oli Mathiase jaoks esimene n-ö väljas söömine ka. Panime ta laua taha söögitooli istuma ja lisaks oma smuutile järas ta veel hommikusöögilauas pakutavaid apelsini ja melonit. Laud ja Mathias olid korralikult plögased, aga õnneks põrandale või kuskile mujale ta midagi ei ajanud. Tegelikult ta oli väga tubli ja sõi ilusti, lihtsalt selline tavaline segadus mis tittede söögilauaga ikka kaasas käib. 😀 See oli vist meie esimene perekondlik hommikusöök ka. Kodus meil ju mingit normaalset lauda pole, mille taga saaksime kõik koos süüa. Selle eelduseks oleks muidugi see ka, et meie söögiajad kattuksid Markuse omadega, aga enamasti teda siiski nendel aegadel kodus pole ja niisiis söömegi me kõik eraldi. Tavaliselt ongi nii, et ma annan kõigepealt Mathiasele tema söögi ära ja siis söön ise. Ma tean küll, et soovitatakse koos lapsega süüa, et talle söögilaua kombeid õpetada ja et ta õpiks vanemate eeskujul toiduga ümber käima, aga meil ei tule sellest hetkel midagi välja. Võib-olla millalgi saan seda rohkem praktiseerida. Nii, aga teisest spaakäigust ka. Nimelt käisime Markusega Põlvas Sõstra spaas ja väga mõnus oli üle pika aja täitsa kahekesi midagi teha. Mathiase panin ööunne ja vanaema jäi teda hoidma. Mathias ärkas küll üles vahepeal, aga vanaema sai temaga väga hästi hakkama ja sai ta uuesti tuttu.

Ma isegi ei viitsi enam Mathiase une teemadel jahuda ja lepin sellega, et kuni kolmanda eluaastani ongi lastel uneprobleemid normaalne nähtus. Tegelikult need polegi probleemid, vaid normaalne kasvamise osa. Mulle meeldib see ütlus, et mitte lapsel pole probleem magamisega, vaid vanematel on probleem lapse magamisega või mitte magamisega, kuidas võtta. 😀 Laps magab siis, kui laps tahab. Ja nii ongi. Muidugi on palju neid beebisid, kes sellises vanuses magavadki terve öö ilma ärkamiseta, aga Mathias pole nende hulgas ja see on täiesti okei. Ta ei peagi seda veel tegema. Eelmise postituse jätkuks ütlen, et meie jaoks on siiamaani pikalipanemise meetod töötanud selles mõttes, et ma olen saanud ta oma võrekasse uinuma, aga mingit tervet ööläbi magamist see taganud pole. Nüüd viimased kaks nädalat ma pole seda meetodit rakendanud, sest Mathias jäi haigeks ja olen teda jälle rinna otsas magama pannud, sest pikali panemise meetodiga kaasneb enamasti ikkagi natuke või palju nuttu ja ma ei taha, et ta oma tatise nina veel rohkem tatti täis nutaks. Seekordne haigus on võrreldes eelmise kahe korraga teistsugusem, sest Mathiasel oli esimest korda kõrgem palavik, no nii 38.1-5. Õnneks kestis see palavik vaid ühe päeva, aga tatine on ta siiamaani.

Arengus olen ma märganud, et Mathias on järjest rohkem iseloomu hakanud näitama. Kui ta midagi tahab, siis annab sellest ikka häälekalt märku. Mulle tundub, et ta on hakanud ütlema “mämm-mämm”, aga ma pole veel päris kindel, kas see on juhuslik või tõesti on tal tekkinud seos söömisega. Ta on õppinud uksi avama ja lemmikkoht on vannituba. Igal võimalusel ronib sinna ja kui uks on kinni, siis mõnikord vigiseb selle taga, et lahti tehtaks. 😀 21. detsembril ta korraks istus kätega karbile toetades. 25. dets nägin, et ta istus korra ilma toeta ka, aga see oli hästi lühiajaliselt. Nüüd viimastel päevadel olen näinud, et ta on püsinud veits pikemalt lahtiste kätega istumisasendis. Kahjuks harrastab ta W-istet ka muidugi. Nii et n-ö päris istumisasendis (sirged jalad ees) ta iseseisvalt olla ei oska. Täna, 28. dets nägin, et ta seisis mingi 5 sekundit lahtiste kätega ja ei kukkunudki selili. 😀 30. dets märkasin, et ta oskab kükitada-seista-kükitada ilma kuskil kinni hoidmata. Need oskused on veel ebakindlad, aga eks lähebki natuke harjutamist vaja nüüd. Need asjad lähevad küll kümnenda elukuu sisse juba, aga mõtlesin, et panen siiski siia kirja. Minu jaoks on “mure” praegu see, et ta ei istu veel ja üldse ei tahaks, et ta selle valesti istumise endale juurutaks, aga nii raske on teda takistada seda tegemast. Samas käisime just arsti juures ka kontrollis ja tema ütles, et Mathias on pigem arengust ees ja et istumise pärast ei pea veel muretsema ega seda peale pressima. Aga no niiiiii hullult ootan, et ta istuks juba ise ilusti. Nii veider on vaadata, kuidas paljud temavanused juba istuvad ja üldse ei oskagi seda ette kujutada, et Mathias ka täitsa ise istuks ja nt mängiks istudes. Tundub nii imelik vaatepilt. 😀 Aga püüan siis rahulikult edasi oodata seda püha istumist! 😀

Lõpetuseks tahan öelda, et nii-nii äge on vaadata, kuidas Mathiasest on kasvamas üks oma iseloomuga ja isiksusega väikene inimene. Iga päev saab temaga nalja ja ausõna mu põhilaused kogu aeg on “Sa oled nii nunnu!” ja “Miks sa nii nunnu oled?!” 😀 Aga tõesti on selline lõputu armastus tema vastu. Mitte et ma varem poleks teda armastanud, aga viimasel ajal on see armastus kuidagi eriti suureks kasvanud. Seda tunnet ei olegi võimalik sõnadesse panna. Lihtsalt väga soe armas ja uhke tunne on olla tema ema. Ta on järsku kuidagi nii osav, asjalik, lõbus, arukas, uuriv, naljakas, tähelepanelik… ja no muidugi NUNNU! 😀

päike
Niisama mingit mänguasja juppi järamas

vspa
Nunnud V spaas

tordipilt
Proovisime tordiga ka pilti teha, aga “mind te juba nii lihtsalt kinni hoida ei saa!” 😀

Mathiase kaheksas elukuu

Täna on jälle väike pidupäev, sest Mathias sai 8-kuuseks! Seekord ma ei oskagi miskit väga kirjutada. Tagasi vaadates tundub, et oli üsna tavaline kuu, kui kaks tähtsat sündmust muidugi välja jätta. Mingeid märkmeid ma endale ka see kuu telefoni kirja ei pannud, sest ma unustasin ära. Mälu on ikka veel väga hea! 😀 Tegelikult on mul endal olemine hullemaks läinud selles mõttes, et magamisega just kiidelda ei saa. Mathias ei taha ikka üldse enam öösiti ‘normaalselt’ magada ja rohkem on olnud neid suuri väsimuse päevi, aga ei ole hullu… tuleb üle elada. Aga jah, praegu harrastab ta terve öö 1-2 h kaupa magada ja oma voodis magamisega ka eriti nõustuda ei taha. Ma jätaks ta meie voodisse magama, aga ma ei saa teda sinna üksinda jätta, sest ta keerab ennast sealt põrandale. Ja siis ongi meil suur sõda ta oma võrekasse magama saamisega. Igal õhtul läheb ikka hea tund aega vähemalt ta magama saamiseks. Öösiti käib samuti trall ja väga tavaline, et vahepeal möllab ta tunnikese keset ööd üleval. Ma nüüd võtsin eesmärgiks talle unekooli teha raamatu “Päästke meie uni” pikalipanemise meetodi järgi. Eks näis, kuidas sellega läheb ja kas ma suudan järjepidev olla, aga no nii edasi minna enam ei saa, sest lisaks minule on Markus ka väsinud ja ärkab Mathiase karjumise peale öösiti. Mina saan päeval ju Mathiasega magada, aga Markusel sellist võimalust pole.

Markusest rääkides, siis tähistasime sel kuul tema esimest isadepäeva. Samal päeval oli minu sünnipäev ka! 🙂 Isadepäevaks kinkis Mathias talle kohvi ja termokruusi, millel armsad pildid neist koos. Markusele väga, väga meeldis kingitus! Selle tähtsa päeva puhul käisime kultuurimajas isadepäeva kontserti kuulamas/vaatamas. Seal möllas Mathias Valteriga ringi, sest Valter oli oma issile kaasa elama tulnud. Igatahes said Mathiasel kultuurikeskuse pistikud üle vaadatud ja trepid üle lakutud. 😀 Kontsert oli tegelikult tore ja huvitav kogemus beebiga kontserdil käimisest. Õnneks Mathias pidas ennast ilusti üleval ja kära ei teinud. Minu sünnipäeva puhul käisid hommikul minu vanaema ja vanaisa külas. Mathias ronis ise esimest korda vanaisale sülle ja itsitas tal süles. See oli üsna ootamatu, sest tavaliselt ta võõrastele pole niimoodi lähenenud. Aga tundub, et Mathiasel on võõrastamine üle läinud ja ta pigem uurib inimeste nägusid väga mõtlikult ja põhjalikult. Laste näod on tal endiselt lemmikud ning minu õe ja Markuse vennatütrega meeldib talle väga koos mängida. Õhtul tähistasime Markusega kahekesi minu sünnipäeva ja nii need selle kuu kaks tähtsat sündmust mööda läksidki. Küsisin just Markuse käest igaks juhuks üle, kas see kuu veel midagi toimus ja vastuseks oli: “ärkasime hästi palju”. 😀 See võtab jah meie kuu hästi kokku.

Mathiase arengus olen märganud seda, et ta on veel kiiremaks ja osavamaks muutunud. Näiteks oskab ta pugeda läbi meie suure toa laua pulkade alt, kuhu varem alati peaga lihtsalt otsa rammis, selle peale nutma hakkas ja lootis läbi nende edasi saada. Nüüd ta liigub toe najal ka täitsa libedalt. Kukkumisi on ikkagi ette tulnud ja enamasti sellepärast, et ta harrastab lahtiste kätega seismist. Ülemised hambad on vahepeal päris palju kasvanud ja praegu on tal siis suus 6 hammast. Eelmises postituses mainisin, et ta teab oma nime. Lisaks sellele ta saab aru, kui teda keelata (“ei”, “ei tohi”), kui teda enda juurde kutsuda (“tule siia”) ja mõnikord tundub, et ta saab aru, et Simba on Simba. Simba käest sai ta üleeile esimest korda kriimustada ja kohe lausa niimoodi et verd jooksis natuke. Simba on isegi kaua hästi vastu pidanud ja Mathiasele mitte haiget teinud, kui arvestada seda, kui palju Mathias teda tuuseldab. Seekord Mathias ronis vist Simbale kõhu peale ja Simba siis kriimustas teda seepeale huule juurest. Mathias oli muidugi väga solvunud ja nuttis kõvasti, aga eks ta sai haiget ka. Simba on muidu väga, väga sõbralik olnud ja on praegu ka. See pidavat üldse üks lastesõbralikemaid kassitõuge olema. Peame nüüd ise lihtsalt rohkem jälgima hakkama, et Mathias talle väga palju haiget ei teeks. Loomadest rääkides, siis ma olen püüdnud talle erinevate loomade häälitsusi järgi teha, kui raamatuid loeme, sest nüüd ta vist peaks oskama luua seoseid, kes millist häält teeb. Tegelikult ma ei oska temaga päeval eriti midagi peale hakata, sest oma mänguasjadega ta mängida ei viitsi ja need on suht titekaks jäänud. Mingeid mänge ka nagu mängida ei oska (v.a torni ehitamine, mille ta siis laiali lööb). Nii et ta siis tuuseldab päevad läbi kodus ringi ja kakub igalt poolt, mida kakkuda annab. 😀 Üks armas oskus on tal ka juurde tulnud – ta püüab vaadata asjade taha ja vahele jne. See on nii nunnu kuidas ta kiikab, et miskit näha. 🙂

Aga ongi selleks kuuks kõik. Seekord ilunumbreid pole, sest kaheksanda elukuu puhul kontrolli ei kutsutud ja uuesti lähme alles uue aasta alguses, kui Mathias on juba 9-kuune. Oeh, aeg läheb ikka nii kiiresti. Ühest küljest nii tore, aga teisest küljest kurb ka. Varsti polegi mu pisike beebi ju enam beebi!

Simbat kiusamas
Mathias Simbat kiusamas. See kassipuur on talle käimisraami eest, sest mõnikord ta harrastab selle najal natuke ringi liikumist.

isadepäev
Rõõmsad sellid isadepäeva kontserdile minemas.

8kuud
Üks väheseid normaalseid pilte, mis sel sünnipäeval teha õnnestus…

koogi otsas
… sest taaskord suutis Mathias ennast pärast paari pildi tegemist koogile otsa keerata. 😀

Mathiase seitsmes elukuu

Praegu on juba minu sünnipäevakuu käimas ja Mathiase seitsmes minisünna jäi oktoobrisse, aga nüüd lõpuks jõudsin blogisse tema seitsmendast elukuust rääkima. Tegelikult mul oligi plaan oodata tänaseni, sest täna käisime perearstil ja saime ilunumbrid teada. Nii et nüüd saan need ilusti postituse lõppu lisada, nagu kombeks.

Mul on jällegi nii raske meenutada, mis toimus, sest mälu on endiselt halb ja ma arvan, et paranemismärke võib hakata otsima siis, kui lõpuks normaalselt kunagi magada saan jälle. Keha on tegelikult harjunud selle hakitud unega. Eks mõned päevad on ikka eriti rasked, aga kuidagi ma loivan siis need hullu väsimuse päevad läbi ja mingi hetk tunnen jälle ennast natuke rohkem inimesena. No näiteks siis, kui Mathias otsustab päeval pea 2h järjest magada! Praegu ongi nii, et ma teen kõik tema kodused päevauned temaga koos. Neid on tal hetkel 2-3 ja kestavad ~30-minutist kuni 2 tunnini. No need pikad uned on siiski pigem harvad, sest ta on endiselt vähese unega laps. Ma proovin ikka, et ta saaks oma vajalikud ~14h und ööpäevas kokku, aga kogu aeg ei õnnestu ja siis ma väga ei stressa ka selle üle nii palju kui varem. Minu meelest see une teema on üldse üks kõige suurem küsimärk lapse kasvatamise juures. Mina teen näiteks nii palju “vigu”, mida ei soovitata teha, sest pärast on endal raskem. No minu vead on siis näiteks need, et magan Mathiasega päeval koos, panen ta rinna otsas magama, öösiti jääb ta tihti mulle kaissu (ma kas ei suuda teda oma voodisse tagasi tõsta, sest olen nii väsinud lihtsalt või vajun ise poole imetamise pealt ära). Samas ma mõtlen, et ta on ju nii lühikest aega nii pisike ja mulle meeldib temaga koos magada ja minu jaoks on lihtsam ta rinna otsas magama saada… küllap ta millalgi ikka hakkab ise ka üksi magama jääma ja ei ela enam rinna otsas. Kõik ju kasvavad suureks ja milleks tõmmelda, pigem naudin seda lähedust ja tema nunnudust, sest aeg tõesti läheb NII kiiresti! Juba on ta seitsmekuune ja kohe kaheksa ja siis varsti juba aastane! Appi!

Nii, aga võtan siis telefonist oma märkmed lahti ja hakkame pihta. Päev pärast 6-kuuseks saamist ehk 26. septembril sai Mathias esimest korda proovida muud sööki peale rinnapiima. Ta sai esimest korda lisatoitu, milleks oli minu tehtud suvikõrvitsapüree. Ütleme nii, et ta polnud sellest eriti vaimustuses. Tegin talle soojaks ~20g püreed, aga enamuse ajas ta välja ja oksendas ka ühe korra. No ju siis oli ikka vastik. 😀 Järgmistel päevadel läks söömisega natuke paremini ja rohkem sööki jõudis ikka kõhtu ka. Nüüdseks võin öelda, et ta sööb üsnagi palju. Ma pakun talle kuskil 100g toitu päevas, aga kõik muidugi kõhtu ei jõua. Tema menüüs on siiamaani olnud hommikuti riisipuder smuutiga, lõunal juurikad lihaga (porgand/suvikõrvits/kõrvits ja veise- või lambaliha). Nüüd viimastel päevadel olen harjutanud teda ka näputoiduga ja talle hullult meeldib. Eile näiteks järas õuna nii suure isuga, et lausa lust oli vaadata. Ainuke mitte lõbus osa näputoidu juures on see, et ta ajab veel nii palju kurku ja muudkui läkastab, aga eks harjutamine teeb meistriks. Ma arvan, et me hetkel jätkamegi niimoodi mõlemaga – püreedega ja näputoiduga. Ma ei hakka mingit ranget näputoitlust taga ajama, kuigi alguses mõtlesin küll, et valingi ainult selle ja unustan ära need püreed. Ma lihtsalt lähen nüüd vooluga kaasa ja vaatan, kuidas ta ise soovib.

Mathiase seitsmendasse elukuusse jäid mõned sõpradega chillimised ka. Praegu on tema kaks põhilist sõpra väike Valter ja väike Maki. Me ikka proovime üksteisel külas käia aeg-ajalt. 29. septembril käisimegi esimest korda Makil Tartus külas ja meile mõlemale väga meeldis. Minul oli tore Merilyniga lobiseda ja vaadata kuidas lapsed koos toimetavad ja Mathiasel oli äge võõraste mänguasjadega mängida. 😀 Laste koos mängimisest veel rääkida ei saa, pigem nad lihtsalt katsuvad üksteist ja vaatavad, mis imeloomad need teised beebid veel on. 4. oktoobril tuli lõpuks Valter meile esimest korda külla. Muidu oleme ainult meie Kadril ja Valteril külas käinud, aga nüüd siis vastupidi. Jällegi oli täiega tore. Simba sai veits terrorit Valterilt, sest Valter ikka palju kiirem kui Mathias ja Simba polnud selleks valmis ilmselt. 😀 Rohkem Mathiasel vist see kuu külaskäimisi ei olnud. Ühel üritusel sai ta ka käia ja selleks oli tõukerattaliidu hooaja lõpetamine. Seal mul temaga eriti lihtne polnud, sest nii pisikesele seal tegevust ja kohta veel polnud. Magamise ajaks pidin temaga näiteks autosse istuma minema, sest muudmoodi ta lihtsalt magama ei jäänud. Kui teised lapsed jooksid ringi ja möllasid seal, siis Mathias pidi süles terve aja istuma, sest põrandale ei saanud teda seal panna. Siiski ma ei kahetse, et käisime ja üldiselt oli vahva.

Arengust ka. Seekord on kuidagi eriti palju suuri asju toimunud üksteise järel. 30. septembril läks ta esimest korda ise külgistesse ja püsis ka seal mõned sekundid, mitte ei kukkunud ümber nagu muidu. 11. oktoobril märkasin, et lisaks niisama häälitsemisele hakkas ta ütlema silpe ba-ba-ba-ba ja ma-ma-ma-ma. See peaks vist siis lalisemine olema. 12. oktoobril proovis paar käputamisliigutust teha ja sealt edasi hakkaski täitsa käputama. Nüüd on ta nii kiire, et raske on sammu pidada! Eriti kiire on ta muidugi siis, kui külmkapiuks lahti tehakse (sest ooooooo, mis aarded seal küll peidus võivad olla!) ja kui kellelgi vetsuuks lahti jääb, sest Simba liivakastis on ju ka kindlalt midagi ägedat ja salapärast peidus! 😀 Tema ringi rändamisega seoses oleme järjest kodu ka babyproof’ima hakanud – juhtmed peitu, asjad kõrgemale, pistikutesse kaitsmed, Simba söögikandik köögikapile, apteegikarp käeulatusest ära jne. Mõned päevad pärast käputama hakkamist, hakkas ta ennast ka igale poole püsti tõmbama ja nüüd veedabki ta väga suure osa oma ärkveloleku ajast millegi najal püsti seistes. Selle püsti ajamisega on tulnud ka väga palju kukkumisi. Esimesel päeval ta kukkus vist mingi kolm korda lihtsalt selili ja lõi pea ka muidugi ära. Nii õudne. Siis oli mingi aeg paus kukkumistest ja nüüd on ta kukkunud mõnikord siis, kui maandub tagumikule ja sealt kukkub kuidagi kummuli. Õnneks nüüd ta on suutnud oma pead ka hoida rohkem, et seda siis nii palju ära löönud pole. Ta lemmiktegevuseks on minu seljas ronimine ja turnimine. Oma mänguasjadega mängib ta suhteliselt vähe ja pigem kakub kõike muud. Simbaga on neil ka mingid oma mängud kujunenud. Üks mäng on selline, et Simba kõnnib ees ja Mathias käib tal järgi ja üritab kätte saada. Teine mäng on selline, et Simba ise käib Mathiase juures õrritamas teda: Simba läheb lähedale – Mathias üritab haarata temast – Simba jookseb kuskile kaugemale – Simba tuleb jälle tagasi ja läheb Mathiase lähedale – Mathias üritab haarata jne. Simba on muidugi palju tuuseldada ka saanud Mathiase käest, ta on ikka korralikke tuuste tal välja tõmmanud. 😀 Täitsa teisel teemal ka… haiglas ujumiste ja võimlemistega on meil nüüd kõik, aga ühel viimastest, 15. oktoobril sukeldus Mathias esimest korda. Ei tõmmanud vett kurku ega midagi. 🙂 Teine kord ujumas tõmbas päris korralikult vett kurku ikka, aga see käib asja juurde.

Ja viimaseks praeguse aja põhiteema – HAMBAD! Need muutsid ööuned ikka eriliselt katastroofiliseks (loe: väga palju ärkamisi) ja tegelikult pole ta oma endise magamismustri juurde tagasi tulnudki ja kas tulebki, kes teab. Igatahes 15. oktoobril ma märkasin, et minu poolt vaadatuna paremal üleval paistis igemes hammas ja 16. oktoobril oli selle hamba ots juba välja tulnud. 17. oktoobril tuli vasakule üles teise hamba ots ka välja. Nüüd on paista üleval ja all külgedel hambad igemes. Nii et üks kõva hammaste kasvatamine käib. Kõige hullem oligi seal oktoobri keskel, kui algas üles hammaste tulek, sest siis ta ärkas ainult ja ainult nuttes ja seda kõigist unedest. Muidu ta öösiti üldiselt ei nutnud, vaid vähkres niisama, aga nüüd lihtsalt karjus nii kui üles ärkas. Üldse oli ta hästi viril, jäi halvasti magama ja kõigele lisaks jäi teist korda haigeks ka. Tegin talle siis nii palju auru kui suutsin (ka öösiti) ja ta sai üsna ruttu terveks. Ülesse tulid tal hambad kindlasti raskemini kui alla ja hambaarst ütles, et see ongi nii, kuna ülemised hambad suuremad. Eks ta loogiline ole jah, kui nüüd mõelda. Õnneks praeguseks on hammaste möll natuke tagasi tõmmanud, aga tundub, et see trall kestab veel mõnda aega… eks näis.

Aa, üks vahva tähelepanek veel. Mulle tundub, et Mathias teab nüüd oma nime ja täitsa reageerib ka sellele. 🙂 Ja lõpetuseks 7. elukuu ilunumbrid: kaal 9000 g (+270 g) ja pikkus 72,5 cm (+0,5 cm).

papi all
Olin teises toas ja läksin vaatama, mis ta teeb magamistoas. Ta niisama papi all chillimas 😀

7kuud
Seekord pidin üksi temast pilti tegema ja see oli tegelikult päris raske! 😀 Jõudsin ühe pildi ära teha ja juba ta keeras tordile otsa ja tort läks lömmi natuke, aga suutsin päästa nii ta riided kui ka tordi.

Markus: Mathiase kuues elukuu

Alustuseks olgu hoiatatud kõik need, kes harjunud seda blogi regulaarselt lugema. Sel korral on trükimasina taha möllama lastud Mathiase isa, mistõttu saab käesolev postitus suure tõenäosusega olema tavapärasest oluliselt erinev. Juhul, kui sul on näiteks potiga piim pliidil podisemas või parasjagu käsil mõni teine samavõrd tähtis tegevus, siis soovitan selle pooleli jätta või naasta antud kirjutise juurde alles siis, kui muud asjad tehtud. Miks nii? Sest enamasti, kui mind mingil teemal juttu vestma lasta, kipub see jutt ülemäära pikaks venima ning reeglina ei lase ma end heidutada ka tõsiasjast, et lugeja seda lugeda või kuulaja kuulata ei viitsi. Aga nüüd siis asja kallale…

Mathias on praeguseks juba poole aastane ja õigupoolest pole mul õrna aimugi, kuhu need kuus kuud nii kiiresti kadunud on. Üldiselt pole mul kombeks sellistest asjadest väga avalikult ja laiemale auditooriumile rääkida, aga kuivõrd mind nüüd esimest korda poole aasta jooksul siia kirjutama lasti, siis leian, et kogu loo ausalt ära rääkimiseks tuleks ikkagi alustada algusest. Evelin on eelmise viie kuu jooksul erinevates postitustes üsna kronoloogilises järjekorras kirja pannud kõik tähtsamad sündmused ja käigud ning tema märkmete põhjal (sest isa ennast on viimase poole aasta jooksul hakanud vaevama üks A-tähe pealt eesnimega Saksa vanamees) üritan seda samuti teha. Esmalt, nagu lubatud, aga täitsa algusest.

Ma pole ennast kunagi pidanud suurematsorti perepunujaks (mitte, et mu pere mulle tähtis poleks – pigem hoopis vastupidi) ning umbes poolteist aastat tagasi oleks ma veel üsna kindlasti vastanud „ei”, kui keegi küsinuks, kas või millal ma lapsi saada soovin. Mingil imelikul põhjusel arvasin, et see pole vähemalt hetkel minu jaoks oluline ning lähtusin motost, et „aega on selle kiire asjaga”. Viimased pool aastat on need seisukohad totaalselt ümber lükanud ning midagi paremat, kui iseenda väikese koopiaga tegelemine on raske ette kujutada. Seda tunnet, mis valdas mind hetkel, kui vastsündinud Mathias (nimi oli selleks hetkeks juba üsna kindel) mulle sülle anti, on võimatu kirjeldada ning õigupoolest ei teeks ma seda isegi siis, kui see võimalik oleks. Seega alates märtsi lõpust on mu elus üks väike vahva sell, kes vahel harva küll kohutavalt tigedaks ajab, kuid 99% juhtudest siiski mind südamest naerutab ja rõõmustab. Kuidas see väike nagaman siis oma kuuenda elukuu mööda saatis?

24. august jäi küll õigupoolest veel viiendasse elukuusse, kuid ilmselt on sellel A-tähega Saksa vanamehel jäänud aeg-ajalt mahti ka Evelini kollitada, mistõttu sel päeval toimund tähtis sündmus eelmises postituses kajastamata jäänud. Igatahes sel päeval vedasime Mathiase endaga kaasa käsipallipealinna Mekasse Mesikäpa Halli, kus Põlva Cupi raames madistasid tiimid Eestist ning lähiriikidest. Mathiasele see ettevõtmine sugugi ei sümpatiseerinud – kohtunike vilistamist, kogukate spordimeeste tossude müdinat ning time-out’i tähistavat udupasuna undamist jaksas vennike kuulata maksimaalselt 10 minutit, misjärel Evelin ta sisse pakkis ja veidi vaiksemasse kohta rahunema viis.

mesikäpas
Patsaanid Mesikäpas

Ka 1. septembri sündmused on seotud käsipalliga – kuivõrd katse number 1 näitas, et Mathias just kõige suurem käsipallientusiast veel esialgu ei ole, siis Põlva Serviti euromängule me teda kaasa tarima ei hakanud. Käisime Eveliniga kahekesi vaatamas, kuidas Põlva poisid Alpi vägilastega madistavad ning kutsusime Mathiase vanaema teda hoidma. Mathias oli sel päeval väga hea poiss, kuigi magamisest ei tahtnud üldse midagi kuulda.

5. september oli samuti väga põnev päev, vähemalt nii selgub Evelini märkmeid lugedes. Mina ärkasin 7.30 üles ja sättisin end kaheksaks tööle, kust naasin umbes viie paiku. Sel ajal, kui mina kõvasti tööd murdsin, käisid Evelin ja Mathias aga kõrvalmajas külas väikesel Valteril, kes on hetkel üks Mathiase põhilistest sõpradest. Mathiasele külas käia meeldib, eriti põnev on teiste laste mänguasjadega mängida, sest enda mänguasjad on ju nii igavad ja mõttetud. Peale selle on tore teise poisiklutiga põrandal ringi parkuurida ning teineteist riietest sakutada.

Septembri esimene täispikk nädal oli üleüldse pungil erinevatest külaskäikudest ning Mathiase kalender paari päeva jooksul tippkohtumistega täidetud nagu välisministril Kagu-Aasia visiidil. Laupäeval, 8. septembril käisime terve perega külas vanaema Marjul – Mathias sai seal vaiba peal ringi maurata (sest kodus ju ei saa) ja meie vahelduseks sooja sööki süüa. Tegelikult selle toitumisega nii kriitiline seis ei ole, aga üldselt on välja kujunenud nii, et süüa teen meie peres mina ja mul on lihtsalt septembris kiire olnud, mistõttu on tore, kui vahepeal kuskil mujal süüa saab. Nali naljaks. Marju juures oli külas veel Mathiase onu Erkki ning onu Rasmus koos oma tütre Caroliniga.

Laupäeval tegime ema juures seedeelundkonnale esimesed venitusharjutused ning päev hiljem suundusime Ihamarru, et seal kartul üles võtta ja pärast kogu üles võetud kartul šašlõki kõrvale ära süüa. Tegelikult päris kõiki korjatud kartuleid ära ei söönudki, umbes pooled jäid veel talveks keldrisse ka. Mathias oli alguses pisut jonnine – küllap see kartulivõtt talle ikka väga ei meeldinud, aga lõpuks rahunes ja nautis elu täiega. Kui meeleolu juba rõõmsam oli, tegime ka väikese fotosessiooni – kaameranuppu vajutas tädipoeg Ardi, talle poseerisime mina koos Mathiasega ning täditütar Kärt koos oma väikese Tanieliga.

Suur pidustustelaine kipub pahatihti kehva enesetundega lõppema ning nii juhtuski, et kaks päeva peale maal käimist jäi Mathias esimest korda haigeks. Kuivõrd perearst otsustas puhata, aga poisi tervis hakkas esimesi lagunemismärke ilmutama, siis suundusime EMOsse. Kurk oli punane ja köha rögane, temperatuuri kraadiklaasi andmetel 37.0. EMOst saadeti meid koju ning anti karm korraldus lapsel hoolega silma peal hoida. Kuivõrd järgnenud ööl magas Mathias väga halvasti ja oli hommikuks ikka päris tõsiselt haige, siis läksime EMOsse tagasi ning Mathias koos Eveliniga jäetigi haiglasse. Poisil oli kõri turses ja põletikune, kõht lahti ja hääl ära, köhis metsikult ning tatti voolas ojadena, öösel tõmbas magades hinge kinni ning hakkas ka kõõksuma – üsna kaunis kirjeldus, kuid täpselt nii hull see asi oligi. Haiglas tehti aga suurepärast tööd ning juba järgmisel hommikul sai Mathias koju tagasi – minul ka tuju väga hea, sest pidin sel päeval esimest korda kooli minema ning ausaltöeldes polnud hommikul mingisugust meeleolu sinna minna teades, et laps päris tõsiselt haige ja haiglas on.

Haiglas olemise lühikese aja sisse mahtus ka üks ajalooline ning esmapilgul väga ehmatav moment – nimelt suutis patsaan voodis sedavõrd vingelt müdistada, et potsatas voodist alla nagu küpse antoonovka keset septembrit. Õnneks on Mathias vist kodus Simbalt üht-teist õppinud (see lollakas kukub pidevalt igalt poolt alla, ükspäev kukkus näiteks aknalaualt lapse vanni, mis parasjagu aknalaua all oma karmi saatust ootas) ja maandus õnnelikult. Tänaseks võib öelda, et üks ei jäänud teiseta ja paar päeva tagasi suutis väikemees kodus voodist alla prantsatada. Kuidas ta seda suutis, on raske öelda, sest kui Mathias magama jääb, laob Evelin talle ette sellised barrikaadid, millest kangelaslikku kaitselahingut pidav väejuht ainult unistada oskaks. Kuidagi ta neist läbi murdis, aga taaskord tegi Simbat ja 5 sekundit hiljem juba naeris, kaks klotsi suus rõõmsalt välkumas.

Mathias ja Evelin käivad ka taastusravis võimlemas ja basseinis suplemas (jälle sel ajal, kui mina raskelt tööd murran). Enamus basseinitunde on veel ees ning kui need ükskord käidud saavad, siis loodan, et nad hakkavad ka minu töö juures basseinis lustimas käima. Haiguse jms tõttu on Mathiasel mõned korrad võimlemist vahele jäänud, aga 18. septembril oli üks harvadest kordadest, mil ta sinna jälle kohale jõudis. Seal õpetati talle roomamismustrit ning poiss võttis kenasti õppust – roomas nii haiglas kui ka pärast kodus mati peal. Roomamise selgeks õppimisest alates on tüübiga ikka väga keeruline sammu pidada – muudkui uhab mööda elamist ringi, kord kakub sahtleid (millest jõud veel üle ei käi), kord mekib Simba toidukausist kallerdises lambaliha.

Kuivõrd ettevõtlikule noormehele on ainult korterit mööda ringi roomamisest vähe, siis juba neli päeva hiljem võttis koos emaga ette uue spordiala. 22. septembril avati uus ja renoveeritud linnastaadion, kus mina isiklikult ametikohustusi täitsin. Evelin ja Mathias aga chillisid niisama ringi ning nautisid mõnusat septembrikuist vihmasadu. Lisaks võtsid nad osa beebikärude paraadist – kõige esimese staadioniringi uuel spordiareenil said läbida potentsiaalsed tulevikutegijad oma beebikärudes. Mathias oli enne starti väga pahas tujus ja jonnis, aga nii, kui kõlas stardisignaal, jäi poiss magama ning ootama, et ema tähtsalt mõõduvõtult kõrge kohaga naaseks. Kärutajad läbisid distantsi sõbralikus üksmeeles ning külg-külje kõrval, Mathiasele jäi mälestuseks ka võistluse ajaks Evelini seljale kleebitud stardinumber, millel tema nimi suurelt ja punaselt kirjas.

staadionil
Esimene ring uuel linnastaadionil

Õhtupooliku veetsime kogu perega taas Mesikäpa Hallis. Evelin ja Mathias tulid vaatama, kuidas me Arcwoodi meestega Servitile hambaid hakkame näitama. Mina piirdusin sedapuhku soojendusega – kes veel ei tea, siis olen hobikorras legomees ning kipun üsna tihti katki minema. Nii ka seekord ning platsil müttamise asemel tegin hoopis pingil statistikat ning piilusin ka poole silmaga, kuidas väikemees end tribüünil üleval peab. Selleks korraks olin talle juba Tartust toonud helisummutavad kõrvaklapid, et viled ja madin kõrva ei kriibiks. Käsipalli käis Mathias vaatamas ka päev hiljem – mängu esimese poolaja oli väga vahva poiss ning elas innukalt kaasa, teisel poolajal veidi väsis, aga päris jonnima ei hakanud. Tundub, et tubli spordientusiasti potentsiaali on isalt kõvasti päritud.

Kõige tähtsam päev oli aga 25. september – siis sai Mathias kuue kuuseks ning sel puhul pidasime maha ka tähtsa koogisöömisvõistluse. Enese kiitmiseks pean ütlema, et mina loomulikult võitsin, sest maailmas on vähe inimesi, kes minuga võidu süüa suudavad. Tegelikkuses oli aga nii, et külla tulid Mathiase mõlemad vanaemad ja vanaisad ning tädi Grete – sõime veidi pitsat ning kooki, ajasime juttu ja veetsime niisama toredalt aega.

Selline see Mathiase kuues elukuu siis oligi. Loodan, et lugejaid oma pikkade ja lohisevate lausetega ära ei väsitanud ning isegi, kui väsitasin, siis luban, et enam see ei kordu. Seega edaspidi võite ikka julgelt Evelini blogi edasi lugeda, vähemalt mõnd aega, kuniks mind taas siia mööbeldama lastakse.

Aga lõpetuseks – Mathiase jõu- ja ilunumbrid kuuenda elukuu lõpus: kaal 8730 g (+510 g) ja pikkus 72 cm (+4,5 cm). Parajalt pikk ja paks mees oma parimates kuudes.

sünna
Praegu tordi-, tulevikus spordimees

Mathiase viies elukuu

25. augustil sai Mathias 5-kuuseks! Aeg läheb ikka nii kiiresti kuidagi, varsti on ta ju juba poole aastane! Seekord ma üritasin kõik temaga seonduvad sündmused telefoni kirja panna, et hiljem oleks hea postituseks kokku kirjutada. Nii, aga hakkan siis algusest pihta.

Nagu eelmises postituses mainisin, siis Mathias keeras esimest korda ennast üle vasaku külje seljalt kõhule 28. juulil ja siiamaani ta keerabki ainult üle selle külje. Kui ma panen midagi talle ette, näiteks padjad, et ta prooviks ka üle teise külje keerata, siis ta hakkab lihtsalt jorisema ja punnib nii kaua üle oma lemmiku külje pöörata, kuni lõpuks suure ässerdamisega tal see ka õnnestub. Üsna pea pärast keeramise selgeks saamist, hakkas ta ka oma matil ja voodis ringi liikuma. Nüüdseks võib ta ikka korralikult ringi parkuurida ja on üsna tavaline, et hommikuti, kui ma üritan veel natuke und saada, pusserdab ta ennast oma voodis niimoodi, et pea asemel on jalad ja jalgade asemel pea. Täna hommikul tegin näiteks silmad lahti selle peale, et ta oli jõudnud juba mu telefoni häkkima, mis oli täiesti tema voodi jalutsis. Õigesti roomata ta ei oska veel ja ümber oma telje ka päris ei liigu, aga viimasega on natuke arengut märgata. Ta tahab väga otsesuunas edasi minna küll ja selleks ta ajab oma pepu hästi püsti ja siis kuidagimoodi lükkab edasi ennast. Veel on ta hakanud harjutama neljapunkti toetuses olekut, aga selle jaoks on tal tegelikult veel vara ja seda pean proovima tal takistada teha. Ma tegelikult üldse ei tahaks, et ta roomamise vahele jätaks ja kohe käputama läheks. Aga no näis mis saab. Ma ei mäleta, kas eelmises postituses ütlesin või mitte, aga Mathiasel on nüüd 2 väikest ja väga teravat hambakest ka suus! Mõned korrad on ta mind nibust näksanud ka ja no ei ole hea tunne. 😀

See kuu oli meil päris palju tegemisi ja käimisi. Mina otsustasin, et aitab kodus passimisest ja lapsega saab käia ja teha asju küll. Reaalsus ongi see, et Mathias on siiamaani megatubli poiss olnud, kui me kuskil käinud oleme. Varem ma alati muretsesin, et ei tea kuidas ta magamiste ja söömistega saab jne, aga see oli kõik asjata. Oma vaimse tervise huvides peab kodust välja saama ja suuri inimesi ka nägema. 😀

29. juulil käisime Mooste-vanaema ehk Mathiase vana-vana-vanaema sünnipäeval. Seal oli väga palju rahvast ja alguses pistis Mathias muidugi kisama, sest ta võeti mu juurest liiga järsku ära. Ma vist juba olen kirjutanud, et Mathiasel on võõras kohas vaja natuke aega kohanemiseks ja selleks eelistab ta olla kas minu või Markuse süles. Kui ta on kohanenud, siis ta on lõbus poiss ja naeratab kõigile rõõmsalt.

30. juuli käisime arsti juures, kuhu perearst saatis ta sellepärast, et ta väristas jalgu rahuolekus (süües või magades). Arst ütles, et Mathias on üldiselt terve poiss, aga soovitas jälgida seda väristamise asja. Nüüd ei olegi seda tegelikult tükil ajal enam olnud. Kuna Mathiasel on natuke lihastoonus tõusnud (õnneks minimaalselt), sai ta füsioteraapia- ja basseiniajad. Füsioteraapias käime 7x ja basseinis ka 7x. Praeguseks oleme mõlemas käinud 2 korda ja Mathiasele on täitsa meeldinud. Talle meeldib võimlemas isegi rohkem kui basseinis ja võimlemas on ta neil kahel korral väga kenasti kaasa teinud ning mitte mingit jorinat pole olnud. Muudkui naeratab tädile ja viimasel korral tuli isegi natuke juttu. Basseinis ja ühtlasi ka täitsa ujumas käis ta esimest korda 7. augustil. Õnneks mingit jonni ei olnud ja ta pigem vaatas lihtsalt, et kuhu ta küll toodi. Väga aktiivne ta esimesel korral vees ei olnud, aga natuke siiski siputas. Pigem oli tal rohkem tegemist oma ümbruse uurimisega. Kõhuli olles tahtis nägu kogu aeg vette minna. Teisel korral oli ta juba palju tublim ja liigutas rohkem ja nägu ei sulpsanud ka nii palju vette enam.

6. augustil oli minu õel ja Mathiase tädil Gretel juubel. Tädi Grete sai 10-aastaseks! Kahjuks Mathiasele see pidu polnud üldse meelt mööda ja muudkui jonnis. Saime Markusega söödud nii, et üks sõi, teine hoidis last ja vastupidi. Üldse oli ta meil terve aja vaheldumisi süles. Mathiasele Grete väga meeldib ja tema peale ta pole kunagi jonnima hakanud. Seekord Mathias aga Gretega mängida ei saanud, sest Gretel oli terve hunnik sõbrannasid külas. Ju Mathiasele see suurte inimeste seltskond ei istunud hästi. 😀

10-11. augustil külastas Mathias oma esimest spordiüritust, milleks oli Tõukerataste Eurocup Põlvas. 12. augustil oli Põlva valla kodukohvikute päev ja meie käisime üle tee naabrite juures ehk Kolme Muti Kohvikus. Megatore oli ja rahvast oli palju. Sõime (mina ja Markus siis) head-paremat ja vaatasime Kadri esinemist. 🙂 13-14. august käisime esimest korda kolmekesi spaas. Seekord siis kodule üsna lähedal Kubija spaas. Mathiasele täiega meeldis ja meile ka muidugi. Käisime Mathiasega kõik saunad läbi ja ta ei teinud piuksugi, isegi mitte aurusaunas. Ega ma temaga kaua nendes ei istunud muidugi, mõned minutid max. Me olime pigem basseinides. Kõige parem oli olla mullivannides, sest nendes oli vesi parajalt sügav, nii et mul oli teda mugav käes hoida. Lastebasseinis oli temaga natuke ebamugav selles osas, aga ei midagi hullu. Mathias nautis basseinides hullamist ikka täiel rinnal. Põhimõtteliselt terve aja siputas kõvasti jalgu-käsi ja muudkui naeratas. 🙂 Õhtul jätsime Mathiase hotellituppa tuttu, tegime telefonidega beebimonitori ja nautisime kahekesi olemist. Käisime üle miljoni aasta kahekesi söömas ning pärast jalutasime hotelli lähedal ringi ja istusime natuke järve ääres. Spaast tuleku päeval käisime perearsti juures, kus Mathiasel oli järjekordne tehnokontroll. Seekord siis 4,5-kuu kontroll. Saime uued ilunumbrid: 8220 g (+700 g) ja 67,5 cm (+2,5 cm).

17. augustil käisime Tartus teiste beebidega tutvumas. Meil oli oma väikese beebigrupiga YliCoolis kokkusaamine ja nii-nii-nii tore oli! Kahjuks kõik grupist kohale ei saanud tulla, aga väga lahe oli kohalolnute nimed-näod kokku viia ja inimestega, kellega olen põhimõtteliselt raseduse algusest saadik netis suhelnud, päriselus rääkida. Hästi huvitav oli kõiki lapsi ka koos vaadata ja näha kui erinevad nad tegelikult on! Mis siis, et kõik ühevanused põhimõtteliselt, aga ikkagi nii erinevad.

sport
Footbike Eurocup 2018 – esimene spordiüritus

spaa
Esimene spaakülastus (Kubija spaas)

võimlemas
2. kord võimlemas

Mathiase neljas elukuu

Nüüd, mil ma ennast lõpuks kokku võtsin ja postitust kirjutama hakkasin, on juba august käes, aga Mathias sai tegelikult 25. juulil 4-kuuseks. Oma sünnipäeva sai ta tähistada Pärnus, mis oli ühtlasi ka tema esimene reis. Olime Pärnus kolm päeva (25-27. juuli), millest esimene päev oli suhteliselt jonnine. Ööunne minekul tuli ikka väga suur lohutamatu nutt peale. Ma kahtlustan, et hammaste tulek tegi suurt valu talle ja sellest oli ka see nutt. Järgmisel päeval oligi näha, kuidas pisike hammas oli igemest välja natuke tulnud. Hammas piilub tal välja meie poolt vaadatuna vasakul all keskel ja kõrval kumab igemes ka teine alumine hammas. Teisel päeval Pärnus käis Mathias esimest korda meres ja üldse ujumas. Tema esimene sulistamine oli niisiis Valgerannas. Tegelikult sulistamisest oli asi kaugel. 😀 Kastsin kõigepealt tal jalad vette ja siis proovisin vaikselt ta kuni puusadeni vette saada, aga ega ta sellest asjast miskit eriti ei osanud vist arvata. Vähemalt ei jonninud. Suur jonn hakkas pihta aga veest väljas olles. Mul oli plaan, et prooviks ta rannas teki peal tuttu saada, et me Markusega saaks veits rannas chillida, aga noooooo… eieieieiei, mitte mingit rannast istumist! 😀 Mathias röökis lihtsalt mingi 20 minutit enne kui otsustasin, et hea küll – annan alla ja lähme ära tuppa tagasi. Mul olid sellest röökimisest närvid nii krussis ja aru ka ei saanud, mis tal viga oli. Äkki jälle hambad või väsimus.. ei tea. Igatahes toas jäi suht kiiresti tuttu vähemalt. Ega rohkem miskit väga erilist me Pärnus ei teinudki. Minu enda jaoks oli mõnus vahelduseks kodust välja saada ja kuskil mujal olla. Sain isegi esimest (ja ilmselt viimast) korda sel aastal ujuma. Üldiselt oli väga tore ja mõnus olemine. Oleks võinud ühe päeva isegi veel olla.

See kuu oli vist muidu väga sündmustevaene või siis ma lihtsalt ei suuda meenutada (magamatus teeb oma töö 🙂 ). Üks asi, mis meelde tuleb on see, et Markus käis 19-23. juulil Maltal, aga meie jaoks see midagi eriti ei tähendanud. Pidime lihtsalt kodus ootama, kuniks ta jälle tagasi on. Mathias oli sel ajal emmele tubli poiss ja endalegi üllatuseks sain väga hästi kõigega kodus hakkama, isegi vankrit suutsin iga päev keldrist välja tarida. 😀 See on muidu olnud Markuse ülesanne.

Ahaa – üks asi tuli veel meelde! Nimelt käis meil minu parim sõbranna Triinu külas ja tema nägi Mathiast esimest korda. Ma täiega kartsin, et sellest päevast ei tule midagi välja ja et Mathias ei maga siis korralikult ning on väsinud ja jonnine. Tegelikkuses pidas ta päeva väga hästi vastu ja jonn hakkas alles siis tekkima kui Triinut bussi peale läksime saatma. Nii, nii tore oli jälle üle pika aja üksteist näha!

Mis siis veel ära peaks mainima… Sel kuul võtsin une teemat väga tõsiselt ja tuulasin terve google’i läbi. 😀 Okei, nii hull polnud, aga väga põhjalikult uurisin küll. Selle tulemusena muutsin Mathiase ärkveloleku aegu lühemaks. Varem oli ta kuskil 2h järjest üleval, aga nüüd püüdsin teha nii, et max ülevaloleku aeg on 1,5h. Lisaks võtsime kasutusele päeva- ja ööune-eelse rutiini. Päeval on selleks: 1. mähkuvahetus vajadusel; 2. muusika kuulamine süles ~5 min. Ööune-eelne rutiin on pikem ja näeb välja selline:
1. pesemine/mähkuvahetus
2. muusika kuulamine süles ~5 min
3. raamatu lugemine
4. söömine
5. paitamine ja head und musi tegemine

Ausalt ütlen, siis ei ole ma neid rutiine suutnud hästi jälgida. Ööune-eelne rutiin lõpeb tavaliselt neljanda punkti juures. 😀 Ja tegelikult ongi nii, et panen teda endiselt tissi otsas magama. Nii raske on sellest harjumusest vabaneda, sest see on üsna lihtne viis, kuidas last magama saada. Mitmeid kordi olen jätnud ta enda voodisse, kus ta siis on iseseisvalt sõrmi lutsutades/imedes uinunud, aga suurema osa ajast on siiski tiss uinutajaks. Selle kuu sisse jääb ka üks temapoolne öine magamisrekord. Nimelt magas ta 9h järjest! Üldiselt on ikkagi nii, et ööune esimene osa on 4-5h ja sealt edasi hakkavad ärkamised 1-2h, healjuhul 3h tagant. Ööunne üritan ta panna 19-20 vahel ja hommikuti ärkab ta 7-7.30 ajal.

Mathias on järsku kuidagi nii suureks ja palju teadlikumaks kasvanud. Kui ma teda hüüan või tema tähelepanu kuskilt kaugemalt püüda üritan, siis ta hakkab alati otsima, kus ma olen ja mind leides teeb oma suure armsa naeratuse. Nüüd ma olen kindel, et ta on hakanud võõrastama ja olen märganud, et talle ei meeldi, kui ta järsku kuhugi suurde seltskonda viiakse või kui keegi väga äkiliselt talle läheneb. Siis ta ehmatab ära ja hakkab kogu hingest nutma, mida on nii kahju vaadata. Sellepärast mulle ei meeldi ka, et ta mu sülest mõnikord ära tahetakse kohe krabada kui me seltskonda saabume. Mul pole midagi selle vastu, et teised ka teda hoiaksid, aga Mathiasel on vaja lihtsalt natuke olukorraga kohaneda. Tema jaoks on ju kõik uus ja võõras.

Selle kuu jooksul õppis Mathias kilkama ja kiljuma ja oi kui kõvasti ta seda teeb. Mõnikord on tõesti selline tunne, et kõrvakile läheb puruks. 😀 Vahepeal peab ta emmega pikki dialooge ja juttu jagub ka söömise ajaks. Nüüd ta oskab asju palju paremini haarata ja kätte saades topib kõik asjad suhu. Üks lemmiktegevusi on peegli ees olemine, sest sealt vaatab ju väga vahva naerusuine poiss vastu. 🙂 Mathias oskab nüüd keerata seljalt kõhule! Praegu keerab ta küll ainult üle vasaku külje, aga pisikese abiga saab hakkama ka üle parema külje keeramisega. Esimest korda keeras ta tegelikult 28. juulil (4k 3p vanusena), mis tähendab, et see jääb viienda elukuu sisse, aga tahtsin selle juba praegu ära märkida. 🙂 Ilunumbreid seekord öelda ei ole, sest need saame alles 4,5-kuu kontrollis.