Bulgaaria 2017 (II osa)

Nii, jäänud on veel nelja viimase päeva tähtsamad osad kirja panna. Hakkame siis pihta…

5. PÄEV (laupäev)

Laupäeva alustasime sõiduga jällegi põhja poole suunaga Aladzha kloostrisse. See oligi meie reisi kõige põhjapoolsem koht, kus käisime. See klooster oli kaljuseina raiutud ja kõigis kloostri endistes ruumides sai käia. Lisaks sai seal vaadata ka näitust ja käia katakombide juures. Kindlasti soovitan sinna kloostrisse minna, kui võimalus on, sest see on päris omapärane elamus. Ja mõelda, et inimesed ise on selle kunagi ammu, ammu (keskajal) sinna seina sisse ehitanud, teeb asja veel vingemaks.

Kloostri makett

Klooster

Katakombid, ei ole kahjuks säilinud

Vaade ülevalt kloostrist

Katakombide juures

Pärast kloostrit läksime edasi Pobiti Kamani kivimetsa. Bulgaarlased ütlevad, et see on nende ainuke kõrb ja seal kõndides oli tõesti tunne nagu oleks kõrbes. Igal pool liiv (kes lähevad, siis võtke plätud kaasa) ja hullult kuiv ja palav. Seal ikka andis vantsida. Auto juurde tagasi jõudmine oli ikka tõeline pääsemine. 😀

Mõnedel tähtsamatel kividel olid antud ka nimed. Ei ole raske arvata, mis on selle kuju nimi. Vihjeks võin öelda, et sellel kivil on viljakust parandav võime.

Päeva viimaseks sihtkohaks oli Varna, kus me mõlemad tahtsime kindlasti käia loomaaias ja vaatamas ühte uhket kesklinnas asuvat kirikut. Kirikus toimus parasjagu pulm, nii et me saime näha killukest Bulgaaria pulmast. Tegime Varnas ka söögipeatuse. Sõime Bulgaaria rahvustoitu, mis oli ülihea. Kahjuks söögi nimi meelde ei jäänud, aga põhimõtteliselt oli see kartulivorm singiga. Pärast söömist jalutasime Varna kesklinnas ringi ja läksime läbi merepargi loomaaeda, mis asuski tegelikult merepargis. Lisaks loomaaiale oli seal pargis veel mitmeid põnevaid kohti, aga meil oli selleks päevaks jaks suhteliselt otsas ja päev hakkas ka vaikselt õhtusse juba jõudma. Igatahes, see park oli üliilus ja kindlasti vääriks põhjalikumat avastamist. Üldse oli see osa Varnast, kus meie käisime, väga kaunis ja linn ise oli ka mõnusa vibe’iga.

Dormition of the Mother of God Cathedral

6. PÄEV (pühapäev)

Pühapäev oli Strandzha looduspargi päev, mis tähendas varast äratust ja pikka päeva. Külastasime seal nelja küla: Balgari, Malko Tarnovo, Stoilovo ja Brashlyan ning käisime ära Dokuzaki kose juures. Ütleme nii, et looduspargi teed on ikka vinged – auk augu otsas. Me liikusime seal 30-50 km/h, aga mõni pani ikka 90-ga nagu on ka lubatud. Autost hakkas päris kahju. 😀 Looduspargis liikus ringi päris palju piirivalvureid ka, sest läbi selle tulevad Türgist Bulgaarisse paljud pagulased. See looduspark asubki põhimõtteliselt Türgi piiri lähedal. Meie käest passi ei küsitud, aga TripAdvisoris soovitati passid kaasa võtta ja päris mitmeid inimesi on kontrollitud.

Balgari külaplats

Balgari tuleplats, kus 21. mail toimub küla kaitsepühaku auks tuletantsu rituaal Nestinarstvo. Rituaali käigus tantsitakse paljajalu hõõguvatel sütel.

Looduspargis sõites jäi tee peale ka üks surnuaed.

Bulgaarlastel on minu meelest lahe komme panna surnust pilt hauakivile.

See pilt on tehtud küll linnas, aga torkasin siia vahele, kuna neil on surmaga seoses veel üks huvitav komme – panna surma-aastapäevade puhul teade üles.

Üks näide looduspargi teeoludest.

Malko Tarnovo omavalitsus

Malko Tarnovo. Kõigi majade juures olid küttepuude hunnikud. Mitte üheski külas ei olnud puud riita pandud.

Malko Tarnovo. Ühe kortermaja huvitav rõdu.

Stoilovo külakeskus

Stoilovo kirik

Elumaja Brashlyanis

Kohviautomaat Brashlyanis. Suurtes linnades nagu Varna ja Burgas olid kohviautomaadid igal pool.

Brashlyan. Ponid (ema ja varss). Seal külas oli üks hobune ka, aga mina temast pilti teha ei julgenud. 😀 Nii ponid kui hobune olid täiesti vabalt ja liikusid ringi seal, kus ise tahtsid.

Dokuzaki kosk

Dokuzaki kose juures

Õhtul viitsisime külastada ka Burgase akvaariumi. See oli selline pisike ja midagi väga erilist polnud, aga nägime ikka selliseid elukaid ka, mida varem üldse näinud polnud. Panen ühe hästi välja kukkunud pildi ka.

7. PÄEV (esmaspäev)

Esmaspäeval tegime natuke kergema päeva ja nii palju sõitma ei pidanud kui eelneval kahel päeval. Külastasime Sozopoli, mis meenutas mulle väga Nessebari ja natuke ka Pargat. Täpsemalt käisime me tegelikult Sozopoli vanalinnas, uues linnas me ei käinud üldse. Vanalinn oli selline mõnusalt rahulik. Seal oli palju erinevaid kirikuid, millest päris mitmed töötasid veel praegugi ja sellepärast oli pildistamine keelatud. Ühes neist saime isegi näha ristimist.

Sozopolist läksime edasi Ravadinovo lossi ja no see oli ikka väga uhke ehitis. Lossi sisse ei pääse, sest see on veel ehitusjärgus, aga lossiõu oli i-m-e-l-i-n-e! Lossiõues kõndides kujutasin ette, kuidas inimesed seal vanasti elasid ja mis lahedad ballid ja peod neil seal toimusid. Koju tagasi jõudes guugeldasime seda lossi ja selgus, et see on tegelikult turistide jaoks ehitatud. Selle ehitamist alustati 20 aastat tagasi ja kestab siiamaani. Minu jaoks oli selle teada saamine muidugi pettumus, sest kõik kujutluspildid, mis mul seal tekkisid, ei osutunudki üldse mitte tõeseks. 😀

Veinikelder

Päeva viimaseks osaks oli rannaskäik, aga mitte tavalises rannas. Läksime Sinemoretsi lähedal asuvasse Veleka randa. See rand on eriline selle poolest, et merd ja jõge eraldab kitsas liivariba. Seega saad käia ujumas nii meres kui jões. Varem olid tegelikult jõgi ja meri ühendatud, aga nüüdseks on meri liivavalli nii kõrgeks ajanud, et ühendus puudub. Pigem meenutab see jõeosa nüüd järve. Mõlemas oli vesi igatahes väga soe. Mina käisin ujumas ainult jões, kuna meres läks väga järsku sügavaks ja lained olid suured. Seega meres sain ainult kalda lähedal vees lesida nii, et meri peksis kõik bikiinid väikseid kive ja liiva täis. Peab veel mainima, et randa viiv tee oli väga offroad. Seega, kellel vähe madalam ja nõrgem masin, tasub auto parkida üleval olevasse parklasse, kuhu saab läbi Sinemoretsi linna.

Tagasiteel koju nägime, kuidas kilpkonnake teed ületas. Kahjuks pilti ei saanud teha. Reisi alguses ma ütlesin Markusele, et oleks äge, kui näeks pärislooduses kilpkonna ka ja no vot siis! 🙂

8. PÄEV (teisipäev)

Viimasel päeval tahtsime minna veel randa, aga kahjuks ilm vedas alt. Terve päev oli pilves ja vihmane. Selle pärast me eriti kurvad ei olnud, sest tegelikult oli terve reisi aja kuiv, päike paistis ja temperatuur oli alati vähemalt +25, kõige kõrgem temperatuur oli esmaspäeval ehk üks päev enne lahkumist ja siis näitas +31. Väike vihm kuluski ära. Sellise ilmaga oli hea ära tulla ka, sest õhtul kümne ajal Eestisse maandudes oli siin +16 kraadi.

Meie jäime oma reisiga väga rahule ja läheks Bulgaariasse teine kordki, aga siis juba kuhugi mujale piirkonda. Võrreldes Kreekaga oli see hoopis teistsugune reis ja tegelikult neid päris võrrelda ei saagi. Seekord oli meil rohkem linnapuhkus ja nägimegi tegelikult enamus aja, kuidas kohalikud päriselt elavad. Bulgaariasse minnes soovitame kindlasti muid kohti kui Sunny Beach või Golden Sands, siis saate ikka tõelise kultuurilise elamuse. Võtsime reisilt endaga kaasa palju naljakaid ja kummalisi vaatepilte/juhtumeid, millest blogisse kahjuks enamus ei jõudnud, sest nende mõistmiseks peab neid ise kogema. Seega… kõik Bulgaariasse kohalikku elu uudistama!

Bulgaaria 2017 (I osa)

Ma pole blogisse nii kaua aega sattunud, et lausa piinlik! Vahepeal on päris palju toimunud (kolisime Põlvasse, läksin tööle, võtsime kassi, erinevad üritused & käimised jm), aga lihtsalt pole olnud viitsimist/tahtmist kirjutada. Bulgaaria reisist oli kindel plaan kirjutada, sest eelmine kord oli vajaduse korral nii hea blogi lahti võtta ja lugeda, mis täpsemalt toimus.

Alustuseks pean ütlema, et reisida on niiiiiiiiiiiiiiii mõnus ja huvitav! Bulgaaria reisi ostsime mõned kuud peale Kreeka reisi ja seega oli ootamine päris pikk – lausa 10 kuud! Nüüd ongi kuidagi tühi tunne, et ongi reisil käidud ja mis või kuhu siis edasi? Tahaks ju veel mõnda lahedat kohta avastama minna. Aga ehk millalgi jälle õnnestub… 🙂

Bulgaarias olime 22-29 august ja ööbisime jälle ainult ühes kohas: Lazur Studios (ul. Batak 13), mis asub Burgases. Mitte sassi ajada Studio Lazuriga, mis on selle lähedal. Tegelikult kaks täiesti erinevat ööbimiskohta. Meie ööbimiskoht oli omaette elamus. Mitte et seal midagi väga halvasti oleks olnud, aga uuesti ma sinna ei läheks. See koht oli nii väike, no ikka väga väike. Põhimõtteliselt olid kõik asjad meil terve reisi aja kohvris, sest neid ei olnud lihtsalt kuhugi panna. Meie stuudiokorterist saab pilte vaadata siit. Ausalt, see koht ei ole nii moodne ja avar(?) kui pildi pealt paistab. 😀 Iseenesest korter oli puhas ja korralik. Vannitoas oli väga huvitav lahendus. Ainult vannitoa ukse ette käis vannikardin ja pärast pesemist oli terve vannituba märg, sh vetsupott ja muidugi kogu põrand. Suurema vee koristasime mopiga ära, aga põrand kuivas ikka paar tunnikest. Veel häiris meid voodi, mis on üsna väike ja kõva madratsiga. Seal ei olnud ka võimalust ise süüa teha, millega me olime juba arvestanud ja sellest puudust ka ei tundnud, kuna kõik söögikorrad (v.a hommikusöök) sõime väljas. Koht ise oli üsna kaugel kõigest. Rand oli päris lähedal, u 10 min kõndida, aga ülejäänud kohtadesse tuli ikka omajagu kõndida. 20 000+ sammu päevas oli täiesti tavaline, aga see tuli muidugi ainult kasuks!

1. PÄEV (teisipäev)

Lend kestis 2h 50min ja maandusime 18.20. PS. Lendamine ei meeldi mulle endiselt ja mõtlesin sinna lennates, et enam ma kuhugi kunagi ei lenda. 😀 Tegelikult olid mõlemad lennud (sinna ja tagasi) väga head, ma olen lihtsalt jänes. 😀 Meie ööbimiskoht oli lennujaamast ~10 km kaugusel. Lennujaama tuli meile ööbimiskoha omanik vastu ja 15 EURi eest viis kohale. Saabumise päeval me eriti midagi ei teinud. Elasime sisse ja tutvusime olukorraga. Käisime nurga peal poes ja õhtul kesklinnas söömas. Poed on seal väga väikesed, aga kaubavalik on täitsa hea. Saime seekord isegi täitsa tavalist vorstisaia teha, võiga ja puha! Puu- ja juurvilja poed on seal eraldi ja ei pea vist mainima, kui head need on! Ostsime puuvilju sealt pea iga päev. Minu lemmikuteks said virsikud ja õunad. Proovisime litše ehk hiina ploome ja mangostiini ka. Viimane oli päris söödav ja meenutas viinamarja. Litšid meie maitse polnud.

2. PÄEV (kolmapäev)

Teisel päeval võtsime ette matka kaugele kaubanduskeskusesse. Neid on Burgases kaks tükki. Meie käisime Mall Gallerias. Meie mõistes oli see selline pood nagu Tasku, Kvartal jms. Tee peale jäi üks väga räämas park, milles tegime väikese jalutuskäigu. Kõige ilusam koht selles pargis oli ühe kabeli juures. See oli ka ainuke koht, kust oli riisutud. Keskusesse jõudes tegime kerge šopingutiiru. Seal olid sellised tavaliselt poed nagu Zara, Terranova, H&M, Bershka, aga oli ka kallemaid kohti. Hinnad Eesti omandest väga ei erinenud. Pärast poes käiku otsustasime randa minna ja lebotasime natuke aega seal. Vesi oli mõnusalt soe ja ma sain ka lõpuks sel suvel esimest korda vette. Kui nüüd võrrelda merd Kreekas ja Bulgaarias, siis Kreekas oli vesi kindlasti selgem ja selle tõttu tundus ka puhtam. Õhtul võtsime jällegi suuna ranna poole, aga selleks et ära käia muulil.

3. PÄEV (neljapäev)

Neljapäeval oli plaan käia Burgase merepargis vaatamas liivakujude näitust. See oli palju lahedam, kui ma alguses arvasin. Pärast seda jalutasime niisama pargis ja nägime, et toimub mingisugune roomajate näitus ka. Käisime sealt läbi ja ka see oli oodatust huvitavam. Hiljem käisime Burgase kesklinnas söömas ja poodides. Kui üldiselt on Burgas ikkagi suhteliselt kole, siis kesklinn on täitsa ilus. Seal on kaunis keskväljak ja hooned on ka ilusad.

Roomajate näitusel oli ka paar vahvat kakukest

Proovisin mingit imelikku pitsat, millel oli lisaks kõigele tavalisele peal ka muna ja hapukurk. Mulle ei meeldinud.

4. PÄEV (reede)

Reedel läks alles õige rändamine lahti, sest siis saime me rendiauto kätte. Pidime alguses saama väikese Renault Clio, aga meie õnneks neil tol hetkel seda anda ei olnud ja saime hoopis Volkswagen Tourani, mis tegelikult maksis poole rohkem kui meie valitud auto. Raha juurde ei küsitud ja lisaks sellele toodi auto meile kätte, kuigi märkisime algselt, et läheme autole ise järgi. Kui oleksime saanud oma esialgse valiku, siis oleks meil pooltes kohtades jäänud ilmselt käimata, sest teed olid lihtsalt nii halvad ja see väike Clio ei oleks välja vedanud. Ühesõnaga auto oli mõnus ja tegi oma tööd ilusti ning viis meid KÕIGISSE soovitud kohtadesse. Tagasi viisime auto täitsa ilusti tervena, kuigi ausalt öeldes sai see ikka päris korralikku retsi.

Autost rääkides tuleb rääkida ka Bulgaaria liiklusest. See on täiesti ajuvaba. Midagi sellist nagu võib näha saates “Võimalik vaid Venemaal”, aga natuke normaalsem. Kui liiklejad on seal enamvähem, siis liikluspiirangud ei kannata küll üldse kriitikat. Täiesti normaalse neljarealise ja eraldusribaga tee peal (no nagu tee Tartu mnt-l enne Tallinnasse jõudmist) on kiiruspiirang 80, siis viskab vahepeal sisse 60 või 40. Lisaks on teede peal päris palju radareid. Radarite üle ei kurda. Arusaadav, et kuidagi on vaja huligaane kontrollida. Tundub ainult, et neil on seal need radarid natuke teise eesmärgiga kasutusel. Kuna need kiiruspiirangud olid ikka täiesti ebanormaalsed, siis otsustasime ühel õhtul netist natuke lugeda nende kohta ja saime teada, et suveks pannakse radarite juurde sõidukiiruste piirangud 40/60 jms, et turistidelt raha saada. Samas meil jäi selline mulje, et me olime ainukesed, kes kiiruse radarite juures maha võtsid. Ülejäänud lasid ikka 100ga läbi sealt.

Igatahes, reedel võtsime ette sõidu Nessebari ja Sunny Beachile. Saime kohe ka maanteel ummikus istuda ja see oli alles esimene kord. Terve reisi peale kokku istusime maanteedel ummikus 3-4 korda. Liiklus oli seal tõesti igal pool suur.

Nessebaris jalutasime ringi, vaatasime merd ja huvitavaid maju, ostsime suveniire ja külastasime ühte huvitavat kokteilibaari – Michael’s Eco Bar.

Michael’s Eco Bar

Nessebarist suundusime Sunny Beachile, aga sellest kohast ühtegi pilti ei ole. Ausalt öeldes oli see täiesti mõttetu koht ka. 😀 Totaalne turistikas, kus saab hotellis ja rannas peesitada. Mulle üldse ei meeldinud ja minu meelest oleks väga nüri terve oma puhkus ainult seal mööda saata.

Nonii, nüüd sai esimene osa reisist lühidalt kirja pandud. Jäänud on veel viimased 3 päeva, mis möödusid ka ringi sõites, aga kõigest lähemalt järgmises postituses.

Käsmu

Mõtlesin, et kirjutan natuke oma nädalavahetusest, sest ma ei veetnud seda mitte kodus, vaid käisin hoopis mööda Eestimaad kolamas. 🙂 Nimelt veetsin kaks ilusat päeva Ida-Viru maakonnas, kus ma polegi varem pikemalt olnud. Jõudsime Käsmusse laupäeval ja käisime-vaatasime seal ringi suurema osa ajast. Käsmu on ikka tõesti üks väga kaunis paik ja ka tegevustest seal puudu ei tule – me sattusime näiteks Käsmu Openit vaatama ja tundus, et seal oli ka mingi koertenäitus tulemas, sest mere äärde minnes tuli igasugu tõugu koeri vastu. Kahjuks meres ujumas ei õnnestunud käia, sest ilm ja vesi oli minu jaoks liiga külm – külmavares nagu ma olen! 😀 Sellele vaatamata oli mere ääres (ja jalgupidi vees) väga mõnus ja rahustav kõndida. Ma ei tea miks, aga mere ääres tunnen ennast alati vabana ja hing on alati nii rahul! (Võib-olla on “süüdlaseks” mu Hiiumaa juured? :D) Niisiis, pool päeva mööduski mere ääres ja õhtuks sõitsime Rakverre, kus käisime vaatamas Rakvere Teatri suvelavastust “Maailma otsas”. Mulle antud tükk meeldis väga ja kel võimalus, siis minge kindlasti vaatama. Ööseks sõitsime tagasi Käsmusse ja nagu ikka, siis toimus väike kohustuslik grill & chill.

Pühapäeval sõitsime veel natuke ringi ja käisime Vergi sadamat uudistamas ja Altja külas. Viimane meeldis mulle eriti ja seal oli üks imearmas majake mere ääres, mille ma ostaks kohe ära kui ainult saaks! 😀 Külastasime ka Sagadi mõisa, mis oli tõeliselt uhke ja muljetavaldav.

Kahjuks unustasin kaamera koju ja seega sai mõned pildid tehtud telefoniga, aga kuna tegu polnud minu telefoniga, siis pole ma veel pilte kätte saanud. Kui pildid käes, siis lisan need tagantjärgi üles.

EDIT: Unustasin ennem kirjutada, et käisime ka Kundas ja tegime mini-pikniku Kunda rannas kuniks äike otsustas peale tulla. Kunda ise mulle ei sümpatiseerunud – minu jaoks liiga hall ja tööstuslik koht.