Nii, jäänud on veel nelja viimase päeva tähtsamad osad kirja panna. Hakkame siis pihta…
5. PÄEV (laupäev)
Laupäeva alustasime sõiduga jällegi põhja poole suunaga Aladzha kloostrisse. See oligi meie reisi kõige põhjapoolsem koht, kus käisime. See klooster oli kaljuseina raiutud ja kõigis kloostri endistes ruumides sai käia. Lisaks sai seal vaadata ka näitust ja käia katakombide juures. Kindlasti soovitan sinna kloostrisse minna, kui võimalus on, sest see on päris omapärane elamus. Ja mõelda, et inimesed ise on selle kunagi ammu, ammu (keskajal) sinna seina sisse ehitanud, teeb asja veel vingemaks.
Pärast kloostrit läksime edasi Pobiti Kamani kivimetsa. Bulgaarlased ütlevad, et see on nende ainuke kõrb ja seal kõndides oli tõesti tunne nagu oleks kõrbes. Igal pool liiv (kes lähevad, siis võtke plätud kaasa) ja hullult kuiv ja palav. Seal ikka andis vantsida. Auto juurde tagasi jõudmine oli ikka tõeline pääsemine. 😀
Päeva viimaseks sihtkohaks oli Varna, kus me mõlemad tahtsime kindlasti käia loomaaias ja vaatamas ühte uhket kesklinnas asuvat kirikut. Kirikus toimus parasjagu pulm, nii et me saime näha killukest Bulgaaria pulmast. Tegime Varnas ka söögipeatuse. Sõime Bulgaaria rahvustoitu, mis oli ülihea. Kahjuks söögi nimi meelde ei jäänud, aga põhimõtteliselt oli see kartulivorm singiga. Pärast söömist jalutasime Varna kesklinnas ringi ja läksime läbi merepargi loomaaeda, mis asuski tegelikult merepargis. Lisaks loomaaiale oli seal pargis veel mitmeid põnevaid kohti, aga meil oli selleks päevaks jaks suhteliselt otsas ja päev hakkas ka vaikselt õhtusse juba jõudma. Igatahes, see park oli üliilus ja kindlasti vääriks põhjalikumat avastamist. Üldse oli see osa Varnast, kus meie käisime, väga kaunis ja linn ise oli ka mõnusa vibe’iga.
6. PÄEV (pühapäev)
Pühapäev oli Strandzha looduspargi päev, mis tähendas varast äratust ja pikka päeva. Külastasime seal nelja küla: Balgari, Malko Tarnovo, Stoilovo ja Brashlyan ning käisime ära Dokuzaki kose juures. Ütleme nii, et looduspargi teed on ikka vinged – auk augu otsas. Me liikusime seal 30-50 km/h, aga mõni pani ikka 90-ga nagu on ka lubatud. Autost hakkas päris kahju. 😀 Looduspargis liikus ringi päris palju piirivalvureid ka, sest läbi selle tulevad Türgist Bulgaarisse paljud pagulased. See looduspark asubki põhimõtteliselt Türgi piiri lähedal. Meie käest passi ei küsitud, aga TripAdvisoris soovitati passid kaasa võtta ja päris mitmeid inimesi on kontrollitud.
Õhtul viitsisime külastada ka Burgase akvaariumi. See oli selline pisike ja midagi väga erilist polnud, aga nägime ikka selliseid elukaid ka, mida varem üldse näinud polnud. Panen ühe hästi välja kukkunud pildi ka.
7. PÄEV (esmaspäev)
Esmaspäeval tegime natuke kergema päeva ja nii palju sõitma ei pidanud kui eelneval kahel päeval. Külastasime Sozopoli, mis meenutas mulle väga Nessebari ja natuke ka Pargat. Täpsemalt käisime me tegelikult Sozopoli vanalinnas, uues linnas me ei käinud üldse. Vanalinn oli selline mõnusalt rahulik. Seal oli palju erinevaid kirikuid, millest päris mitmed töötasid veel praegugi ja sellepärast oli pildistamine keelatud. Ühes neist saime isegi näha ristimist.
Sozopolist läksime edasi Ravadinovo lossi ja no see oli ikka väga uhke ehitis. Lossi sisse ei pääse, sest see on veel ehitusjärgus, aga lossiõu oli i-m-e-l-i-n-e! Lossiõues kõndides kujutasin ette, kuidas inimesed seal vanasti elasid ja mis lahedad ballid ja peod neil seal toimusid. Koju tagasi jõudes guugeldasime seda lossi ja selgus, et see on tegelikult turistide jaoks ehitatud. Selle ehitamist alustati 20 aastat tagasi ja kestab siiamaani. Minu jaoks oli selle teada saamine muidugi pettumus, sest kõik kujutluspildid, mis mul seal tekkisid, ei osutunudki üldse mitte tõeseks. 😀
Päeva viimaseks osaks oli rannaskäik, aga mitte tavalises rannas. Läksime Sinemoretsi lähedal asuvasse Veleka randa. See rand on eriline selle poolest, et merd ja jõge eraldab kitsas liivariba. Seega saad käia ujumas nii meres kui jões. Varem olid tegelikult jõgi ja meri ühendatud, aga nüüdseks on meri liivavalli nii kõrgeks ajanud, et ühendus puudub. Pigem meenutab see jõeosa nüüd järve. Mõlemas oli vesi igatahes väga soe. Mina käisin ujumas ainult jões, kuna meres läks väga järsku sügavaks ja lained olid suured. Seega meres sain ainult kalda lähedal vees lesida nii, et meri peksis kõik bikiinid väikseid kive ja liiva täis. Peab veel mainima, et randa viiv tee oli väga offroad. Seega, kellel vähe madalam ja nõrgem masin, tasub auto parkida üleval olevasse parklasse, kuhu saab läbi Sinemoretsi linna.
Tagasiteel koju nägime, kuidas kilpkonnake teed ületas. Kahjuks pilti ei saanud teha. Reisi alguses ma ütlesin Markusele, et oleks äge, kui näeks pärislooduses kilpkonna ka ja no vot siis! 🙂
8. PÄEV (teisipäev)
Viimasel päeval tahtsime minna veel randa, aga kahjuks ilm vedas alt. Terve päev oli pilves ja vihmane. Selle pärast me eriti kurvad ei olnud, sest tegelikult oli terve reisi aja kuiv, päike paistis ja temperatuur oli alati vähemalt +25, kõige kõrgem temperatuur oli esmaspäeval ehk üks päev enne lahkumist ja siis näitas +31. Väike vihm kuluski ära. Sellise ilmaga oli hea ära tulla ka, sest õhtul kümne ajal Eestisse maandudes oli siin +16 kraadi.
Meie jäime oma reisiga väga rahule ja läheks Bulgaariasse teine kordki, aga siis juba kuhugi mujale piirkonda. Võrreldes Kreekaga oli see hoopis teistsugune reis ja tegelikult neid päris võrrelda ei saagi. Seekord oli meil rohkem linnapuhkus ja nägimegi tegelikult enamus aja, kuidas kohalikud päriselt elavad. Bulgaariasse minnes soovitame kindlasti muid kohti kui Sunny Beach või Golden Sands, siis saate ikka tõelise kultuurilise elamuse. Võtsime reisilt endaga kaasa palju naljakaid ja kummalisi vaatepilte/juhtumeid, millest blogisse kahjuks enamus ei jõudnud, sest nende mõistmiseks peab neid ise kogema. Seega… kõik Bulgaariasse kohalikku elu uudistama!
