Meil on nüüd päris OMA KODU

Mõtlesin, et tulen siia kolimisest rääkima, aga siis meenus, et ma ei ole üldse korteri ostmisest pikemalt midagi rääkinud. Nii et kirjutan esialgu üldse siis sellest!

Septembri keskel käisime ühte korterit vaatamas, aga see meile lõpuks ei sobinud. Sellest saad lugeda siit. Pärast sellest korterist loobumist mõtlesime, et peame ikka aktiivsemalt käima ja vaatama neid kortereid, mis võiksid meile sobida. Niisiis läksimegi järgmist korterit jälle vaatama.

See korter vastas täpselt meie soovidele ja oli ka nii heas korras, et meile oleks jäänud ainult sisse kolimise vaev ja mingeid suuri remonditöid vms ette võtma ei pea. Mõlemale meeldis see korter kohe, aga seekord me ei kiirustanud, vaid mõtlesime läbi, et kas tõesti?! see ongi see.

Ja no see oligi see! Selle korteri puhul oli tunne õige ja mõlemad nägime meid seal elamas. Mul hakkas juba mõte jooksma, kuhu ja kuidas asju panna jne. Ühesõnaga (või siis mitmega..) THIS IS IT ! 😀

Kuna selllel korteril oli veel tahtjaid, siis oli väike pinge ka, et kas me ikka saame selle. Õnneks läks kõik hästi. Mingi kuu aega pankadega möllamist ja lõpuks jõudiski siis kätte notarisse mineku aeg. 29. oktoober said meist päris oma kodu ja korteri omanikud! Kuna võtmeid me sel päeval kätte ei saanud, siis ongi nüüd selline naljakas tunne olnud, et jahh… meil on nüüd oma korter, aga samas… see ei ole meil veel ju käes ja seepärast pole midagi muutunud ja kõik on ikka endistviisi. Eks see reaalsus jõuab siis kohale, kui reaalselt kolima saab hakata, mis juhtub ilmselt järgmine nädal!

Kuna mul endiselt ühtegi teemakohast pilti ei ole, siis peate sellega leppima! 😀 Väike meenutus Pihlapuu lasteaia orienteerumismängult.

Kuidas me peaaegu oleks oma kodu ostnud

… aga ei ostnud.

Me elame praegu 2-toalises üürikas ja oleme juba tükk aega mõelnud, et ega varsti jääb siin täitsa kitsaks ja Mathiasel võiks ju oma tuba olla. Niisiis oleme vaikselt Põlva olematul kinnisvaraturul ringi vaadanud ja silmi lahti hoidnud. Ühtegi korterit me vaatamas polnud käinud, kuniks…

Markus saatis mulle Põlva Kodaniku grupi postituse, kus oli kirjas, et müüakse 4-toalist korterit. Ma siis kirjutasin müüjale ja küsisin hinda ning pilte. Hind oli ok ja korter ise tundus ka ok. Leppisimegi kokku, et juba järgmisel õhtul läheme korterit vaatama.

Korteri üldmulje oli hea ja ma usun, et nad saavad selle ka müüdud, sest hind on ikka väga normaalne ja vastavuses korteri seisukorraga. Ehk siis ei olnud midagi ülehinnatud, nagu tavaliselt kipub olema asjadega. Igatahes – korter vaadatud ja pidime otsustama, kas tahame seda või mitte. Alguses me ütlesime samal õhtul ära, et tahame (viga! meie poolt). Me oleks pidanud ikkagi endale rohkem mõtlemisaega võtma, mitte kiirustama. Üldse, kogu see protsess käis nii kiiresti – ühel õhtul uurin korteri kohta, teisel juba ütlen, et tahame seda. Oleks pidanud ikka rahulikumalt võtma. Õppetund iseendale jällegi. 🙂

Niisiis, ütlesime, et me tahame korteri ära osta, aga tegelikult jäi mõlemale täiega kripeldama see ja me ei olnud kindlad oma otsuses. Me reaalselt 2 päeva ei rääkinudki muust kui ainult sellest ja muudkui kaalusime ja arutlesime ühest ja teisest küljest oma otsust. Ja lõpuks me siiski leidsime, et ei taha seda korterit ja loobusime sellest. Aga miks?

  1. Me oleksime korteri ostnud valedel põhjustel. Ehk siis me tahtsime oma kodu nii väga – see oli esimene korter, mis päriselt ka olekski võinud meie omaks saada, kui me ainult tahame – kuidas me siis ei võta seda, kui see on niiii käega katsutav juba?
  2. Hind tundus nii ülemõistuse mõistlik, et no mis mõttes, kuidas me siis ei võta ometi seda korterit?!
  3. Ma isiklikult teen paljusid asju lihtsalt kõhutunde järgi ja selle korteriga ei olnud mul sellist tugevat tunnet, et VOT SEDA MA TAHAN! Isegi siis, kui käisime oma praeguse üürikaga tutvumas, oli suurem tahtmine sellesse kolida, kui seda kõnealust korterit osta. Nii et SEE ÕIGE tunne on nii oluline ikka.
  4. Meil ei ole tegelikult vaja 4-toalist korterit. 3-toalisest täiesti piisab. Milleks siis maksta ühe lisatoa omamise pärast maja renoveerimiskulusid ja kütte eest rohkem? Sellest oleks niikuinii saanud mingi kolatuba ja enamuse ajast oleks niisama tühjana seisnud.
  5. Selle korteri omamine ei oleks läinud meie tulevikuplaanidega kokku. Nt, kui me tahaks ise mujale kolida ja seda korterit kunagi välja üürida, siis Põlvas 4-toalisse korterisse üürnike leidmine oleks üsna keeruline. Eriti veel sinna linna otsa.
  6. Ja kui juba asukoha juurde jõudsime, siis me tegelikult tahaksime rohkem elada siin pool Põlvat, kus me praegugi elame. Me mõlemad oleme küll suurema osa elust just seal teisel pool elanud, kuhu ka seda korterit müüdi, aga miski mu sees lihtsalt ei kutsu sinna tagasi nii väga. 😀 Vaatamata sellele, et tegelikult mulle meeldis seal elada nooremana, tundub mulle siiski siinpool mugavam elada.
  7. Mõlemad teadsime, et sellest ei saa meie “igavesti kodu”. Et kui me seda korterit hiljem üürima ka ei hakkaks ja tahaks ära müüa… Milleks siis maksta kõik need aastad tühja maja renoveerimiskulusid, mis on vist ka Põlva ühed kõrgeimad? Tundus ikka täiesti pointless oma raha niimoodi tuulde visata.
  8. Ja viimaseks… sellel korteril oli siiski liiga palju asju, mis mind väga häirisid, aga ma ei hakka neid detailselt kirjeldama.

Tundub, et mul said põhiasjad öeldud ja tagantjärele me oleme niiiiii rahul oma otsusega sellest korterist loobuda! Ja kuigi meie seda korterit ei tahtnud, siis ma usun, et keegi teine on selle sama korteri saamise üle kindlasti väga rõõmus.

Kogu loo moraal: tuleb usaldada oma sisetunnet ja mitte kiirustada nii suurte otsuste langetamisel.