Kõhukliiniku külastus

See postitus on mul draftis istunud üle aasta aja ja on ikka väga viimane aeg see lõpuks üles panna. Räägin siis natuke oma Kõhukliiniku kogemusest ja tulemustest.

Kaks kuud pärast sünnitust ehk juunis 2018 käisin esimest korda elus Kõhukliinikus. Ma teadsin juba ammu enne, kui rasedaks jäin, et tahan sinna pärast sünnitust minna. Osalesin umbes kaks-kolm aastat tagasi ühes uuringus, kus hinnati sünnitanud ja mitte sünnitanud naiste kõhu- ja vaagnapõhjalihaseid ning seal jättis Helle Nurmsalu mulle juba nii hea mulje, et kellegi muu juurde ma minna poleks tahtnudki. Õnneks sain Tartusse tema juurde aja ja see visiit oli nii, nii kasulik! Aa, olgu öeldud, et tookord, kui mul uuringu käigus neid lihaskondi hinnati, oli kõik tip-top korras.

Kokku käisin kõhukliinikus kahel visiidil. Ma ei mäleta enam täpselt, mis see summa kahe visiidi eest kokku tuli, aga jäi sinna 100 € kanti. Minu meelest oli raha väärt!

Esimesel visiidil sai selgeks, et vaagnapõhjalihastega oli kõik hästi, sest mul ei olnud vaginaalne sünnitus (Mathiase sünnilugu on siin!), aga kõhulihastega oli natuke jamasti. Nimelt oli mul diastaas ehk kõhulihaste lahknemine. Diastaasi mõõdetakse kolmest kohast ja minul oli naba juurest vahe 3 sõrme ning naba ülevalt ja alt 2 sõrme. Niisiis jäi mulle järgnevaks kaheks kuuks kodus teha harjutusi 3x päevas. Harjutused ei olnud üldse rasked ja ei võtnud ka kaua aega, vaid asi oli hoopis kätte võtmises ja viitsimises. Pidi olema järjekindel ja ilusti harjutusi tegema, et kasu ka oleks. No nii nagu tavaliselt trenniga ikka – kui tahad tulemusi pead treenima regulaarselt, mingid üksikud korrad siin-seal ei tee sulle halba, aga tulemusteni ka ei vii. Lisaks sain veel mõningaid näpunäiteid igapäevaeluks, et ennetada diastaasi hullemaks minemist ja aidata kaasa vähenemisele. Näiteks: ära lase puusadel ette vajuda kui pesed hambaid, nõusid, kannad last; tõmba vaagnapõhi ja kõht pingesse enne, kui tõstad ja kannad raskusi jne jne. Ütlen ausalt, et minul oli vahepeal suuri raskusi enese motiveerimisega harjutuste tegemiseks. Alguses oli tuhin suur, aga mida aeg edasi, seda enam see langes ja kõik käis pigem automaatselt rutiinist. Vahepeal oli ikka täitsa villand nende tegemisest, kuigi neid oli tõesti vähe! Aga lohutas see, et ma pean tegema neid ilusti ainult 2 kuud ja siis on kõik! Ja muidugi tahtsin ma häid tulemusi ka näha järgmisel visiidil.

Teine ja viimane visiit oligi siis kahe kuu pärast ehk augustis 2018. Suur töö oli vilja kandnud ja diastaasi mul enam ei olnud. Mõõdud olid siis sellised: naba juurest 2 sõrme ning naba ülevalt ja alt 1 sõrm. Lisaks oli mu taljeümbermõõt vähenenud -2,5 cm. Kodustest harjutustest ma veel lahti aga ei saanud. Pidin järgnevad 2 kuud veel harjutusi tegema 2x päevas. Ja alles pärast seda võisin jälle vaikselt tavatrenni juurde naasta ning rohkem spetsiaalselt kõhule neid konkreetseid harjutusi tegema ei pidanud. Küll aga sain näpunäiteid, mida edaspidi trenni tehes järgima peaks, et diastaas tagasi ei tuleks. Teise korra harjutuskava oli natuke pikem, aga midagi hullu polnud. Jällegi oli kõik kätte võtmise küsimus. Teine kord oli veel raskem ennast motiveerida, sest teadsin, et keegi mind enam üle ei mõõda nüüd. Aga läbi häda ma hakkama siiski sain ja ka teine harjutuskava sai edukalt lõpetatud! Oi see oli hea tunne, kui KÕIK oligi lõpuks tehtud ja teadsid, et oled tubli olnud ning enda jaoks midagi ära teinud. 🙂

Kellel tekkis huvi, siis: https://kohukliinik.ee/

Untitled 1
Panen siia lõppu oma kõhust väikese ajajoone ka. Mõtlesin pikalt, kas julgen üldse selliseid pilte üles panna, aga mis seal ikka… oli, mis oli. Raseduse lõpu poole sain venitusarmid, mis praegu on täiesti heledaks läinud ja ei paista üldse silma ning mul pole ei need ega ka keisriarm, mis on ka heledaks läinud, meeleski. Nagu näha esimeste piltide pealt, siis oli kõht päris punnis. Ilmselt polnud siis emakas veel täielikult tagasi tõmbunud? Nüüd ehk viimasel pildil on mu kõht selline nagu on alati olnud.