Ma ei viitsi enam paks olla

Ausõna noh. Nii villand on, eriti selle palavaga. Viimase peaaegu kahe aasta jooksul olen juurde võtnud ~15 kg ja seda põhjusel, et ma olen lihtsalt üks paks laiskvorst! 😀 Okei, no tegelt ma niiiiii laisk nüüd ka ei ole (kuigi vahel ikka olen ka), aga ma lihtsalt olen palju vähem liikunud kui varem ja palju rohkem söönud. Põhiliselt ongi asi selles va söömises. Ma küll toitun enamjaolt tervislikult, aga ei suuda funktsioneerida ilma magusata (või mõnikord ka muu rämpsuta) ja no muidugi siis peavad need üleliigsed kalorid ju kuhugi minema. See pole mingi saladus, et ma olen alati magusat armastanud, aga varem ma lihtsalt kulutasin kooli ajal ja tööl käies kõik need kalorid ära ka, aga nüüd ma olen suurema osa Mathiasega kodus ja kui kuskil käime (a la mänguväljakul), siis ega ma seal mänguväljaku ümber ringe ei tee samal ajal, kui Mathias mängib, vaid kas seisan või istun tema juures. Seega üldiselt ma juba kõnnin oluliselt vähem kui varem. Jaa, muidugi võiks siis ju õhtuti kõndimas käia, aga siis lööb minus see paks laiskvorst välja ja ei lähe ma kuhugi. Ma lihtsalt ei funktsioneeri nii – ma olen siuke hommikutrenni inimene ja õhtud tähendavad mu jaoks lihtsalt olemist. Terve päev peab ju kellegi soove muudkui täitma, elamist korras hoidma, käima kuskil väljas lapsega jne ja siis tahaks õhtul lihtsalt olla. See aga ei tähenda, et ma üldse ennast ei liigutaks. Trenn ei olegi minu jaoks kunagi probleem olnud ja ma suudan olla täiega järjepidev ja mulle meeldib trenni teha. Praegu ma teengi 5x nädalas ja ~30 min korraga kodus hommikuti trenni. See on selline hea lühike aeg, et ma viitsin ennast käsile võtta ja trenni ära teha, aga samas on piisavalt koormav, sest harjutused eiiiiii ole kerged.

Aga no see k*radi söömine!!!! 😀 Andke abi. Ma ei taha endale magusa söömist täielikult ära keelata, sest see ei vii mitte kuhugi. Ok, tegelt viib – lõpuks lihtsalt murdud ja ostad hunniku jura kokku ja sööd kõik jama järgi, mis vahepeal söömata jäi. Been there, done that (several times), don’t wanna do it again. Aga ma tahaks, et mul oleks nii palju iseloomu, et suudaks magusa oma toitumises hoida väiksemate kogustena. Nt ei söö ühel õhtul tervet šokolaaditahvlit ära, vaid paar ruudukest. Kas see on üldse võimalik ja inimlik? 😀 😀

Igatahes, mulle ei meeldi see paks olemine ja minu jaoks on see nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav. Ma olen mingi 100x ebakindlam, riided ei istu hästi seljas ja uusi ka ostma minna ei viitsi, sest see on veel masendavam tegevus. 😀 Okei, väljanägemine väljanägemiseks, aga OLLA ON RASKE, trenni teha on raskem ja minu meelest on see niiiii ebameeldiv tunne, palju ebameeldivam kui see, et riided ei sobi selga. Tunne on selline nagu lõpurase, aga ilma suure kõhuta. Kaal näitab ka põhimõtteliselt samu numbreid, mis viimaseid nädalaid rase olles, nii et… 😀

Nii, nüüd, kus ma julgesin lõpuks need mõtted välja kirjutada, siis ma panustan selle peale, et see aitab mul natuke tublim olla ja holds me accountable (mis oleks hea eesti keelne väljend sellele?).

Kui kellelgi on mingeid häid mõtted või nippe, kuidas rämpsu ja magusa söömist kontrolli all hoida, ilma selle täielikult elimineerimiseta, siis andke mulle teada!

IMG_6199
Ma niisama lödi olemas…
IMG_6200
… ja ma poseerimas.

PS. Kui keegi arvab, et ma ei näe üldse paks välja, siis tegelikult KMI järgi olen ma ülekaaluline ja mis peamine – ma tunnen ennast halvasti! Piltide peal võib-olla tundubki normaalne, sest poseerimisega saab sellele palju kaasa aidata, aga päris elus asjalood teised.