Couch to 5K TEHTUD!

Juhuu! Täna sai mul tehtud Couch to 5K challenge! 8 trenninädalat läks nagu niuhti ja mulle oli seda niiiiii vaja. Jooksmine või siis trenni tegemine üldiselt annab muidugi hea enesetunde, aga ma tunnen, et see annab mu elule ka mingi perspektiivi. Kui kõik on lappes, siis lähed ja teed oma trenni ära ja enam ei ole nii lappes. Sain trenni tegemisest tagasi oma motivatsiooni midagi teha – järsku saavad tehtud ka muud ülesanded, mis oli vaja ära teha ehk siis olen olnud nüüd viimasel ajal palju produktiivsem. Tänu regulaarselt trenni tegemisele ma sain kuidagi nagu oma august välja, kus ma olen juba viimased kaks-kolm aastat kindlasti istunud. Ma küll veel täielikult ei hakka hõiskama, aga ma tunnen et mu vaimne tervis on oluliselt parem.

Hakkasin praegu vaatama, et alustasin selle väljakutsega 28. juuni ja lõpetasin täna ehk 18. septembril. Nii et kokku läks mul tegelikult 8 nädala asemel hoopis pea 12 nädalat. Tegin enne Instagrami ka selleteemalise postituse ja seal kirjutasin, et läks natuke üle 8 nädala. No tegelt läks ikka natuke rohkem kui NATUKE (upsiii) 😀 Oh well, mis seal ikka… eks selle teekonna sisse jäi paar haigust ja mõni laiskuse moment ka.

Nüüd ma arvan, et proovin praegust taset hoida ja jooksengi mingi aeg 5 km distantsi ja siis vaatan edasi. Mõlgutasin mõtteid, et ehk peaks 10 km väljakutse ka tegema, sest see on mu jaoks alati tundunud selline distants milleni mina küll ei jõua. 5 km olen ma aastaid tagasi jooksnud, aga 10 km… mkmm.. tundub hull. 😀 Samas tahaks ikkagi ükshetk sinna jõusaali ka jõuda, sest jõutrenn on nii oluline. Peangi mingi tasakaalu leidma ja mõlemat – nii jõutrenni kui ka vastupidavustrenni tegema. Mõtlemisainet mul jagub, aga hetkel võtan pigem rahulikult ja tunde järgi. Ma ei hakka endale praegu mingit hullu trenniplaani välja mõtlema, sest siis ma ilmselt annaks suht kiiresti alla, aga pigem proovin siia jooksmisele vaikselt miskit juurde ehitama hakata. Eks näis.

Couch to 5K 6. nädal

6. nädala esimesest jooksust sai natuke kirjutatud eelmises postituses, aga räägin siis ülejäänud kahest jooksust ka.

Ma sain oma eelmise postituse kirjutamisest nii palju motivatsiooni, et läksingi tol samal õhtul trenni tegema. Seekord oli trenn teistmoodi, sest ma tegin seda jõusaalis jooksulindil. See oli mu esimene kord jooksulindil trenni teha. Alguses oli veits harjumatu ja nats kartsin, et äkki kukun, sest mul tulid silme ette need videod, kus jooksulindilt maha käiakse. 😀 Nii et ma esimese kõnni+jooksu hoidsin enamus ajast käepidemest kinni, aga edasi lasin juba täitsa lahti. Seekord tuli mul 3x joosta 8 min + 3x kõndida 2 min ehk kokku 30 min trenni.

Jooksulindil oli see ka huvitav, et nägin reaalselt, kui kiiresti ma jooksin ja palju km läbitud sai:

  • Esimene 2 min kõndisin 4,5 km/h, 8 min jooksin 6,5 km/h
  • Teine 2 min kõndisin 4,7 km/h, 8 min jooksin 6,7 km/h
  • Kolmas 2 min kõndisin 5 km/h, 8 min jooksin 7 km/h

Ja läbisin siis kokku 3,1 km. Nagu näha, siis kõnnin ja jooksen tegelikult aeglaselt. Aga ma ei tunne ennast sellepärast halvasti. Peaasi, et liigun regulaarselt ja saan enda jaoks paraja koormuse kätte. Küll suudan aja jooksul natuke kiiremini ka jooksma hakata.

Lõpus jooksulindilt maha tulek oli muidugi omaette huvitav kogemus. 😀 Ma juba jooksmise ajal tundsin, et kuidagi vastik vaadata otse ja numbreid ekraanil, sest tahtis nagu natukene pead hulluks ajada, kui ma vaatasin mujale kui alla. Ja lindilt maha tulles oligi veits pearinglust mõned minutid. Ma muidugi kartsin, et äkki see triggerdab kuidagi mul vertiigot, aga jumal tänatud.. siiamaani kõik ok! Igatahes edaspidi jooksulint mu esimene valik ei ole ja kindlasti eelistan õues jooksmist.

6. nädala viimase jooksu tegingi täna õues. Päris mõnus päikesepaisteline õhtu oli, kuigi harjumatult jahe, samas jooksmiseks paras. Jooksin seekord kergliiklusteel ja poole jooksu pealt tundsin järsku, et nii kerge on joosta. Ja oligi kuni lõpuni kerge joosta. Täna oli trenn kokku 28 min = 2 x 12 min jooksu + 2 x 2 min kõndi. See on kõige pikem aeg, mis ma järjest olen jooksnud nüüd selle programmi tegemise ajal ja üldse viimaste aastate jooksul. Ja see tunne, et ma päriselt ka jõuan, on nii hea!

Ainult 5 trenni veel 5 km jooksuni!

Couch to 5K 4. ja 5. nädal

Viimati oli blogis Couch to 5K-st juttu augusti alguses, mil kirjutasin haige olemisest ja sellest, et mul sai 3. nädal tehtud, aga edasi ei tea, mis saab. No siin ma nüüd olen jälle ja vahepeal on mul joostud 4. ja 5. nädal. Praegu siis on pooleli 6. nädal, aga ausalt öeldes mul on täielik motivatsiooni langus ja igasugu kahtlused tekkinud. Ilmselt sellest ka moti puudus. Ja muidugi ilm… ma olen ilmast ikka vägagi mõjutatav ja päikesepaistelise ilmaga palju meeldivam välja minna kui selle pläustiga, mis praegu on. Kahtlused on mul siin tekkinud, kuna äkki ma ikkagi teen enda liigestele liiga, kui sellises kehakaalus jooksen? Mul küll praegu mingeid kaebusi ei ole ja mulle tegelt täiega meeldib joosta, aga no ikka tulevad pähe mõtted, et vb ikkagi pole kõige parem idee joosta? Äkki teen endale hilisemaks eluks hoopis karuteene? Jahh, ma võiks ju siis ainult kõndimas käia või kodus/jõusaalis mingeid harjutusi teha, kuniks kehakaal normis, aga no mis sa teed – ei kutsu! 😀 Tahan joosta! 😀 Ja mulle ei meeldi asju poolikult teha ehk siis mul jääks täiega kripeldama, kui ma nüüd seda programmi lõpuni ei teeks. Täna astusin üle pika aja kaalule ja mul on tegelikult kehakaal natuke langenud. Ehk ikka langeb nüüd edasi samamoodi ja siis ei olekski nii hullu sellest, et ma jooksen? 😀

Okei… loen siin nüüd üle, mida ma just kirjutasin ja ikka väga sügeleb jooksma minna! Andsin vist iseendale motti. 🤣

Selline seis on siis praegu. Ainult 7 jooks+kõndi veel ja siis olekski 5 km jooks! Praegu oleks vist see koht, kus rääkida natuke 4. ja 5. nädala jooksudest, aga ma ei mäleta neid eriti enam. Mõni tuleb meelde… näiteks 5. nädala viimast jooksu tahtsin teha “oma vana raja” peal, kus ma kunagi 16aastasena jooksmist üldse alustasin ehk siis Metsakooli metsa vahel, aga ei jooksnud seal ikkagi. Osalesin tol päeval Mesimummi lasteaias Imeliste Aastate koolitusel ja mõtlesin, et oleks hea sealt kohe otse jooksma minna, aga unustasin tossud koju. Nii et ma sõitsin lõpuks ikkagi koju tagasi, panin tossud jalga ja kobisin staadionile jooksma (nagu ikka 😀). Ei hakanud enam autoga tagasi Mesimummi juurde sõitma. Viimane jooks ehk 6. nädala esimene jooks on ka meeles. Jooksin seda 27. augustil ja oli kuum ilm. Viimast kaheksat jooksuminutit alustasin staadioni kõrvalt tõusust tulekuga ja no pidin ikka pärast tõusu seisma jääma ja puhkama, sest tundus, et liiga südamele hakkab, aga muidu oli kõik vinks-vonks, enesetunne hea.

Nii on lood trennitegemisega siinpool. Tahaks veel blogis muudest asjadest pajatada ja üks puhkuse kokkuvõtte postitus ootab ammmmu juba tegemist, aga elu läheb nii kiiresti lihtsalt, et ma ei tea… Vahepeal on tõesti selline tunne, et ei jõua oma asjadega järgi või et päevas võiks olla rohkem tunde! Kas ma ainuke või tunneb veel keegi nii? Võib-olla nüüd sügisega läheb elu natuke rahulikumaks? Suvel oli tõesti palju tegemisi ja käimisi. Igal juhul proovin ikka blogisse ka oma nägu näidata!

Tsau! 🏃‍♀️

Couch to 5K 2. nädal

Postituse teen küll alles täna, aga tegelikult sai see jooksunädal juba kolmapäevaga tehtud. Pidin kõik jooksud kohe nädala alguses ära tegema, sest teadsin juba, et nädala lõpu poole ei tuleks nendest enam midagi välja, kuna kaks tähtsat sündmust olid ees ootamas. Ma muidugi juba teadsin, et see kolm päeva järjest jooksmine saab küllaltki raske olema, sest keha ei jõua ära taastuda, aga tegemata ka ei tahtnud jätta.

Esmaspäeval oli siis esimene jooks ja see oli normaalne, sest keha oli puhanud. Käisin jooksmas kergliiklustee peal ehk siis katteks oli asfalt ja no ütleme nii, et juba õhtul andis tunda. Mul millegipärast alati suurema koormuse juures tekkinud sääre peale valulikkus ja ka seekord tekkis sääre peale suht tugev valulikkus, nii et kükitada oli ikka valus ja ega väga ei tahtnud. 😀 Õnneks ööga tõmbas enam-vähem normiks. Aa.. ja trenn ise nägi välja nii, et 2,5 min jooksin ja 2,5 min kõndisin ja niimoodi 6x järjest.

Teisipäeval teadsin juba, et tuleb minna staadionile, sest jalad olid ikkagi valusad ja seal on parem “teekate”. Jooksin 3 min, kõndisin 3 min ja 5x. Noh, suht raske oli tegelt, sest jalad polnud ära taastunud (üllatus-üllatus 😀). Jalad olid megaaakanged ja mulle tundus, et jooksusamm oli ka kuidagi konarlikum, aga no tehtud ta sai.

Kolmapäeval ma oleksin eelistanud jälle staadionile minna, aga seal hakkasid täpselt sel ajal trennid, kui ma minna oleksin saanud. Ei tahtnud sinna ette kooserdama minna, eriti kuna pidin lapse ka kaasa võtma. Oleks suht raske olnud seal normaalselt joosta ja samal ajal teda jälgida. Nii et läksime hoopis jälle kergliiklustee peale. Mina jooksin ja tema oli jooksukaga. Joosta tuli 4 min, kõndida 3 min ja 4x. Arvasin, et see jooks tuleb veel raskem kui eilne, sest ikkagi kolmas päev järjest joosta, aga mulle tundus, et jalad ei olnud üldse enam nii kanged kui teisipäeval. Pärast jooksu käisime veel mängukal ka ja ma siis venitasin nii kaua jalgu kuniks trennikaaslane mänguväljakurõõme nautis. 😀 Kodus panin veel 15 minutiks jalad kõrgemale. Ma ei tea, kas need asjad päästsid midagi või mitte, aga järgmisel päeval olid jalad täitsa head juba.

Nii see trenninädal tehtud sai. Esmaspäeval on plaanis uuesti minna, aga järgmisel nädalal tahaks ikka ülepäeviti trenni teha, et jalgadele jääks rohkem taastumisaega.

Hakkasin jälle jooksma?

Ma jooksin viimati rohkem 2017 aasta suvel. Mul oli 2016. aastal plaan, et jooksen aastaga 500 km ja see saigi 2017 suvel tehtud. Ja ega ma väga vahepeal jooksnud ei olegi.. viimase 5 aasta jooksul vast 2-3x maksimum ja need on ka väga lühikesed distantsid olnud.

Nüüd ma olingi siin mõnda aega valiku ees, et mis trenni ma teha tahaks või millele keskenduda. Ma tegin pärast lapse saamist hästi pikalt kodus YouTube’i järgi trenne, aga tahtsin midagi muud ka teha. Eelmisel pühapäeval käisin proovisin jõusaaliga uuesti tutvust teha, aga hinges oli ikka igatsus jooksmise järgi. Nii et ma hakkasingi mõtlema, kuidas selliselt olematult tasemelt alustada nagu mina. Kõigepealt üldse alustasin sellest, et googeldasin, kas ülekaalulisena on ok joosta või lõhub liigesed väga ära. Aga no tundub, et ikka tohib ja täitsa kasulikki teine – aitab kaalulangetusele ka kaasa (mina niisama ilmselget fakti nentimas). 😀 Seega tuli mul meelde, et on olemas selline programm nagu Couch to 5K ja justnimelt selle ma ette võtsingi.

Programm kestab kokku 8 nädalat ja iga nädal on 3 jooksutrenni – või noh, pigem kõnni-ja-jooksu trenni.

Programm pärineb siit

Esimene nädal saigi mul tänasega tehtud. Tegin trenni teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval – peaaegu nendel päevadel mis tabelis ette nähtud olid. Tegelikult ma ilmselt neid päevi nii väga järgima ei hakka, sest et elu. Pigem võtan eesmärgiks, et iga nädal saaks ikka 3 trenni ilusti tehtud.

Ma olen käinud staadioni peal jooksmas, aga ei tea kauaks sinna käima jään.. eks näis. Esimene jooksmine oligi veits hirmus, sest “appi, ma pole nii kaua jooksnud”, “appi, ma ei tea, kas ma enam jõuan/oskan joosta” ja “appi, teised inimesed on ka staadionil ja vaatavad”. 😀 Tegelt polnud midagi hullu ja hea oli õhtul jahedama ilmaga joosta. Esimesel korral pidin jooksma 1 min, kõndima 1 min x8.

Teisel korral jooksin 1,5 min, kõndisin 1,5 min x7. Teine jooks läks ka üsna kergelt ja oli mõnus – jällegi oli selline hea õhtune liigutamine. Kolmas ehk tänane jooks oli juba raskem. Jooksin 2 min, kõndisin 2 min x6. Tahtsin päeval ära käia jooksmas, sest õhtul oli plaanis maale minna ja no võtsin siis jooksmise selle kuumaga ette, aga vist ei olnud kõige geniaalsem plaan. Ma olin juba kogu töönädalast tegelikult küllaltki väsinud ja reede õhtul sai sõpradega pääääris pikalt väljas käidud, seega jahh… ma olin nagu väsinud, aga mitte nii surmväsinud ja olin arvestanud, et päeval magan kui laps magab. Jooksu ajal tundsin, et üks oimukoht veits tuikab, aga ei midagi hullu. Kodus oli ka normaalne olla pärast trenni, aga vot magamise ajal ärkasin üles ja tundsin, et siit tuleb vist mingi vastik peavalu. Ootasin veel natuke valuvaigisti võtmisega ja proovisin magada, aga ei aidanud. Lõpuks olingi kogu õhtu pmst siruli – või no õigemini mitte siruli, sest nii ei kannatanud absoluutselt olla ja peas hakkas veel rohkem taguma, nii et pidin hoopis toas ringi kõndima. Igatahes võtsin oma tavapärase paracetamoli koguse, mis muidu alati aidanud peavaluga, aga seekord ikkagi valu päris ära ei võtnud. Oksendasin ka 2x, no tõesti väga vastik oli olla ja valu ajas oksele. Võtsin veel ibumetini ka ja sellega läks õnneks – tuli jälle inimese tunne tagasi.

Vot sellised lood siia laupäeva õhtusse.

1. nädal tehtud! 💪

Ma ei viitsi enam paks olla

Ausõna noh. Nii villand on, eriti selle palavaga. Viimase peaaegu kahe aasta jooksul olen juurde võtnud ~15 kg ja seda põhjusel, et ma olen lihtsalt üks paks laiskvorst! 😀 Okei, no tegelt ma niiiiii laisk nüüd ka ei ole (kuigi vahel ikka olen ka), aga ma lihtsalt olen palju vähem liikunud kui varem ja palju rohkem söönud. Põhiliselt ongi asi selles va söömises. Ma küll toitun enamjaolt tervislikult, aga ei suuda funktsioneerida ilma magusata (või mõnikord ka muu rämpsuta) ja no muidugi siis peavad need üleliigsed kalorid ju kuhugi minema. See pole mingi saladus, et ma olen alati magusat armastanud, aga varem ma lihtsalt kulutasin kooli ajal ja tööl käies kõik need kalorid ära ka, aga nüüd ma olen suurema osa Mathiasega kodus ja kui kuskil käime (a la mänguväljakul), siis ega ma seal mänguväljaku ümber ringe ei tee samal ajal, kui Mathias mängib, vaid kas seisan või istun tema juures. Seega üldiselt ma juba kõnnin oluliselt vähem kui varem. Jaa, muidugi võiks siis ju õhtuti kõndimas käia, aga siis lööb minus see paks laiskvorst välja ja ei lähe ma kuhugi. Ma lihtsalt ei funktsioneeri nii – ma olen siuke hommikutrenni inimene ja õhtud tähendavad mu jaoks lihtsalt olemist. Terve päev peab ju kellegi soove muudkui täitma, elamist korras hoidma, käima kuskil väljas lapsega jne ja siis tahaks õhtul lihtsalt olla. See aga ei tähenda, et ma üldse ennast ei liigutaks. Trenn ei olegi minu jaoks kunagi probleem olnud ja ma suudan olla täiega järjepidev ja mulle meeldib trenni teha. Praegu ma teengi 5x nädalas ja ~30 min korraga kodus hommikuti trenni. See on selline hea lühike aeg, et ma viitsin ennast käsile võtta ja trenni ära teha, aga samas on piisavalt koormav, sest harjutused eiiiiii ole kerged.

Aga no see k*radi söömine!!!! 😀 Andke abi. Ma ei taha endale magusa söömist täielikult ära keelata, sest see ei vii mitte kuhugi. Ok, tegelt viib – lõpuks lihtsalt murdud ja ostad hunniku jura kokku ja sööd kõik jama järgi, mis vahepeal söömata jäi. Been there, done that (several times), don’t wanna do it again. Aga ma tahaks, et mul oleks nii palju iseloomu, et suudaks magusa oma toitumises hoida väiksemate kogustena. Nt ei söö ühel õhtul tervet šokolaaditahvlit ära, vaid paar ruudukest. Kas see on üldse võimalik ja inimlik? 😀 😀

Igatahes, mulle ei meeldi see paks olemine ja minu jaoks on see nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav. Ma olen mingi 100x ebakindlam, riided ei istu hästi seljas ja uusi ka ostma minna ei viitsi, sest see on veel masendavam tegevus. 😀 Okei, väljanägemine väljanägemiseks, aga OLLA ON RASKE, trenni teha on raskem ja minu meelest on see niiiii ebameeldiv tunne, palju ebameeldivam kui see, et riided ei sobi selga. Tunne on selline nagu lõpurase, aga ilma suure kõhuta. Kaal näitab ka põhimõtteliselt samu numbreid, mis viimaseid nädalaid rase olles, nii et… 😀

Nii, nüüd, kus ma julgesin lõpuks need mõtted välja kirjutada, siis ma panustan selle peale, et see aitab mul natuke tublim olla ja holds me accountable (mis oleks hea eesti keelne väljend sellele?).

Kui kellelgi on mingeid häid mõtted või nippe, kuidas rämpsu ja magusa söömist kontrolli all hoida, ilma selle täielikult elimineerimiseta, siis andke mulle teada!

IMG_6199
Ma niisama lödi olemas…

IMG_6200
… ja ma poseerimas.

PS. Kui keegi arvab, et ma ei näe üldse paks välja, siis tegelikult KMI järgi olen ma ülekaaluline ja mis peamine – ma tunnen ennast halvasti! Piltide peal võib-olla tundubki normaalne, sest poseerimisega saab sellele palju kaasa aidata, aga päris elus asjalood teised.