Ei hakka koroonast rääkima

Hkhmmmmm… piinlik… vaikus… on siin blogis juba hea kolm kuud olnud. Ja keegi lootis jaanuari alguses edaspidi vähemalt 1x nädalas postitama hakata. Haha, hea nali. Aega kirjutamiseks oli maa ja ilm, sest terve jaanuari ja põhimõtteliselt ka veebruari ma ei teinud ausalt mitte midagi (= istusin YouTube’is). Siis olin ma väga pikalt kahevahel, kas üldse jätkata blogi kirjutamisega või mitte. Ja tegelikult olen siiamaani… Ma olen blogimaailmast kuidagi kaugeks jäänud (see tähendab, et ma ei viitsi eriti blogisid nii palju lugeda kui ma seda varem tegin) ja selletõttu ei tõmba ennast ka kirjutama. Ma jälgin reaalselt ainult viite blogi, millest rohkem aktiivsed on kolm. Minu meelest blogindus ei tööta enam sellisel kujul nagu varem ja ma olen ise ka rohkem Instagrami ja YouTube’i poole pöördunud. Instagramis saab palju kiiremini kõike jagada, aga YouTube’is ma hetkel ennast küll ette ei kujuta. Mis siis, et mul seal mingid ülivanad lauluvideod on. 😀 Igatahes jahh, olen suht eksinud selles osas, mida blogiga edasi teha.

Küsimus teile – kas ja kui palju te veel blogisid loete/jälgite?

Mõtlesin nendega, kes mu blogi ikka piilumas on käinud, jagada piltide abil natuke oma tegemisi.

midateind1
Olen muidugi trenni teinud – mida uut?! 😀 Aga tegelikult pole hästi ree peal püsinud ja rütm on käest läinud. 3x olen haige ka olnud siin vahepeal, mis pole trenni tegemisele kuidagi kaasa aidanud. Eks ma pusin edasi, kuni tuleb see mõnus rütm jälle sisse. See nädal on siiamaani edukas olnud.
midateind2
Minu tavapärane hommikusöök. Olen järk-järgult oma toitumist korrigeerinud, sest üleöö “korralikuks hakkamine” on minu puhul tavaliselt ~2 nädalat toiminud ja pärast seda kõik jälle käest läinud. Tahtsin proovida teistmoodi lähenemist, mis siiamaani on täitsa toiminud. 🙂
midateind3
Nagu näost näha, siis mina megamotiveerituna koolis. Sel semestril pole kohe üldse mitte motti ja tahtmist koolis käia. Kõik on lihtsalt üks suur sundimine. Aga ei saa alla anda ja asjad tuleb ära teha. Nüüd muidugi distantsõpe, mis kohati hullemgi, aga ega midagi teha pole.
Miisu matus
19. veebruaril saatsime puhkama ära meie pere kalli vanakese Miisu ❤️⛅️
midateind4
Väike istumine minu tädi juures vabariigi aastapäeval
FD2ED54E-2BE2-40E3-98FD-8A0283557D29
Tegin ühte tõesti maitsvat tervislikku maiust – kakao-kaerahelbe palle

Saigi kõik. Eks näis siis, millal blogis jälle kohtume. Senikaua võid mind leida Instagramist @evelinhaavamae

Tsauuuu ja olge terved!

2020 eesmärgid

Kuigi ma eelmises postituses ütlesin, et ma ei julge oma uue aasta eesmärke veel avaldada, siis ma mõtlesin, et midagi ikkagi võiks öelda nende kohta. Eks siis 2020 lõpus saab näha, kas feilisin või mitte. Mul ei ole neid palju, sest ma ei jõuaks väga paljude asjadega korraga reaalselt tegeleda. Uus aasta on hea aeg eesmärkide seadmisega tegeleda, sest see on nagu uus puhas leht. Mina teen seda nii uue aasta alguses kui ka jooksvalt kogu aasta jooksul tegelikult. Ikka tahad ju miskit muuta või lisada vahepeal. 🙂 Panen selle aasta eesmärgid nüüd mingite kategooriate alusel paika:

Tervis ja fitness (kehaline vorm)

  • Trenniga tahan olla sama tubli kui eelmine aasta ehk siis teha endiselt 5x nädalas trenni. Eelmisel aastal olid enamus trennid minu jaoks intensiivsed, kuid kestsid alla 1 h. 2020 tahan jõuda selleni, et iga trenn kestab vähemalt 1 h ehk nädalas teen kokku vähemalt 5 h trenni. AGA siin on selline suur AGA, et ma ei järgi seda nui neljaks – kui ma tunnen, et mu keha ei suuda või vajab siiski puhkust, siis seda ma talle annan, sest nagu 2019 lõpp näitas, siis lõpuks oli mu keha liiga väsinud ja jäin haigeks ning pidin nii kui nii trennist eemal olema.
  • Võtan kaalust alla. Klassika, aga päris tõsiselt tahan kaalust alla võtta, sest asi on ikka väga käest läinud. Mul on ideaalkaaluni 24 kg, aga olgem ausad – see on ilmselt utoopiline eesmärk. Muidugi on aastaga võimalik nii palju alla võtta, aga ennast teades, siis ei ole see kaalu langetamine nii lihtne midagi ja see läheb kindlasti tõusude ja mõõnadega. Seega paneks esialgu eesmärgiks, et jõuan tagasi oma normkaalu ehk võtan alla 7 kg. Selline tagasihoidlik eesmärk.
  • Olen oma näonaha hooldusrutiiniga järjepidev. Eelmisel aastal olingi enamus ajast tubli selles osas, ainult jõulude-aastavahetuse paiku läks veits lappama.

Kool

  • Saan kevadsemestriga kõik ained, v.a magistritöö ained, tehtud.
  • Tegelen magistritööga jooksvalt ja ei jäta asju viimasele minutile (hehe).

Muu

  • Tahan olla blogimisega järjepidevam ja jõuda selleni, et postitan vähemalt 1x nädalas.
  • Püüan võimalikult palju käia Mathiasega kuskil kodust väljas – kas siis niisama mänguväljakul, poes, külas, lauluringis, ujumas jne. Selleks, et tal oleks huvitavam ja lõbusam ning et saaksime kodust välja. Ma usun, et suve poole muutub selle eesmärgi täitmine lihtsamaks. Praeguste ilmadega ja riietumisega ei kutsu üldse välja.

Need võiksid olla siis minu sellised põhilisemad suunad ja eesmärgid, millega tegeleda. Ma tean juba ette ära, et lihtsad need asjad olema ei saa 😀 , aga mingi siht peab olema kuhu pürgida.

Kas te seadsite endale uueks aastaks eesmärke? Milliseid? 🙂

2020esimene
Selle aasta esimene postitus koos selle aasta esimese pildiga.

2019 väike kokkuvõte

Nonii, aeg on see aasta kokku tõmmata. Ma ütlen kohe ära, et see ei olnud minu aasta. Terve aasta oli minu jaoks selline “mehhh”, otseselt midagi halvasti ei olnud, aga ega midagi nagu maru head ka ei olnud. 😀 Kuidagi imelik aasta selline.

Aasta algas minu meelest positiivsemal noodil, aga mida aeg edasi seda “mehh”imaks kõik läks. Ma ei tea, mis värk on, aga suurema osa aastast ma ei olnud õnnelik, vaid pigem I was not feeling it. Ei oska seda eesti keeles mitte kuidagi paremini öelda – lihtsalt not feeling it, myself nor my life. Ei süüdista kedagi ega midagi. Minu enda valikud ja otsused. Osalt ma tunnen, et selle põhjuseks on 2018. aasta teise poole p*sk, millega olin sunnitud tegelema ja mis annab siiamaani tunda. Aga no ootame seda “aeg parandab kõik haavad”. Ja teiselt poolt ma ei tea, mis see on… motti ja viitsimist nagu pole. Selline imelik tunne või olek, millest ei saa välja. Samas ma sain siiski mõned kohustuslikud asjad tehtud nagu magistritöö teema registreerimine ja tööl sai natuke aega käidud praktika sooritamiseks. Et selles suhtes hästi. Nüüd peab jaanuaris magistritöö I atesteerimise ära tegema ja praktika aruande kaitsmise ka. Blogiga püüdsin ka sel aastal järjepidevam ja aktiivsem olla ning enam-vähem õnnestus. Tahaks 2020 veel rohkem postitada ja kui teil on mingeid teemasid, millest tahaksite, et ma kirjutaksin, siis andke teada. 🙂 Head ideed/mõtted kuluvad alati ära! Üks linnuke on juba siristanud ja tema pakutud teema tundus mulle väga huvitav ning kindlasti tahan kirjutada selle kohta.

Uueks aastaks ma lubadusi ei tee, aga muidugi on mul mõned mõtted, soovid ja eesmärgid. Ma ei julge veel neid avaldada. Eks näis kuidas minema hakkab ja mis elust saab. Kui midagi toimub, siis leiab see tee ka blogisse.

Teate, ma ei oskagi rohkem midagi öelda, sest see aasta oli täpselt selline nagu see postitus – MEHHHHH! 😀

Aitäh kõigile, kes viitsisid mu plära sel aastal lugeda ja loodetavasti kohtun teiega siin ka uuel aastal! 🙂 Ilusat aasta lõppu ja veel ilusamat, paremat ja lahedamat uut!

IMG_6094 (Edited)
Minu Instagrami top üheksa 2019. aastal

 

Vingun Viiking spaa kallal

Ma olen novembri algusest saadik vaikne siin olnud ja see polnud üldse nii plaanitud. Ma tahtsin tegelikult palju rohkem kirjutada, aga terve novembri tundsin, et no ei ole mitte millestki kirjutada ja niisama pastakast midagi välja imema ka ei tahtnud hakata. Nii ma siis vaikisin kuni tuli detsember, mil oleks ju võinud näiteks blogmasi teha, aga ka siis ei saanud kuidagi kirjutamislainele. Eks see kirjutamine käibki mul hoogudena, nii et bear with me. AGA, enne kui uus aasta kätte jõuab, tahaks ma teha veel kaks postitust, mida vanasse aastasse kuidagi jätta ei tahaks. Esimene nendest siis ongi teie ees ja räägin meie järjekordsest spaa-külastusest.

Kuidagi sattus nii, et väga lühikese aja jooksul käisime kaks korda spaas. Alles ju käisime Meresuus (postitus siin) ja nüüd Viikingus. Viimases olime 1-3. dets ja seekord käisime ilma Mathiaseta. Ma olin alguses täiega kahevahel tema mitte kaasa võtmise osas ja ei julgenud teda kaheks ööks vanaema juurde jätta, aga tagantjärele oli see hea otsus, sest ta jäi meie äraoleku ajal haigeks ja tal oleks nii halb haigena spaatada + veel pikka tagasisõitu kannata. Lisaks ei olnud see spaa minu meelest väikeste laste sõbralik. Spaa oli laheda ülesehitusega – igasugused nurgatagused ja “koopad”, aga basseinidel ei olnud mitte mingeid piirdeid ja nii mina kui Markus kujutasime mõlemad ette, kuidas Mathias lihtsalt jookseks ringi ja kukkuks basseini. Eks Mathiasele oleks ikka meeldinud spaatada, sest ta ju veehull, aga midagi erilist see tema jaoks poleks olnud, sest mingeid atraktsioone lastele seal ei olnud, nagu näiteks Meresuus ja V Spaas on. Lohutasime end sellega, et kui Põlva spaa (khmkhmm see tähendab ujula 😀 ) valmis saab, siis saame hakata seal käima temaga.

Ma jäin üldiselt selle käiguga rahule ja see oli tõesti puhkuse moodi, kui lapse pärast muretsemine välja arvata (aga see vist käib nii kui nii lapsevanemaks olemisega kaasas, nii et sinna ei saa parata). Nagu ütlesin, siis spaa osa oli väga huvitav ja teistsugune ja meile mõlemale meeldis. Hotelli pool jätab aga kõvasti soovida. Sorry to be Negative Nancy aga hotell oli minu jaoks alla arvestust. Whoopsie! Ma olen vist liiga ära harjunud erinevate mugavustega, mida teised spaad on pakkunud. Järgnev on täielikult first world problems ja loomulikult saab ilma nende asjadeta elatud, aga kui kõik teised kohad, kus oled varasemalt käinud, on pakkunud selliseid asju, siis paneb natuke mõtlema. Igatahes, mida seal hotellitoas siis näiteks ei olnud… esikut või esikuosa vms, lihtsalt astusid uksest kohe otse tuppa sisse, mis oli mu jaoks veider. See tuletas meelde ühte üürikat, mida kunagi vaatamas käisime – muidu tõesti megailus korter, aga välisuksest astusid kohe elutuppa ja see nullis kõik ära 😀 mulle selline stiil ei istu. Siis ei olnud toas mitte ühtegi kappi või sahtlit, mis mind isiklikult väga ei häirinud, aga Markus tõi kohe selle välja. Lisaks ei olnud seal pudeliavajat ja no mingist tervitusveest ei hakka rääkimagi. 😀 Ma mõtlesin, et ei viitsi seekord šampooni ega palsamit kaasa pakkida, et nii kui nii on mingid väikesed potsikud jälle pandud hotelli poolt, aga vat võta näpust – ei olnud! Ma ei hakanud uusi suuri pudeleid ostma ja pesin mingi suvalise seebiga, mis oli hotellitoa vannitoas seisnale pandud (no nagu spaade duširuumides on need suured plönnid dušide kõrval). Ah, veega tuleb veel meelde, et hotellitoas koonerdati selle veesurvega ikka korralikult. Ma saan aru, et vesi pole raiskamiseks, aga no pead võiks ikka saada inimene normaalselt pesta. 😀 Imelik oligi see, et spaa dušide surve oli jumalast okei. Ja üks veider asi oli veel, et keset voodit olid pistikud, kuigi voodi kõrval olevate laudade juures juba olid pistikud? Aga võib-olla kui tahad telefoni või arvutit kaissu võtta, siis kuluvad need ära muidugi.

Lihtsalt väike sidenote siia vahele: meil oli tehtud läbi Hotelliveebi kaks eraldi broneeringut ja Viikingu administraator ütles meile, et kuna teil oli kaks eraldi broneeringut, siis saite parema toa. Hmmm… milline see veel kehvem tuba siis oli?

Söökidest oli meil võetud ainult hommikusöögid ja ülejäänud söögikorrad käisime väljas söömas. Ausalt öeldes ma ei mäleta hommikusöökidest eriti midagi. Täitsa tavaline vist oli. Erinevatest kohvivalikutest tundsin puudust (sest olen ära hellitatud! nagu ütlesin).

Spaa poolele ütlen kiidusõnad, sest need koopad lõid kuidagi privaatsema mulje ja lisaks oli spaa vahelduse mõttes selline hämar ka. Muidu alati kõik spaad väga valgusküllased olnud. Iglusaun oli täiega lahe ja mõnus. Ma küll kaua ei suutnud seal olla, sest tolle leil oli ikka korralik, aga kõik kiitsid, kaasa arvatud saunahull Markus. Mulle meeldis spaa kujundus ja mõte ka. Midagi teistsugust. 🙂

Muidu oli Pärnu ikka tore nagu alati. Mulle meeldib seal nii suvel kui talvel. Jalutasime linna peal ringi ja käisime jõulukuuske vaatamas. Käisime muulil ja kõndisime niisama mööda mereäärt, mis on alati väga rahustav ja mõnus tegevus. Teise päeva õhtul tegime väikese shopingu ka. Me oleme muidu viimase päeva hommikul ka püüdnud korra spaas käia enne koju minekut, aga selles spaas seda teha poleks saanud, sest spaa teakse alles 12 lahti. Meid see ei häirinud ja tahtsime kiiresti koju haige lapse juurde sõita, aga lihtsalt infoks, sest tavaliselt ju tehakse spaad 10st lahti.

Panen siia mõned pildid ka üles, mis mu Instagramis juba ammu pesitsevad. Kui blogis on vaikus, siis võid alati Instagrami ka piiluda, sest seal ma olen üldiselt aktiivsem. Jälgi mind @evelinhaavamae

pärnujõulukuusk1pärnujõulukuusk2pärnumuul1pärnumuul2pärnumererand

Kõhukliiniku külastus

See postitus on mul draftis istunud üle aasta aja ja on ikka väga viimane aeg see lõpuks üles panna. Räägin siis natuke oma Kõhukliiniku kogemusest ja tulemustest.

Kaks kuud pärast sünnitust ehk juunis 2018 käisin esimest korda elus Kõhukliinikus. Ma teadsin juba ammu enne, kui rasedaks jäin, et tahan sinna pärast sünnitust minna. Osalesin umbes kaks-kolm aastat tagasi ühes uuringus, kus hinnati sünnitanud ja mitte sünnitanud naiste kõhu- ja vaagnapõhjalihaseid ning seal jättis Helle Nurmsalu mulle juba nii hea mulje, et kellegi muu juurde ma minna poleks tahtnudki. Õnneks sain Tartusse tema juurde aja ja see visiit oli nii, nii kasulik! Aa, olgu öeldud, et tookord, kui mul uuringu käigus neid lihaskondi hinnati, oli kõik tip-top korras.

Kokku käisin kõhukliinikus kahel visiidil. Ma ei mäleta enam täpselt, mis see summa kahe visiidi eest kokku tuli, aga jäi sinna 100 € kanti. Minu meelest oli raha väärt!

Esimesel visiidil sai selgeks, et vaagnapõhjalihastega oli kõik hästi, sest mul ei olnud vaginaalne sünnitus (Mathiase sünnilugu on siin!), aga kõhulihastega oli natuke jamasti. Nimelt oli mul diastaas ehk kõhulihaste lahknemine. Diastaasi mõõdetakse kolmest kohast ja minul oli naba juurest vahe 3 sõrme ning naba ülevalt ja alt 2 sõrme. Niisiis jäi mulle järgnevaks kaheks kuuks kodus teha harjutusi 3x päevas. Harjutused ei olnud üldse rasked ja ei võtnud ka kaua aega, vaid asi oli hoopis kätte võtmises ja viitsimises. Pidi olema järjekindel ja ilusti harjutusi tegema, et kasu ka oleks. No nii nagu tavaliselt trenniga ikka – kui tahad tulemusi pead treenima regulaarselt, mingid üksikud korrad siin-seal ei tee sulle halba, aga tulemusteni ka ei vii. Lisaks sain veel mõningaid näpunäiteid igapäevaeluks, et ennetada diastaasi hullemaks minemist ja aidata kaasa vähenemisele. Näiteks: ära lase puusadel ette vajuda kui pesed hambaid, nõusid, kannad last; tõmba vaagnapõhi ja kõht pingesse enne, kui tõstad ja kannad raskusi jne jne. Ütlen ausalt, et minul oli vahepeal suuri raskusi enese motiveerimisega harjutuste tegemiseks. Alguses oli tuhin suur, aga mida aeg edasi, seda enam see langes ja kõik käis pigem automaatselt rutiinist. Vahepeal oli ikka täitsa villand nende tegemisest, kuigi neid oli tõesti vähe! Aga lohutas see, et ma pean tegema neid ilusti ainult 2 kuud ja siis on kõik! Ja muidugi tahtsin ma häid tulemusi ka näha järgmisel visiidil.

Teine ja viimane visiit oligi siis kahe kuu pärast ehk augustis 2018. Suur töö oli vilja kandnud ja diastaasi mul enam ei olnud. Mõõdud olid siis sellised: naba juurest 2 sõrme ning naba ülevalt ja alt 1 sõrm. Lisaks oli mu taljeümbermõõt vähenenud -2,5 cm. Kodustest harjutustest ma veel lahti aga ei saanud. Pidin järgnevad 2 kuud veel harjutusi tegema 2x päevas. Ja alles pärast seda võisin jälle vaikselt tavatrenni juurde naasta ning rohkem spetsiaalselt kõhule neid konkreetseid harjutusi tegema ei pidanud. Küll aga sain näpunäiteid, mida edaspidi trenni tehes järgima peaks, et diastaas tagasi ei tuleks. Teise korra harjutuskava oli natuke pikem, aga midagi hullu polnud. Jällegi oli kõik kätte võtmise küsimus. Teine kord oli veel raskem ennast motiveerida, sest teadsin, et keegi mind enam üle ei mõõda nüüd. Aga läbi häda ma hakkama siiski sain ja ka teine harjutuskava sai edukalt lõpetatud! Oi see oli hea tunne, kui KÕIK oligi lõpuks tehtud ja teadsid, et oled tubli olnud ning enda jaoks midagi ära teinud. 🙂

Kellel tekkis huvi, siis: https://kohukliinik.ee/

Untitled 1
Panen siia lõppu oma kõhust väikese ajajoone ka. Mõtlesin pikalt, kas julgen üldse selliseid pilte üles panna, aga mis seal ikka… oli, mis oli. Raseduse lõpu poole sain venitusarmid, mis praegu on täiesti heledaks läinud ja ei paista üldse silma ning mul pole ei need ega ka keisriarm, mis on ka heledaks läinud, meeleski. Nagu näha esimeste piltide pealt, siis oli kõht päris punnis. Ilmselt polnud siis emakas veel täielikult tagasi tõmbunud? Nüüd ehk viimasel pildil on mu kõht selline nagu on alati olnud.

Käisime Meresuu spaas… ja enam uuesti ei lähe!

Okeiokei, nalinali. Aga päriselt rääkides, siis seekordne käik oli nii väsitav ja kuidagi raske. Eks selle põhjuseks oli suures osas ikkagi see, et meil oli Mathias ka kaasas. Mitte, et see halb oleks olnud, aga lapsega “puhkamine” on ikka hoopis midagi muud! Me olime 2 ööd ja Mathiase jaoks oli see väsitav ja mulle tundub, et läks paljuks tema jaoks. Ta on ju veel väike ja muidugi väsitab see spaatamine ära. AGA õnneks talle täiega meeldis ja kõik tema rõõm kaalus raskused üle ja tegi endal ka meele heaks. Me bronnisime muidugi kogemata täpselt koolivaheajale oma puhkuse, mis oli suur viga. Never again. Terve spaatäis lapsi ja see lärmamine ja möllamine ei ole minu jaoks. Aga no vähemalt Mathiasel oli teisi lapsi huvitav vaadata. 😀

Olime spaas 21-23. oktoober ja kuna me oleme paar aastat tagasi seal juba käinud, siis seekord mingit idablokiga tutvumise ringreisi ei teinud. Ei viitsinud lapsega ringi rännata (ta ei ole just suurim autosõidu fänn) ja Mathias nii väike veel, et ta poleks sellest midagi eriti saanud… kui kuskil just traktoreid poleks olnud. 😀 Niisiis olimegi põhimõtteliselt terve aja hotellis. Käisime kaks korda poes ja ühe korra Narva-Jõesuu rannas jalutamas, aga see oli ka kõik. Ega ilm ka just väga hea polnud. Eelmine kord, kui käisime, oli mai lõpp ja ilmad ilusad ja siis me jalutasime ikka palju Narva-Jõesuu vahel ringi. Tegelikult on seal väga ilus ja huvitav ning ma soovitan kindlasti pigem soojemal ajal minna, sest siis käib seal elu rohkem ja suveõhtutel, aga miks mitte ka -päevadel, on mere ääres kindlasti väga mõnus!

narvajõesuu1
Mere ääres jalutamas

Ausalt öeldes ma ei jäänud selle puhkusega eriti rahule. Ma ei tea, kas minus räägib väsimus või mis, aga jahh… nii hea oli pärast kodus tagasi olla! Ma olen tavaliselt see, kellel ei ole mingit koduigatsust ja kes ei oota koju tagasi minekut. Igatahes, ma olin kuidagi ärritunud päris suure osa ajast. Hotelli hommiku- ja õhtusöögid olid mu jaoks suht “mehh”, kuigi Markus ütles, et tema meelest olid head söögid. Võib-olla ma siis liiga valiv/pirtsakas. Koolivaheajast juba rääkisin – suuuuuur miinus, igal pool mingi trall käis, aga noh ise loll – ei oleks pidanud bronnima sellisele ajale. Spaas läks põhimõtteliselt kogu aur sellele, et Mathiast saaks lastebasseinis olevast liumäest kaugemale. Spaa kujundus ei aidanud sellele üldse kaasa ning igalt poolt nägi seda liumäge ja proovi siis seal väänleva ja vinguva lapsega olla. 😀 Õnneks viimaks tabasime ära, et tuleb ta enne ära minekut liumäele viia ja siis sai rahulikumalt spaatatud. Täiega häiris veel see, et spaa kivipõrandad olid nii libedad. Mingit mustrit nendel küll ei olnud, et natukenegi haakuvust tekitada. Mathias kukkus ka kaks korda, sest ma ei jõudnud temast lihtsalt kinni haarata ja ega käest ju ka ei tohtinud hoida.

narvajõesuu2
Hotelli aknast oli ilus vaade ja soojemal ajal oleks saanud akna lahti hoida ja mõnusat merekohinat nautida

Positiivse poole pealt… tuba oli mõnus ja vannituba oli suur. Fun fact, me istusimegi õhtuti, kui Mathias magas, vannitoas ja ühel õhtul panime sinna isegi kaks tooli ja laua (sest vaeste elu – ei raatsi mingit deluxe tuba võtta 😀 ). Korra tegime telefonidega beebimonitori ka ja käisime koridoris diivanil ilusat vaadet vaatamas ja niisama jutustamas. Mathias oli ka üldiselt siiski hea kaaslane (kui väsimusjonn ja liumäe saaga välja arvata) ning õnneks talle vees möllamine ja saunatamine väga meeldib. Muidugi oli mõnus ja hea vaheldus kodust ära käia, aga niipea ma sinna uuesti ei läheks. Pigem tahaks ära proovida Noorus spaa, mis on kohe seal lähedal ja mida väga kiidetakse.

narvajõesuu3
Mathias hotelli mängutoa pallimeres hullamas

Alati õnnestuv (ahju)omlett

On aeg kirja panna järgmine retsept. Seekord mitte koogi, vaid tavalise soolase söögi retsept. Tegelt ma mõtlesingi, et peaks oma lemmikretseptid blogisse kirja panema, et oleks üks koht, kust neid otsida. Ma olen see retsepti järgi söögitegija ja siis ma pean alati meenutama, et oot oot oot kust ma selle retsepti võtsingi?! Niisiis teen enda elu lihtsamaks ja panen need aegamööda siia kokku. Ja võib-olla saab keegi teist ka mõne söögiidee. 🙂

Kellel tavaline omlett välja ei tule, sest kannatust vähe ja pliidi kuumuse liiga suureks keerab (nagu meie peres tihti juhtub), siis väga heaks variandiks on teha hoopis ahjuomletti. Mul on see iga kord välja tulnud ja maitseb ka hästi. Selle retsepti põhja võtsin Nami-Namist SIIT, aga päris üks-ühele ma seda ei tee.

Vaja läheb:

  • 150 g sinki (olen teinud selle kogusega, aga olen ka lihtsalt terve 300-500 grammise singikänaka sisse visanud)
  • 6 muna
  • 2 dl piima
  • 100 g riivitud juustu
  • 1 paprika
  • soola ja musta pipart
  • lisandiks roheline sibul või kurk ja/või tomat

Tükelda sink ja paprika. Sega suures kausis munad ja piim vispliga ühtlaseks. Sinna juurde lisa sink, paprika ja juust ning sega kõik omavahel kokku. Maitsesta soola ja pipraga.

Saadud segu vala küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuvormi.

IMG_5556
Kõigepealt vabandused kehvade piltide pärast. Kõik pildid on tehtud õhtul ja siis ei olnud enam mingit head valgust. Igatahes… segu enne ahju minekut ja nagu näha siis küpsetuspaberit mul pole, sest see oli parasjagu otsa saanud. Tegin vormi võiga kokku ja midagi kinni ei jäänud, aga küpsetuspaberiga on siiski mugavam.

Küpseta 180º juures 30-35 minutit, kuni ahjuomlett on hüübinud ja pealt kuldne.

IMG_5557
Ja valmis omlett! Mul ta kuldkollane ei tulnud, sest noh.. kärsitu ju!

Omletti võid serveerida nii soojalt kui ka külmalt. Mina eelistan sooja omletti ja sinna kõrvale lisan kurki ja tomatit või kui on värsket sibulat, siis raputan hoopis seda peale. Aga võib ka kõik kolm korraga lisada muidugi.

Head isu! 🙂

IMG_5558
Ja lõppu ka veel üks super kvaliteediga pilt! 😀

Mathias 1,5-aastane

Pole pool aastat Mathiasest kirjutanud, nii et võiks vist väikese kokkuvõtte teha praegu, sest Mathias sai 25. septembril 1,5-aastaseks. Ma pole kindel palju selliseid postitusi veel tuleb, sest ei oska nagu miskit kirja panna. Samas varasemaid Mathiase postitusi on nii hea tagantjärgi lugeda, sest asjad kipuvad ju ununema. Beebiaeg on hakanud ähmaseks muutuma ja rasked ajad on ka peast pühitud. Meeles on pigem positiivne ja tundub, et kõik oli ikka nii hea ja tore. Tegelikkus ei olnud minu jaoks selline. Tegelt oli päris raske ikka vahepeal! Õnneks on muidugi kõik raskused olnud väärt seda! Iga päev ikka vaatad ja imestad, kuidas ta niiiiiiiiiiiiiiiii nunnu, tark ja nutikas ja äge on!! Mulle meeldib, et nüüd on temast palju lihtsam aru saada ja et ta on järjest iseseisvamaks muutunud. Ja teisest küljest on jällegi kahju, et aeg nii kähku läheb ja varsti on ta juba suur inimene.

1a1k
1-aastane ja 1-kuune, pärast esimest juuksuriskäiku oma auto seljas istumas

Mathias on poole aastaga meeletult palju muutunud. Kindlasti on ta nägu muutunud ja ta näeb suurema poisi moodi nüüd välja, aga pildid räägivad siinkohal rohkem. Juuksed on tal ikka heledad (ja lõikamist vajavad 😀 ) ja silmad sinakas-hallid. Hambaid on nüüd 16 ja tulemata on veel mõlemal pool kõige tagumised hambad all ja üleval. Vahepeal ongi veits hammaste tralli olnud, mis tähendab, et ööd on olnud hakitud ja täidetud vigisemisega. Kui hammas või hambad lõpuks lõikuvad, siis on nagu mingi vabanemine toimunud – laps kohe hoopis teistsugune ja magab paremini. Praegu õnneks saab natuke hinge tõmmata nende hammaste tulekuga.

Magamisest rääkides, siis ta ärkab ikka mitu korda öö jooksul ja enamasti on olnud niimoodi, et ta magab ilusti 20-5 ning siis hakkab pihta… ärkab heal ööl (või peaks siis ütlema hommikul?) ühe korra ja halval neli või rohkem korda. Ühe korra on ta kodus maganud terve öö järjest ka. See oli umbes kuu-kaks tagasi ja ta magas siis 20-6.30. Vanaema juures on ta juba mitu korda terve öö järjest maganud. Juulikuus oligi ta esimest korda vanaema juures ööd ka ja kõik läks väga kenasti.

Vanaemad on üldse pidanud palju Mathiast hoidma minu tööl & koolis käimise tõttu, aga Mathias on nii hea laps olnud õnneks ja mingeid probleeme pole olnud. Muidu on Mathias teiste (võõraste) inimestega häbelik ja mõnikord ka kartlik. Kui ta saab inimesest sotti ja harjub temaga, siis on ta tegelt täiega lõbus ja rõõmsameelne ja kukub jutustama. Ja oiiiiii – juttu on tal nüüd palju! Enamus on küll oma keeles, aga just mõned päevad tagasi hakkas üleöö paljusid sõnu järgi kordama. Mõned sõnad tema praeguses sõnavaras: kass, see, emme, issi, aitäh, traktor, klots, auto, kott, naani (banaani), mai (mari), mesi (vesi), tossu (toss), kapsad (kärbsed), tita, padi, tekk, tuttu, kalli-kalli, tau (tsau), nunnu, ratas, kooooer, kiisu. Oskab moodustada ühe kahesõnalise fraasi/lause(?) “emme seal” ja ühe kolmesõnalise lause: “See on (ja siis ütleb mingi asja)”, nt “See on kass, see on auto jne”.

“Naaniga” tuli mulle meelde, et see on ta lemmik. Ja no muidugi võileib – ta võikski päevad läbi vist võikusid süüa ja elu oleks jumala lill. Endiselt ei meeldi talle väga külmad asjad (nt suur jäätisefänn ta pole), kodujuust ja tomat on ka millegipärast vastumeelsed.

Mis talle veel meeldib? Lollusi teha ja mürada muidugi! Voodi peal hüppamine ja issi seljas turnimine on põhilised tegevused. Täielik autode hullus on ka peal. Mõnikord räägib isegi läbi une autodest. Autolinna multikas on lemmik, aga ei julge tal väga palju lasta seda vaadata. Tavaliselt panen talle multika tolmuimejaga koristamise ajaks, sest seda ta kardab. Siis ta istub ilusti diivanil ja vaatab rahulikult selle asemel et karjuda. Aga eks on niisama ka saanud multasid vaadata.

1a4k
1-aastane ja 4-kuune, teist korda Maanteemuuseumis ja nüüd sai juba põhjalikumalt neid autosid uuritud, sest autohullus ju täies hoos!

Haigusi korjab ta endiselt suht hästi külge. Just oli haige augusti lõpus, kui oli veel täiega soe. Siis oli 2 nädalat vahet – ja jälle haige! Üldse ei taha, et ta haige oleks, sest see on nii talle kui ka endale raske. Õpiks ta vaid nuuskama juba… aga sinnani on vist veel palju aega.

Vahepeal on ta nii palju uusi asju juurde õppinud ja mõistma hakanud, et ma ei oskagi kuskilt alustada. Toon suvalises järjekorras välja need, mis praegu lambist pähe tulevad: oskab oma mänguautoga ringi sõita; oskab trepist alla ja üles minna juurdevõtusammuga; viskab palli kahe käega; saab aru ja täidab korraldusi (nt “vii prügikasti, anna emmele, vii issile, anna musi, tee kalli-kalli, tee tsau-tsau, tee pai, joo ise, too raamat” jne); proovib sokke jalga panna; näitab kus on kõrvad, suu, nina, silmad, varbad, naba; ehitab torni; paneb kujundeid õigesse auku; teeb uksi lahti ja paneb kinni ning proovib võtmega ka keerata, aga see ei tule välja; ronib oma Pikleri kolmnurgal; laseb liugu. Muidu ongi asjalik poiss, aga see, et Simbat ei tohi kakkuda, ei jõua millegipärast kohale. 😀

1a6kjutt
1-aastane ja 6-kuune, poole jutu pealt tabatud

Saidki vist põhilised asjad kirja nüüd. Alguses tundus, et pole ju midagi nagu öelda, aga nüüd kirjutama hakates on tunne, et võikski kirjutama jääda. Aga et postitust mitte liiga pikaks lasta, siis tõmbame siinkohal joone alla ja lõpetame, nagu ikka, ilunumbritega: pikkus 85 cm, kaal 12 kg.

1a6kjooks
1-aastane ja 6-kuune, ainult jookseks!

Lihtne ja hea õunakook

Noniii, sellist tähtsündmust tuleb jagada – mul tuli koogi küpsetamine välja! ESIMEST KORDA kõigi oma elatud aastate jooksul JA see isegi maitseb hästi! 😀 Varem olen kõik koogid pekki keeranud, isegi mingid ülilihtsad koogid. Mul ei tule praegu ühtegi lollust meelde, mis ma olen suutnud teha, et koogid p* on läinud, aga no need on ikka max idiootsed asjad olnud. Kuna mul ei tulnud mitte ühtegi korda ühegi koogi küpsetamine välja, siis ma lihtsalt mitmeks aastaks hoidusin selliste kookide tegemisest, mida pidi küpsetama.

Aga nüüd… beebigrupi naised jagasid õunakoogi retsepte ja mul välgatas ka mõte peas, et oot oot oot – meil on ju kodus nii palju õunu, mida ei jõua enne ära süüa, kui need halvaks lähevad. Võiks ju õunakooki teha! Geniaalne! Kus ma küll varem olin selle mõttega?! 😀

Kõige rohkem kiideti Kokkama Ragnega lihtsat ja maitsvat õunakooki ja kuna see tundus tõesti lihtne ja lollikindel retsept isegi minusugusele, siis osutus minu poolt valituks just see retsept.

Meil on ümmargune koogivorm Ǿ 26 cm, nii et tegingi poole kogusega nagu Ragne soovitas ja kõik sobis hästi. Panen siia ka selle sama retsepti igaksjuhuks:

2 muna
6 spl õli
6 spl jahu
6 spl suhkurt
1 tl küpsetuspulbrit
ca 750 g õunatükke

Vahusta munad vispliga ja lisa vahule õli. Sega. Siis sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja suhkur ning lisa see segu muna-õli segule. Viimasena lisa õunatükid. Sega kogu tainas korralikult ja vala vormi. Peale raputa suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200° juures 30-40 minutit kuni kook on kuldpruun.

7CCB59B6-FB33-4D3F-BD29-C1F38DDAEC35
Enne ahju minekut, suhkur ja kaneel on veel peale lisamata
78B029D0-BCFB-4F3E-9328-1E49FFBFB833
40 min hiljem jaaaa valmis! Ahjusoe kook!

Nii, aga et see olen ikkagi mina, siis räägin oma kahest äpardusest ka – ilma ei oleks koogi tegemine minu puhul ju mõeldavgi. 😀 Esimene: mõtlesin, et teen tavalise õli asemel kookosõliga. Et nohh.. tervislikum ja värki. VÄGA LOLL MÕTE 😀 Kõik see muna-õli segu läks tükki ja viskasin lihtsalt minema, sest ei julgenud sellist asja kokku segada. Tahtsin seekord, et kook ikka kindla peale õnnestuks. Minu teine üsna mõttetu tegevus: koorisin õunad ära, sest mõtlesin, et siis on kõik mõnusalt pehme ja mingeid vastikuid õunakoori ei ole koogis. Õunte koorimise ajal tuli Markus koju ja tema kui väga hea söögi- ja koogitegija (ilma naljata!) ütles kohe, et mis mõttega ma neid õunu koorin, sest koor läheb täiesti pehmeks ju. 😀 Ma isegi natuke mõtlesin sellele enne, kui koorima hakkasin, aga jällegi.. tahtsin kindel olla, et midagi vussi ei lähe seekord. 😀 Mul olid koduõunad ja need oleks tõesti võinud koorimata jätta. Poeõunad ma arvan, et oleksin ära koorinud siiski.

80A34D7F-A434-478F-97F8-A096D0C98553

Kokkuvõtteks, see on tõesti ülilihtne kook ja kui ise mingeid lollusi ei leiuta (nagu mina), siis tuleb kindlasti hästi välja ka! Tasub proovida!