Käisin EMOs ja mis saab Couch to 5k’st?

No tervist! Olen vahepeal blogist eemal olnud, aga täitsa põhjusega. Mul on tegelikult päris mitmest asjast kirjutada, nii et ma ei teagi kohe kust alustada. Käisime siin vahepeal väikesel spaapuhkusel ja ma arvan, et ma sellest tahaks teha eraldi postituse, et oleks hiljem lihtsam seda üles leida ja et see ei kaoks kuhugi niisama mula sisse ära. Läheme siis praegu sinna Couch to 5K maailma ja muu elu juurde esialgu.

Mul oli puhkus 25-31 juuli. Enne puhkust olin ma haige, millest kirjutasin ka siia. Puhkuse alguses tegelikult mu kõrv ei olnud veel normaalne ja oli ikkagi lukus. Mulle tundus, et spaas aurusaunas istumine aitas kõrva lahti tulemisele kaasa, sest pärast seal käimist ja nuuskamist tuli kõrv rohkem lahti või täitsa lahti mingiks ajaks. Anyways.. see kõrv oli mul puhkuse teiseks pooleks juba minu meelest päris okei… tuli vist isegi täitsa lahti lõpuks? Ma ei tea. No igatahes enesetunne oli mul hea ja otsustasin, et on aeg Couch to 5K kolmas nädal ära teha. Otsustada oli tore, aga viitsmist mul polnud absull ja lükkasin seda muudkui edasi. Õnneks on trenn siin elamises tähtsal kohal ja tänu sellele olin ma ka motiveeritud ikkagi jooksma minema.

Lõpuks ma siis reedel jooksma jõudsin. Pidin 5x kõndima 3,5 min ja jooksma 5 min. Arvasin, et pärast nii pikka pausi ja haige olemist on üliraske see ettevõtmine, aga tegelikult oli oodatust kergem. Järgmine päev oli parem puus veits valus, aga see mind ei takistanud ja laupäeval läksin juba teisele jooksule – 4x kõndima 3 min, jooksma 4 min. Pärast seda jooksu tegin venitusharjutusi ka, et äkki siis ei jää jalad/puus nii valusaks. Ja ei jäänudki. Pühapäeval oli viimane jooksmine ja see oli nendest kolmest jooksust kõige raskem. Esiteks jooksmise aeg oli juba palju pikem (4x 4 min kõndimist ja 6 min jooksmist) ja teiseks oli nii kuum ilm ja päike lihtsalt lajatas.

Pärast jooksu ma tundsin ennast hästi ja endalegi imestuseks ei olnud hiljem kuskilt valus ka. Pühapäeva õhtupoolikul käisime veel Kubijal ujumas ja Eva Sushis söömas ning puhkus sai väga mõnusalt ja edukalt lõpetatud. Olin valmis esmaspäeval tööle minema, aga vot…

Ei lastud tööle minna. Nii, kui hommikul voodist püsti tulin, oli lihtsalt SELLLLLLINE pearinglus. Mul pole kunagi varem sellist asja olnud ja ikka täitsa ära ehmatas. Ma isegi ei tea nüüd tagantjärele mõeldes, kuidas ma jõudsin ilma ümber kukkumata magamistoast diivanile. Aga sinna ma jõudsin ja sinna ma põhimõtteliselt ka jäin… kaheks päevaks, väikesed vannitoas oksendamise pausid sekka. No lõpuks oli nii, et ma kutsusin endale kiirabi ja viidi mind EMOsse. Sain tilka, sest ma ei saanud ega julgenud eriti juua/süüa, sest no pea käis lihtsalt nii hullusti ringi igas asendis, et ajas iiveldama ja söömise järgselt ajas veel eriti iiveldama. EMOs tehti veel vereproovid ja peast pilt, mis õnneks kõik olid korras. Sain diagnoosiks healoomuline vertiigo. Olengi siin nüüd terve nädala rahulikult olnud ja oodanud, et läheks paremaks. Ja mulle tundub, et tänu ravimile ongi läinud paremaks. Täna on esimene päev, kus ma tunnen ennast normaalselt jälle – pea ei ole enam paks, pearinglust ei ole, saan toas ja õues vabalt liikuda, saan pead pöörata igale poole ja asendeid muuta ilma pearingluseta. Nagu ma aru saan siis mul läks isegi hästi (ja ma olen väga tänulik selle eest), sest kuulsin mõndade teiste inimeste väga hulle kogemusi vertiigoga ja EMOs ütles õde, et ühel naisel kestis see kuu aega. Et jahh…

Kellel on olnud vertiigot, siis võib minuga oma kogemusi jagada. Kas olete selle ennetamiseks ka midagi teinud? Või oskate öelda miks see teil tekkis?

Ei soovita kellelegi igaljuhul, 10/10st väga rõve kogemus 😀

Nüüd ma siis olengi nõutu, et kas ma üldse võin/peaks Couch to 5K-ga jätkama? Kui jah, siis millal? Äkki peaks esialgu hoopis kõndimise juurde jääma, kuniks olen normaalkaalus? Vb oli liiga suur koormus mu jaoks ja sellest tekkis vertiigo? Vb tekkis hoopis viirushaiguse tõttu? Vb mõlemad kokku? Äkki homme arsti juurest saan targemaks, sest sinna on mul homme minek. Eks ma siis hoian teid ka kursis.

Couch to 5K 2. nädal

Postituse teen küll alles täna, aga tegelikult sai see jooksunädal juba kolmapäevaga tehtud. Pidin kõik jooksud kohe nädala alguses ära tegema, sest teadsin juba, et nädala lõpu poole ei tuleks nendest enam midagi välja, kuna kaks tähtsat sündmust olid ees ootamas. Ma muidugi juba teadsin, et see kolm päeva järjest jooksmine saab küllaltki raske olema, sest keha ei jõua ära taastuda, aga tegemata ka ei tahtnud jätta.

Esmaspäeval oli siis esimene jooks ja see oli normaalne, sest keha oli puhanud. Käisin jooksmas kergliiklustee peal ehk siis katteks oli asfalt ja no ütleme nii, et juba õhtul andis tunda. Mul millegipärast alati suurema koormuse juures tekkinud sääre peale valulikkus ja ka seekord tekkis sääre peale suht tugev valulikkus, nii et kükitada oli ikka valus ja ega väga ei tahtnud. 😀 Õnneks ööga tõmbas enam-vähem normiks. Aa.. ja trenn ise nägi välja nii, et 2,5 min jooksin ja 2,5 min kõndisin ja niimoodi 6x järjest.

Teisipäeval teadsin juba, et tuleb minna staadionile, sest jalad olid ikkagi valusad ja seal on parem “teekate”. Jooksin 3 min, kõndisin 3 min ja 5x. Noh, suht raske oli tegelt, sest jalad polnud ära taastunud (üllatus-üllatus 😀). Jalad olid megaaakanged ja mulle tundus, et jooksusamm oli ka kuidagi konarlikum, aga no tehtud ta sai.

Kolmapäeval ma oleksin eelistanud jälle staadionile minna, aga seal hakkasid täpselt sel ajal trennid, kui ma minna oleksin saanud. Ei tahtnud sinna ette kooserdama minna, eriti kuna pidin lapse ka kaasa võtma. Oleks suht raske olnud seal normaalselt joosta ja samal ajal teda jälgida. Nii et läksime hoopis jälle kergliiklustee peale. Mina jooksin ja tema oli jooksukaga. Joosta tuli 4 min, kõndida 3 min ja 4x. Arvasin, et see jooks tuleb veel raskem kui eilne, sest ikkagi kolmas päev järjest joosta, aga mulle tundus, et jalad ei olnud üldse enam nii kanged kui teisipäeval. Pärast jooksu käisime veel mängukal ka ja ma siis venitasin nii kaua jalgu kuniks trennikaaslane mänguväljakurõõme nautis. 😀 Kodus panin veel 15 minutiks jalad kõrgemale. Ma ei tea, kas need asjad päästsid midagi või mitte, aga järgmisel päeval olid jalad täitsa head juba.

Nii see trenninädal tehtud sai. Esmaspäeval on plaanis uuesti minna, aga järgmisel nädalal tahaks ikka ülepäeviti trenni teha, et jalgadele jääks rohkem taastumisaega.

Hakkasin jälle jooksma?

Ma jooksin viimati rohkem 2017 aasta suvel. Mul oli 2016. aastal plaan, et jooksen aastaga 500 km ja see saigi 2017 suvel tehtud. Ja ega ma väga vahepeal jooksnud ei olegi.. viimase 5 aasta jooksul vast 2-3x maksimum ja need on ka väga lühikesed distantsid olnud.

Nüüd ma olingi siin mõnda aega valiku ees, et mis trenni ma teha tahaks või millele keskenduda. Ma tegin pärast lapse saamist hästi pikalt kodus YouTube’i järgi trenne, aga tahtsin midagi muud ka teha. Eelmisel pühapäeval käisin proovisin jõusaaliga uuesti tutvust teha, aga hinges oli ikka igatsus jooksmise järgi. Nii et ma hakkasingi mõtlema, kuidas selliselt olematult tasemelt alustada nagu mina. Kõigepealt üldse alustasin sellest, et googeldasin, kas ülekaalulisena on ok joosta või lõhub liigesed väga ära. Aga no tundub, et ikka tohib ja täitsa kasulikki teine – aitab kaalulangetusele ka kaasa (mina niisama ilmselget fakti nentimas). 😀 Seega tuli mul meelde, et on olemas selline programm nagu Couch to 5K ja justnimelt selle ma ette võtsingi.

Programm kestab kokku 8 nädalat ja iga nädal on 3 jooksutrenni – või noh, pigem kõnni-ja-jooksu trenni.

Programm pärineb siit

Esimene nädal saigi mul tänasega tehtud. Tegin trenni teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval – peaaegu nendel päevadel mis tabelis ette nähtud olid. Tegelikult ma ilmselt neid päevi nii väga järgima ei hakka, sest et elu. Pigem võtan eesmärgiks, et iga nädal saaks ikka 3 trenni ilusti tehtud.

Ma olen käinud staadioni peal jooksmas, aga ei tea kauaks sinna käima jään.. eks näis. Esimene jooksmine oligi veits hirmus, sest “appi, ma pole nii kaua jooksnud”, “appi, ma ei tea, kas ma enam jõuan/oskan joosta” ja “appi, teised inimesed on ka staadionil ja vaatavad”. 😀 Tegelt polnud midagi hullu ja hea oli õhtul jahedama ilmaga joosta. Esimesel korral pidin jooksma 1 min, kõndima 1 min x8.

Teisel korral jooksin 1,5 min, kõndisin 1,5 min x7. Teine jooks läks ka üsna kergelt ja oli mõnus – jällegi oli selline hea õhtune liigutamine. Kolmas ehk tänane jooks oli juba raskem. Jooksin 2 min, kõndisin 2 min x6. Tahtsin päeval ära käia jooksmas, sest õhtul oli plaanis maale minna ja no võtsin siis jooksmise selle kuumaga ette, aga vist ei olnud kõige geniaalsem plaan. Ma olin juba kogu töönädalast tegelikult küllaltki väsinud ja reede õhtul sai sõpradega pääääris pikalt väljas käidud, seega jahh… ma olin nagu väsinud, aga mitte nii surmväsinud ja olin arvestanud, et päeval magan kui laps magab. Jooksu ajal tundsin, et üks oimukoht veits tuikab, aga ei midagi hullu. Kodus oli ka normaalne olla pärast trenni, aga vot magamise ajal ärkasin üles ja tundsin, et siit tuleb vist mingi vastik peavalu. Ootasin veel natuke valuvaigisti võtmisega ja proovisin magada, aga ei aidanud. Lõpuks olingi kogu õhtu pmst siruli – või no õigemini mitte siruli, sest nii ei kannatanud absoluutselt olla ja peas hakkas veel rohkem taguma, nii et pidin hoopis toas ringi kõndima. Igatahes võtsin oma tavapärase paracetamoli koguse, mis muidu alati aidanud peavaluga, aga seekord ikkagi valu päris ära ei võtnud. Oksendasin ka 2x, no tõesti väga vastik oli olla ja valu ajas oksele. Võtsin veel ibumetini ka ja sellega läks õnneks – tuli jälle inimese tunne tagasi.

Vot sellised lood siia laupäeva õhtusse.

1. nädal tehtud! 💪