Kas ma olen reel püsinud?

Ohohhoo, iga kord kui ma WordPressi lahti teen, siis ta viskab natuke statistikat ette ja see tekitab mul süümeka, et peaks blogi kirjutama, sest mõned ikka käivad vaatamas siin. Esiteks – aitäh! Teiseks – sorri! 😀 Ma olen tahtnud kirjutada küll, aga tunnen nagu sulg ei jookseks. Samas kui ma jään sellele tundele lootma (mis tuleb võib-olla alles paari kuu pärast peale, võib-olla ei tulegi üldse), siis ma ei jõuagi siia kirjutama.

Tahtsin natuke oma “kaalulangetuse teekonnast” (kui seda üldse nii nimetada saab) rääkida. See on muidugi käinud üles-alla nagu arvata oligi. Ausalt öeldes ma kõike päris täpselt ei mäletagi enam, aga püüan kirja panna, kuidas üldiselt läinud on. Kui ma ainult suudaks ennast kokku võtta ja tihedamalt blogida… 😀 Saaks anda parema ülevaate asjast.

Iiigatahes, pärast Pärnut mul oli suur plaan “korralikuks hakata”. Teate küll seda tunnet ja plaani… mis natuke aega kestab… ja siis järsku läbi saab… 🙄🙄🙄 Ma veits olin nagu valmis, et see juhtub ja ei hakanud ennast sellepärast väga nuhtlema. Pigem üritasin keskenduda sellele, et oluline on sellest üle saada ja lihtsalt edasi minna. No ja siis tuli Ostrova. Seal ei olnud mul tegelikult midagi lappes ja endalegi üllatuseks sõin siis kui kõht oli tühi, mitte lihtsalt sellepärast, et tahaks seda, seda ja toda proovida. Need söögid ei olnud muidugi mingid tervislikud asjad – pannkoogid, burks ja friikad – aga vähemalt ma ei söönud üle ja ei olnud seda vastikut tunnet, et liiga palju söödud sai. Lisaks sai alkoholi ka esimesel õhtul joodud, nii et sealt tuli ka omajagu kaloreid kindlasti.

Tegime Ostrova festivalil paar pilti ka ja… mulle üldse ei meeldi need. 😀 Ma küll olen täiega selle poolt, et “armasta ennast sellisena nagu oled”, aga no lihtsalt käsi ei tõuse neid pilte kuskile üles panema, sest sisimas ma ei ole rahul. Mul ongi kuidagi veider suhe endaga, et ma armastan ennast praegu nii nagu olen, aga samas ei ole rahul ka. Kuidas saab nii olla üldse? 😀 Nii segased tunded. Äkki ma siis praegu hoopis püüan ennast armastada, kuigi päriselt ei armasta? Who knows… 🤷 Samas ma ei vihka ennast ega enda keha ja ei arva, et see mingi maailma koledaim oleks. Mida iganes… kummalised vastakad tunded igatahes.

ostrova
Natuke teistmoodi ENNE (Ostrova 2019) – PÄRAST (Ostrova 2020) pilt. Parempoolne on siis see pilt, millest eelpool rääkisin. Ilmselgelt olen rasva kogunud vahepeal. 😅 Huvitav, millise pildi järgmisel aastal siia rivvi lisada saab… Endale motivatsiooni leidmiseks head pildid.

Pärast Ostrovat on kuidagi täitsa sundimata tulnud normaalse(ma)lt toitumine. Suutsin endale välja mõelda, kuhu päevas paigutada väike magusaisu rahuldamine ja sellega on mu hull sweet tooth kontrolli all olnud. Näis, kas see on pikema aja jooksul ka jätkusuutlik. Kaalunumber on jäänud samaks ja ma tegelikult püüan mitte kaaluda, sest siis keerlebki kogu elu selle numbri ümber ja ma ei taha pidevalt mingisugusegi numbri üle obsessida. Vahepeal saab must uudishimu muidugi võitu ja siis ma olen kaalunud ennast. Varem ma kaalusin muidu kord nädalas, aga lõpuks läks asi käest ära, sest hakkasin tihedamini kaaluma ja see ei mõjunud mulle üldse hästi. Hakkasin ennast piirama – a la tahtsin eelmisel õhtul magusa söömist tasa teha sellega, et järgmisel päeval siis jätsin mingi(d) söögikorra(d) ära vms või tahtsin hakata veepäevi tegema ja see ei olnud kohe kindlasti mitte tervislik lähenemine. Püüan siis pigem kaalust eemale nüüd hoida ja enda enesetundest ja peegelpildist lähtuda.

Egas midagi, sai väike update tehtud. Ilmselt kirjutan edaspidi ka veel sel teemal, sest eelmise postituse kirjutamine tekitas kuidagi vabastava tunde + ma sain palju häid mõtteid ka teilt. Aitäh! Nii et tasub oma mõtteid ikka kirja panna. 🙂