Rajalt täiega maas

No tere-tere! Mul ei ole siin midagi hõisata tegelikult. 😀

September algas mul väga hästi. Oli motivatsiooni ja tahtmist ja kõike. Ilmselt sellepärast, et ma nägin kaalul numbrit 87 !!!!! WHAT THE HELL?!?!?! See ikka võttis korraks jalad alt ära, et mis mõttes… mina ja kaalun NII PALJU?! Ma pole kunagi nii palju kaalunud, see ei saa ju mina olla. Ja siis ma olingi nagu OOOO HELL NO! Siin tuleb asjad kontrolli alla saada! Vaatasin veel suure hirmuga oma KMI ja kui seal näitas rasvumise I aste, siis olid asjad selged. Tuleb ennast normiks tõmmata! Ja kiiresti!

Ma imestan, et ma julgesin selle lõigu siia üldse kirja panna, aga noh… mida iganes, see on tõde ja sellele tuleb otsa vaadata. Kogu selle kaalumöllu sees ma olen lõpuks jõudnud arusaamisele, miks mu kaal tõusma hakkas, aga see on juba eraldi postitust väärt. Jah, ilmselgelt ma olen söönud rohkem kui olen kulutada jõudnud ja teinud mitte kõige tervislikumaid valikuid, aga see on seotud teatud muude probleemidega. Eks ma kunagi kirjutan, kui suudan.

Nonii, lähme edasi. Terve septembri ma olingi siis “normaalne”. See tähendab – sõin normaalsetel aegadel normaalseid (tervislikke) sööke ja ei keelanud endale magusat, kui tõesti oligi isu. Tavaliselt nägi see välja siis niimoodi, et sõin päeva jooksul nt ühe (väikese, mitte 100 g 😀) šokolaadi või mille istu parajasti oli ja sellest piisas. Isu rahuldatud, meel hea ja sai eluga edasi minna. 😀

Võtsingi siis selle aja jooksul 3,5 kg alla. Hea saavutus mu meelest. Kaal läks rahulikult alla, mis ongi kõige ideaalsem variant. Ma ei tahagi kiiresti ja korraga suuri kilosid alla saada. See ei ole üldse hea.

AGA

Ma pakun, et ma olen siin ~84-85 kg, 12 okt tehtud pildid

Loomulikult oli siis vaja selle saavutuse puhul natuke lõdvemalt võtta. No ikka, classic mistake. Ja nii ta läks… ja on läinud juba 2 nädalat. Ja no muidugi võtsin kaalu juurde tagasi. 2,4 kg kui täpne olla. Seega peaaegu nullisin kogu oma tehtud töö.

Mida ma siis sellest kõigest õppisin? Ma ei ole veel seal faasis, et saaksin kodus hoida mingeid magusaid asju. See tähendab, et ma ei saa osta endale mingit hunnikut rämpsu kokku ja siis lasta istuda sellel lihtsalt. Mulle sobib pigem nii, et kui tekibki millegi isu, siis ostan selle ühe asja ja söön kohe ära. Kui mingi jama seisab mul kodus, siis see ajab mul kõik plaanid segamini, sest mul pole hetkel iseloomu neid mitte võtmaks. Või siis kraban midagi lihtsalt sellepärast, et kõht on tühi ja neid on lihtne haarata, selle asemel, et natuke vaeva näha ja näiteks üks smuuti valmistada.

Lisaks ma tõmblesin liiga palju. Nii palju, et mu keha oli täiega väsinud, sest ma ei kuulanud seda. Tegin trenni ja käisin kõndimas (ja proovisin isegi joosta, mida ma pole 3 aastat teinud), isegi siis kui keha oli juba väsinud. Kui ma tegingi ühe või kaks puhkepäeva sisse, siis tundsin, et ma ei taastu ära nendega ja keha ikkagi valutab või on imelik. Ja see ei olnud lihasvalu, vaid selline üldine väsimusvalu. Ma ei oskagi seda paremini seletada, võib-olla keegi saab aru mida ma mõtlen. Seega ei ole mõtet mul ennast lõhki rabeleda, see pole jätkusuutlik.

Uni. Uni on megaoluline. Mu keha oli väsinud ja ega mu magamisharjumused ka taastumisele kaasa ei aidanud. Pärast lapse saamist on magamine ikka täiega pea peale pööratud. Õnneks nüüd on juba parem kui alguses, aga ikkagi. Võtsin endale nüüd raamatu “Miks me magame” ja kõik räägivad, et see on üks elumuutev raamat. We’ll see. Igatahes, ma tahan oma unerutiini ka parandada. Ehk kirjutan sellest mõnes järgmises postituses lähemalt.

Oeh, seda postitust oli päris raske kirja panna, sest kellele meeldiks oma nõmedusi jagada. 😀 Aga selle jaoks see blogi on, et ennast accountable (vastutavana?) hoida ja äkki on keegi minusugune veel kuskil, kes tunneb samamoodi ja siis ta teab, et ta ei ole üldsegi mitte üksi! Btw, mulle võib alati kirjutada ja muljetada, näiteks Instas @evelinhaavamae 💙

Motivatsioonilaks

Panin siin mingi nädalake tagasi Instagrami (hola, follow me @evelinhaavamae ! thnx see u there! 😀 ) enda motiveerimiseks kaks pilti, mille peale ma üks päev juhuslikult sattusin. Tegelikult oli neid pilte veel, aga ei hakanud Instagramis spämmima.

Need pildid olid ikka korralik motivatsioonilaks, sest see olen ju mina nendel piltidel ja ma olen suutnud nii hea välja näha kunagi. 😯 Ja samal ajal üldse mitte osata hinnata seda. Ma ei taha kuidagi egolt kõlada vms, aga võrreldes praegusega on ikka metsik vahe ja miks ma nii loll olin kunagi ja arvasin, et ei näe hea välja?! Naljakas, kuidas tagasi vaadates mõtled, et kle ma ei näinudki nii kehv välja, aga tol ajal mõtlesid just vastupidist.

Muidugi ei olnud mul mingi supervorm toona, aga ma olin üldjoontes aktiivne ja tervislik ja see kõik oli täiega tehtav ja säilitatav. Toona ma vist väga palju muud peale jooksmise ei teinud muidugi, aga asi seegi.

Ja ma vaatan neid pilte praegu ja mõtlen veel, et ma olin kuidagi nii pisike siis… Kuigi ma endale ei tundunud siis küll pisikesena.

Panen mõned pildid siis siia ka, et oleks mingi ettekujutus sellest, kuhu ma (tagasi) jõuda tahan või milline ma umbes võiksin jälle välja näha. Ma ei ajagi enam mingit konkreetset kaalunumbrit taga (ja tegelikult ma isegi ei oska öelda palju ma nendel piltidel kaalusin), aga tahaksin lihtsalt, et peeglist vaataks midagi sarnast vastu. 😊 Eks näis, eks näis… palju tööd on veel teha, aga nüüd on see välja öeldud ja taganemisteed pole. 😁 (See oli nali muidugi, äkki ma üks päev ärkan üles ja otsustan, et mulle ikka meeldib paks olla. Vot siis olengi paks edasi!) Aga hea küll, aitab plärast. Tsaupakaa praeguseks!

Kas ma olen reel püsinud?

Ohohhoo, iga kord kui ma WordPressi lahti teen, siis ta viskab natuke statistikat ette ja see tekitab mul süümeka, et peaks blogi kirjutama, sest mõned ikka käivad vaatamas siin. Esiteks – aitäh! Teiseks – sorri! 😀 Ma olen tahtnud kirjutada küll, aga tunnen nagu sulg ei jookseks. Samas kui ma jään sellele tundele lootma (mis tuleb võib-olla alles paari kuu pärast peale, võib-olla ei tulegi üldse), siis ma ei jõuagi siia kirjutama.

Tahtsin natuke oma “kaalulangetuse teekonnast” (kui seda üldse nii nimetada saab) rääkida. See on muidugi käinud üles-alla nagu arvata oligi. Ausalt öeldes ma kõike päris täpselt ei mäletagi enam, aga püüan kirja panna, kuidas üldiselt läinud on. Kui ma ainult suudaks ennast kokku võtta ja tihedamalt blogida… 😀 Saaks anda parema ülevaate asjast.

Iiigatahes, pärast Pärnut mul oli suur plaan “korralikuks hakata”. Teate küll seda tunnet ja plaani… mis natuke aega kestab… ja siis järsku läbi saab… 🙄🙄🙄 Ma veits olin nagu valmis, et see juhtub ja ei hakanud ennast sellepärast väga nuhtlema. Pigem üritasin keskenduda sellele, et oluline on sellest üle saada ja lihtsalt edasi minna. No ja siis tuli Ostrova. Seal ei olnud mul tegelikult midagi lappes ja endalegi üllatuseks sõin siis kui kõht oli tühi, mitte lihtsalt sellepärast, et tahaks seda, seda ja toda proovida. Need söögid ei olnud muidugi mingid tervislikud asjad – pannkoogid, burks ja friikad – aga vähemalt ma ei söönud üle ja ei olnud seda vastikut tunnet, et liiga palju söödud sai. Lisaks sai alkoholi ka esimesel õhtul joodud, nii et sealt tuli ka omajagu kaloreid kindlasti.

Tegime Ostrova festivalil paar pilti ka ja… mulle üldse ei meeldi need. 😀 Ma küll olen täiega selle poolt, et “armasta ennast sellisena nagu oled”, aga no lihtsalt käsi ei tõuse neid pilte kuskile üles panema, sest sisimas ma ei ole rahul. Mul ongi kuidagi veider suhe endaga, et ma armastan ennast praegu nii nagu olen, aga samas ei ole rahul ka. Kuidas saab nii olla üldse? 😀 Nii segased tunded. Äkki ma siis praegu hoopis püüan ennast armastada, kuigi päriselt ei armasta? Who knows… 🤷 Samas ma ei vihka ennast ega enda keha ja ei arva, et see mingi maailma koledaim oleks. Mida iganes… kummalised vastakad tunded igatahes.

ostrova
Natuke teistmoodi ENNE (Ostrova 2019) – PÄRAST (Ostrova 2020) pilt. Parempoolne on siis see pilt, millest eelpool rääkisin. Ilmselgelt olen rasva kogunud vahepeal. 😅 Huvitav, millise pildi järgmisel aastal siia rivvi lisada saab… Endale motivatsiooni leidmiseks head pildid.

Pärast Ostrovat on kuidagi täitsa sundimata tulnud normaalse(ma)lt toitumine. Suutsin endale välja mõelda, kuhu päevas paigutada väike magusaisu rahuldamine ja sellega on mu hull sweet tooth kontrolli all olnud. Näis, kas see on pikema aja jooksul ka jätkusuutlik. Kaalunumber on jäänud samaks ja ma tegelikult püüan mitte kaaluda, sest siis keerlebki kogu elu selle numbri ümber ja ma ei taha pidevalt mingisugusegi numbri üle obsessida. Vahepeal saab must uudishimu muidugi võitu ja siis ma olen kaalunud ennast. Varem ma kaalusin muidu kord nädalas, aga lõpuks läks asi käest ära, sest hakkasin tihedamini kaaluma ja see ei mõjunud mulle üldse hästi. Hakkasin ennast piirama – a la tahtsin eelmisel õhtul magusa söömist tasa teha sellega, et järgmisel päeval siis jätsin mingi(d) söögikorra(d) ära vms või tahtsin hakata veepäevi tegema ja see ei olnud kohe kindlasti mitte tervislik lähenemine. Püüan siis pigem kaalust eemale nüüd hoida ja enda enesetundest ja peegelpildist lähtuda.

Egas midagi, sai väike update tehtud. Ilmselt kirjutan edaspidi ka veel sel teemal, sest eelmise postituse kirjutamine tekitas kuidagi vabastava tunde + ma sain palju häid mõtteid ka teilt. Aitäh! Nii et tasub oma mõtteid ikka kirja panna. 🙂