Kaon ära

Heihei kõigile, kes siin piilumas käivad! Tulin teile teada andma, et ma olen nüüd blogist ilmselt mõned kuud eemal. Tahan keskenduda magistritööle ja sellega ühele poole saada. Kui kõik hästi läheb, siis peaks see juhtuma juunis. Hetkel tunnengi, et see hakkab nii hullult peale pressima, et ma ei taha endale mingeid kõrvalisi tegevusi võtta ning eks aeg ka jookseb… magistritöö esitamise tähtaeg on mai lõpus. Nii et mul on natuke üle 3 kuu aega ainult. Jah, AINULT 3 kuud, sest ma ei ole eriline kirjaneitsi (akadeemiliste tekstide osas, ns plärada blogis ikka meeldib), aga ära ta tuleb teha. Muidugi, kui tuleb mingi hull blogi kirjutamise tung peale vahepeal, siis tulen kirjutan, aga ma siiski arvan, et siin tuleb vaikus nüüd mõneks ajaks.

Tegelikult mul on üldse mingi vastikustunne tekkinud sotsiaalmeedia (ja üldse selle online-maailma) vastu, vähemalt viimased paar nädalat. Ma tunnen, kuidas see mõjutab mu elu negatiivselt.

Esiteks, ma passin liiga palju sotsiaalmeedias. MIKS ma nii teen endale?! Nagu mingi haigus. Mul ei ole vaja teiste eludega kursis olla, aga ikka nagu loll mindlessly scrollid Instas/FBs/Twitteris/TikTokis you name it. Tänasest otsustasingi, et hommikul esimese asjana ei haara telefoni järgi. Mul ei ole vaja teada, mida Maali hommikuks sõi või kas Matil on juba hommikune jooksuring tehtud. Iga jumala hommik, kui ma võtan esimese asjana hommikul telefoni kätte, siis on kas terve hommik või hullemal juhul terve päev p*rses. See kuidagi nüristab nii ära ja tõmbab motivatsiooni/produktiivsuse alla. Kui hommik algab ilma telefonita, siis jõuan ma palju rohkem tehtud. Ma olen nüüd aeg-ajalt üle vaadanud ka, keda ma jälgin ja inimesi ära kustutanud. Juba ainuüksi vähemate inimeste jälgimine hoiab mu aega kõvasti kokku. Seega, soovitan teil ka oma listid üle vaadata.

Teiseks, ma täiega jälestan seda pidevat asjade promomist ja üldse kõike seda jura, mida influencerid lihtsalt raha saamise eesmärgil promovad ja siis mingid lollid veel ostavad ka. Appi nagu, inimesed tulge mõistusele! Teil ei ole vaja kõiki neid kümneid käte-, keha-, näo-, varbakreeme/koorijaid/õlisid, lokitange, sirgendajaid, pesuvahendeid, pluuse, särke, trussikuid, retuuse, veekeetjaid, toidulisandeid, toitumiskavasid, jumestuskreeme, huulepulki JNE. Üldse kõik see mõttttttetu nodi, mida kogu aeg promotakse.. uggghhhhh. Rõve ajuvaba tarbimine lihtsalt. Ostke asju, mida teil on päriselt vaja ja mida päriselt kasutate ka. Olge palun teadlikud tarbijad ja ärge minge igasugu hullustega kaasa. Ok, rant over.

Kolmandaks, ma varem ei ole tundnud, et sotsmeedia mu vaimset tervist mõjutaks, aga nüüd küll on kuidagi hakanud tunda andma. Lisaks sellele, et see vähendab mu produktiivsust, siis kipun ennast mõnikord teistega võrdlema ning seetõttu ennast halvasti tundma. Jaaaa ma ju tean, et sotsmeedias näidatakse oma parimaid hetki ja külgi, aga ikkagi… vahest sõidab ära lihtsalt. 😀

Ahhh, ma ei tea.. lihtsalt on mõõt täis sotsiaalmeediast praegu.

Ja et ikka teemasse läheks, siis siin on üks filtritega ilustatud pilt minust. Enjoy.

Tagasi tööle ja sotsmeedias pettumine

Esimene töönädal läbi ja homme ootab juba uus ees. Kui muidugi kahte päeva nädalas tööl käimist saab töönädalaks nimetada.. 😀 Ma ei oodanud üldse septi algust, sest ei viitsinud asjalikuks hakata ja kuna sel aastal oli suvi ka täitsa tore, siis oleks võinud veel puhata. Alles oli juuni algus ja kogu suvi ees. Selline tunne nagu suvi oleks reaalselt ühe sekundiga mööda läinud. Aga jah.. tuli lõpuks inimeseks jälle hakata ja lisaks tööle ootavad kooliasjad ka ees. Septis võib-olla selgub mu magistritöö teema, mis on siis ehk selle kuu üks tähtsamaid asju. Tööl oli muidu vahelduseks täitsa tore olla ja õnneks oli enamus asju meeles ka, kuigi ma kartsin alguses, et väga palju on muutunud ja ma äkki ei oskagi tööd enam teha. 😀 Ma olin ju ikkagi aasta ja kaheksa kuud eemal vahepeal. Tegelt oli põhimõtteliselt kõik sama nagu varem. Praegu on siis plaan novembri lõpuni tööl käia. Eks siis näis mis ja kuidas edasi. Lapsega kodus olemine on tekitanud mitmeid mõtteid töö/karjääriga seoses. 🙂

Aga nüüd siis pealkirja teise osa juurde. Siit tuleb nüüd täielik esimese maailma ja 21. sajandi probleemid. 😀 Nii et kes sellist ajuvaba hala lugeda ei taha, võib kohe blogi kinni panna. 😀 Iiiiigatahes, 3 nädalat tagasi teatasid järsku Jamie ja Nikki, et nad lähevad lahku ja ootamatult läks see mulle täiega hinge. I meaaaaan, ma ikka nutsin selle pärast, mis on lihtsalt mega ajuvaba, sest ma ei tunne neid inimesi isiklikult. Aga tunne oli küll jah selline nagu oleks sõbraga tülli läinud ja temast ilma jäänud vmt. Samas on see võib-olla mõnevõrra mõistetav ka, sest ma vaatasin nende vloge üle nelja aasta ja mul ei jäänud mitttte ühtegi vlogi vahele (selgituseks, et nad postitasid keskmiselt 2x nädalas)! 😀 Ma leidsin nad siis, kui Nikki oli esimest korda rase. Neis oli midagi, mis köitis ja sellepärast ma neid jälgima jäin (ja lisaks minule veel 1.8 miljonit inimest). Nad olid ainukesed, kellele ma niimoodi kaasa elasin ja jumal tänatud, et see nii oli, sest sellist südamevalu ma rohkem läbi elada ei taha. 😀 Mul päriselt ka oli niiiii ülimegakahju, et nad laiali läksid ja lastest ma ei hakka üldse rääkimagi… Zoe (nende teine laps) on Mathiasest ainult 4 päeva noorem… laste pärast valutas süda veel kõige rohkem. Kogu see asi tekitas minus sellise pettumuse ja vastikustunde sotsmeedia vastu. Just selles osas, et see on kohati nii feik. YouTube’i vastu oli ka blokk. Nüüd on mitu nädalat mööda läinud ja ma olen “üle saanud”, aga edaspidi olen targem. Esiteks, rohkem ma ühtegi paari niimoodi jälgima ei hakka ja neile kaasa elama ka mitte. Teiseks, ma teadsin, et sotsmeedia on feik, aga seekord lajatas see eriti raskelt ja pealtnäha õnnelik paar ei olnudki siis tegelikult õnnelik? Äkki oli siis kõik või väga palju teeseldud hoopis? Kes teab. Igatahes, kui ma kedagi isiklikult ei tea, et nad tõesti ongi õnnelikud, siis seda sotsmeedia fassaadi ma enam kindlasti ei usu. Pigem jään neutraalseks ja mingeid couple goalse pole olemas. Kolmandaks, olen ise aus selles osas, mida ma postitan ja mingit jama ei postita.

69546148_2277197249202253_6671590477193543680_n
Suvest üks meenutus, mis sai tehtud augusti alguses Intsikurmu festivalile minnes. Eelmine aasta jäi vahele ja sel aastal ei saanud aru, miks ma eelmine aasta ei käinud. Oleks ju võinud oma 5-kuuse Mathiase kaasa võtta, sest mõni oli seal isegi 2-kuuse lapsega.