Minu nädala hommikusöögid

Minu oktoobrikuu eesmärk oli süüa iga päev hommikusööki. Nimelt ma ei söönud tavaliselt enne tööd mitte midagi, sest hommikuti on ju kiire ja ma ei tahtnud söögi tegemise pärast varem ärgata. Oktoobris võtsin hommikuti söömise aga prioriteediks ja võtsin selle aja hommikul, et midagi ikka süüa jõuaks. Kuigi mu keha oli lõpuks harjunud, et saab ka ilma hommikusöögita hakkama, siis ma ikkagi tunnen, et mulle sobib rohkem see, kui ma olen söönud korraliku hommikusöögi – mul on rohkem energiat, mõte töötab paremini, kõht ei ole tühi juba mitu tundi enne lõunat ja päeva jooksul on vähem muid isusid. Ega’s midagi, kui et nüüd tuleb samamoodi edasi toimetada. Selleks, et ma hommikuti süüa tegema ei peaks, siis teen eelmisel õhtul kõik ettevalmistused ära ja hommikul on siis ainult kas mikrokas soojendamise või külmkapist välja võtmise vaev ja no muidugi söömise vaev. 😀

Esmaspäev – kaerahelbepuder mee ja munasalatiga

Kuna ma siin poolenisti Orgutan, siis see on Erik Orgu retsept ja seetõttu ma seda jagada ei julge, sest arvatavasti ei tohiks tema programmist niisama retsepte laiali jagada. Õnneks ütleb retsepti nimi ja pilt rohkem kui tuhat sõna. 😀 Mulle see söök meeldis. Tegin väiksema koguse, kui retseptis ette nähtud oli ja jumal tänatud! Ma ei oleks seda retseptikogust suutnud ära süüa. Üldse on mul enamus Orgu retseptidega nii, et need kogused on liiga suured mu jaoks, aga nüüd ma vähemalt ei tee enam pimesi retsepti järgi, vaid ikka vaatan umbes palju ma reaalselt ära jõuan süüa. Siiamaani on toiminud, kõht tühjaks ei jää ja püsib piisava aja ka täis.

Teisipäev & kolmapäev – kaerahelbepuder mee ja peekonisalatiga

Jällegi Orgu retsept. See oli ka väga maitsev, aga esmaspäevane munasalatiga retsept meeldis mulle rohkem.

Neljapäev – kaerahelbepuder mee ja kanasalatiga

Jälle Orgu retseptidest ja jälle kaerahelbepuder. Ma võiks vabalt igal hommikul igas erinevas variandis kaerahelbeputru süüa. 😀 Kanasalatiga retsept meeldis mulle nendest kolmest pudruretseptist kõige vähem. Seda kindlasti uuesti ei teeks ka. Ei lähe lihtsalt see paljas kana niimoodi peale eriti.

Reede & laupäev – soolane kõrvitsapüree

No kuna meil siin oli kerge kõrvitsauputus, siis tuli üks hommikusöök ka kõrvitsaga teha. Orgu retsept, seega kahjuks jagada ei saa. Muidu iseenesest oli retsept lihtne ja küllaltki kiiresti tehtav. Söök oli ka jällegi hea, aga ma ei viitsiks vist ainult selle retsepti pärast hakata kõrvitsat puhastama… ainult võib-olla siis, kui oleks mõni väiksem kõrvits.

Pühapäev – kanasalat

Viskasin kõigist jääkidest ühe salati kokku, sest üks asi, mida ma absoluutselt ei salli, on toidu raiskamine. Seega tuli kõik perad ära kasutada. Kana, jääsalat, kurk, tomat, natuke soola ja valmis. Midagi erilist see polnud, aga jääkide hävitamise nimel käis küll! 😀

Kofeiinist ja alkoholist vabaks

Alustan alkoholiga, sest sellega oli lihtne. Otsustasin, et septembrist ei joo ( 😀 ) ja ei joonudki ja siiamaani ei ole joonud. Okei, ühe korra maitsesin ühe väga väikese tilga ühte uut kirsiõlut, aga rohkem pole alkoholi tarbinud nüüdseks siis 2 kuud. Mu eesmärgiks pole karsklaseks hakata ja kindlasti mingi aeg jälle tarbin alkoholi, aga otsustasin, et selleks peab hea põhjus olema (st arvatavasti mingi väga hea pidu või hea/suur põhjus alkoholiga tähistamiseks) ja niisama enam alkoholi ei tarbi. Suvel läks mul kuidagi käest ära, sest vahepeal oli nii, et iga nädal sai natuke midagi tarbitud. Üldiselt mulle alkohol ei meeldi juba maitse pärast ja on vähe selliseid alkohoolseid jooke, mille maitse mulle tõesti meeldib, aga vot suvel sattusid ostukorvi liiga tihti need head ja värsked joogid. 😀 Ja mulle ei meeldinud see – ma ei tahtnud olla see, kes kodus niisama lõõgastuseks joob mõne või rohkem kui mõne alkohoolse joogi. Mul ei olnud seda varem vaja ja kindlasti ei tahtnud nii halba harjumust endale külge harjutada. Seega tuli see lõpetada. Samuti ei näe ma mõtet igal koosviibimisel mõned pokaalid/klaasid miskit juua. Ma mõtlen, et kui juua siis juua korralikult ja põhjusega. 😀 Jahh, ma tean, et see on ka väga kahjulik, aga mis mõttega ma igal üritusel törtsutan seda alkoholi sisse, kui pähe see nii kui nii ei hakka ja iga tilk on ju kahjulik. Eestlaste peolauas peab muidugi põhjalikult võitlema ja seletama, miks sa ei joo, aga õnneks olen ma tavaliselt autojuht, seega sellega on korras. 😀 Igatahes jahh.. edaspidi joon alkoholi siis, kui on selleks minu jaoks hea põhjus ja ma tunnen, et ma ise tõesti tahangi juua, mitte sotsiaalsest survest või niisama harjumusest õhtuti lõõgastuseks.

Ma ei ole alkoholist eriti pilte teinud ja see on ainuke story pilt, mis ma suutsin leida. Igatahes, see on üks jook, mida suvel sai proovitud ja mida ma enam kunagi ei joo, sest see ei olnud üldse hea.

Nüüd aga kofeiini juurde… sellest loobumine tuli raskemalt ja selleks läks mitu katset. Raskemaks tegi asja see, et kõik ju ümber kogu aeg joovad kohvi – tööl päeva jooksul pidevalt tehakse kohvi, õhtuti pidulauas koogi kõrvale. Siiamaani tegelikult aeg-ajalt isutab ja kui ikka väga tahaks kohvi juua, siis muidugi joon ka. Ma lihtsalt ei tahaks enam seda igapäevast (ja kohati ka mitu korda päevas) tarbimist, sest ma tundsin, et kofeiini tarbimine on seotud mu tihedate peavaludega, kehva une ja uinumise probleemidega. Nüüd, kui ma nii palju kohvi enam ei tarbi, siis mulle tundub, et kohvi joomine võis nende hädadega seotud olla küll. Ja üldse, mulle ei meeldinud mõte, et ma olen mingisugusest asjast sõltuv.. no mis mõttes ma PEAN kohvi saama, muidu ei saa elada. Ei ole ikka nii küll!!! 😀 Kohvi asemel joon nüüd teed ja kuigi mõnes tees on vist kofeiini ka sees, siis tee joomine mind siiski nii palju ei mõjuta. Pigem muudab tee joomine rahulikuks. Kohvi võtan nüüd tavaliselt siis, kui ma olen ikka megamega väsinud ja tõesti on vaja juua. Praegu ei mäletagi, millal ma viimati jõin kohvi ja enam nii väga ei igatse ka ja ei ole sellest sõltuvuses.

Nii halb pildikvaliteet, aga pildil siis kofeiinijoogid
Hommikukohv
Ja veel üks hommikukohv

* Vaatan neid pilte ja piltide kvaliteet on ikka nii halb. Ei tea, mis siin vahepeal juhtunud on, sest varem olid täitsa hea kvaliteediga pildid ju. Peab vist hakkama uue telefoni peale mõtlema lõpuks…

Kas ma olen reel püsinud?

Ohohhoo, iga kord kui ma WordPressi lahti teen, siis ta viskab natuke statistikat ette ja see tekitab mul süümeka, et peaks blogi kirjutama, sest mõned ikka käivad vaatamas siin. Esiteks – aitäh! Teiseks – sorri! 😀 Ma olen tahtnud kirjutada küll, aga tunnen nagu sulg ei jookseks. Samas kui ma jään sellele tundele lootma (mis tuleb võib-olla alles paari kuu pärast peale, võib-olla ei tulegi üldse), siis ma ei jõuagi siia kirjutama.

Tahtsin natuke oma “kaalulangetuse teekonnast” (kui seda üldse nii nimetada saab) rääkida. See on muidugi käinud üles-alla nagu arvata oligi. Ausalt öeldes ma kõike päris täpselt ei mäletagi enam, aga püüan kirja panna, kuidas üldiselt läinud on. Kui ma ainult suudaks ennast kokku võtta ja tihedamalt blogida… 😀 Saaks anda parema ülevaate asjast.

Iiigatahes, pärast Pärnut mul oli suur plaan “korralikuks hakata”. Teate küll seda tunnet ja plaani… mis natuke aega kestab… ja siis järsku läbi saab… 🙄🙄🙄 Ma veits olin nagu valmis, et see juhtub ja ei hakanud ennast sellepärast väga nuhtlema. Pigem üritasin keskenduda sellele, et oluline on sellest üle saada ja lihtsalt edasi minna. No ja siis tuli Ostrova. Seal ei olnud mul tegelikult midagi lappes ja endalegi üllatuseks sõin siis kui kõht oli tühi, mitte lihtsalt sellepärast, et tahaks seda, seda ja toda proovida. Need söögid ei olnud muidugi mingid tervislikud asjad – pannkoogid, burks ja friikad – aga vähemalt ma ei söönud üle ja ei olnud seda vastikut tunnet, et liiga palju söödud sai. Lisaks sai alkoholi ka esimesel õhtul joodud, nii et sealt tuli ka omajagu kaloreid kindlasti.

Tegime Ostrova festivalil paar pilti ka ja… mulle üldse ei meeldi need. 😀 Ma küll olen täiega selle poolt, et “armasta ennast sellisena nagu oled”, aga no lihtsalt käsi ei tõuse neid pilte kuskile üles panema, sest sisimas ma ei ole rahul. Mul ongi kuidagi veider suhe endaga, et ma armastan ennast praegu nii nagu olen, aga samas ei ole rahul ka. Kuidas saab nii olla üldse? 😀 Nii segased tunded. Äkki ma siis praegu hoopis püüan ennast armastada, kuigi päriselt ei armasta? Who knows… 🤷 Samas ma ei vihka ennast ega enda keha ja ei arva, et see mingi maailma koledaim oleks. Mida iganes… kummalised vastakad tunded igatahes.

ostrova
Natuke teistmoodi ENNE (Ostrova 2019) – PÄRAST (Ostrova 2020) pilt. Parempoolne on siis see pilt, millest eelpool rääkisin. Ilmselgelt olen rasva kogunud vahepeal. 😅 Huvitav, millise pildi järgmisel aastal siia rivvi lisada saab… Endale motivatsiooni leidmiseks head pildid.

Pärast Ostrovat on kuidagi täitsa sundimata tulnud normaalse(ma)lt toitumine. Suutsin endale välja mõelda, kuhu päevas paigutada väike magusaisu rahuldamine ja sellega on mu hull sweet tooth kontrolli all olnud. Näis, kas see on pikema aja jooksul ka jätkusuutlik. Kaalunumber on jäänud samaks ja ma tegelikult püüan mitte kaaluda, sest siis keerlebki kogu elu selle numbri ümber ja ma ei taha pidevalt mingisugusegi numbri üle obsessida. Vahepeal saab must uudishimu muidugi võitu ja siis ma olen kaalunud ennast. Varem ma kaalusin muidu kord nädalas, aga lõpuks läks asi käest ära, sest hakkasin tihedamini kaaluma ja see ei mõjunud mulle üldse hästi. Hakkasin ennast piirama – a la tahtsin eelmisel õhtul magusa söömist tasa teha sellega, et järgmisel päeval siis jätsin mingi(d) söögikorra(d) ära vms või tahtsin hakata veepäevi tegema ja see ei olnud kohe kindlasti mitte tervislik lähenemine. Püüan siis pigem kaalust eemale nüüd hoida ja enda enesetundest ja peegelpildist lähtuda.

Egas midagi, sai väike update tehtud. Ilmselt kirjutan edaspidi ka veel sel teemal, sest eelmise postituse kirjutamine tekitas kuidagi vabastava tunde + ma sain palju häid mõtteid ka teilt. Aitäh! Nii et tasub oma mõtteid ikka kirja panna. 🙂

Ma ei viitsi enam paks olla

Ausõna noh. Nii villand on, eriti selle palavaga. Viimase peaaegu kahe aasta jooksul olen juurde võtnud ~15 kg ja seda põhjusel, et ma olen lihtsalt üks paks laiskvorst! 😀 Okei, no tegelt ma niiiiii laisk nüüd ka ei ole (kuigi vahel ikka olen ka), aga ma lihtsalt olen palju vähem liikunud kui varem ja palju rohkem söönud. Põhiliselt ongi asi selles va söömises. Ma küll toitun enamjaolt tervislikult, aga ei suuda funktsioneerida ilma magusata (või mõnikord ka muu rämpsuta) ja no muidugi siis peavad need üleliigsed kalorid ju kuhugi minema. See pole mingi saladus, et ma olen alati magusat armastanud, aga varem ma lihtsalt kulutasin kooli ajal ja tööl käies kõik need kalorid ära ka, aga nüüd ma olen suurema osa Mathiasega kodus ja kui kuskil käime (a la mänguväljakul), siis ega ma seal mänguväljaku ümber ringe ei tee samal ajal, kui Mathias mängib, vaid kas seisan või istun tema juures. Seega üldiselt ma juba kõnnin oluliselt vähem kui varem. Jaa, muidugi võiks siis ju õhtuti kõndimas käia, aga siis lööb minus see paks laiskvorst välja ja ei lähe ma kuhugi. Ma lihtsalt ei funktsioneeri nii – ma olen siuke hommikutrenni inimene ja õhtud tähendavad mu jaoks lihtsalt olemist. Terve päev peab ju kellegi soove muudkui täitma, elamist korras hoidma, käima kuskil väljas lapsega jne ja siis tahaks õhtul lihtsalt olla. See aga ei tähenda, et ma üldse ennast ei liigutaks. Trenn ei olegi minu jaoks kunagi probleem olnud ja ma suudan olla täiega järjepidev ja mulle meeldib trenni teha. Praegu ma teengi 5x nädalas ja ~30 min korraga kodus hommikuti trenni. See on selline hea lühike aeg, et ma viitsin ennast käsile võtta ja trenni ära teha, aga samas on piisavalt koormav, sest harjutused eiiiiii ole kerged.

Aga no see k*radi söömine!!!! 😀 Andke abi. Ma ei taha endale magusa söömist täielikult ära keelata, sest see ei vii mitte kuhugi. Ok, tegelt viib – lõpuks lihtsalt murdud ja ostad hunniku jura kokku ja sööd kõik jama järgi, mis vahepeal söömata jäi. Been there, done that (several times), don’t wanna do it again. Aga ma tahaks, et mul oleks nii palju iseloomu, et suudaks magusa oma toitumises hoida väiksemate kogustena. Nt ei söö ühel õhtul tervet šokolaaditahvlit ära, vaid paar ruudukest. Kas see on üldse võimalik ja inimlik? 😀 😀

Igatahes, mulle ei meeldi see paks olemine ja minu jaoks on see nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav. Ma olen mingi 100x ebakindlam, riided ei istu hästi seljas ja uusi ka ostma minna ei viitsi, sest see on veel masendavam tegevus. 😀 Okei, väljanägemine väljanägemiseks, aga OLLA ON RASKE, trenni teha on raskem ja minu meelest on see niiiii ebameeldiv tunne, palju ebameeldivam kui see, et riided ei sobi selga. Tunne on selline nagu lõpurase, aga ilma suure kõhuta. Kaal näitab ka põhimõtteliselt samu numbreid, mis viimaseid nädalaid rase olles, nii et… 😀

Nii, nüüd, kus ma julgesin lõpuks need mõtted välja kirjutada, siis ma panustan selle peale, et see aitab mul natuke tublim olla ja holds me accountable (mis oleks hea eesti keelne väljend sellele?).

Kui kellelgi on mingeid häid mõtted või nippe, kuidas rämpsu ja magusa söömist kontrolli all hoida, ilma selle täielikult elimineerimiseta, siis andke mulle teada!

IMG_6199
Ma niisama lödi olemas…

IMG_6200
… ja ma poseerimas.

PS. Kui keegi arvab, et ma ei näe üldse paks välja, siis tegelikult KMI järgi olen ma ülekaaluline ja mis peamine – ma tunnen ennast halvasti! Piltide peal võib-olla tundubki normaalne, sest poseerimisega saab sellele palju kaasa aidata, aga päris elus asjalood teised.