Käisin EMOs ja mis saab Couch to 5k’st?

No tervist! Olen vahepeal blogist eemal olnud, aga täitsa põhjusega. Mul on tegelikult päris mitmest asjast kirjutada, nii et ma ei teagi kohe kust alustada. Käisime siin vahepeal väikesel spaapuhkusel ja ma arvan, et ma sellest tahaks teha eraldi postituse, et oleks hiljem lihtsam seda üles leida ja et see ei kaoks kuhugi niisama mula sisse ära. Läheme siis praegu sinna Couch to 5K maailma ja muu elu juurde esialgu.

Mul oli puhkus 25-31 juuli. Enne puhkust olin ma haige, millest kirjutasin ka siia. Puhkuse alguses tegelikult mu kõrv ei olnud veel normaalne ja oli ikkagi lukus. Mulle tundus, et spaas aurusaunas istumine aitas kõrva lahti tulemisele kaasa, sest pärast seal käimist ja nuuskamist tuli kõrv rohkem lahti või täitsa lahti mingiks ajaks. Anyways.. see kõrv oli mul puhkuse teiseks pooleks juba minu meelest päris okei… tuli vist isegi täitsa lahti lõpuks? Ma ei tea. No igatahes enesetunne oli mul hea ja otsustasin, et on aeg Couch to 5K kolmas nädal ära teha. Otsustada oli tore, aga viitsmist mul polnud absull ja lükkasin seda muudkui edasi. Õnneks on trenn siin elamises tähtsal kohal ja tänu sellele olin ma ka motiveeritud ikkagi jooksma minema.

Lõpuks ma siis reedel jooksma jõudsin. Pidin 5x kõndima 3,5 min ja jooksma 5 min. Arvasin, et pärast nii pikka pausi ja haige olemist on üliraske see ettevõtmine, aga tegelikult oli oodatust kergem. Järgmine päev oli parem puus veits valus, aga see mind ei takistanud ja laupäeval läksin juba teisele jooksule – 4x kõndima 3 min, jooksma 4 min. Pärast seda jooksu tegin venitusharjutusi ka, et äkki siis ei jää jalad/puus nii valusaks. Ja ei jäänudki. Pühapäeval oli viimane jooksmine ja see oli nendest kolmest jooksust kõige raskem. Esiteks jooksmise aeg oli juba palju pikem (4x 4 min kõndimist ja 6 min jooksmist) ja teiseks oli nii kuum ilm ja päike lihtsalt lajatas.

Pärast jooksu ma tundsin ennast hästi ja endalegi imestuseks ei olnud hiljem kuskilt valus ka. Pühapäeva õhtupoolikul käisime veel Kubijal ujumas ja Eva Sushis söömas ning puhkus sai väga mõnusalt ja edukalt lõpetatud. Olin valmis esmaspäeval tööle minema, aga vot…

Ei lastud tööle minna. Nii, kui hommikul voodist püsti tulin, oli lihtsalt SELLLLLLINE pearinglus. Mul pole kunagi varem sellist asja olnud ja ikka täitsa ära ehmatas. Ma isegi ei tea nüüd tagantjärele mõeldes, kuidas ma jõudsin ilma ümber kukkumata magamistoast diivanile. Aga sinna ma jõudsin ja sinna ma põhimõtteliselt ka jäin… kaheks päevaks, väikesed vannitoas oksendamise pausid sekka. No lõpuks oli nii, et ma kutsusin endale kiirabi ja viidi mind EMOsse. Sain tilka, sest ma ei saanud ega julgenud eriti juua/süüa, sest no pea käis lihtsalt nii hullusti ringi igas asendis, et ajas iiveldama ja söömise järgselt ajas veel eriti iiveldama. EMOs tehti veel vereproovid ja peast pilt, mis õnneks kõik olid korras. Sain diagnoosiks healoomuline vertiigo. Olengi siin nüüd terve nädala rahulikult olnud ja oodanud, et läheks paremaks. Ja mulle tundub, et tänu ravimile ongi läinud paremaks. Täna on esimene päev, kus ma tunnen ennast normaalselt jälle – pea ei ole enam paks, pearinglust ei ole, saan toas ja õues vabalt liikuda, saan pead pöörata igale poole ja asendeid muuta ilma pearingluseta. Nagu ma aru saan siis mul läks isegi hästi (ja ma olen väga tänulik selle eest), sest kuulsin mõndade teiste inimeste väga hulle kogemusi vertiigoga ja EMOs ütles õde, et ühel naisel kestis see kuu aega. Et jahh…

Kellel on olnud vertiigot, siis võib minuga oma kogemusi jagada. Kas olete selle ennetamiseks ka midagi teinud? Või oskate öelda miks see teil tekkis?

Ei soovita kellelegi igaljuhul, 10/10st väga rõve kogemus 😀

Nüüd ma siis olengi nõutu, et kas ma üldse võin/peaks Couch to 5K-ga jätkama? Kui jah, siis millal? Äkki peaks esialgu hoopis kõndimise juurde jääma, kuniks olen normaalkaalus? Vb oli liiga suur koormus mu jaoks ja sellest tekkis vertiigo? Vb tekkis hoopis viirushaiguse tõttu? Vb mõlemad kokku? Äkki homme arsti juurest saan targemaks, sest sinna on mul homme minek. Eks ma siis hoian teid ka kursis.

Ei saanud asja

Jälle hakkab nädal läbi saama ja ega minust ka sel nädalal asja ei saanud. Ja miks ei saanud? Sest ma olin ikka haige. Nüüd viimastel päevadel on inimese tunne jälle tagasi tulnud ja jaksu ka rohkem. Aga mis siis edasi sai pärast eelmist postitust? Sai see, et silmapõletik läks teise silma ka ikkagi. Õnneks küll mitte nii hullusti kui vasakus silmas oli, aga ikkagi piisavalt ebameeldiv oli. Praeguseks silmad täitsa okeid – hommikuti on veel silmad rähmast veits kinni ja päeva jooksul muutuvad mingi aja peale kuivaks, aga silmatilgad aitavad hästi. Mis mind praegu kõiiiige rohkem häirib on see, et mul on vasak kõrv juba 3ndat päeva lukus. Ja mitte midagi teha ka ei ole. Pereõde arvas, et nohu lõi kõrvadesse ja nüüd peabki nohu täiesti ära ravima ja siis ehk tuleb ikka kõrv ka lahti. Ja kui ei tule, siis saab augustis edasi vaadata, mis saab. Mul tegelt pühapäeva öösel vasak kõrv valutas väga kõvasti ja no lihtsalt tõmbas tuju nii alla, sest muudkui tuli mingid uut jura peale… üks silm põletikus, siis teine ja lõpuks veel kõrv ka hakkab valutama? Ja no mingit kurguvalu, köha ja nohu pole mõtet vist väga mainidagi, sest need on tavaliselt niikuinii nagu aamen kirikus kohal mul. 😀 Seekord olid lihtsalt vahvad lisandid nagu silma- ja kõrvapõletik ka sekka. ✌️ Ma ei tea, mis lollaka komplekti haigusi ma siin nüüd sain, aga vähemalt tundub, et teised ümberringi pääsesid sellest ja siiamaani vähemalt haigeks pole jäänud.

Ma niisama kompressi tegemas.

Kuna nüüd tundub, et läheb järjest paremaks olemine, siis pean plaani, et ehk uue nädala lõpu poole prooviks jälle joosta? Juba kujutan ette, kui raske see pärast haige olemist jooksmine olema saab. 😀 Ma olen siin viimasel kahel päeval tõuksiga natuke liikunud (mitte trenni mõttes) ja jõud saab ikka suht kiiresti otsa. Õnneks mul on veel aega taastuda haigusest ja ma arvan, et uue nädala teiseks pooleks on juba päris hea olla. Uuel nädalal on mul puhkus ka ja siis on tavapärasest natuke teistsugusemad ettevõtmised plaanis, aga sellest juba järgmises postituses.

Haige on nõme olla, nii et olge te ikka terved ja peske korralikult käsi! 😀

Pulmadest ja muust

Sorri, veits petukas pealkiri ehk, aga las ma see ükskord kasutan võimalust! 😂 Tegelikult pealkiri täitsa teemakohane, aga mõni võib-olla eeldaks selle põhjal muud sisu. Aga asun asja kallale, sest aeg on enda tegemistest jälle märku anda. See nädal oleks pidanud saama tehtud Couch to 5K 3. nädal, aga läks väheke teisiti. Seega natuke lihtsalt räägin, mis siin viimase nädala jooksul siis toimunud on ja miks Couch to 5k lappes hetkel. Kuna ma ei teagi kohe, kust pihta hakata, siis peaks vist algusest alustama.

Eelmine nädal said siis kõik trennid ilusti nädala alguses tehtud. Nädala teine pool oli vägagi meeleolukas. Neljapäeval sai käidud Tallinnas ühel suguvõsa üritusel, mis oli väga tore ja armas tegelikult, vaatamata sellele, et sõidu peale läks rohkem aega kui kohapeal olekule. 😀 Ja laupäeval ootas siis tolle nädala kõige suurem üritus ees – K & R pulmad! Siis ma veel ei osanud aimata, et sellest tuleb selle suve tippsündmus, aga tõesti väga-väga-väga vinge pulm oli. 🤍 Ma arvan, et kui aasta lõpus kogu aastale tagasi mõtlema hakkan, siis see pulm on kindlasti üks aasta highlights‘e! Kõik need emotsioonid sellest pulmast olid nii ägedad lihtsalt! Ja ma olin tõesti täiesti südamest nii siiralt rõõmus ja õnnelik nende üle. Ahhh, armastus on ikka ilus. 🥰

Eelmise aasta pulmad olid veits struggle mu jaoks, sest ühest küljest jahh, ma olin teiste üle rõõmus, aga teisest küljest närisid enda tunded ja mõtted, sest mina tahan ju kaaaaaa abielluda. Aga see aasta võtsin endale eesmärgiks (kui mul üldse neid oli, siis see oli see üks eesmärk, mis mul oli 😀), et lasen sellest mõttest lahti – it is what it is, kõik ei saagi abielluda. Hästi armas oli ka üks Mari Ojasaare postitus, kus ta kirjutas: “8 aastat tagasi, tundus mulle, et äkki ma ei saagi pulmas pruudina olla. Jesper lihtsalt ei vôtnud seda pulmaasja tôsiselt. Mind see ei heidutanud. Môtlesin, et kui selles elus ma pruut pulmas olla ei saa, siis kannan igal vôimalusel valget kleiti. Et saan selle erilise ôrna ja naiseliku tunde kätte ka sellisel viisil. Tôesti, see on super hea tunne, valida kleite selle tunnetusega, et mida ma pruudina kannaksin.” Minu meelest nii ilus ja mingis mõttes lohutav mõte. 😊 Praegu küll ühegi uue kleidi ostmist plaanis ei ole, aga edaspidi pean kindlasti meeles.

Aga aitab sellest pulmajutust! Peaaegu.. 😀 Igatahes sai ikka hommikuni tantsitud ja lauldud ja ütleme nii, et pea 30selt ei pühi magamata ööd ikka niisama minema, eriti veel nii meeleolukat ööd. 😂 Oleksin pidanud targem olema ja võtma puhkuse selleks ajaks. Tööl oli uuel nädalal suht hull olla, sest kogu oma olemusega tundsin, et ma eiiii ole taastunud. Ja no ega ma valesti ei tundnud, sest kolmapäevaks andis keha alla ja jäin haigeks. Kolmapäeva hommikul tundsin, et kurk oli nagu veits imelik, mitte midagi hullu ja panin selle pigem väsimuse alla (kuskilt ikka hakkab lõpuks ju keha järgi andma). Pärast tööd läksin kohe pikutama ja üles ärkasin juba palavikuga. Olingi siis palavikus kuni järgmise hommikuni. Vaatasin juba, et hakkab olemine paremaks minema, aga vot sulle nalja… reede hommikul ärkasin vesise ja rähmase silmaga. Päeva peale läks silm veel hullemaks – veel rohkem vedelikku, rähma, kraapimistunne, laud paistes. Nii et “lahe”, mingi silmapõletik.. No ilmselgelt kogu selle komplekti peale ma jooksma ei ole see nädal jõudnud ja ei jõua ka. Ma arvan, et ka järgmise nädala alguses ei lähe veel. Täna on laupäeva lõuna ja ma ütleks, et minu meelest on silm natuke ikka parem kui eile, aga enne õhtut ei julge veel hõisata. Dr. Google ütles, et viiruslik silmapõletik (mida ma pakuks, et mul kirjelduse järgi on) levib tavaliselt ka teise silma, nii et ma siin nüüd hoiangi hinge kinni, et teine silm ikka terve püsiks. Ma siis tegelen siin enda ravimisega, puhkamisega ja vaatame mis uuel nädalal saab.

Couch to 5K 2. nädal

Postituse teen küll alles täna, aga tegelikult sai see jooksunädal juba kolmapäevaga tehtud. Pidin kõik jooksud kohe nädala alguses ära tegema, sest teadsin juba, et nädala lõpu poole ei tuleks nendest enam midagi välja, kuna kaks tähtsat sündmust olid ees ootamas. Ma muidugi juba teadsin, et see kolm päeva järjest jooksmine saab küllaltki raske olema, sest keha ei jõua ära taastuda, aga tegemata ka ei tahtnud jätta.

Esmaspäeval oli siis esimene jooks ja see oli normaalne, sest keha oli puhanud. Käisin jooksmas kergliiklustee peal ehk siis katteks oli asfalt ja no ütleme nii, et juba õhtul andis tunda. Mul millegipärast alati suurema koormuse juures tekkinud sääre peale valulikkus ja ka seekord tekkis sääre peale suht tugev valulikkus, nii et kükitada oli ikka valus ja ega väga ei tahtnud. 😀 Õnneks ööga tõmbas enam-vähem normiks. Aa.. ja trenn ise nägi välja nii, et 2,5 min jooksin ja 2,5 min kõndisin ja niimoodi 6x järjest.

Teisipäeval teadsin juba, et tuleb minna staadionile, sest jalad olid ikkagi valusad ja seal on parem “teekate”. Jooksin 3 min, kõndisin 3 min ja 5x. Noh, suht raske oli tegelt, sest jalad polnud ära taastunud (üllatus-üllatus 😀). Jalad olid megaaakanged ja mulle tundus, et jooksusamm oli ka kuidagi konarlikum, aga no tehtud ta sai.

Kolmapäeval ma oleksin eelistanud jälle staadionile minna, aga seal hakkasid täpselt sel ajal trennid, kui ma minna oleksin saanud. Ei tahtnud sinna ette kooserdama minna, eriti kuna pidin lapse ka kaasa võtma. Oleks suht raske olnud seal normaalselt joosta ja samal ajal teda jälgida. Nii et läksime hoopis jälle kergliiklustee peale. Mina jooksin ja tema oli jooksukaga. Joosta tuli 4 min, kõndida 3 min ja 4x. Arvasin, et see jooks tuleb veel raskem kui eilne, sest ikkagi kolmas päev järjest joosta, aga mulle tundus, et jalad ei olnud üldse enam nii kanged kui teisipäeval. Pärast jooksu käisime veel mängukal ka ja ma siis venitasin nii kaua jalgu kuniks trennikaaslane mänguväljakurõõme nautis. 😀 Kodus panin veel 15 minutiks jalad kõrgemale. Ma ei tea, kas need asjad päästsid midagi või mitte, aga järgmisel päeval olid jalad täitsa head juba.

Nii see trenninädal tehtud sai. Esmaspäeval on plaanis uuesti minna, aga järgmisel nädalal tahaks ikka ülepäeviti trenni teha, et jalgadele jääks rohkem taastumisaega.

Hakkasin jälle jooksma?

Ma jooksin viimati rohkem 2017 aasta suvel. Mul oli 2016. aastal plaan, et jooksen aastaga 500 km ja see saigi 2017 suvel tehtud. Ja ega ma väga vahepeal jooksnud ei olegi.. viimase 5 aasta jooksul vast 2-3x maksimum ja need on ka väga lühikesed distantsid olnud.

Nüüd ma olingi siin mõnda aega valiku ees, et mis trenni ma teha tahaks või millele keskenduda. Ma tegin pärast lapse saamist hästi pikalt kodus YouTube’i järgi trenne, aga tahtsin midagi muud ka teha. Eelmisel pühapäeval käisin proovisin jõusaaliga uuesti tutvust teha, aga hinges oli ikka igatsus jooksmise järgi. Nii et ma hakkasingi mõtlema, kuidas selliselt olematult tasemelt alustada nagu mina. Kõigepealt üldse alustasin sellest, et googeldasin, kas ülekaalulisena on ok joosta või lõhub liigesed väga ära. Aga no tundub, et ikka tohib ja täitsa kasulikki teine – aitab kaalulangetusele ka kaasa (mina niisama ilmselget fakti nentimas). 😀 Seega tuli mul meelde, et on olemas selline programm nagu Couch to 5K ja justnimelt selle ma ette võtsingi.

Programm kestab kokku 8 nädalat ja iga nädal on 3 jooksutrenni – või noh, pigem kõnni-ja-jooksu trenni.

Programm pärineb siit

Esimene nädal saigi mul tänasega tehtud. Tegin trenni teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval – peaaegu nendel päevadel mis tabelis ette nähtud olid. Tegelikult ma ilmselt neid päevi nii väga järgima ei hakka, sest et elu. Pigem võtan eesmärgiks, et iga nädal saaks ikka 3 trenni ilusti tehtud.

Ma olen käinud staadioni peal jooksmas, aga ei tea kauaks sinna käima jään.. eks näis. Esimene jooksmine oligi veits hirmus, sest “appi, ma pole nii kaua jooksnud”, “appi, ma ei tea, kas ma enam jõuan/oskan joosta” ja “appi, teised inimesed on ka staadionil ja vaatavad”. 😀 Tegelt polnud midagi hullu ja hea oli õhtul jahedama ilmaga joosta. Esimesel korral pidin jooksma 1 min, kõndima 1 min x8.

Teisel korral jooksin 1,5 min, kõndisin 1,5 min x7. Teine jooks läks ka üsna kergelt ja oli mõnus – jällegi oli selline hea õhtune liigutamine. Kolmas ehk tänane jooks oli juba raskem. Jooksin 2 min, kõndisin 2 min x6. Tahtsin päeval ära käia jooksmas, sest õhtul oli plaanis maale minna ja no võtsin siis jooksmise selle kuumaga ette, aga vist ei olnud kõige geniaalsem plaan. Ma olin juba kogu töönädalast tegelikult küllaltki väsinud ja reede õhtul sai sõpradega pääääris pikalt väljas käidud, seega jahh… ma olin nagu väsinud, aga mitte nii surmväsinud ja olin arvestanud, et päeval magan kui laps magab. Jooksu ajal tundsin, et üks oimukoht veits tuikab, aga ei midagi hullu. Kodus oli ka normaalne olla pärast trenni, aga vot magamise ajal ärkasin üles ja tundsin, et siit tuleb vist mingi vastik peavalu. Ootasin veel natuke valuvaigisti võtmisega ja proovisin magada, aga ei aidanud. Lõpuks olingi kogu õhtu pmst siruli – või no õigemini mitte siruli, sest nii ei kannatanud absoluutselt olla ja peas hakkas veel rohkem taguma, nii et pidin hoopis toas ringi kõndima. Igatahes võtsin oma tavapärase paracetamoli koguse, mis muidu alati aidanud peavaluga, aga seekord ikkagi valu päris ära ei võtnud. Oksendasin ka 2x, no tõesti väga vastik oli olla ja valu ajas oksele. Võtsin veel ibumetini ka ja sellega läks õnneks – tuli jälle inimese tunne tagasi.

Vot sellised lood siia laupäeva õhtusse.

1. nädal tehtud! 💪

Product empties vol 3

Korrastasin enda pilte telefonis ja arvutis ning leidsin, et mul on vahepeal kogunenud tühjadest toodetest pilte, mida olen teinud taolise postituse jaoks. Ma ei teagi, kas ma edaspidi teen veel selliseid postitusi või mitte… Vb ühe veel teeks lähiajal, aga siis teeks pikema pausi? Või mis te arvate? Kas on see toodete kommenteerimine teie jaoks huvitav või mitte? Mulle endale meeldib neid postitusi teha, aga tunnen, et paljuks läheb vist. 😁

St. Tropez Self Tan Express Bronzing Mousse

Otsustasin seda mitu aastat tagasi proovida alleebra soovituste peale ja see oli vähemalt üle 10 aasta esimene isepruunistav toode, mida ma jälle kasutasin. Pubekana sai kasutatud mingeid järk-järgulisi pruunistavaid kreeme ja nood olid nii kohutavad, et sinnapaika nad jäidki. Aga… isepruunistuvate maailm on vahepeal ikka kõvasti edasi arenenud ja see konkreetne toode oli hoopis midagi muud kui need jubedad kreemid, mida vanasti müüdi. Seda isepruunistuvat vahtu sai kasutatud päris mitmeid pudeleid, kuniks tundsin, et tahaks midagi muud ka proovida. Mina ütleks, et see on väga hea isepruunistuv vaht, kuigi minu nahatoonile vist ei olnud kõige sobivam – mulle tundus, et jäi liiga oranž, aga mõnel jääb jällegi väga kaunis pruun. Muidu vaht kuivab kiiresti, värske päevitus voodipesu ei määrinud, aga ma magasin pikkade riietega ja riideid seest küll määris, mis minu jaoks iseenesest deal breaker ei ole. Pärast esmase päevituse maha pesemist enam ei määrinud midagi ja päevitus kulus maha ka üsna ühtlaselt. Aa.. ja haiseb nagu isepruunistujad ikka. 😁 Ma annaks hindeks 7/10st.

Signe Seebid Kehakoorija Ylang-Ylang

Noh, mis ma oskan öelda. Tore looduslik toode, aga mitte midagi erilist. Lõhn on tugev ja mitte päris minu maitsele. Pärast koorimist ja maha pesemist jätab kehale mingisugusegi õlikihi, mis mulle isiklikult ei meeldinud eriti. Ma kujutan ette, et seda oleks hea saunas kasutada, kus natuke aega istudes see suhkur sulaks ära – no a la nagu soolasaunas. Kahjuks ei ole olnud võimalust seda saunas kasutada ja kodus vannitoas pigem ajas mind närvi, et need suhkruterad igale poole lendasid. Võib-olla ma koorisin liiga agressiivselt, et kõik kohad terasid täis olid. 😁 Iiiiigatahes… 4/10st. Uuesti ei ostaks.

Batiste Original kuivšampoon

Oh, mu armas-kallis kuivšampoon, mida ma nii väga tahtsin proovida! 😁 Proovitud ta sai ja üks hea mugavustoode ta on, aga pikas plaanis minu jaoks pigem ei. See on selline hea toode, kui sul tõesti ei ole absoluutselt aega juukseid pesta – siis aitab hädast välja lühiajaliselt. Aga muidu… ei. Mulle tundus, et selle kasutamisega muutus peanahk kuivemaks ja kui kuivšampooni mõju kaduma hakkas, siis tundus pea kuidagi eriti rõvedalt must. Mis on ka muidugi loogiline, sest ma lasin endale pähe toodet, mida maha ei pesnud. 💡 Lisaks mulle ei meeldinud selle kasutamise juures see šampoonipahvakas/pilv/või mis iganes, mis ikkagi õhku jäi ja mida sisse pidin hingama. Ma olen suht kindel, et ega sellise keemia sissehingamine midagi head just ei tee. Rahul, et sain oma uudishimu rahuldatud kuivšampoonide osas, aga rohkem ma neid ei plaani osta. Toode ise teeb oma lubatud töö hästi ära, aga hindeks tuleb siiski 4/10st.

Hello… it’s me

No siin blogis ulub jälle tuul juba pikemat aega, nagu ikka! Mul olid küll aasta alguses suured plaanid, et hakkan regulaarsemalt blogima, aga see asi vajus ikkagi ära. Mul ongi blogiga nii kahetised tunded.. ja seda mitte ainult sel aastal, vaid kogu aeg on olnud – kas ma tahan jagada, kui palju ma tahan jagada, mida ma tahan jagada teistega jne. Vahest nagu tahaks ja siis jälle ei taha. Igatahes selle ma olen enda jaoks välja mõelnud, et ma kindlasti ei taha blogi pidada nii, et see oleks üles ehitatud a la lapse või pereelu vmt teemadele. Kui ma üldse miskit jagada tahan, siis see on kas mingi kindel aspekt või mitu minu elust – nt nagu tehakse toidu/fitness/tervise/meigi/nahahooldus jne kontosid/blogisid. AGA kuna ma tunnen, et olen suht lost enda elus hetkel (IKKA VEEL.. nagu mingi viimased 1,5 a kui mitte rohkem), siis ma ei oskagi midagi siin teiega ka jagada. Ei taha nüüd jätta muljet nagu kõik oleks maru halvasti… ei ole praegu üldse tegelikult halvasti, lihtsalt tühi tunne on. Iseenesest mul on ju kõik praegu olemas, eelmine suvi sai magister lõpetatud, töötan erialasel tööl… aga mis siis nüüd edasi? Mul on selline tugev sisemine soov edasi liikuda just karjääri osas, aga ma ei tea ise ka kuhu. Võib-olla peaks järgmine samm olema karjäärinõustamisele minek? Ja siin tuleb jälle mängu mu sisemine motivatsioon, mis on kohati olematu… Ma ei tea, ma varem ikka suutsin olla järjepidev ja kindel oma tegudes, aga nüüd lihtsalt mehhhhhhh. Mul on soov edasi liikuda, aga ise selle nimel konkreetseid samme ei astu ja siis muudkui tammun päevast-päeva sama rada ja olen rahulolematu – kui vastuoluline. Mul ei ole seda järjepidevust, motivatsiooni ja enesekindlust enam nagu varem + 30 tundub nii hirmutav. 30-aastaseks saamine on kohe-kohe ukse ees ja teinekord tulevad täiesti ebaratsionaalsed mõtted pähe sellega seoses. Nt, kui ma tahaks minna midagi täiesti uut õppima, siis kas ma pole selleks liiga vana? Nooo halloo, Evelin?!?! Minu rakenduskõrg kursusel oli üks 45-aastane, kes oli kursuse parim tudeng ja ma mõtlen, et ma olen liiga vana?! 😀 Ja töö juures ma näen ju IGA PÄEV, et inimene on vana alles seal kuskil 70 kandis, aga see ka täiesti oleneb inimesest – mõni 90 aastane teeb ka 70 aastastele silmad ette.

Ma tean, et kõik on minu enda teha ja keegi minu eest midagi ära ei tee. Ju ma siis pean veel siin kõiges selles marineerima, et lõpuks jalad p*rse alt välja võtaks ja reaalselt midagi ära teeks. Eks see mugavustsoonist välja tulek ongi raske.

Ma arvan, et ma tulengi blogisse uuesti kirjutama: 1. siis, kui ma tahan 😀 selle all mõtlen seda, et tahan kirjutada tõesti siis, kui ma ise tahan, mitte sellepärast, et nüüd peab regulaarselt postitama ja pastakast teksti välja imema; 2. siis, kui mul on actually midagi asjalikumat jagada (nt mu tervise teekonda) – mul on ikkagi mu kehakaal pinnuks silmas ja vb ma mingi hetk suudan seda langetada, ma ei ole veel alla andnud. 😀

Heaküll, lähen otsin oma teotahet edasi, sest see on ennast kuskile ikka väga hästi ära peitnud.

Seniks, nautige suve ja olge mõnusad! 💖

Koroonapäevikud

Jõudis lõpuks kurikuulus koroona ka meieni. Ükskord pidi see ju juhtuma. Meile tõin koroona töölt koju mina ja ma olen 99% kindel, et ma ka tean, kelle käest ma selle sain, aga ega sellel väga tähtsust polegi… ilmselt oleks mingi hetk kui mitte töölt, siis kuskilt mujalt selle nii kui nii saanud.

Üle-eelmise reede õhtul, 25. veebr tundsin, et kurk on imelik ja valus veits. Selge… hakkan haigeks jääma ja kuna ma teadsin, kellega olin kokku puutunud, siis mis see muu ilmselt olla saab kui koroona. Öö oli rahulik ja magasin hästi. Laupäeva hommikul oli ikkagi kurk valus ja lõuna ajal läks olemine juba raskemaks ja ei jõudnud nagu hästi enam olla. Mõtlesin siis, et igaks juhuks peaks kraadima… ja oligi 37,9 palavik. Ülejäänud päev ja õhtu olingi siruli. Palavik muudkui tõusis ja kuskil 21 ajal ma mõtlesin, et no enam ei suuda varsti. Googeldasin too hetk veel, et millal peaks täiskasvanu palavikku hakkama langetama ja kirjas oli, et 39st võiks hakata langetama. Ma siis mõtlesin, et okei.. proovin selleni ära punnitada, aga ei suutnud ikkagi. Kogu keha valutas ja pea valutas ja lõpuks ajas vist see valu veel iiveldama ka ja no siis ma mõtlesin küll, et aitab – tuleb rohtu võtta. Võtsingi tonnise paracetamoli sisse ja sealt edasi läks elu juba ilusamaks. 😀 Tuli eluvaim sisse ja isegi süüa suutsin midagi. Aga no suht varsti keerasin jälle magama tagasi ja hommikul viie paiku oli jälle palavik nii vastik, et ajas ülesse ja ei osanud enam kuidagi olla.

Üldse oli kogu keha ja liigesed niiiii valusad ja kuidagi asu ei saanud, õnneks iga päevaga läks ikka paremaks ja praegu pole sellist jama enam. Aga jahh.. palavikuga ärkasin üles, aga lõpuks magasin veel mingi ajani ikkagi edasi. Pühapäev oli juba parem päev, kuigi palavik oli ikkagi seal 38.1-38.4 kandis, aga kuidagi andis ikka elada. Esmaspäeval oli juba vapsee lõbus, sest palavik oli 37.6 ja seda ka ainult hommikul. Ülejäänud aja kuni siiamaani ei ole palavikku enam olnud. Esmaspäeval tuli nohu veel juurde ja no kurk oli ka muidugi ikka veel valus. Ma siis suure hirmuga hakkasin mentooli Otrivini ninna laskma, sest ma kartsin, et kui nohu liiga suureks lasen siis äkki läheb jälle maitse ja lõhnataju ära või lähevad kõrvad lukku. Mul oli siin sügisel mingi aeg ulme tuumanohu (ei olnud koroona tookord, testisin) ja väga halb oli ikka elada nii et maitset ja lõhna ei tundnud, 10/10st ei soovita. 😀

Teisipäeval sain PCR testil ka käidud ja kuigi mul oli lühike maa sõita, siis see sõit oli väga hull mu jaoks. Ma olin kuidagi nii out of it ja pea oli segane otsas. Ma ütleks, et praegu viimased 2-3 päeva on pea täiesti selge olnud… muidu oligi lihtsalt pea hull otsas, ei oska seda paremini seletada. Testi vastus oli muidugi positiivne, mis polnud mingisugunegi üllatus, sest kodus tehtud erinevate firmade kiirtestid olid positiivsed.

Täna on 11nes päev esimestest sümptomitest ja võin jälle inimese kombel ringi käia. Homme lähen poodi! 😀 Enesetunne on üldiselt hea. Eile üritasin trenni ka teha 20 min ja kuigi ma midagi väga hullu ei teinud, siis higi lappas isegi kergete harjutuste peale ja üldiselt ka väga raske oli. Aga eks peale igat haigust raske.

Neid kahte triipu nii kõvasti ei oodanud kui kunagi sai rasedustestile triipe oodatud! 😀
Slava Ukraini! 💙💛 Ukraina toetuseks mõned vastlakuklid sel vastlapäeval… ei ole vist mõtet mainidagi, et Ukraina pärast on terve see aeg süda valutanud. Aga annetused on tehtud ja tuleb lihtsalt oodata ja loota parimat, et see sõda lõpuks lõppeks, kuigi ega sellega ukrainlaste kannatused ju ei lõppe… elud ja linnad hävitatud. Ja no need lapsekesed seal… lihtsalt ei suuda mõeldagi kui kohutav!!! Meil on võimalus ekraanid kinni panna ja eemalduda sellest, kui liiga raskeks läheb, aga nende jaoks on see reaalsus, mille eest ei saa kuhugi põgeneda ja need, kes põgenevad… jätta kõik oma elu maha ja minna tundmatusse – JUBE.
💙 Panen siia lõppu ühe rõõmsa pojakese oma vastlakukliga. 💛

Jaks sai otsa

Noo hello hello! Plaanis oli nädala alguses blogida, aga muudkui lükkasin seda edasi ja nüüd on juba nädala lõpp käes, aga siin ma olen. Üldse olen ma sel nädalal kõiki asju, mis vähegi võimalik, edasi lükanud. Lihtsalt sai jaks otsa ja kõik. Tundub, et see uue aasta/jaanuari kuu mott sai läbi selleks korraks! See nädal oli kõigest kohe eriti villand – alates esmaspäevast kindlasti ootasin juba reedet. 😀 Võib-olla ka sellepärast, et ma ei ole terve nädala korralikult maganud (aga no mida uut). Reede õhtuks olingi nii väsinud, et kui Mathias sai vanaema juurde mängima viidud, siis ise keerasin magama, sest pingelangusest ja väsimusest hakkas juba migreenipojake tekkima. Ma mõtlesin küll, et magan 30 min, aga 30 minutist sai hoopis 3 h. Siis ma tulin ka korraks üles (sõin veits, käisin pesemas ja pesin hambad) ja läksin kohe magama tagasi. Öösel ärkasin mitmeid kordi peavalu peale üles, aga ma olin kuidagi poolunes ja valu ei olnud nii superhull, et oleks viitsind rohtu võtta. Laupäeva hommikul ikkkkka pea valutas, aga tundub, et kohvi joomine seekord päästis ja ei pidanudki valuvaigistit võtma. So far, so good.

Siiski on mul üldine meeleolu ikkagi selline mehh.. trennid lappes, toitumine lappes, ise lappes jne haha 😀 Okeiokei, kõige hullem ei ole ka nüüd, aga lihtsalt selline „jõud on otsas“ tunne on, aga küll ta millalgi jälle üle läheb. Ja no need haigused… NII KÕRINI on. Mathias käis nädala lasteaias ja nüüd on JÄLLE haige – korralik nohu, köha ja palavik. Õnneks seekord on ninasprei laskmine läinud väga sõbralikult meil, nuuskamisega ei taha ta ainult sina peale saada. Aga no tõesti… millal need haigused ära kaovad.. kas ilusamate ilmadega ehk? Panustan selle peale igatahes ja jään ootama.

Ega mul midagi muud tarka öelda ei olnudki. Sai lihtsalt natuke emotsioone välja elatud. Eks ma siis uuel nädalal annan teada, kas vahepeal on jaksu juurde tulnud.

Hakkasin otsima, mis pilti siia postituse juurde panna ja pilte vaadates tuli meelde, et me ju käisime eelmisel laupäeval üle saja aasta Markusega kinos ja väljas söömas! Sellist ajaloolist hetke peaks ikka blogis ka kajastama. 😀 Aga ei, väga tore oli jälle midagi kahekesi teha. Me käisime Apollo kinos Lõunakas ja vaatasime “Luupainaja alleed”. Film ise midagi erilist polnud, aga mu jaoks ei olnudki see nii tähtis, vaid pigem see, et sai koos aega veeta. Pärast läksime RP9-sse sööma. Söögid olid maitsvad ja portsud olid nii suured, et pidime lõhki minema. Peakski järgmine kord kuhugi mujale minema, sest alati on nii, et ei oska kuhugi minna ja lõpuks lähme ikka sinna, kus alati käinud oleme. Nii, et kes oskab Tartus mingeid häid kohti soovitada, siis andke teada!