Koroonapäevikud

Jõudis lõpuks kurikuulus koroona ka meieni. Ükskord pidi see ju juhtuma. Meile tõin koroona töölt koju mina ja ma olen 99% kindel, et ma ka tean, kelle käest ma selle sain, aga ega sellel väga tähtsust polegi… ilmselt oleks mingi hetk kui mitte töölt, siis kuskilt mujalt selle nii kui nii saanud.

Üle-eelmise reede õhtul, 25. veebr tundsin, et kurk on imelik ja valus veits. Selge… hakkan haigeks jääma ja kuna ma teadsin, kellega olin kokku puutunud, siis mis see muu ilmselt olla saab kui koroona. Öö oli rahulik ja magasin hästi. Laupäeva hommikul oli ikkagi kurk valus ja lõuna ajal läks olemine juba raskemaks ja ei jõudnud nagu hästi enam olla. Mõtlesin siis, et igaks juhuks peaks kraadima… ja oligi 37,9 palavik. Ülejäänud päev ja õhtu olingi siruli. Palavik muudkui tõusis ja kuskil 21 ajal ma mõtlesin, et no enam ei suuda varsti. Googeldasin too hetk veel, et millal peaks täiskasvanu palavikku hakkama langetama ja kirjas oli, et 39st võiks hakata langetama. Ma siis mõtlesin, et okei.. proovin selleni ära punnitada, aga ei suutnud ikkagi. Kogu keha valutas ja pea valutas ja lõpuks ajas vist see valu veel iiveldama ka ja no siis ma mõtlesin küll, et aitab – tuleb rohtu võtta. Võtsingi tonnise paracetamoli sisse ja sealt edasi läks elu juba ilusamaks. 😀 Tuli eluvaim sisse ja isegi süüa suutsin midagi. Aga no suht varsti keerasin jälle magama tagasi ja hommikul viie paiku oli jälle palavik nii vastik, et ajas ülesse ja ei osanud enam kuidagi olla.

Üldse oli kogu keha ja liigesed niiiii valusad ja kuidagi asu ei saanud, õnneks iga päevaga läks ikka paremaks ja praegu pole sellist jama enam. Aga jahh.. palavikuga ärkasin üles, aga lõpuks magasin veel mingi ajani ikkagi edasi. Pühapäev oli juba parem päev, kuigi palavik oli ikkagi seal 38.1-38.4 kandis, aga kuidagi andis ikka elada. Esmaspäeval oli juba vapsee lõbus, sest palavik oli 37.6 ja seda ka ainult hommikul. Ülejäänud aja kuni siiamaani ei ole palavikku enam olnud. Esmaspäeval tuli nohu veel juurde ja no kurk oli ka muidugi ikka veel valus. Ma siis suure hirmuga hakkasin mentooli Otrivini ninna laskma, sest ma kartsin, et kui nohu liiga suureks lasen siis äkki läheb jälle maitse ja lõhnataju ära või lähevad kõrvad lukku. Mul oli siin sügisel mingi aeg ulme tuumanohu (ei olnud koroona tookord, testisin) ja väga halb oli ikka elada nii et maitset ja lõhna ei tundnud, 10/10st ei soovita. 😀

Teisipäeval sain PCR testil ka käidud ja kuigi mul oli lühike maa sõita, siis see sõit oli väga hull mu jaoks. Ma olin kuidagi nii out of it ja pea oli segane otsas. Ma ütleks, et praegu viimased 2-3 päeva on pea täiesti selge olnud… muidu oligi lihtsalt pea hull otsas, ei oska seda paremini seletada. Testi vastus oli muidugi positiivne, mis polnud mingisugunegi üllatus, sest kodus tehtud erinevate firmade kiirtestid olid positiivsed.

Täna on 11nes päev esimestest sümptomitest ja võin jälle inimese kombel ringi käia. Homme lähen poodi! 😀 Enesetunne on üldiselt hea. Eile üritasin trenni ka teha 20 min ja kuigi ma midagi väga hullu ei teinud, siis higi lappas isegi kergete harjutuste peale ja üldiselt ka väga raske oli. Aga eks peale igat haigust raske.

Neid kahte triipu nii kõvasti ei oodanud kui kunagi sai rasedustestile triipe oodatud! 😀
Slava Ukraini! 💙💛 Ukraina toetuseks mõned vastlakuklid sel vastlapäeval… ei ole vist mõtet mainidagi, et Ukraina pärast on terve see aeg süda valutanud. Aga annetused on tehtud ja tuleb lihtsalt oodata ja loota parimat, et see sõda lõpuks lõppeks, kuigi ega sellega ukrainlaste kannatused ju ei lõppe… elud ja linnad hävitatud. Ja no need lapsekesed seal… lihtsalt ei suuda mõeldagi kui kohutav!!! Meil on võimalus ekraanid kinni panna ja eemalduda sellest, kui liiga raskeks läheb, aga nende jaoks on see reaalsus, mille eest ei saa kuhugi põgeneda ja need, kes põgenevad… jätta kõik oma elu maha ja minna tundmatusse – JUBE.
💙 Panen siia lõppu ühe rõõmsa pojakese oma vastlakukliga. 💛

Jaks sai otsa

Noo hello hello! Plaanis oli nädala alguses blogida, aga muudkui lükkasin seda edasi ja nüüd on juba nädala lõpp käes, aga siin ma olen. Üldse olen ma sel nädalal kõiki asju, mis vähegi võimalik, edasi lükanud. Lihtsalt sai jaks otsa ja kõik. Tundub, et see uue aasta/jaanuari kuu mott sai läbi selleks korraks! See nädal oli kõigest kohe eriti villand – alates esmaspäevast kindlasti ootasin juba reedet. 😀 Võib-olla ka sellepärast, et ma ei ole terve nädala korralikult maganud (aga no mida uut). Reede õhtuks olingi nii väsinud, et kui Mathias sai vanaema juurde mängima viidud, siis ise keerasin magama, sest pingelangusest ja väsimusest hakkas juba migreenipojake tekkima. Ma mõtlesin küll, et magan 30 min, aga 30 minutist sai hoopis 3 h. Siis ma tulin ka korraks üles (sõin veits, käisin pesemas ja pesin hambad) ja läksin kohe magama tagasi. Öösel ärkasin mitmeid kordi peavalu peale üles, aga ma olin kuidagi poolunes ja valu ei olnud nii superhull, et oleks viitsind rohtu võtta. Laupäeva hommikul ikkkkka pea valutas, aga tundub, et kohvi joomine seekord päästis ja ei pidanudki valuvaigistit võtma. So far, so good.

Siiski on mul üldine meeleolu ikkagi selline mehh.. trennid lappes, toitumine lappes, ise lappes jne haha 😀 Okeiokei, kõige hullem ei ole ka nüüd, aga lihtsalt selline „jõud on otsas“ tunne on, aga küll ta millalgi jälle üle läheb. Ja no need haigused… NII KÕRINI on. Mathias käis nädala lasteaias ja nüüd on JÄLLE haige – korralik nohu, köha ja palavik. Õnneks seekord on ninasprei laskmine läinud väga sõbralikult meil, nuuskamisega ei taha ta ainult sina peale saada. Aga no tõesti… millal need haigused ära kaovad.. kas ilusamate ilmadega ehk? Panustan selle peale igatahes ja jään ootama.

Ega mul midagi muud tarka öelda ei olnudki. Sai lihtsalt natuke emotsioone välja elatud. Eks ma siis uuel nädalal annan teada, kas vahepeal on jaksu juurde tulnud.

Hakkasin otsima, mis pilti siia postituse juurde panna ja pilte vaadates tuli meelde, et me ju käisime eelmisel laupäeval üle saja aasta Markusega kinos ja väljas söömas! Sellist ajaloolist hetke peaks ikka blogis ka kajastama. 😀 Aga ei, väga tore oli jälle midagi kahekesi teha. Me käisime Apollo kinos Lõunakas ja vaatasime “Luupainaja alleed”. Film ise midagi erilist polnud, aga mu jaoks ei olnudki see nii tähtis, vaid pigem see, et sai koos aega veeta. Pärast läksime RP9-sse sööma. Söögid olid maitsvad ja portsud olid nii suured, et pidime lõhki minema. Peakski järgmine kord kuhugi mujale minema, sest alati on nii, et ei oska kuhugi minna ja lõpuks lähme ikka sinna, kus alati käinud oleme. Nii, et kes oskab Tartus mingeid häid kohti soovitada, siis andke teada!

Kuidas teie aasta algus läinud on?

Me triivime siin hetkel haiguse lainel, JÄLLE. Mathias on sügisest alates iga kuu vähemalt korra haige olnud ja mina olen ka (ilmselt) tema käest kahel korral haiguse saanud, nagu ka praegugi. Ei ole koroonat enda teada (ja testide teada) veel põdenud, aga muud köha-tati-palaviku-kõhuvalu-kõhulahtisuse-oksendamise haigused kallal käinud, nii et fun! Kuna ükskord see aeg hakkab, mil laps vähem haige? Mathiasel on teine lasteaia-aasta käsil ja ma ei ütleks, et haiguste poolest midagi paremaks oleks läinud, see sügis-talv tundub, et on hoopis hullemgi.

Haiguste nahka on mul siin tavaliselt blogimine ka läinud, sest haigused löövad kõik rutiinid jälle sassi ja siis ma ei viitsi ennast kokku võtta blogimiseks. Seekord sundisin ennast tublim olema ja ikka tulin kirjutama. 🙂 Tegelikult ei olnudki nii raske, sest aasta alguses on motti ikka rohkem. Mul oli isegi motti teha üks veepäev suht kohe aasta alguses. Ma tegelikult tahtsin proovida kahepäevast veepäeva, aga teise päeva lõuna ajal tundsin, et ma ikkagi ei suuda ja lõin põnnama ning jätsin pooleli. Ma ei tea… tundub kuidagi hirmutav 2-3 päeva teha, aga samas ma tean, et pigem just peaks 3 päeva tegema, sest siis on suurem kasu. Ma arvan, et ma proovin suvel uuesti 2-päevast teha, enne kindlasti mitte. Muidu saab liiga tihedalt.

Lisaks on mul (ilmselt tänu aasta algusele 😀 ) olnud motti oma toitumisega tegeleda. Ma ei julge hetkel midagi hõisata, sest selleks liiga vara, aga kui on põhjust hõisata, siis ma kindlasti tulen kirjutan. Trenni koha pealt võin hõisata, sest 2021 septist alates olen regulaarselt trenni teinud. Aga noh trenni tegemisega ei olegi kunagi mingit hullu probleemi olnud, probleemid peituvad ikka seal toitumises minu puhul.

Tahaks, et 2022 oleks see aasta, kui ma leian ennast rohkem üles, sest kuskil lapse saamise ja muude probleemide vahepeal olen ennast täiesti ära kaotanud. Ma ei tahagi olla täpselt see, kes ma olin enne last, sest esiteks see polegi võimalik ja pole ka reaalne, aga tahaks rohkem endasse panustada ja leida selle, mida ma päriselt teha tahaksin. Võib-olla mul pole aasta lõpuks pilt selge selle koha pealt, aga oleks tore, kui olen selleks ajaks kuhugi suunas edasi liikumas, mitte ei käi seda sama vana rada, mis kuhugi edasi ei vii. Ma pean ennast natuke koguma ja siis kirjutan ka siin millalgi täpsemalt oma mõtetest. Hetkel ma tunnen, et ei tahaks veel nii avalikult jagada kõike. Võib-olla peakski sel aastal olema üheks eesmärgiks see, et avaksin ennast rohkem? 🙂

Siia lõppu sobib hästi pilt minust mu kõige tavalisemas olekus – krunn pähe visatud, juuksed lendamas, koduriided seljas 😀 Tööriistad ja taarakott on ära viidud, aga Mathiase kelk endiselt oma kohal.

Product Empties vol 2

Juhtus kuidagi nii, et mul on järsku mitmed erinevad tooted üsna samal ajal otsa saanud ja see ei tähenda muud, kui et tuleb teha järgmine product empties postitus.

Kõigepealt võtame ette mu ühe lemmiku – The Ordinary.

The Ordinary. Niacinamide 10% + Zinc 1%

Üks minu viimase aja lemmikutest. See oli minu teine pudel ja kindlasti ostan veelgi. Minu nahale väga vajalike toimeainetega ja regulaarsel kasutamisel tõesti aitab põletikku vähendada ja nahka ühtlustada. Keda huvitab, mis need kaks toimeainet tegema peaksid siis: niatsiinamiid (vitamiin B3) aitab ühtlustada nahatooni, tasakaalustab rasueritust, aitab tagada naha kaitsebarjääri terviklikkust ning tsink aitab põletikku taandada ja nahka rahustada. Nii et, kes soovib sellistele probleemidele lahendust leida, siis 10/10st soovitan antud toodet.

The Ordinary. Hyaluronic Acid 2% + B5

Oi jummel, no seda läheb mul juba ma ei tea mitmes pudel! Täielik püha toode mu jaoks! Ma jälgin Olena Beley 3-Step Moisture Method™‘-it ja selle kohaselt on niiskust säilitav seerum vägagi tähtsal kohal. Ma arvan, et viimased 2 aastat, kui mitte rohkem, olen Olena meetodit järginud ja need on olnud esimesed külmemad ilmad ja talved, mil mul ei ole nahk ketendama hakanud kuivusest. Täiega soovitan Olena meetodiga tutvuda ja samuti soovitan seda The Ordinary hüaluroonhappe seerumit, mille ka Olena on heaks kiitnud. Jällegi, 10/10st toode, ostan ilmselt veel miljon pudelit seda. 😀

Löwengrip Soft Sense Shaving Gel Oil

Selle raseerimisõliga langesin reklaamiohvriks ja ostsin selle ühe influenceri soovituse peale. Ma ei olnud kunagi varem raseerimisõli kasutanud ja mõtlesin, et võiks siis proovida, kui ta tõesti nii hea on. Ma ei tea, mis imet ma sellest tootest ootasin, aga ütleme nii, et täiesti mõttetult kallis toode. Ei saagi aru, miks see nii eriline peaks olema või millest selline hind? 22 euri maksta toote eest, mis teeb sama töö ära nagu 4-5 eurine raseerimisgeel? No thanks. Tootel endal iseenesest midagi viga ei ole, teeb oma töö ära, aga samas midagi uudset või erilist ei ole. Minu jaoks ebamõistlikult kallis ja uuesti ei osta. Panen hindeks siukse kuldse keskmise 5/10st – toode ise normaalne, hind ei ole normaalne.

Kõrvitsapannkoogid

Aeg järgmiseks retseptipostituseks ja aeg eelmise aasta võlgasid kustutada. See retsept ja pilt istub mul telefonis eelmise aasta novembrist, sest ma tahtsin seda kohe kindlasti blogis jagada. Selleks, et ma saaksin nüüd eluga rahulikult edasi minna tuleb retsept siia kirja panna! 😀 Retsept pärineb Nami-Namist, on megalihtne (sest ma ei tee keerulisi retsepte), maitsev ja aitab märkamatult oma päevas tarbitud juurikate kogust tõsta! Mida veel ühelt retseptilt tahta?!

Kõrvitsapannkookide jaoks läheb vaja:

  • 500 g puhastatud kõrvitsat
  • 2 dl hapupiima või keefirit
  • 2 muna
  • 240-360 g nisujahu
  • 2 sl suhkrut
  • näpuotsaga soola
  • praadimiseks õli

Nami-Namis oli kirjas ka 1 tl söögisoodat ja veidi riivitud sidrunikoort, kuid mina neid ei pannud.

Riivi toores kõrvits peene riiviga. Seejärel sega juurde hapupiim/keefir ja klopitud munad. Lisa kõrvitsasegule jahu, suhkur ja sool. Prae kuumas õlis.

Head isu!

11 aastat WordPressis

Tere-tere ja ilusat uut aastat, armas blogipere! Uue aastanumbri puhul oleks viisakas lõpuks oma nägu siin ka jälle näidata! 😀 Nagu mulle tavaks, siis kadusin ju jälle mitmeteks nädalateks ära, aga ma arvan, et mitte kellelegi ei tulnud see üllatusena. 😀 Uuel aastal olen targem ja enam ei võta eesmärgiks regulaarselt blogida, sest ilmselgelt ma ei suuda blogiga nii järjepidev olla. Mul läks ainult 2 või 3 aastat aega, et sellest lõpuks aru saada! 😀 Aga okei.. nali naljaks… päriselt ka ei saa minust mingit regulaarset blogijat, aga ma usun, et blogima ma siiski mingi ajani jään. Eks siis aeg näitab kui kauaks, aga nii kaua võite ikka vahepeal tulla piiluma, kas olen miskit postitanud. 🙂 Täna täitsa juhuslikult mõtlesin, et peaks ikka blogima tulema ja minu üllatuseks oli WordPressi notificationite hulgas selline äge fakt, et ma olen WordPressis olnud kokku 11 aastat, millest viimased 6 aastat olen blogisse aktiivselt postitanud. Oma esimese postituse siia blogisse tegin 23. juuni 2016.

Uut aastat peaks vist alustama uute eesmärkidega, sest kirja pandud eesmärgid täituvad suurema tõenäosusega, aga ma ei julgenud 2021 ühtegi eesmärki ei siia ega endale kuskile kirja panna, sest arvasin, et ilmselt feiliksin nendes. Ma veel kogun julgust ja mõtteid ja ehk siis panen selleks aastaks mõne eesmärgi kirja ka, sest kaua ma ikka põen. Aga muidu 2021. aasta suurim ja tähtsaim sündmus oli minu jaoks muidugi see, et sain lõpuks magistri lõpetatud. Niimoodi oli mul planeeritud juba rase olemise ajal ja niimoodi ka läks. Võttis küll 5 aastat aega, aga tehtud ta sai. Minu töö põhjal ilmus isegi artikkel ühes eesti teadusajakirjas, mida saate lugeda SIIT. Magistritöö kirjutamise aja peale tuleb kerge heldimus peale ja soe tunne sisse küll, sest mul olid tõesti nii head ja toetavad juhendajad… ja isegi see kõige kardetum asi – kaitsmine – läks hästi… ma vist ikka olen arenenud vahepeal küll võrreldes Tervishoiu lõpetamise ajaga. 😀 Töö ja õppimise osas võin ma öelda, et mul on uusi mõtteid ja soove küll ning ma täiega tahaks edasi liikuda ja ilmselt areneda kuhugi mujale suunda, aga eks ma annan siis teile ka teada, kui midagi peaks toimuma hakkama. 🙂

Kas te seadsite endale uueks aastaks eesmärke? Võite jagada minuga ja inspireerida!

Minu nädala hommikusöögid

Minu oktoobrikuu eesmärk oli süüa iga päev hommikusööki. Nimelt ma ei söönud tavaliselt enne tööd mitte midagi, sest hommikuti on ju kiire ja ma ei tahtnud söögi tegemise pärast varem ärgata. Oktoobris võtsin hommikuti söömise aga prioriteediks ja võtsin selle aja hommikul, et midagi ikka süüa jõuaks. Kuigi mu keha oli lõpuks harjunud, et saab ka ilma hommikusöögita hakkama, siis ma ikkagi tunnen, et mulle sobib rohkem see, kui ma olen söönud korraliku hommikusöögi – mul on rohkem energiat, mõte töötab paremini, kõht ei ole tühi juba mitu tundi enne lõunat ja päeva jooksul on vähem muid isusid. Ega’s midagi, kui et nüüd tuleb samamoodi edasi toimetada. Selleks, et ma hommikuti süüa tegema ei peaks, siis teen eelmisel õhtul kõik ettevalmistused ära ja hommikul on siis ainult kas mikrokas soojendamise või külmkapist välja võtmise vaev ja no muidugi söömise vaev. 😀

Esmaspäev – kaerahelbepuder mee ja munasalatiga

Kuna ma siin poolenisti Orgutan, siis see on Erik Orgu retsept ja seetõttu ma seda jagada ei julge, sest arvatavasti ei tohiks tema programmist niisama retsepte laiali jagada. Õnneks ütleb retsepti nimi ja pilt rohkem kui tuhat sõna. 😀 Mulle see söök meeldis. Tegin väiksema koguse, kui retseptis ette nähtud oli ja jumal tänatud! Ma ei oleks seda retseptikogust suutnud ära süüa. Üldse on mul enamus Orgu retseptidega nii, et need kogused on liiga suured mu jaoks, aga nüüd ma vähemalt ei tee enam pimesi retsepti järgi, vaid ikka vaatan umbes palju ma reaalselt ära jõuan süüa. Siiamaani on toiminud, kõht tühjaks ei jää ja püsib piisava aja ka täis.

Teisipäev & kolmapäev – kaerahelbepuder mee ja peekonisalatiga

Jällegi Orgu retsept. See oli ka väga maitsev, aga esmaspäevane munasalatiga retsept meeldis mulle rohkem.

Neljapäev – kaerahelbepuder mee ja kanasalatiga

Jälle Orgu retseptidest ja jälle kaerahelbepuder. Ma võiks vabalt igal hommikul igas erinevas variandis kaerahelbeputru süüa. 😀 Kanasalatiga retsept meeldis mulle nendest kolmest pudruretseptist kõige vähem. Seda kindlasti uuesti ei teeks ka. Ei lähe lihtsalt see paljas kana niimoodi peale eriti.

Reede & laupäev – soolane kõrvitsapüree

No kuna meil siin oli kerge kõrvitsauputus, siis tuli üks hommikusöök ka kõrvitsaga teha. Orgu retsept, seega kahjuks jagada ei saa. Muidu iseenesest oli retsept lihtne ja küllaltki kiiresti tehtav. Söök oli ka jällegi hea, aga ma ei viitsiks vist ainult selle retsepti pärast hakata kõrvitsat puhastama… ainult võib-olla siis, kui oleks mõni väiksem kõrvits.

Pühapäev – kanasalat

Viskasin kõigist jääkidest ühe salati kokku, sest üks asi, mida ma absoluutselt ei salli, on toidu raiskamine. Seega tuli kõik perad ära kasutada. Kana, jääsalat, kurk, tomat, natuke soola ja valmis. Midagi erilist see polnud, aga jääkide hävitamise nimel käis küll! 😀

Kõrvitsapüreesupp

Meil jäi Halloweenist üle kaks kõrvitsat ja otsustasin teha Liisa Pärnpuu jagatud retsepti järgi kõrvitsapüreesuppi. Retsept iseenesest on lihtne, ainuke tüütu osa on muidugi kõrvitsa puhastamine, aga selles oli abikäeks Markus ja kahekesi said kõrvitsad kiiresti puhastatud. Tahtsin blogisse ka selle retsepti kirja panna, nii et siin see siis nüüd on…

Vaja läheb:

  • 1 l vett
  • 700 g puhastatud kõrvitsat
  • 2 porgandit
  • pool lillkapsast
  • puljongikuubik
  • 1 spl merevaiku
  • sool, pipar, vürtsköömned
  • peale paneeritud kana, kõrvitsaseemned, till, oliiviõli

Mina viskasin kõik juurikad korraga potti keema, lisasin puljongikuubiku ning lasin kõigel täiesti pehmeks keeda. Lisaks vaatasin, et vesi oleks piisavalt ära aurustunud, et supp vesiseks ei jääks. Kahjuks ma aega ei vaadanud, aga pakuks, et kogu keetmisprotseduuri peale läks kuskil 20-30 min. Seejärel lisasin merevaigu ja maitseained ning püreestasin saumiksriga ühtlaseks. Mul oli ostetud poest valmis paneeritud kana, nii et viskasin selle ahju 10ks minutiks ja oligi kogu söök valmis.

Kofeiinist ja alkoholist vabaks

Alustan alkoholiga, sest sellega oli lihtne. Otsustasin, et septembrist ei joo ( 😀 ) ja ei joonudki ja siiamaani ei ole joonud. Okei, ühe korra maitsesin ühe väga väikese tilga ühte uut kirsiõlut, aga rohkem pole alkoholi tarbinud nüüdseks siis 2 kuud. Mu eesmärgiks pole karsklaseks hakata ja kindlasti mingi aeg jälle tarbin alkoholi, aga otsustasin, et selleks peab hea põhjus olema (st arvatavasti mingi väga hea pidu või hea/suur põhjus alkoholiga tähistamiseks) ja niisama enam alkoholi ei tarbi. Suvel läks mul kuidagi käest ära, sest vahepeal oli nii, et iga nädal sai natuke midagi tarbitud. Üldiselt mulle alkohol ei meeldi juba maitse pärast ja on vähe selliseid alkohoolseid jooke, mille maitse mulle tõesti meeldib, aga vot suvel sattusid ostukorvi liiga tihti need head ja värsked joogid. 😀 Ja mulle ei meeldinud see – ma ei tahtnud olla see, kes kodus niisama lõõgastuseks joob mõne või rohkem kui mõne alkohoolse joogi. Mul ei olnud seda varem vaja ja kindlasti ei tahtnud nii halba harjumust endale külge harjutada. Seega tuli see lõpetada. Samuti ei näe ma mõtet igal koosviibimisel mõned pokaalid/klaasid miskit juua. Ma mõtlen, et kui juua siis juua korralikult ja põhjusega. 😀 Jahh, ma tean, et see on ka väga kahjulik, aga mis mõttega ma igal üritusel törtsutan seda alkoholi sisse, kui pähe see nii kui nii ei hakka ja iga tilk on ju kahjulik. Eestlaste peolauas peab muidugi põhjalikult võitlema ja seletama, miks sa ei joo, aga õnneks olen ma tavaliselt autojuht, seega sellega on korras. 😀 Igatahes jahh.. edaspidi joon alkoholi siis, kui on selleks minu jaoks hea põhjus ja ma tunnen, et ma ise tõesti tahangi juua, mitte sotsiaalsest survest või niisama harjumusest õhtuti lõõgastuseks.

Ma ei ole alkoholist eriti pilte teinud ja see on ainuke story pilt, mis ma suutsin leida. Igatahes, see on üks jook, mida suvel sai proovitud ja mida ma enam kunagi ei joo, sest see ei olnud üldse hea.

Nüüd aga kofeiini juurde… sellest loobumine tuli raskemalt ja selleks läks mitu katset. Raskemaks tegi asja see, et kõik ju ümber kogu aeg joovad kohvi – tööl päeva jooksul pidevalt tehakse kohvi, õhtuti pidulauas koogi kõrvale. Siiamaani tegelikult aeg-ajalt isutab ja kui ikka väga tahaks kohvi juua, siis muidugi joon ka. Ma lihtsalt ei tahaks enam seda igapäevast (ja kohati ka mitu korda päevas) tarbimist, sest ma tundsin, et kofeiini tarbimine on seotud mu tihedate peavaludega, kehva une ja uinumise probleemidega. Nüüd, kui ma nii palju kohvi enam ei tarbi, siis mulle tundub, et kohvi joomine võis nende hädadega seotud olla küll. Ja üldse, mulle ei meeldinud mõte, et ma olen mingisugusest asjast sõltuv.. no mis mõttes ma PEAN kohvi saama, muidu ei saa elada. Ei ole ikka nii küll!!! 😀 Kohvi asemel joon nüüd teed ja kuigi mõnes tees on vist kofeiini ka sees, siis tee joomine mind siiski nii palju ei mõjuta. Pigem muudab tee joomine rahulikuks. Kohvi võtan nüüd tavaliselt siis, kui ma olen ikka megamega väsinud ja tõesti on vaja juua. Praegu ei mäletagi, millal ma viimati jõin kohvi ja enam nii väga ei igatse ka ja ei ole sellest sõltuvuses.

Nii halb pildikvaliteet, aga pildil siis kofeiinijoogid
Hommikukohv
Ja veel üks hommikukohv

* Vaatan neid pilte ja piltide kvaliteet on ikka nii halb. Ei tea, mis siin vahepeal juhtunud on, sest varem olid täitsa hea kvaliteediga pildid ju. Peab vist hakkama uue telefoni peale mõtlema lõpuks…