Hakkasin jälle jooksma?

Ma jooksin viimati rohkem 2017 aasta suvel. Mul oli 2016. aastal plaan, et jooksen aastaga 500 km ja see saigi 2017 suvel tehtud. Ja ega ma väga vahepeal jooksnud ei olegi.. viimase 5 aasta jooksul vast 2-3x maksimum ja need on ka väga lühikesed distantsid olnud.

Nüüd ma olingi siin mõnda aega valiku ees, et mis trenni ma teha tahaks või millele keskenduda. Ma tegin pärast lapse saamist hästi pikalt kodus YouTube’i järgi trenne, aga tahtsin midagi muud ka teha. Eelmisel pühapäeval käisin proovisin jõusaaliga uuesti tutvust teha, aga hinges oli ikka igatsus jooksmise järgi. Nii et ma hakkasingi mõtlema, kuidas selliselt olematult tasemelt alustada nagu mina. Kõigepealt üldse alustasin sellest, et googeldasin, kas ülekaalulisena on ok joosta või lõhub liigesed väga ära. Aga no tundub, et ikka tohib ja täitsa kasulikki teine – aitab kaalulangetusele ka kaasa (mina niisama ilmselget fakti nentimas). 😀 Seega tuli mul meelde, et on olemas selline programm nagu Couch to 5K ja justnimelt selle ma ette võtsingi.

Programm kestab kokku 8 nädalat ja iga nädal on 3 jooksutrenni – või noh, pigem kõnni-ja-jooksu trenni.

Programm pärineb siit

Esimene nädal saigi mul tänasega tehtud. Tegin trenni teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval – peaaegu nendel päevadel mis tabelis ette nähtud olid. Tegelikult ma ilmselt neid päevi nii väga järgima ei hakka, sest et elu. Pigem võtan eesmärgiks, et iga nädal saaks ikka 3 trenni ilusti tehtud.

Ma olen käinud staadioni peal jooksmas, aga ei tea kauaks sinna käima jään.. eks näis. Esimene jooksmine oligi veits hirmus, sest “appi, ma pole nii kaua jooksnud”, “appi, ma ei tea, kas ma enam jõuan/oskan joosta” ja “appi, teised inimesed on ka staadionil ja vaatavad”. 😀 Tegelt polnud midagi hullu ja hea oli õhtul jahedama ilmaga joosta. Esimesel korral pidin jooksma 1 min, kõndima 1 min x8.

Teisel korral jooksin 1,5 min, kõndisin 1,5 min x7. Teine jooks läks ka üsna kergelt ja oli mõnus – jällegi oli selline hea õhtune liigutamine. Kolmas ehk tänane jooks oli juba raskem. Jooksin 2 min, kõndisin 2 min x6. Tahtsin päeval ära käia jooksmas, sest õhtul oli plaanis maale minna ja no võtsin siis jooksmise selle kuumaga ette, aga vist ei olnud kõige geniaalsem plaan. Ma olin juba kogu töönädalast tegelikult küllaltki väsinud ja reede õhtul sai sõpradega pääääris pikalt väljas käidud, seega jahh… ma olin nagu väsinud, aga mitte nii surmväsinud ja olin arvestanud, et päeval magan kui laps magab. Jooksu ajal tundsin, et üks oimukoht veits tuikab, aga ei midagi hullu. Kodus oli ka normaalne olla pärast trenni, aga vot magamise ajal ärkasin üles ja tundsin, et siit tuleb vist mingi vastik peavalu. Ootasin veel natuke valuvaigisti võtmisega ja proovisin magada, aga ei aidanud. Lõpuks olingi kogu õhtu pmst siruli – või no õigemini mitte siruli, sest nii ei kannatanud absoluutselt olla ja peas hakkas veel rohkem taguma, nii et pidin hoopis toas ringi kõndima. Igatahes võtsin oma tavapärase paracetamoli koguse, mis muidu alati aidanud peavaluga, aga seekord ikkagi valu päris ära ei võtnud. Oksendasin ka 2x, no tõesti väga vastik oli olla ja valu ajas oksele. Võtsin veel ibumetini ka ja sellega läks õnneks – tuli jälle inimese tunne tagasi.

Vot sellised lood siia laupäeva õhtusse.

1. nädal tehtud! 💪

Product empties vol 3

Korrastasin enda pilte telefonis ja arvutis ning leidsin, et mul on vahepeal kogunenud tühjadest toodetest pilte, mida olen teinud taolise postituse jaoks. Ma ei teagi, kas ma edaspidi teen veel selliseid postitusi või mitte… Vb ühe veel teeks lähiajal, aga siis teeks pikema pausi? Või mis te arvate? Kas on see toodete kommenteerimine teie jaoks huvitav või mitte? Mulle endale meeldib neid postitusi teha, aga tunnen, et paljuks läheb vist. 😁

St. Tropez Self Tan Express Bronzing Mousse

Otsustasin seda mitu aastat tagasi proovida alleebra soovituste peale ja see oli vähemalt üle 10 aasta esimene isepruunistav toode, mida ma jälle kasutasin. Pubekana sai kasutatud mingeid järk-järgulisi pruunistavaid kreeme ja nood olid nii kohutavad, et sinnapaika nad jäidki. Aga… isepruunistuvate maailm on vahepeal ikka kõvasti edasi arenenud ja see konkreetne toode oli hoopis midagi muud kui need jubedad kreemid, mida vanasti müüdi. Seda isepruunistuvat vahtu sai kasutatud päris mitmeid pudeleid, kuniks tundsin, et tahaks midagi muud ka proovida. Mina ütleks, et see on väga hea isepruunistuv vaht, kuigi minu nahatoonile vist ei olnud kõige sobivam – mulle tundus, et jäi liiga oranž, aga mõnel jääb jällegi väga kaunis pruun. Muidu vaht kuivab kiiresti, värske päevitus voodipesu ei määrinud, aga ma magasin pikkade riietega ja riideid seest küll määris, mis minu jaoks iseenesest deal breaker ei ole. Pärast esmase päevituse maha pesemist enam ei määrinud midagi ja päevitus kulus maha ka üsna ühtlaselt. Aa.. ja haiseb nagu isepruunistujad ikka. 😁 Ma annaks hindeks 7/10st.

Signe Seebid Kehakoorija Ylang-Ylang

Noh, mis ma oskan öelda. Tore looduslik toode, aga mitte midagi erilist. Lõhn on tugev ja mitte päris minu maitsele. Pärast koorimist ja maha pesemist jätab kehale mingisugusegi õlikihi, mis mulle isiklikult ei meeldinud eriti. Ma kujutan ette, et seda oleks hea saunas kasutada, kus natuke aega istudes see suhkur sulaks ära – no a la nagu soolasaunas. Kahjuks ei ole olnud võimalust seda saunas kasutada ja kodus vannitoas pigem ajas mind närvi, et need suhkruterad igale poole lendasid. Võib-olla ma koorisin liiga agressiivselt, et kõik kohad terasid täis olid. 😁 Iiiiigatahes… 4/10st. Uuesti ei ostaks.

Batiste Original kuivšampoon

Oh, mu armas-kallis kuivšampoon, mida ma nii väga tahtsin proovida! 😁 Proovitud ta sai ja üks hea mugavustoode ta on, aga pikas plaanis minu jaoks pigem ei. See on selline hea toode, kui sul tõesti ei ole absoluutselt aega juukseid pesta – siis aitab hädast välja lühiajaliselt. Aga muidu… ei. Mulle tundus, et selle kasutamisega muutus peanahk kuivemaks ja kui kuivšampooni mõju kaduma hakkas, siis tundus pea kuidagi eriti rõvedalt must. Mis on ka muidugi loogiline, sest ma lasin endale pähe toodet, mida maha ei pesnud. 💡 Lisaks mulle ei meeldinud selle kasutamise juures see šampoonipahvakas/pilv/või mis iganes, mis ikkagi õhku jäi ja mida sisse pidin hingama. Ma olen suht kindel, et ega sellise keemia sissehingamine midagi head just ei tee. Rahul, et sain oma uudishimu rahuldatud kuivšampoonide osas, aga rohkem ma neid ei plaani osta. Toode ise teeb oma lubatud töö hästi ära, aga hindeks tuleb siiski 4/10st.

Hello… it’s me

No siin blogis ulub jälle tuul juba pikemat aega, nagu ikka! Mul olid küll aasta alguses suured plaanid, et hakkan regulaarsemalt blogima, aga see asi vajus ikkagi ära. Mul ongi blogiga nii kahetised tunded.. ja seda mitte ainult sel aastal, vaid kogu aeg on olnud – kas ma tahan jagada, kui palju ma tahan jagada, mida ma tahan jagada teistega jne. Vahest nagu tahaks ja siis jälle ei taha. Igatahes selle ma olen enda jaoks välja mõelnud, et ma kindlasti ei taha blogi pidada nii, et see oleks üles ehitatud a la lapse või pereelu vmt teemadele. Kui ma üldse miskit jagada tahan, siis see on kas mingi kindel aspekt või mitu minu elust – nt nagu tehakse toidu/fitness/tervise/meigi/nahahooldus jne kontosid/blogisid. AGA kuna ma tunnen, et olen suht lost enda elus hetkel (IKKA VEEL.. nagu mingi viimased 1,5 a kui mitte rohkem), siis ma ei oskagi midagi siin teiega ka jagada. Ei taha nüüd jätta muljet nagu kõik oleks maru halvasti… ei ole praegu üldse tegelikult halvasti, lihtsalt tühi tunne on. Iseenesest mul on ju kõik praegu olemas, eelmine suvi sai magister lõpetatud, töötan erialasel tööl… aga mis siis nüüd edasi? Mul on selline tugev sisemine soov edasi liikuda just karjääri osas, aga ma ei tea ise ka kuhu. Võib-olla peaks järgmine samm olema karjäärinõustamisele minek? Ja siin tuleb jälle mängu mu sisemine motivatsioon, mis on kohati olematu… Ma ei tea, ma varem ikka suutsin olla järjepidev ja kindel oma tegudes, aga nüüd lihtsalt mehhhhhhh. Mul on soov edasi liikuda, aga ise selle nimel konkreetseid samme ei astu ja siis muudkui tammun päevast-päeva sama rada ja olen rahulolematu – kui vastuoluline. Mul ei ole seda järjepidevust, motivatsiooni ja enesekindlust enam nagu varem + 30 tundub nii hirmutav. 30-aastaseks saamine on kohe-kohe ukse ees ja teinekord tulevad täiesti ebaratsionaalsed mõtted pähe sellega seoses. Nt, kui ma tahaks minna midagi täiesti uut õppima, siis kas ma pole selleks liiga vana? Nooo halloo, Evelin?!?! Minu rakenduskõrg kursusel oli üks 45-aastane, kes oli kursuse parim tudeng ja ma mõtlen, et ma olen liiga vana?! 😀 Ja töö juures ma näen ju IGA PÄEV, et inimene on vana alles seal kuskil 70 kandis, aga see ka täiesti oleneb inimesest – mõni 90 aastane teeb ka 70 aastastele silmad ette.

Ma tean, et kõik on minu enda teha ja keegi minu eest midagi ära ei tee. Ju ma siis pean veel siin kõiges selles marineerima, et lõpuks jalad p*rse alt välja võtaks ja reaalselt midagi ära teeks. Eks see mugavustsoonist välja tulek ongi raske.

Ma arvan, et ma tulengi blogisse uuesti kirjutama: 1. siis, kui ma tahan 😀 selle all mõtlen seda, et tahan kirjutada tõesti siis, kui ma ise tahan, mitte sellepärast, et nüüd peab regulaarselt postitama ja pastakast teksti välja imema; 2. siis, kui mul on actually midagi asjalikumat jagada (nt mu tervise teekonda) – mul on ikkagi mu kehakaal pinnuks silmas ja vb ma mingi hetk suudan seda langetada, ma ei ole veel alla andnud. 😀

Heaküll, lähen otsin oma teotahet edasi, sest see on ennast kuskile ikka väga hästi ära peitnud.

Seniks, nautige suve ja olge mõnusad! 💖

Koroonapäevikud

Jõudis lõpuks kurikuulus koroona ka meieni. Ükskord pidi see ju juhtuma. Meile tõin koroona töölt koju mina ja ma olen 99% kindel, et ma ka tean, kelle käest ma selle sain, aga ega sellel väga tähtsust polegi… ilmselt oleks mingi hetk kui mitte töölt, siis kuskilt mujalt selle nii kui nii saanud.

Üle-eelmise reede õhtul, 25. veebr tundsin, et kurk on imelik ja valus veits. Selge… hakkan haigeks jääma ja kuna ma teadsin, kellega olin kokku puutunud, siis mis see muu ilmselt olla saab kui koroona. Öö oli rahulik ja magasin hästi. Laupäeva hommikul oli ikkagi kurk valus ja lõuna ajal läks olemine juba raskemaks ja ei jõudnud nagu hästi enam olla. Mõtlesin siis, et igaks juhuks peaks kraadima… ja oligi 37,9 palavik. Ülejäänud päev ja õhtu olingi siruli. Palavik muudkui tõusis ja kuskil 21 ajal ma mõtlesin, et no enam ei suuda varsti. Googeldasin too hetk veel, et millal peaks täiskasvanu palavikku hakkama langetama ja kirjas oli, et 39st võiks hakata langetama. Ma siis mõtlesin, et okei.. proovin selleni ära punnitada, aga ei suutnud ikkagi. Kogu keha valutas ja pea valutas ja lõpuks ajas vist see valu veel iiveldama ka ja no siis ma mõtlesin küll, et aitab – tuleb rohtu võtta. Võtsingi tonnise paracetamoli sisse ja sealt edasi läks elu juba ilusamaks. 😀 Tuli eluvaim sisse ja isegi süüa suutsin midagi. Aga no suht varsti keerasin jälle magama tagasi ja hommikul viie paiku oli jälle palavik nii vastik, et ajas ülesse ja ei osanud enam kuidagi olla.

Üldse oli kogu keha ja liigesed niiiii valusad ja kuidagi asu ei saanud, õnneks iga päevaga läks ikka paremaks ja praegu pole sellist jama enam. Aga jahh.. palavikuga ärkasin üles, aga lõpuks magasin veel mingi ajani ikkagi edasi. Pühapäev oli juba parem päev, kuigi palavik oli ikkagi seal 38.1-38.4 kandis, aga kuidagi andis ikka elada. Esmaspäeval oli juba vapsee lõbus, sest palavik oli 37.6 ja seda ka ainult hommikul. Ülejäänud aja kuni siiamaani ei ole palavikku enam olnud. Esmaspäeval tuli nohu veel juurde ja no kurk oli ka muidugi ikka veel valus. Ma siis suure hirmuga hakkasin mentooli Otrivini ninna laskma, sest ma kartsin, et kui nohu liiga suureks lasen siis äkki läheb jälle maitse ja lõhnataju ära või lähevad kõrvad lukku. Mul oli siin sügisel mingi aeg ulme tuumanohu (ei olnud koroona tookord, testisin) ja väga halb oli ikka elada nii et maitset ja lõhna ei tundnud, 10/10st ei soovita. 😀

Teisipäeval sain PCR testil ka käidud ja kuigi mul oli lühike maa sõita, siis see sõit oli väga hull mu jaoks. Ma olin kuidagi nii out of it ja pea oli segane otsas. Ma ütleks, et praegu viimased 2-3 päeva on pea täiesti selge olnud… muidu oligi lihtsalt pea hull otsas, ei oska seda paremini seletada. Testi vastus oli muidugi positiivne, mis polnud mingisugunegi üllatus, sest kodus tehtud erinevate firmade kiirtestid olid positiivsed.

Täna on 11nes päev esimestest sümptomitest ja võin jälle inimese kombel ringi käia. Homme lähen poodi! 😀 Enesetunne on üldiselt hea. Eile üritasin trenni ka teha 20 min ja kuigi ma midagi väga hullu ei teinud, siis higi lappas isegi kergete harjutuste peale ja üldiselt ka väga raske oli. Aga eks peale igat haigust raske.

Neid kahte triipu nii kõvasti ei oodanud kui kunagi sai rasedustestile triipe oodatud! 😀

Slava Ukraini! 💙💛 Ukraina toetuseks mõned vastlakuklid sel vastlapäeval… ei ole vist mõtet mainidagi, et Ukraina pärast on terve see aeg süda valutanud. Aga annetused on tehtud ja tuleb lihtsalt oodata ja loota parimat, et see sõda lõpuks lõppeks, kuigi ega sellega ukrainlaste kannatused ju ei lõppe… elud ja linnad hävitatud. Ja no need lapsekesed seal… lihtsalt ei suuda mõeldagi kui kohutav!!! Meil on võimalus ekraanid kinni panna ja eemalduda sellest, kui liiga raskeks läheb, aga nende jaoks on see reaalsus, mille eest ei saa kuhugi põgeneda ja need, kes põgenevad… jätta kõik oma elu maha ja minna tundmatusse – JUBE.

💙 Panen siia lõppu ühe rõõmsa pojakese oma vastlakukliga. 💛

Jaks sai otsa

Noo hello hello! Plaanis oli nädala alguses blogida, aga muudkui lükkasin seda edasi ja nüüd on juba nädala lõpp käes, aga siin ma olen. Üldse olen ma sel nädalal kõiki asju, mis vähegi võimalik, edasi lükanud. Lihtsalt sai jaks otsa ja kõik. Tundub, et see uue aasta/jaanuari kuu mott sai läbi selleks korraks! See nädal oli kõigest kohe eriti villand – alates esmaspäevast kindlasti ootasin juba reedet. 😀 Võib-olla ka sellepärast, et ma ei ole terve nädala korralikult maganud (aga no mida uut). Reede õhtuks olingi nii väsinud, et kui Mathias sai vanaema juurde mängima viidud, siis ise keerasin magama, sest pingelangusest ja väsimusest hakkas juba migreenipojake tekkima. Ma mõtlesin küll, et magan 30 min, aga 30 minutist sai hoopis 3 h. Siis ma tulin ka korraks üles (sõin veits, käisin pesemas ja pesin hambad) ja läksin kohe magama tagasi. Öösel ärkasin mitmeid kordi peavalu peale üles, aga ma olin kuidagi poolunes ja valu ei olnud nii superhull, et oleks viitsind rohtu võtta. Laupäeva hommikul ikkkkka pea valutas, aga tundub, et kohvi joomine seekord päästis ja ei pidanudki valuvaigistit võtma. So far, so good.

Siiski on mul üldine meeleolu ikkagi selline mehh.. trennid lappes, toitumine lappes, ise lappes jne haha 😀 Okeiokei, kõige hullem ei ole ka nüüd, aga lihtsalt selline „jõud on otsas“ tunne on, aga küll ta millalgi jälle üle läheb. Ja no need haigused… NII KÕRINI on. Mathias käis nädala lasteaias ja nüüd on JÄLLE haige – korralik nohu, köha ja palavik. Õnneks seekord on ninasprei laskmine läinud väga sõbralikult meil, nuuskamisega ei taha ta ainult sina peale saada. Aga no tõesti… millal need haigused ära kaovad.. kas ilusamate ilmadega ehk? Panustan selle peale igatahes ja jään ootama.

Ega mul midagi muud tarka öelda ei olnudki. Sai lihtsalt natuke emotsioone välja elatud. Eks ma siis uuel nädalal annan teada, kas vahepeal on jaksu juurde tulnud.

Hakkasin otsima, mis pilti siia postituse juurde panna ja pilte vaadates tuli meelde, et me ju käisime eelmisel laupäeval üle saja aasta Markusega kinos ja väljas söömas! Sellist ajaloolist hetke peaks ikka blogis ka kajastama. 😀 Aga ei, väga tore oli jälle midagi kahekesi teha. Me käisime Apollo kinos Lõunakas ja vaatasime “Luupainaja alleed”. Film ise midagi erilist polnud, aga mu jaoks ei olnudki see nii tähtis, vaid pigem see, et sai koos aega veeta. Pärast läksime RP9-sse sööma. Söögid olid maitsvad ja portsud olid nii suured, et pidime lõhki minema. Peakski järgmine kord kuhugi mujale minema, sest alati on nii, et ei oska kuhugi minna ja lõpuks lähme ikka sinna, kus alati käinud oleme. Nii, et kes oskab Tartus mingeid häid kohti soovitada, siis andke teada!

Kuidas teie aasta algus läinud on?

Me triivime siin hetkel haiguse lainel, JÄLLE. Mathias on sügisest alates iga kuu vähemalt korra haige olnud ja mina olen ka (ilmselt) tema käest kahel korral haiguse saanud, nagu ka praegugi. Ei ole koroonat enda teada (ja testide teada) veel põdenud, aga muud köha-tati-palaviku-kõhuvalu-kõhulahtisuse-oksendamise haigused kallal käinud, nii et fun! Kuna ükskord see aeg hakkab, mil laps vähem haige? Mathiasel on teine lasteaia-aasta käsil ja ma ei ütleks, et haiguste poolest midagi paremaks oleks läinud, see sügis-talv tundub, et on hoopis hullemgi.

Haiguste nahka on mul siin tavaliselt blogimine ka läinud, sest haigused löövad kõik rutiinid jälle sassi ja siis ma ei viitsi ennast kokku võtta blogimiseks. Seekord sundisin ennast tublim olema ja ikka tulin kirjutama. 🙂 Tegelikult ei olnudki nii raske, sest aasta alguses on motti ikka rohkem. Mul oli isegi motti teha üks veepäev suht kohe aasta alguses. Ma tegelikult tahtsin proovida kahepäevast veepäeva, aga teise päeva lõuna ajal tundsin, et ma ikkagi ei suuda ja lõin põnnama ning jätsin pooleli. Ma ei tea… tundub kuidagi hirmutav 2-3 päeva teha, aga samas ma tean, et pigem just peaks 3 päeva tegema, sest siis on suurem kasu. Ma arvan, et ma proovin suvel uuesti 2-päevast teha, enne kindlasti mitte. Muidu saab liiga tihedalt.

Lisaks on mul (ilmselt tänu aasta algusele 😀 ) olnud motti oma toitumisega tegeleda. Ma ei julge hetkel midagi hõisata, sest selleks liiga vara, aga kui on põhjust hõisata, siis ma kindlasti tulen kirjutan. Trenni koha pealt võin hõisata, sest 2021 septist alates olen regulaarselt trenni teinud. Aga noh trenni tegemisega ei olegi kunagi mingit hullu probleemi olnud, probleemid peituvad ikka seal toitumises minu puhul.

Tahaks, et 2022 oleks see aasta, kui ma leian ennast rohkem üles, sest kuskil lapse saamise ja muude probleemide vahepeal olen ennast täiesti ära kaotanud. Ma ei tahagi olla täpselt see, kes ma olin enne last, sest esiteks see polegi võimalik ja pole ka reaalne, aga tahaks rohkem endasse panustada ja leida selle, mida ma päriselt teha tahaksin. Võib-olla mul pole aasta lõpuks pilt selge selle koha pealt, aga oleks tore, kui olen selleks ajaks kuhugi suunas edasi liikumas, mitte ei käi seda sama vana rada, mis kuhugi edasi ei vii. Ma pean ennast natuke koguma ja siis kirjutan ka siin millalgi täpsemalt oma mõtetest. Hetkel ma tunnen, et ei tahaks veel nii avalikult jagada kõike. Võib-olla peakski sel aastal olema üheks eesmärgiks see, et avaksin ennast rohkem? 🙂

Siia lõppu sobib hästi pilt minust mu kõige tavalisemas olekus – krunn pähe visatud, juuksed lendamas, koduriided seljas 😀 Tööriistad ja taarakott on ära viidud, aga Mathiase kelk endiselt oma kohal.

Product Empties vol 2

Juhtus kuidagi nii, et mul on järsku mitmed erinevad tooted üsna samal ajal otsa saanud ja see ei tähenda muud, kui et tuleb teha järgmine product empties postitus.

Kõigepealt võtame ette mu ühe lemmiku – The Ordinary.

The Ordinary. Niacinamide 10% + Zinc 1%

Üks minu viimase aja lemmikutest. See oli minu teine pudel ja kindlasti ostan veelgi. Minu nahale väga vajalike toimeainetega ja regulaarsel kasutamisel tõesti aitab põletikku vähendada ja nahka ühtlustada. Keda huvitab, mis need kaks toimeainet tegema peaksid siis: niatsiinamiid (vitamiin B3) aitab ühtlustada nahatooni, tasakaalustab rasueritust, aitab tagada naha kaitsebarjääri terviklikkust ning tsink aitab põletikku taandada ja nahka rahustada. Nii et, kes soovib sellistele probleemidele lahendust leida, siis 10/10st soovitan antud toodet.

The Ordinary. Hyaluronic Acid 2% + B5

Oi jummel, no seda läheb mul juba ma ei tea mitmes pudel! Täielik püha toode mu jaoks! Ma jälgin Olena Beley 3-Step Moisture Method™‘-it ja selle kohaselt on niiskust säilitav seerum vägagi tähtsal kohal. Ma arvan, et viimased 2 aastat, kui mitte rohkem, olen Olena meetodit järginud ja need on olnud esimesed külmemad ilmad ja talved, mil mul ei ole nahk ketendama hakanud kuivusest. Täiega soovitan Olena meetodiga tutvuda ja samuti soovitan seda The Ordinary hüaluroonhappe seerumit, mille ka Olena on heaks kiitnud. Jällegi, 10/10st toode, ostan ilmselt veel miljon pudelit seda. 😀

Löwengrip Soft Sense Shaving Gel Oil

Selle raseerimisõliga langesin reklaamiohvriks ja ostsin selle ühe influenceri soovituse peale. Ma ei olnud kunagi varem raseerimisõli kasutanud ja mõtlesin, et võiks siis proovida, kui ta tõesti nii hea on. Ma ei tea, mis imet ma sellest tootest ootasin, aga ütleme nii, et täiesti mõttetult kallis toode. Ei saagi aru, miks see nii eriline peaks olema või millest selline hind? 22 euri maksta toote eest, mis teeb sama töö ära nagu 4-5 eurine raseerimisgeel? No thanks. Tootel endal iseenesest midagi viga ei ole, teeb oma töö ära, aga samas midagi uudset või erilist ei ole. Minu jaoks ebamõistlikult kallis ja uuesti ei osta. Panen hindeks siukse kuldse keskmise 5/10st – toode ise normaalne, hind ei ole normaalne.

Kõrvitsapannkoogid

Aeg järgmiseks retseptipostituseks ja aeg eelmise aasta võlgasid kustutada. See retsept ja pilt istub mul telefonis eelmise aasta novembrist, sest ma tahtsin seda kohe kindlasti blogis jagada. Selleks, et ma saaksin nüüd eluga rahulikult edasi minna tuleb retsept siia kirja panna! 😀 Retsept pärineb Nami-Namist, on megalihtne (sest ma ei tee keerulisi retsepte), maitsev ja aitab märkamatult oma päevas tarbitud juurikate kogust tõsta! Mida veel ühelt retseptilt tahta?!

Kõrvitsapannkookide jaoks läheb vaja:

• 500 g puhastatud kõrvitsat
• 2 dl hapupiima või keefirit
• 2 muna
• 240-360 g nisujahu
• 2 sl suhkrut
• näpuotsaga soola
• praadimiseks õli

Nami-Namis oli kirjas ka 1 tl söögisoodat ja veidi riivitud sidrunikoort, kuid mina neid ei pannud.

Riivi toores kõrvits peene riiviga. Seejärel sega juurde hapupiim/keefir ja klopitud munad. Lisa kõrvitsasegule jahu, suhkur ja sool. Prae kuumas õlis.

Head isu!

11 aastat WordPressis

Tere-tere ja ilusat uut aastat, armas blogipere! Uue aastanumbri puhul oleks viisakas lõpuks oma nägu siin ka jälle näidata! 😀 Nagu mulle tavaks, siis kadusin ju jälle mitmeteks nädalateks ära, aga ma arvan, et mitte kellelegi ei tulnud see üllatusena. 😀 Uuel aastal olen targem ja enam ei võta eesmärgiks regulaarselt blogida, sest ilmselgelt ma ei suuda blogiga nii järjepidev olla. Mul läks ainult 2 või 3 aastat aega, et sellest lõpuks aru saada! 😀 Aga okei.. nali naljaks… päriselt ka ei saa minust mingit regulaarset blogijat, aga ma usun, et blogima ma siiski mingi ajani jään. Eks siis aeg näitab kui kauaks, aga nii kaua võite ikka vahepeal tulla piiluma, kas olen miskit postitanud. 🙂 Täna täitsa juhuslikult mõtlesin, et peaks ikka blogima tulema ja minu üllatuseks oli WordPressi notificationite hulgas selline äge fakt, et ma olen WordPressis olnud kokku 11 aastat, millest viimased 6 aastat olen blogisse aktiivselt postitanud. Oma esimese postituse siia blogisse tegin 23. juuni 2016.

Uut aastat peaks vist alustama uute eesmärkidega, sest kirja pandud eesmärgid täituvad suurema tõenäosusega, aga ma ei julgenud 2021 ühtegi eesmärki ei siia ega endale kuskile kirja panna, sest arvasin, et ilmselt feiliksin nendes. Ma veel kogun julgust ja mõtteid ja ehk siis panen selleks aastaks mõne eesmärgi kirja ka, sest kaua ma ikka põen. Aga muidu 2021. aasta suurim ja tähtsaim sündmus oli minu jaoks muidugi see, et sain lõpuks magistri lõpetatud. Niimoodi oli mul planeeritud juba rase olemise ajal ja niimoodi ka läks. Võttis küll 5 aastat aega, aga tehtud ta sai. Minu töö põhjal ilmus isegi artikkel ühes eesti teadusajakirjas, mida saate lugeda SIIT. Magistritöö kirjutamise aja peale tuleb kerge heldimus peale ja soe tunne sisse küll, sest mul olid tõesti nii head ja toetavad juhendajad… ja isegi see kõige kardetum asi – kaitsmine – läks hästi… ma vist ikka olen arenenud vahepeal küll võrreldes Tervishoiu lõpetamise ajaga. 😀 Töö ja õppimise osas võin ma öelda, et mul on uusi mõtteid ja soove küll ning ma täiega tahaks edasi liikuda ja ilmselt areneda kuhugi mujale suunda, aga eks ma annan siis teile ka teada, kui midagi peaks toimuma hakkama. 🙂

Kas te seadsite endale uueks aastaks eesmärke? Võite jagada minuga ja inspireerida!