Kas ma olen reel püsinud?

Ohohhoo, iga kord kui ma WordPressi lahti teen, siis ta viskab natuke statistikat ette ja see tekitab mul süümeka, et peaks blogi kirjutama, sest mõned ikka käivad vaatamas siin. Esiteks – aitäh! Teiseks – sorri! 😀 Ma olen tahtnud kirjutada küll, aga tunnen nagu sulg ei jookseks. Samas kui ma jään sellele tundele lootma (mis tuleb võib-olla alles paari kuu pärast peale, võib-olla ei tulegi üldse), siis ma ei jõuagi siia kirjutama.

Tahtsin natuke oma “kaalulangetuse teekonnast” (kui seda üldse nii nimetada saab) rääkida. See on muidugi käinud üles-alla nagu arvata oligi. Ausalt öeldes ma kõike päris täpselt ei mäletagi enam, aga püüan kirja panna, kuidas üldiselt läinud on. Kui ma ainult suudaks ennast kokku võtta ja tihedamalt blogida… 😀 Saaks anda parema ülevaate asjast.

Iiigatahes, pärast Pärnut mul oli suur plaan “korralikuks hakata”. Teate küll seda tunnet ja plaani… mis natuke aega kestab… ja siis järsku läbi saab… 🙄🙄🙄 Ma veits olin nagu valmis, et see juhtub ja ei hakanud ennast sellepärast väga nuhtlema. Pigem üritasin keskenduda sellele, et oluline on sellest üle saada ja lihtsalt edasi minna. No ja siis tuli Ostrova. Seal ei olnud mul tegelikult midagi lappes ja endalegi üllatuseks sõin siis kui kõht oli tühi, mitte lihtsalt sellepärast, et tahaks seda, seda ja toda proovida. Need söögid ei olnud muidugi mingid tervislikud asjad – pannkoogid, burks ja friikad – aga vähemalt ma ei söönud üle ja ei olnud seda vastikut tunnet, et liiga palju söödud sai. Lisaks sai alkoholi ka esimesel õhtul joodud, nii et sealt tuli ka omajagu kaloreid kindlasti.

Tegime Ostrova festivalil paar pilti ka ja… mulle üldse ei meeldi need. 😀 Ma küll olen täiega selle poolt, et “armasta ennast sellisena nagu oled”, aga no lihtsalt käsi ei tõuse neid pilte kuskile üles panema, sest sisimas ma ei ole rahul. Mul ongi kuidagi veider suhe endaga, et ma armastan ennast praegu nii nagu olen, aga samas ei ole rahul ka. Kuidas saab nii olla üldse? 😀 Nii segased tunded. Äkki ma siis praegu hoopis püüan ennast armastada, kuigi päriselt ei armasta? Who knows… 🤷 Samas ma ei vihka ennast ega enda keha ja ei arva, et see mingi maailma koledaim oleks. Mida iganes… kummalised vastakad tunded igatahes.

ostrova
Natuke teistmoodi ENNE (Ostrova 2019) – PÄRAST (Ostrova 2020) pilt. Parempoolne on siis see pilt, millest eelpool rääkisin. Ilmselgelt olen rasva kogunud vahepeal. 😅 Huvitav, millise pildi järgmisel aastal siia rivvi lisada saab… Endale motivatsiooni leidmiseks head pildid.

Pärast Ostrovat on kuidagi täitsa sundimata tulnud normaalse(ma)lt toitumine. Suutsin endale välja mõelda, kuhu päevas paigutada väike magusaisu rahuldamine ja sellega on mu hull sweet tooth kontrolli all olnud. Näis, kas see on pikema aja jooksul ka jätkusuutlik. Kaalunumber on jäänud samaks ja ma tegelikult püüan mitte kaaluda, sest siis keerlebki kogu elu selle numbri ümber ja ma ei taha pidevalt mingisugusegi numbri üle obsessida. Vahepeal saab must uudishimu muidugi võitu ja siis ma olen kaalunud ennast. Varem ma kaalusin muidu kord nädalas, aga lõpuks läks asi käest ära, sest hakkasin tihedamini kaaluma ja see ei mõjunud mulle üldse hästi. Hakkasin ennast piirama – a la tahtsin eelmisel õhtul magusa söömist tasa teha sellega, et järgmisel päeval siis jätsin mingi(d) söögikorra(d) ära vms või tahtsin hakata veepäevi tegema ja see ei olnud kohe kindlasti mitte tervislik lähenemine. Püüan siis pigem kaalust eemale nüüd hoida ja enda enesetundest ja peegelpildist lähtuda.

Egas midagi, sai väike update tehtud. Ilmselt kirjutan edaspidi ka veel sel teemal, sest eelmise postituse kirjutamine tekitas kuidagi vabastava tunde + ma sain palju häid mõtteid ka teilt. Aitäh! Nii et tasub oma mõtteid ikka kirja panna. 🙂

Esimene Pärnu rannapuhkus

Hea, et sel aastal oli suvi täpselt siis, kui Markus otsustas, et nüüd võiks puhkama minna kuskile! 😀 Tegelikult oli niipidi, et ta vaatas, et maru head ilmad on ja võiks Pärnusse minna selleks ajaks. Mõeldud – tehtud!

Bookingus jäi silma üks kodumajutus, mis kuulub Oliveri aiakohviku omanikele ja see oli lihtsalt super valik. Selle nimi peaks olema Cabin Guesthouse. Bookingus oli kirjas, et ideaalne lastega peredele ja me ei saaks rohkem nõus olla. Me olime pererahva maja teise korruse külje peal, kuhu läks eraldi trepp ja kus oli täiega mõnus suure rõduga tuba. Toas oli olemas kõik vajalik – suur voodi, väike kööginurk koos mikrolaineahjuga ja veekeetjaga ning ofc WC koos dušiga. Enamus ajast me olimegi rõdu peal. Ainuke asi, mis mind veits häiris oli see, et toal ei olnud ühtegi akent, aga mis seal ikka. Ma oleks tahtnud ööseks akna lahti jätta, sest ei julgenud Mathiasega konditsioneeri ööseks käima jätta, aga selle asemel jätsime siis ukse lahti. Mathiase jaoks võtsime kaasa reisivoodi, sest seda seal toas ei olnud. Äkki oleks sellegi saanud, kui oleks küsinud, aga kuna meil oli endal olemas, siis ei tundnud huvi selle vastu.

Mathias üllatas meid väga positiivselt autosõidu osas. Me mõlemad veits põdesime, kuidas Mathias selle pika sõidu vastu peab, sest viimane pikk sõit Narva-Jõesuusse oli kergelt öeldes katastroofiline. 😀 Me muidugi valmistusime seekord sõiduks põhjalikult. Ostsime talle 2 uut raamatut ja ühe seguauto, panime arvutisse kõik ta lemmikmultikad ja võtsime lastelaulude plaadi kaasa. Lõpuks läksid käiku ainult raamatud ja seguauto ning nii sinna- kui tagasisõidul tegi ta lõunauinaku ka sõidu ajal. Nii et täielik success! Mitte ühtegi vingumist ega karjumist ja väga toredas tujus laps oli meil kaaslaseks. Eks ta oli seekord suurem ka ja sai aru, et tuleb kaua istuda ja mis eesmärgiga me sõidame.

Me olime Pärnus 3 päeva. Esimesel päeval käisime Pärnu rannas, kus oli mega palju rahvast, sest ilm oli ka vastav muidugi. Ja no vesi oli vapsee supp!! Niiiiiii mõnus soe. Ideaalne suveilm. Isegi mina sain vette, kes ma üldiselt Eestis väga vees käia ei taha, sest minu jaoks on siin tavaliselt külm. Aga no kui Pärnus nii soe vesi ja ilm, siis pole Lõuna-Euroopasse vaja minnagi! 😀 Teisel päeval ilm nii ilus enam ei olnud ning tuli äikest ja sadas ikka korralikult vihma (ja rahet), aga see oli niiiiiii oodatud, sest tõesti väga palav oli ikka. Pärast vihma läksime jälle mere äärde. Vesi oli jahedam kui eelmisel päeval, aga mitte nii jahe, et vette ei saanud minna ja natuke päikest piilus ka pilvede vahelt.

IMG_7255(1)
Mina rõdu peal vihma nautimas.
IMG_7266(1)
Lõpuks läks sadu nii suureks, et pidi ära sisse kobima ja no mida siis ikka teha, kui Mathias ka veel samal ajal magab – ikka selfiesid! 😀

Teisel päeval käisime kahepaikseid ja ämblikke vaatamas MiniZoos. Näituse omanik võttis ühe väikese mao välja ja Mathias võttis sellest kohe julgelt kinni, et “mis see on?” 😀 Ma polnud varem madu puutunud ja proovisin ka ära, aga enda kätte päris võtta ei tahtnud, kuigi pakuti küll. Kolmandal ehk tagasi tuleku päeval me enam randa ei viitsinud minna, vaid olime majutuskoha aiakohvikus ja pererahva aias, kus Mathias sai batuudil hüpata, liumäest alla lasta ja liivakastis mängida. See oli nii suur pluss, sest ei pidanud kuhugi minema, et Mathiasel tegevust oleks, vaid sai lihtsalt aeda minna ja laps sai mängida.

IMG_7196(1)
Mathias oleks vist suvalt kõiki elukaid katsunud, kui oleks saanud. Krokodillidele näitas ka näpuga niimoodi ja toppis nägu vastu klaasi. Midagi poleks saanud juhtuda, aga ikkagi oli endal natuke jube vaadata. 😀
IMG_7186(1)
Kahtlemata Mathiase lemmikeksponaadid.
IMG_7203(1)
MiniZoost tagasi tulles tuli teha üks kiigepeatus, sest me polnud nii lahedat kiiku veel näinud. Põlvas võiks ka selline olla! 😀 Oleks endal lapsele hoo tegemine kohe lõbusam.

Söömisest tuleb lausa eraldi kirjutada. Esimese päeva õhtul, mis oli laupäeva õhtu, ei saanud me mitte kuskil väljas süüa ja no ma olin ikka korralikult vihane! 😀 Hangry is a real thing. Oma viga, et kuskil kohta kinni ei pannud, aga me ei osanud tõesti sellise asjaga arvestada. Kõndisime mööda tänavaid ringi ja lootsime väljas mõne istekoha saada, aga no lootusetu üritus. Läksime siis ühte kohta sisse, mille nime ma õnneks ei mäletagi enam, ootasime seal mingi 15-20 minutit, et üldse menüüsid toodaks, aga ei toodud miskit ja kuskil leti peal ka polnud, et saaks ise võtta vms. Nägin, siis et ühed naised ka ootasid seal, järsku tõusid püsti ja läksid minema. Me tegime sama. Läksime siis Nikolai Lehtlasse ja seal saime mingi ime läbi isegi väljas istumiskoha, aga… teenindajatel oli nii kiire ja rahvast oli nii palju, et menüüsid jäimegi jälle ootama. Kuna kell oli juba nii palju ja Mathiasel ammu uneaeg, siis otsustasime ära minna, sest söökide kätte saamiseks oleks ilmselt teine tund aega läinud. Lõpuks siis tuli päästev Steffani. 😀 Markus läks sealt pitsasi tellima ja tõi meile pärast ööbimiskohta need. Ta ütles, et Steffanis hüppas kohe teenindaja ligi ja küsis, mida pakkuda võib, kuigi seal oli ka rahvast. Siis mul jõudis kohale, miks Steffani nii populaarne on – seal actually teenindatakse ka inimesi. 😀 Okeiokei, ma ei taha olla pahatahtlik ja tean, kui kiire ja raske on ettekandja töö (sest ma olen ise ettekandja olnud), aga no need teised söögikohad võiksid mõelda selle peale, et palkaksid piisaval arvul teenindajaid siis või võtaksid laudu vähemaks või ma ei tea… mul ei ole veel sellist kogemust kuskil olnud, et ükski teenindaja välja ka ei tee, et uued inimesed tulid.

IMG_7236(1)
Oliveri aiakohvikus. Seal tagaplaanil (mängumajakeste ja aia taga) on pererahva maja ja meie ööbisime nende maja teisel korrusel “katusetoas”, mis pildil jääb vasakule.

Igatahes selle kogemuse peale olime järgmisel päeval targemad ja bronnisime Oliveri aiakohvikkusse kohad õhtuks ja seal oli niiiiiii mõnus. Käisime seal järgmised kolm korda ja mujale ei hakanud üldse minemagi. Võtsime kõigil kordadel laua kohe mänguka äärde ja Mathiasel oli seal tegevust ning me saime rahulikult istuda. Ja no see grillburger oli imeline!!! Ma sõin kõigil kordadel seda ja ikka ei saanud villand! 😀 Hinnad on ka väga normaalsed. Täiega soovitan sinna minna, kui ei tea, kuhu Pärnus sööma võiks minna.

Selline siis meie väike rannapuhkus Pärnus oligi. See oli mul esimene kord niimoodi Pärnus ööbida ja Pärnu rannas käia. Muidu olen ainult spaades käinud ja külmal ajal lihtsalt rannas jalutanud. Mina jäin üldiselt väga rahule. Läheks teinekordki ja läheks samma kohta ööbima ka (vähemalt nii kaua kuni Mathias väike on).

Ma ei viitsi enam paks olla

Ausõna noh. Nii villand on, eriti selle palavaga. Viimase peaaegu kahe aasta jooksul olen juurde võtnud ~15 kg ja seda põhjusel, et ma olen lihtsalt üks paks laiskvorst! 😀 Okei, no tegelt ma niiiiii laisk nüüd ka ei ole (kuigi vahel ikka olen ka), aga ma lihtsalt olen palju vähem liikunud kui varem ja palju rohkem söönud. Põhiliselt ongi asi selles va söömises. Ma küll toitun enamjaolt tervislikult, aga ei suuda funktsioneerida ilma magusata (või mõnikord ka muu rämpsuta) ja no muidugi siis peavad need üleliigsed kalorid ju kuhugi minema. See pole mingi saladus, et ma olen alati magusat armastanud, aga varem ma lihtsalt kulutasin kooli ajal ja tööl käies kõik need kalorid ära ka, aga nüüd ma olen suurema osa Mathiasega kodus ja kui kuskil käime (a la mänguväljakul), siis ega ma seal mänguväljaku ümber ringe ei tee samal ajal, kui Mathias mängib, vaid kas seisan või istun tema juures. Seega üldiselt ma juba kõnnin oluliselt vähem kui varem. Jaa, muidugi võiks siis ju õhtuti kõndimas käia, aga siis lööb minus see paks laiskvorst välja ja ei lähe ma kuhugi. Ma lihtsalt ei funktsioneeri nii – ma olen siuke hommikutrenni inimene ja õhtud tähendavad mu jaoks lihtsalt olemist. Terve päev peab ju kellegi soove muudkui täitma, elamist korras hoidma, käima kuskil väljas lapsega jne ja siis tahaks õhtul lihtsalt olla. See aga ei tähenda, et ma üldse ennast ei liigutaks. Trenn ei olegi minu jaoks kunagi probleem olnud ja ma suudan olla täiega järjepidev ja mulle meeldib trenni teha. Praegu ma teengi 5x nädalas ja ~30 min korraga kodus hommikuti trenni. See on selline hea lühike aeg, et ma viitsin ennast käsile võtta ja trenni ära teha, aga samas on piisavalt koormav, sest harjutused eiiiiii ole kerged.

Aga no see k*radi söömine!!!! 😀 Andke abi. Ma ei taha endale magusa söömist täielikult ära keelata, sest see ei vii mitte kuhugi. Ok, tegelt viib – lõpuks lihtsalt murdud ja ostad hunniku jura kokku ja sööd kõik jama järgi, mis vahepeal söömata jäi. Been there, done that (several times), don’t wanna do it again. Aga ma tahaks, et mul oleks nii palju iseloomu, et suudaks magusa oma toitumises hoida väiksemate kogustena. Nt ei söö ühel õhtul tervet šokolaaditahvlit ära, vaid paar ruudukest. Kas see on üldse võimalik ja inimlik? 😀 😀

Igatahes, mulle ei meeldi see paks olemine ja minu jaoks on see nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav. Ma olen mingi 100x ebakindlam, riided ei istu hästi seljas ja uusi ka ostma minna ei viitsi, sest see on veel masendavam tegevus. 😀 Okei, väljanägemine väljanägemiseks, aga OLLA ON RASKE, trenni teha on raskem ja minu meelest on see niiiii ebameeldiv tunne, palju ebameeldivam kui see, et riided ei sobi selga. Tunne on selline nagu lõpurase, aga ilma suure kõhuta. Kaal näitab ka põhimõtteliselt samu numbreid, mis viimaseid nädalaid rase olles, nii et… 😀

Nii, nüüd, kus ma julgesin lõpuks need mõtted välja kirjutada, siis ma panustan selle peale, et see aitab mul natuke tublim olla ja holds me accountable (mis oleks hea eesti keelne väljend sellele?).

Kui kellelgi on mingeid häid mõtted või nippe, kuidas rämpsu ja magusa söömist kontrolli all hoida, ilma selle täielikult elimineerimiseta, siis andke mulle teada!

IMG_6199
Ma niisama lödi olemas…
IMG_6200
… ja ma poseerimas.

PS. Kui keegi arvab, et ma ei näe üldse paks välja, siis tegelikult KMI järgi olen ma ülekaaluline ja mis peamine – ma tunnen ennast halvasti! Piltide peal võib-olla tundubki normaalne, sest poseerimisega saab sellele palju kaasa aidata, aga päris elus asjalood teised.

Kakao-kaerahelbe pallid

Siit tuleb üks retsept, mida ma tahtsin kindlasti blogisse kirja panna, et seda vajadusel kergesti üles leida. Leidsin retsepti @deniceemoberg Instagramist ja kohe, kui ma seda retsepti nägin, mõtlesin et seda ma pean järgi proovima! Ilmselt sellepärast, et need nägid välja nagu rummipallid, mis mulle hullult meeldivad, aga tegelikult on rummipallidest asi ikka väga kaugel. 😀 Ma olingi esimene kord veits segaduses, et maru kaerahelbe maitsega ikka ja lootsin rummipallidele mingitki sarnast maitset kohata, aga ei. Miks ma üldse midagi sellist lootsin, kui retseptis pole rummigi? 😀 Ise loll. AGA, AGA, AGA… sellele vaatamata on need tegelikult nii mõnusad tervislikud ja maitsvad snäkid ja ma olen neid ikka väga mitmeid kordi teinud. Nii et kui tahad magusaisu millegagi leevendada, siis need võivad sind aidata.

FD2ED54E-2BE2-40E3-98FD-8A0283557D29

Sega kokku kuivad koostisosad:

  • 200 g kaerahelbed
  • 40 g kakaopulbrit
  • 10 g vanillipulbrit (mina olen kasutanud vanillisuhkrut)

Seejärel lisa saadud segule:

  • 130 g purustatud datleid
  • 25 g kookosrasva
  • natuke külma kohvi, et anda šokolaadi maitsele tummisust juurde

Nüüd lisa saadud segule oma äranägemise järgi vähehaaval vett, et saada õige konsistents pallikeste tegemiseks.

Kõige lõpuks veereta pallikesi kookoshelvestes ja ongi valmis! Head isu! 🙂

Piilun korra blogisse… nagu ikka

Tulen piilun natuke blogisse, sest ma vaatan, et inimesed ikkagi käivad siin ja see ajas mul veits kripeldama, et peaks blogisse ikka miskit kirjutama.

Paistab, et üldiselt hakkab elu vaikselt tagasi normaalseks minema… võib jälle mänguväljakutel käia, kaubanduskeskused on lahti tehtud, varsti tehakse jõusaalid lahti ja võib korraldada väikeseid üritusi. Kui nüüd täitsa aus olla, siis mulle isegi mingis mõttes meeldis see olukord (muidugi mitte see osa sellest, et selline vastik haigus ringi levib). Ainuke asi, millest kahju oli, oli see, et kõik perega/sugulastega/sõpradega koos olemised jäid ära. Et teistega sai kuskilt kaugelt korra suhelda või siis netis, aga see pole üldse see sama ju mis muidu. Muus osas ma ütleks, et see eriolukord sundis mind ennast kätte võtma ja produktiivne olema ja tegelt see kõik tuli isegi üsna lihtsalt. Enne seda mul polnud absoluutselt motti millegi jaoks ja kõik oli kuidagi ligadi-logadi, aga teistsugune olukord andis kuidagi tõuke muutusteks.

Kooli käes vindusin siin meeletult muidugi, sest lisaks muudele kodutöödele tuli veel ära jäänud seminaride ja praktikumide eest ka töid teha. Nii et põhimõtteliselt enamus õhtuid saingi muudkui õppida, õppida, õppida ja veelkord õppida. Reedel saigi siis selle semestriga ühele poole, aga kahjuks mitte kogu õpingutega nagu nendel, kellega nüüd viimase kursuse koos õppisin. Sellest on nii kahju, sest kõik on nii toredad ja oleks tahtnud nendega koos lõpetada aga oh well… Igatahes, mul on magistritöö veel teha ja kui hästi läheb, siis ehk järgmine kevad saan ka lõpetatud lõpuks?! Lihtsalt mainin siinkohal, et astusin magistrisse 2016 sügisel. 😆

Põhiliselt olemegi kodused olnud (nagu enamus inimesi, eksole) ja käinud väga palju maal võrreldes varasemaga. Mathiasele nii väga meeldib seal, sest seal on olemas kiik ja Markus tegi nüüd liivakasti ning muidugi ei tohi unustada, et seal on kaks traktorit – üks n-ö päris traktor ja teine murutraktor. Neid käib ta kordamööda vaatamas ja kui eriti hea päev on, siis saab issiga koos murutraktoriga ka sõita.

Ja egas midagi… nii see eluke siin on kulgenud vahepeal.

IMG_6436
Mathias sai vahepeal 2-aastaseks ja kahjuks mingit suurt pidu ei saanud teha, aga korraks nägi kaugelt oma vanavanemaid ja sai neilt ka kingitused, millest osa on pildil.
IMG_6628
Mathias uhkelt koos murutraktoriga poseerimas
IMG_6768
Uues liivakastis mäng täies hoos
IMG_6592
Käisime ka mõnel matkarajal (nagu kogu Eesti 😀 ) ja see pilt siin on tehtud Roiupalu õpperajal.

Ei hakka koroonast rääkima

Hkhmmmmm… piinlik… vaikus… on siin blogis juba hea kolm kuud olnud. Ja keegi lootis jaanuari alguses edaspidi vähemalt 1x nädalas postitama hakata. Haha, hea nali. Aega kirjutamiseks oli maa ja ilm, sest terve jaanuari ja põhimõtteliselt ka veebruari ma ei teinud ausalt mitte midagi (= istusin YouTube’is). Siis olin ma väga pikalt kahevahel, kas üldse jätkata blogi kirjutamisega või mitte. Ja tegelikult olen siiamaani… Ma olen blogimaailmast kuidagi kaugeks jäänud (see tähendab, et ma ei viitsi eriti blogisid nii palju lugeda kui ma seda varem tegin) ja selletõttu ei tõmba ennast ka kirjutama. Ma jälgin reaalselt ainult viite blogi, millest rohkem aktiivsed on kolm. Minu meelest blogindus ei tööta enam sellisel kujul nagu varem ja ma olen ise ka rohkem Instagrami ja YouTube’i poole pöördunud. Instagramis saab palju kiiremini kõike jagada, aga YouTube’is ma hetkel ennast küll ette ei kujuta. Mis siis, et mul seal mingid ülivanad lauluvideod on. 😀 Igatahes jahh, olen suht eksinud selles osas, mida blogiga edasi teha.

Küsimus teile – kas ja kui palju te veel blogisid loete/jälgite?

Mõtlesin nendega, kes mu blogi ikka piilumas on käinud, jagada piltide abil natuke oma tegemisi.

midateind1
Olen muidugi trenni teinud – mida uut?! 😀 Aga tegelikult pole hästi ree peal püsinud ja rütm on käest läinud. 3x olen haige ka olnud siin vahepeal, mis pole trenni tegemisele kuidagi kaasa aidanud. Eks ma pusin edasi, kuni tuleb see mõnus rütm jälle sisse. See nädal on siiamaani edukas olnud.
midateind2
Minu tavapärane hommikusöök. Olen järk-järgult oma toitumist korrigeerinud, sest üleöö “korralikuks hakkamine” on minu puhul tavaliselt ~2 nädalat toiminud ja pärast seda kõik jälle käest läinud. Tahtsin proovida teistmoodi lähenemist, mis siiamaani on täitsa toiminud. 🙂
midateind3
Nagu näost näha, siis mina megamotiveerituna koolis. Sel semestril pole kohe üldse mitte motti ja tahtmist koolis käia. Kõik on lihtsalt üks suur sundimine. Aga ei saa alla anda ja asjad tuleb ära teha. Nüüd muidugi distantsõpe, mis kohati hullemgi, aga ega midagi teha pole.
Miisu matus
19. veebruaril saatsime puhkama ära meie pere kalli vanakese Miisu ❤️⛅️
midateind4
Väike istumine minu tädi juures vabariigi aastapäeval
FD2ED54E-2BE2-40E3-98FD-8A0283557D29
Tegin ühte tõesti maitsvat tervislikku maiust – kakao-kaerahelbe palle

Saigi kõik. Eks näis siis, millal blogis jälle kohtume. Senikaua võid mind leida Instagramist @evelinhaavamae

Tsauuuu ja olge terved!

2020 eesmärgid

Kuigi ma eelmises postituses ütlesin, et ma ei julge oma uue aasta eesmärke veel avaldada, siis ma mõtlesin, et midagi ikkagi võiks öelda nende kohta. Eks siis 2020 lõpus saab näha, kas feilisin või mitte. Mul ei ole neid palju, sest ma ei jõuaks väga paljude asjadega korraga reaalselt tegeleda. Uus aasta on hea aeg eesmärkide seadmisega tegeleda, sest see on nagu uus puhas leht. Mina teen seda nii uue aasta alguses kui ka jooksvalt kogu aasta jooksul tegelikult. Ikka tahad ju miskit muuta või lisada vahepeal. 🙂 Panen selle aasta eesmärgid nüüd mingite kategooriate alusel paika:

Tervis ja fitness (kehaline vorm)

  • Trenniga tahan olla sama tubli kui eelmine aasta ehk siis teha endiselt 5x nädalas trenni. Eelmisel aastal olid enamus trennid minu jaoks intensiivsed, kuid kestsid alla 1 h. 2020 tahan jõuda selleni, et iga trenn kestab vähemalt 1 h ehk nädalas teen kokku vähemalt 5 h trenni. AGA siin on selline suur AGA, et ma ei järgi seda nui neljaks – kui ma tunnen, et mu keha ei suuda või vajab siiski puhkust, siis seda ma talle annan, sest nagu 2019 lõpp näitas, siis lõpuks oli mu keha liiga väsinud ja jäin haigeks ning pidin nii kui nii trennist eemal olema.
  • Võtan kaalust alla. Klassika, aga päris tõsiselt tahan kaalust alla võtta, sest asi on ikka väga käest läinud. Mul on ideaalkaaluni 24 kg, aga olgem ausad – see on ilmselt utoopiline eesmärk. Muidugi on aastaga võimalik nii palju alla võtta, aga ennast teades, siis ei ole see kaalu langetamine nii lihtne midagi ja see läheb kindlasti tõusude ja mõõnadega. Seega paneks esialgu eesmärgiks, et jõuan tagasi oma normkaalu ehk võtan alla 7 kg. Selline tagasihoidlik eesmärk.
  • Olen oma näonaha hooldusrutiiniga järjepidev. Eelmisel aastal olingi enamus ajast tubli selles osas, ainult jõulude-aastavahetuse paiku läks veits lappama.

Kool

  • Saan kevadsemestriga kõik ained, v.a magistritöö ained, tehtud.
  • Tegelen magistritööga jooksvalt ja ei jäta asju viimasele minutile (hehe).

Muu

  • Tahan olla blogimisega järjepidevam ja jõuda selleni, et postitan vähemalt 1x nädalas.
  • Püüan võimalikult palju käia Mathiasega kuskil kodust väljas – kas siis niisama mänguväljakul, poes, külas, lauluringis, ujumas jne. Selleks, et tal oleks huvitavam ja lõbusam ning et saaksime kodust välja. Ma usun, et suve poole muutub selle eesmärgi täitmine lihtsamaks. Praeguste ilmadega ja riietumisega ei kutsu üldse välja.

Need võiksid olla siis minu sellised põhilisemad suunad ja eesmärgid, millega tegeleda. Ma tean juba ette ära, et lihtsad need asjad olema ei saa 😀 , aga mingi siht peab olema kuhu pürgida.

Kas te seadsite endale uueks aastaks eesmärke? Milliseid? 🙂

2020esimene
Selle aasta esimene postitus koos selle aasta esimese pildiga.

2019 väike kokkuvõte

Nonii, aeg on see aasta kokku tõmmata. Ma ütlen kohe ära, et see ei olnud minu aasta. Terve aasta oli minu jaoks selline “mehhh”, otseselt midagi halvasti ei olnud, aga ega midagi nagu maru head ka ei olnud. 😀 Kuidagi imelik aasta selline.

Aasta algas minu meelest positiivsemal noodil, aga mida aeg edasi seda “mehh”imaks kõik läks. Ma ei tea, mis värk on, aga suurema osa aastast ma ei olnud õnnelik, vaid pigem I was not feeling it. Ei oska seda eesti keeles mitte kuidagi paremini öelda – lihtsalt not feeling it, myself nor my life. Ei süüdista kedagi ega midagi. Minu enda valikud ja otsused. Osalt ma tunnen, et selle põhjuseks on 2018. aasta teise poole p*sk, millega olin sunnitud tegelema ja mis annab siiamaani tunda. Aga no ootame seda “aeg parandab kõik haavad”. Ja teiselt poolt ma ei tea, mis see on… motti ja viitsimist nagu pole. Selline imelik tunne või olek, millest ei saa välja. Samas ma sain siiski mõned kohustuslikud asjad tehtud nagu magistritöö teema registreerimine ja tööl sai natuke aega käidud praktika sooritamiseks. Et selles suhtes hästi. Nüüd peab jaanuaris magistritöö I atesteerimise ära tegema ja praktika aruande kaitsmise ka. Blogiga püüdsin ka sel aastal järjepidevam ja aktiivsem olla ning enam-vähem õnnestus. Tahaks 2020 veel rohkem postitada ja kui teil on mingeid teemasid, millest tahaksite, et ma kirjutaksin, siis andke teada. 🙂 Head ideed/mõtted kuluvad alati ära! Üks linnuke on juba siristanud ja tema pakutud teema tundus mulle väga huvitav ning kindlasti tahan kirjutada selle kohta.

Uueks aastaks ma lubadusi ei tee, aga muidugi on mul mõned mõtted, soovid ja eesmärgid. Ma ei julge veel neid avaldada. Eks näis kuidas minema hakkab ja mis elust saab. Kui midagi toimub, siis leiab see tee ka blogisse.

Teate, ma ei oskagi rohkem midagi öelda, sest see aasta oli täpselt selline nagu see postitus – MEHHHHH! 😀

Aitäh kõigile, kes viitsisid mu plära sel aastal lugeda ja loodetavasti kohtun teiega siin ka uuel aastal! 🙂 Ilusat aasta lõppu ja veel ilusamat, paremat ja lahedamat uut!

IMG_6094 (Edited)
Minu Instagrami top üheksa 2019. aastal

 

Vingun Viiking spaa kallal

Ma olen novembri algusest saadik vaikne siin olnud ja see polnud üldse nii plaanitud. Ma tahtsin tegelikult palju rohkem kirjutada, aga terve novembri tundsin, et no ei ole mitte millestki kirjutada ja niisama pastakast midagi välja imema ka ei tahtnud hakata. Nii ma siis vaikisin kuni tuli detsember, mil oleks ju võinud näiteks blogmasi teha, aga ka siis ei saanud kuidagi kirjutamislainele. Eks see kirjutamine käibki mul hoogudena, nii et bear with me. AGA, enne kui uus aasta kätte jõuab, tahaks ma teha veel kaks postitust, mida vanasse aastasse kuidagi jätta ei tahaks. Esimene nendest siis ongi teie ees ja räägin meie järjekordsest spaa-külastusest.

Kuidagi sattus nii, et väga lühikese aja jooksul käisime kaks korda spaas. Alles ju käisime Meresuus (postitus siin) ja nüüd Viikingus. Viimases olime 1-3. dets ja seekord käisime ilma Mathiaseta. Ma olin alguses täiega kahevahel tema mitte kaasa võtmise osas ja ei julgenud teda kaheks ööks vanaema juurde jätta, aga tagantjärele oli see hea otsus, sest ta jäi meie äraoleku ajal haigeks ja tal oleks nii halb haigena spaatada + veel pikka tagasisõitu kannata. Lisaks ei olnud see spaa minu meelest väikeste laste sõbralik. Spaa oli laheda ülesehitusega – igasugused nurgatagused ja “koopad”, aga basseinidel ei olnud mitte mingeid piirdeid ja nii mina kui Markus kujutasime mõlemad ette, kuidas Mathias lihtsalt jookseks ringi ja kukkuks basseini. Eks Mathiasele oleks ikka meeldinud spaatada, sest ta ju veehull, aga midagi erilist see tema jaoks poleks olnud, sest mingeid atraktsioone lastele seal ei olnud, nagu näiteks Meresuus ja V Spaas on. Lohutasime end sellega, et kui Põlva spaa (khmkhmm see tähendab ujula 😀 ) valmis saab, siis saame hakata seal käima temaga.

Ma jäin üldiselt selle käiguga rahule ja see oli tõesti puhkuse moodi, kui lapse pärast muretsemine välja arvata (aga see vist käib nii kui nii lapsevanemaks olemisega kaasas, nii et sinna ei saa parata). Nagu ütlesin, siis spaa osa oli väga huvitav ja teistsugune ja meile mõlemale meeldis. Hotelli pool jätab aga kõvasti soovida. Sorry to be Negative Nancy aga hotell oli minu jaoks alla arvestust. Whoopsie! Ma olen vist liiga ära harjunud erinevate mugavustega, mida teised spaad on pakkunud. Järgnev on täielikult first world problems ja loomulikult saab ilma nende asjadeta elatud, aga kui kõik teised kohad, kus oled varasemalt käinud, on pakkunud selliseid asju, siis paneb natuke mõtlema. Igatahes, mida seal hotellitoas siis näiteks ei olnud… esikut või esikuosa vms, lihtsalt astusid uksest kohe otse tuppa sisse, mis oli mu jaoks veider. See tuletas meelde ühte üürikat, mida kunagi vaatamas käisime – muidu tõesti megailus korter, aga välisuksest astusid kohe elutuppa ja see nullis kõik ära 😀 mulle selline stiil ei istu. Siis ei olnud toas mitte ühtegi kappi või sahtlit, mis mind isiklikult väga ei häirinud, aga Markus tõi kohe selle välja. Lisaks ei olnud seal pudeliavajat ja no mingist tervitusveest ei hakka rääkimagi. 😀 Ma mõtlesin, et ei viitsi seekord šampooni ega palsamit kaasa pakkida, et nii kui nii on mingid väikesed potsikud jälle pandud hotelli poolt, aga vat võta näpust – ei olnud! Ma ei hakanud uusi suuri pudeleid ostma ja pesin mingi suvalise seebiga, mis oli hotellitoa vannitoas seisnale pandud (no nagu spaade duširuumides on need suured plönnid dušide kõrval). Ah, veega tuleb veel meelde, et hotellitoas koonerdati selle veesurvega ikka korralikult. Ma saan aru, et vesi pole raiskamiseks, aga no pead võiks ikka saada inimene normaalselt pesta. 😀 Imelik oligi see, et spaa dušide surve oli jumalast okei. Ja üks veider asi oli veel, et keset voodit olid pistikud, kuigi voodi kõrval olevate laudade juures juba olid pistikud? Aga võib-olla kui tahad telefoni või arvutit kaissu võtta, siis kuluvad need ära muidugi.

Lihtsalt väike sidenote siia vahele: meil oli tehtud läbi Hotelliveebi kaks eraldi broneeringut ja Viikingu administraator ütles meile, et kuna teil oli kaks eraldi broneeringut, siis saite parema toa. Hmmm… milline see veel kehvem tuba siis oli?

Söökidest oli meil võetud ainult hommikusöögid ja ülejäänud söögikorrad käisime väljas söömas. Ausalt öeldes ma ei mäleta hommikusöökidest eriti midagi. Täitsa tavaline vist oli. Erinevatest kohvivalikutest tundsin puudust (sest olen ära hellitatud! nagu ütlesin).

Spaa poolele ütlen kiidusõnad, sest need koopad lõid kuidagi privaatsema mulje ja lisaks oli spaa vahelduse mõttes selline hämar ka. Muidu alati kõik spaad väga valgusküllased olnud. Iglusaun oli täiega lahe ja mõnus. Ma küll kaua ei suutnud seal olla, sest tolle leil oli ikka korralik, aga kõik kiitsid, kaasa arvatud saunahull Markus. Mulle meeldis spaa kujundus ja mõte ka. Midagi teistsugust. 🙂

Muidu oli Pärnu ikka tore nagu alati. Mulle meeldib seal nii suvel kui talvel. Jalutasime linna peal ringi ja käisime jõulukuuske vaatamas. Käisime muulil ja kõndisime niisama mööda mereäärt, mis on alati väga rahustav ja mõnus tegevus. Teise päeva õhtul tegime väikese shopingu ka. Me oleme muidu viimase päeva hommikul ka püüdnud korra spaas käia enne koju minekut, aga selles spaas seda teha poleks saanud, sest spaa teakse alles 12 lahti. Meid see ei häirinud ja tahtsime kiiresti koju haige lapse juurde sõita, aga lihtsalt infoks, sest tavaliselt ju tehakse spaad 10st lahti.

Panen siia mõned pildid ka üles, mis mu Instagramis juba ammu pesitsevad. Kui blogis on vaikus, siis võid alati Instagrami ka piiluda, sest seal ma olen üldiselt aktiivsem. Jälgi mind @evelinhaavamae

pärnujõulukuusk1pärnujõulukuusk2pärnumuul1pärnumuul2pärnumererand