Ma olen tagasi!

Tere-tere, kes siia veel alles on jäänud! Pole veebruarist saadik näinud ja nüüd on vist viimane aeg endast jälle märku anda. Tegelikult oleks võinud veel varemgi ennast ilmutada, aga pärast ülikooli lõpetamist läks elu kuidagi nii ruttu mööda, sh ka puhkus, et ma ei jõudnudki siia. Nüüd siis olen kraadi võrra kangem ja üle mitme aasta uuesti tagasi töö-kodu-töö rütmis. Võttis ikka natuke aega, et selle töö kammitsais elurütmiga harjuda, aga nüüd on juba täitsa enam-vähem. Hommikuti vara ärkamine ei ole ikka veel mu lemmiktegevuste hulgas, aga tuleb lihtsalt ümber harjuda.

Mis ma siis vahepeal teinud olen? Kirjutasin muidugi magistritööd mitu kuud järjest. Kui töö valmis sai, siis järgnes sellele muidugi megahull pabistamine töö kaitsmise pärast ja siis lõpuks kaitsmine ise, mis tegelikult läks minu meelest väga hästi ja kaitsmise ajal ei olnud enam mingit närvi, vaid suutsin täitsa rahulikult asja võtta. Kaitsmist kartsin ma hullult sellepärast, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetades läks mul kaitsmine maru halvasti ja sellest kogemusest jäi nii halb mälestus. Muidugi ma siis pablasin, et sellel kaitsmisel läheb ka samamoodi, aga õnneks seekordne kaitsmine tekitas ainult positiivseid emotsioone ja jättis hea tunde/mälestuse. Seega sai see esimene halb kogemus uue parema kogemusega natuke silutud. 🙂

🎓 Master of Science in Physiotherapy

Ülejäänud suvi läks töötamise ja puhkamise rütmis. Sõitsime natuke mööda Eestimaad ringi ning käisime juuli alguses Saaremaal ja augusti alguses Toilas puhkamas. Viimasest üritasin ka Windowsi videoredaktori abil mingi väikese video kokku panna, aga no see tulemus on nii algeline et jube! Panen siia video, aga omal vastutusel vaatate… 😂

Saaremaal käigust ka mõned pildikesed.

Sel suvel sai veel mitmeid üritusi külastatud. Näiteks sain esimest korda elus pulmas käia. Tegelikult oli sel suvel isegi kaks pulma, kus käia sain – üks suurem, teine väiksem pulm – mõlemad olid väga toredad ja ilusad sündmused. Selles suuremas pulmas ma muidugi lahistasin nutta, mida oligi arvata, sest ma piripill, aga no nii ilus oli kõik ja no ma ei tea… tuleb nutt peale lihtsalt 😁

Egas midagi, kell hakkab juba kolm öösel saama, nii et ma tõmban siinkohal otsad kokku. Järgmise postituseni!

Kaon ära

Heihei kõigile, kes siin piilumas käivad! Tulin teile teada andma, et ma olen nüüd blogist ilmselt mõned kuud eemal. Tahan keskenduda magistritööle ja sellega ühele poole saada. Kui kõik hästi läheb, siis peaks see juhtuma juunis. Hetkel tunnengi, et see hakkab nii hullult peale pressima, et ma ei taha endale mingeid kõrvalisi tegevusi võtta ning eks aeg ka jookseb… magistritöö esitamise tähtaeg on mai lõpus. Nii et mul on natuke üle 3 kuu aega ainult. Jah, AINULT 3 kuud, sest ma ei ole eriline kirjaneitsi (akadeemiliste tekstide osas, ns plärada blogis ikka meeldib), aga ära ta tuleb teha. Muidugi, kui tuleb mingi hull blogi kirjutamise tung peale vahepeal, siis tulen kirjutan, aga ma siiski arvan, et siin tuleb vaikus nüüd mõneks ajaks.

Tegelikult mul on üldse mingi vastikustunne tekkinud sotsiaalmeedia (ja üldse selle online-maailma) vastu, vähemalt viimased paar nädalat. Ma tunnen, kuidas see mõjutab mu elu negatiivselt.

Esiteks, ma passin liiga palju sotsiaalmeedias. MIKS ma nii teen endale?! Nagu mingi haigus. Mul ei ole vaja teiste eludega kursis olla, aga ikka nagu loll mindlessly scrollid Instas/FBs/Twitteris/TikTokis you name it. Tänasest otsustasingi, et hommikul esimese asjana ei haara telefoni järgi. Mul ei ole vaja teada, mida Maali hommikuks sõi või kas Matil on juba hommikune jooksuring tehtud. Iga jumala hommik, kui ma võtan esimese asjana hommikul telefoni kätte, siis on kas terve hommik või hullemal juhul terve päev p*rses. See kuidagi nüristab nii ära ja tõmbab motivatsiooni/produktiivsuse alla. Kui hommik algab ilma telefonita, siis jõuan ma palju rohkem tehtud. Ma olen nüüd aeg-ajalt üle vaadanud ka, keda ma jälgin ja inimesi ära kustutanud. Juba ainuüksi vähemate inimeste jälgimine hoiab mu aega kõvasti kokku. Seega, soovitan teil ka oma listid üle vaadata.

Teiseks, ma täiega jälestan seda pidevat asjade promomist ja üldse kõike seda jura, mida influencerid lihtsalt raha saamise eesmärgil promovad ja siis mingid lollid veel ostavad ka. Appi nagu, inimesed tulge mõistusele! Teil ei ole vaja kõiki neid kümneid käte-, keha-, näo-, varbakreeme/koorijaid/õlisid, lokitange, sirgendajaid, pesuvahendeid, pluuse, särke, trussikuid, retuuse, veekeetjaid, toidulisandeid, toitumiskavasid, jumestuskreeme, huulepulki JNE. Üldse kõik see mõttttttetu nodi, mida kogu aeg promotakse.. uggghhhhh. Rõve ajuvaba tarbimine lihtsalt. Ostke asju, mida teil on päriselt vaja ja mida päriselt kasutate ka. Olge palun teadlikud tarbijad ja ärge minge igasugu hullustega kaasa. Ok, rant over.

Kolmandaks, ma varem ei ole tundnud, et sotsmeedia mu vaimset tervist mõjutaks, aga nüüd küll on kuidagi hakanud tunda andma. Lisaks sellele, et see vähendab mu produktiivsust, siis kipun ennast mõnikord teistega võrdlema ning seetõttu ennast halvasti tundma. Jaaaa ma ju tean, et sotsmeedias näidatakse oma parimaid hetki ja külgi, aga ikkagi… vahest sõidab ära lihtsalt. 😀

Ahhh, ma ei tea.. lihtsalt on mõõt täis sotsiaalmeediast praegu.

Ja et ikka teemasse läheks, siis siin on üks filtritega ilustatud pilt minust. Enjoy.

33 h veepaastu

Mul on viimased 2 kuud mõttes mõlkunud teha veepäev ja ma planeerisin seda detsembri lõppu või jaanuari algusesse. Proovisingi siis pärast jõule teha veepäeva, aga pidasin mingi veerand päeva vastu ja siis andsin alla. Tegelikult ei ole mu jaoks ühte veepäeva raske teha, sest ma olen kunagi ammu-ammu (no nii 10+ aastat tagasi) neid teinud regulaarselt, aga ju siis tol päeval pärast jõule ei olnud see vibe lihtsalt õige ja ma ei viitsinud asja tõsiselt võtta. Ma tahaks ideaalis jõuda sinnani, et suudan teha 72 h ehk 3 päeva veepaastu. Praegu mul ongi plaan nüüd, et poole aasta pärast teen uuesti 24 h veepaastu ja sealt edasi poole aasta pärast prooviks siis ehk 48 h juba? We’ll see…

Ma jõudsin veepaastu juurde tagasi tänu Paljale Porgandile ja pärast tema selleteemalise blogipostituse lugemist sattusin YouTube’is ka paastumise teemalisi videosid vaatama ning ma mõtlesin, et peaks ikka uuesti veepäevi tegema. Paastumine on ju tegelikult nii kasulik, sest aitab ennetada krooniliste haiguste teket. [Kes tahab lähemalt lugeda paastumise kasulikkusest, siis soovitan lugeda seda postitust Whitney E. RD-lt]. Kindlasti tahan millalgi ühe paastumise teemalise raamatu ka läbi lugeda, ilmselt on selleks Natali Trofimova “Paastuga terveks”, aga ma hetkel ei hakka seda magistritöö kõrvale kätte võtma.

Igatahes, tagasi minu veepaastu juurde… Pärast esimest feilitud katset panin endale to-do listi veepäeva tegemise uuesti kirja, aga täpset kuupäeva paika ei pannud. Üleeile õhtul siis järsku tuli selline mõte pähe, et vot homme teen ära. Ja tegingi! Ma plaanisin juua 2-2,5 l vett, aga lõpuks jõin kokku 3 l, sest lihtsalt tundsin, et on vaja. Üldiselt oli kogu paastumine mu jaoks selline mõõdukalt raske. Raske oli siis, kui pidin Mathiasele süüa andma ja õhtupoole mingi aeg tundsin ka, et olen hästi hangry (näljast vihane), aga see läks üle. Seekord oligi niimoodi, et tundsin suht palju, kuidas kõht on reaalselt niiiii tühiii. Varasemast ma mäletan, et ei ole olnud nii suurt näljatunnet. Tühja kõhu tunne läks enne magaminekut vaikselt üle ja hommikul tuli tagasi kuskil tunnike pärast ärkamist. Ah jaa, mul jäi ütlemata, et – nagu pealkirjastki näete – paastusin 33 h, mille sisse jäi ~15 h und. Üldiselt ma tundsin ennast siiski hästi ja tegin isegi ühe hästi kerge 30-minutilise joogatrenni ka.

Jagasin Instas @evelinhaavamae ka oma veepäeva tegemist ja sealt jäi mul mulje, et inimesed vist arvasid, et ma tegin seda kaalu alandamise eesmärgil. Aga ei, ma ei teinud seda üldse mitte kaalu alandamise eesmärgil, vaid tervislikkuse ja distsipliini eesmärgil. Kas mul on nii palju iseloomu nagu vanasti, et see ära teha? Sest ma olen kohati tundnud ennast suht iseloomutuna toitumise suhtes, et ei ole suutnud normaalselt toituda. AGA… tuleb välja, et minus on see ikkagi olemas! Igatahes ma olen rahul, et veepaastu tegin – hea on olla ja hea on teada, et suutsin sellega hakkama saada.

Mul ei ole jälle teemakohast pilti, aga siin on üks pilt minu sünnipäevast ühe joogiga, mis kohe kindlasti ei ole vesi. Ühel päeval jood kokteile, teisel päeval vett – elus peab ikka tasakaal valitsema. 😀

Võtab selle aasta siis kokku

Minu top 9 postitust Instagramis 2020 @evelinhaavamae

Ilusat aasta lõppu teile, armsad blogilugejad!

Mõtlesin, et näitan ka aasta lõpus siia veel nägu. Ma ei ole juba üle kuu aja midagi kirjutanud, sest kolimine ja uuesti tööle minemine lõi kõik rutiinid sassi ja lihtsalt ei ole suutnud ennast vahepeal kokku võtta, et siia kirjutama tulla. Aga aasta viimase päeva puhul võiks ju aasta siiski kokku tõmmata jälle?

Ma ütlen kohe ära, et mul on olnud täiesti nüri aasta. Paremat kirjeldust sellele ei ole. 😀 Mitte koroona pärast. See mind ausalt öeldes väga ei huvita ja ei ole oluliselt mu elu mõjutanud (vähemalt siiamaani mitte). A ühte asja on siiski mõjutanud, mis on suht first world problems, aga maski kandmine on mu näonaha veeeeeel hullemaks muutnud. TMI: Mul tekivad suured nahaalused punnid maski piirkonda ja nii, kui olen mõned päevad saanud ilma maskita olla, siis tõmbavad ilusti tagasi. Praegu olengi Mathiasega kodus olnud, sest tal on tuulerõuged, ja nahk on saanud jälle taastuda ning enam mingeid rõvedaid nahaaluseid mügarikke pole. Varsti tuleb aga tööle tagasi minna ja siis saab jälle 8h päevas maskiga olla. Good times. Aga ega midagi teha pole, tuleb lihtsalt ära kannatada see aeg.

See on juba teine aasta, kui ma olen blogis aasta suht negatiivsetel nootidel lõpetanud. Kuskilt kuulsin, et elul on 3-aasta tsükkel vms ehk et iga 3 halva aasta järel tuleb 3 head aastat. Võta siis kinni kas see on tõsi või mitte, aga kui on, siis on alates juuli 2021 oodata häid aastaid. 😀 Viimased aastad on mu elu nõmedaimad olnud ja seetõttu ei ole ma ka 2021 osas ootusärev või põnevil. Ma ei tea, kas minus räägib väike masendusepoiss või mis, aga see on see, mida ma päriselt praegu tunnen. Nii et ühtegi eesmärki või lubadust järgmiseks aastaks ei tule.

Huvi pärast võiks selleks aastaks tehtud lubadused üle vaadata. Panen siia siis eesmärgid, mis mul blogisse aasta alguses kirja said pandud ja kommenteerin neid natuke:

1. Teen 5x nädalas trenni. Ehhh… ei olnud just kõige edukam ettevõtmine. Tegin trenni nii nagu jumal juhatas. Enamasti 1 nädal trenni ja siis 2-3-4 nädalat pausi. 😀 Praegu tegin viimati trenni nt 21. dets. Võrreldes 2019 aastaga oli 2020 kindlasti trennivaesem.
2. Võtan kaalust alla. OOOO BOOOOŽE do I even need to go there?! Ei ole ma midagi alla võtnud nüüd enam. Vahepeal sai 3-4 kg alla võetud, aga need on nüüd tagasi. Ausalt ma nagu ei oskaks normaalselt toituda enam ja ma olen kas emotsionaalne sööja või toidust sõltuvuses või mõlemat. Ja kuna mu emotsioonid on out of whack, siis jahh… nõiaring suht.
3. Olen näonaha hooldusrutiiniga järjepidev. No enam-vähem. Vahest ei viitsi, aga siis ikka saan tagasi järje peale. Kui nt hommikune nahahooldusrutiin on paigas, siis on enesetunne ka kohe palju parem ja tõotab tulla produktiivne päev. Ühte asja ma prooviks uue aasta tulekuga muuta tegelt – tahaks olla nii tubli, et ka vabadel päevadel teen nahahoolduse kohe hommikul ära, mitte ei jäta lõunaks või pärastlõunaks nagu praegu on palju juhtunud.
4. Saan kevadsemestriga kõik ained, v.a magistritöö ained, tehtud. Checked! ✅
5. Tegelen magistritööga jooksvalt ja ei jäta asju viimasele minutile. … 🙄🙄🙄 Mul on kirjutatud täpselt 0 sõna magistritööst ja kõik on viimasele minutile jäetud. Ma ei ole üllatunud. Mul hakkabki tegelt üks tähtaeg lähenema ja väike stress juba hakkab kerima, aga ega ma siis sellepärast ennast liigutama ei hakka. Ootan ikka selle maksimaalse pinge perioodi ära ja siis selle käes kannatades kirjutan tööd. 😂😂 Ei midagi uut siin päikese all.
6. Postitan 1x nädalas blogisse. Nagu isegi näete siis seda ei juhtunud. 2019 aastal kirjutasin 15 postitust ja 2020 kirjutasin 19 postitust. Seega grammike olin aktiivsem siin.
7. Käin Mathiasega rohkem kodust väljas. Ma ei oska seda väga hästi hinnata. Ta on nüüd sügisest ju lasteaialaps olnud ja kuna väljas on juba kottpime pärast lasteaeda, siis ongi praegu rutiin olnud kodu – lasteaed – kodu – lasteaed jne. Kevad oli koroona pärast suht nüri käimiste osas ja suvel käisime maal päris palju ning korra Pärnus ka. Et siis oli rohkem liikumist.

Ongi aeg otsad kokku tõmmata selleks aastaks. Sorri, et selline negatiivne postitus tuli, aga elu on lihtsalt selline ja ma ei hakka midagi ilustama, et mingit ideaalset kuvandit sotsmeedias luua. On nii nagu on. Mulle üldse ei meeldi need ideaalsed instagrami feedid jm, mulle meeldib päris elu, päris inimestega ja päris emotsioonidega. Sellisena said kirja minu mõtted ja emotsioonid selle aasta kohta. Järgmise aasta lõpus jälle huvitav sellele postitusele tagasi vaadata. Eks siis näha ole, kas 2021 sai parem kui 2020!

Vinget aasta lõppu ja veel paremat uut! Ma usun, et kohtume blogis ka järgmisel aastal! 😊🧡

Meil on nüüd päris OMA KODU

Mõtlesin, et tulen siia kolimisest rääkima, aga siis meenus, et ma ei ole üldse korteri ostmisest pikemalt midagi rääkinud. Nii et kirjutan esialgu üldse siis sellest!

Septembri keskel käisime ühte korterit vaatamas, aga see meile lõpuks ei sobinud. Sellest saad lugeda siit. Pärast sellest korterist loobumist mõtlesime, et peame ikka aktiivsemalt käima ja vaatama neid kortereid, mis võiksid meile sobida. Niisiis läksimegi järgmist korterit jälle vaatama.

See korter vastas täpselt meie soovidele ja oli ka nii heas korras, et meile oleks jäänud ainult sisse kolimise vaev ja mingeid suuri remonditöid vms ette võtma ei pea. Mõlemale meeldis see korter kohe, aga seekord me ei kiirustanud, vaid mõtlesime läbi, et kas tõesti?! see ongi see.

Ja no see oligi see! Selle korteri puhul oli tunne õige ja mõlemad nägime meid seal elamas. Mul hakkas juba mõte jooksma, kuhu ja kuidas asju panna jne. Ühesõnaga (või siis mitmega..) THIS IS IT ! 😀

Kuna selllel korteril oli veel tahtjaid, siis oli väike pinge ka, et kas me ikka saame selle. Õnneks läks kõik hästi. Mingi kuu aega pankadega möllamist ja lõpuks jõudiski siis kätte notarisse mineku aeg. 29. oktoober said meist päris oma kodu ja korteri omanikud! Kuna võtmeid me sel päeval kätte ei saanud, siis ongi nüüd selline naljakas tunne olnud, et jahh… meil on nüüd oma korter, aga samas… see ei ole meil veel ju käes ja seepärast pole midagi muutunud ja kõik on ikka endistviisi. Eks see reaalsus jõuab siis kohale, kui reaalselt kolima saab hakata, mis juhtub ilmselt järgmine nädal!

Kuna mul endiselt ühtegi teemakohast pilti ei ole, siis peate sellega leppima! 😀 Väike meenutus Pihlapuu lasteaia orienteerumismängult.

Kookospallid

Paistab, et ma olen täna retseptide lainel. Tegelikult ma olen juba ammu neid kahte retsepti tahtnud jagada, aga pole viitsinud üles panna. Esimene – porgandikotlettide – retsept sai just üles ja nüüd on järgmise – kookospallide – aeg!

No see on küll maailma kõige lihtsam ja lebom retsept üldse. Pmst saad kiiremini magusa kätte, kui poodi šokolaadi järele minnes. Ok, siis mitte vb mitte, kui elad täpselt poe kõrval ja kassas järjekorda ka pole. Aga no whatever, tervislikum on see “magus” kindlasti!

KOOKOSPALLID siis… vaja läheb:

• 1 pakk kookoshelbeid (100g)
• 1 muna
• 1 spl mett
• 1 spl kookosõli/rasva

Pane kõik need asjad kuhugi kaussi kokku ja mudi kätega ühtlaseks massiks. Seejärel vormi ilusad pallikesed ja pane ahju. Küpseta 190° juures 15-20 minutit.

Mul said natuke liiga küpseks, sest ma unustasin neid vahepeal vaadata, aga maitsesid ikkagi hästi. Eks ise vaata, kui krõbedaid sa soovid ja vastavalt sellele siis võta ahjust välja ka (duhh, loogiline onju?!)

Aa ja selle retsepti leidsin ma vist @kristaameljusenko instast, aga ega ma kindel pole ja ma tõesti ei viitsi kõiki ta postitusi läbi lapata. Aga kui sul on parajasti igav ja oma eluga midagi muud peale pole hakata, siis võid seda minu eest teha! 😁😁

Porgandikotletid

Ma olen juba tükk aega tahtnud ühte TÄIIIIIEGA head retsepti teiega jagada. Nagu päriselt – need porgandikotletid on ÜLIHEAD ja tervislikud ja täitsa lihtsad valmistada & all that jazz. Nii et kõige kindlam on see retsept endale lõpuks blogisse panna, et mul oleks üks kindel koht, kust ma selle alati üles leian.

Aga muidu, ma täiega täiega täiega soovitan neid järgi proovida.

Nagu ikka, siis ma ei ole mingi köögikata ja retsepte ise välja ei mõtle. Retsept on näpatud siit! Ja nüüd kõigile põhimõttelistele taimetoiduvihkajatele soovitan oma eelarvamused kõrvale jätta ja need kotletid siiski ära proovida, sest these are totally worth the shot!

Vaja läheb:

• 2 suurt porgandit (umbes 200 g)
• 400 g purk (valgeid) ube või kikerherneid
• 1 sibul
• ¾ tl kuivatatud rosmariini
• ¾ tl kuivatatud tüümiani
• ½ tl jahvatatud vürtskööment
• ½ tl karripulbrit
• 1 tl soola
• 80 g täistera nisujahu või kaerajahu
• praadimiseks õli

Pese porgandid ja riivi jämeda riiviga. Retseptis on küll kirjas, et porgandeid koorima ei pea, aga ma olen alati ikkagi ära ka koorinud. Haki sibul peeneks. Lisa sibul, kurnatud ja loputatud purgioad või kikerherned ja kõik maitseained. Nüüd mudi ja pigista kätega kogu seda massi, kuniks oad või kikerherned on purustatud ja kõik ained segunenud. Lisa jahu ja mudi veel, et tuleks selline ühtlane mass. Lase pannil õli kuumaks. Vormi ilusad ümarad kotletid ja küpseta, kuni need on mõlemalt poolt krõbedad.

Mu meelest sobivad need süüa niisama, aga võid ka millegagi (kartul, riis, tatar jne) koos serveerida. Ma ise eelistangi neid lihtsalt hapukoorega süüa (sest hapukoor on elu ja ma armastan hapukoort 😀).

Mulisen niisama

Pole nüüd natuke aega blogisse sattunud ja ega ma ei oskagi midagi kirjutada. Tegelikult oleks kirjutada – no kasvõi sellest, et me oleme nüüd päris OMA ESIMESE KODU omanikud! – aga kuidagi ei ole viitsimist peal ja tahaks siis juba panna mingeid uue koduga seotud pildikesi ka siia. AGA, me ei ole veel kolida saanud ja selleni läheb veel paar nädalat aega. Seega mul ei ole ka ühtegi pilti näidata.

Eelmised 2-3 nädalat ma olen jälle oma “augus” olnud. 😀 Mul ikka käivad need sellised madalseisude hood peal. Ma ei arva, et mul mingi depressioon vms oleks, aga lihtsalt selline väga jama tuju on siis peal. Nüüd ma hakkan sellest vaikselt vist jälle välja tulema. Igatahes, kui tuju maru nigel on, siis ei kutsu miski blogisse ka kirjutama, sest mida ma ikka siia oma paha tujuga kirjutan. 😀

Ma siin ühel hommikul ühes ilusas Tartu koolis ootamas, et saaks mõõtmistega alustada

Mis siis veel rääkida… magistritööga seotud mõõtmised peaksid varsti tehtud saama, kui just koroona nüüd viimasel hetkel midagi tuksi ei keera. Ma võiks nüüd tööle ka lõpuks tagasi minna, sest Mathias on ilusti lasteaeda harjutatud. Ma arvan, et liigutan ennast selles osas pärast oma sünnipäeva, mis on juba JÄRGMISEL NÄDALAL! What, kuidas aeg nii kiiresti on läinud?! Ma tõesti-tõesti loodan, et järgmine eluaasta on parem kui viimased 2, mis on täiesti nõmedad olnud. Kui nüüd keegi hakkab mõtlema, et “oi, aga Mathias on ju 2-aastane, kas siis tema pärast jama olnud?”, siis EI EI EI. Ütlen kohe täpsustuseks ära, et need 2 aastat ei ole halvad olnud lapsega seotud asjade pärast, vaid muudel põhjustel. Laps on just ainuke kõige parem osa kõigest 🥰

Ega mul rohkem ei olegi midagi väga rääkida. Annan lihtsalt endast märku, et ma pole veel päris ära kadunud, kuigi vahepeal kaalusin küll jälle blogi jätta kus see ja teine! 😀 Ma tulen uuesti kirjutama, kui mul väheke positiivsem meel tagasi on!

Rajalt täiega maas

No tere-tere! Mul ei ole siin midagi hõisata tegelikult. 😀

September algas mul väga hästi. Oli motivatsiooni ja tahtmist ja kõike. Ilmselt sellepärast, et ma nägin kaalul numbrit 87 !!!!! WHAT THE HELL?!?!?! See ikka võttis korraks jalad alt ära, et mis mõttes… mina ja kaalun NII PALJU?! Ma pole kunagi nii palju kaalunud, see ei saa ju mina olla. Ja siis ma olingi nagu OOOO HELL NO! Siin tuleb asjad kontrolli alla saada! Vaatasin veel suure hirmuga oma KMI ja kui seal näitas rasvumise I aste, siis olid asjad selged. Tuleb ennast normiks tõmmata! Ja kiiresti!

Ma imestan, et ma julgesin selle lõigu siia üldse kirja panna, aga noh… mida iganes, see on tõde ja sellele tuleb otsa vaadata. Kogu selle kaalumöllu sees ma olen lõpuks jõudnud arusaamisele, miks mu kaal tõusma hakkas, aga see on juba eraldi postitust väärt. Jah, ilmselgelt ma olen söönud rohkem kui olen kulutada jõudnud ja teinud mitte kõige tervislikumaid valikuid, aga see on seotud teatud muude probleemidega. Eks ma kunagi kirjutan, kui suudan.

Nonii, lähme edasi. Terve septembri ma olingi siis “normaalne”. See tähendab – sõin normaalsetel aegadel normaalseid (tervislikke) sööke ja ei keelanud endale magusat, kui tõesti oligi isu. Tavaliselt nägi see välja siis niimoodi, et sõin päeva jooksul nt ühe (väikese, mitte 100 g 😀) šokolaadi või mille istu parajasti oli ja sellest piisas. Isu rahuldatud, meel hea ja sai eluga edasi minna. 😀

Võtsingi siis selle aja jooksul 3,5 kg alla. Hea saavutus mu meelest. Kaal läks rahulikult alla, mis ongi kõige ideaalsem variant. Ma ei tahagi kiiresti ja korraga suuri kilosid alla saada. See ei ole üldse hea.

AGA

Ma pakun, et ma olen siin ~84-85 kg, 12 okt tehtud pildid

Loomulikult oli siis vaja selle saavutuse puhul natuke lõdvemalt võtta. No ikka, classic mistake. Ja nii ta läks… ja on läinud juba 2 nädalat. Ja no muidugi võtsin kaalu juurde tagasi. 2,4 kg kui täpne olla. Seega peaaegu nullisin kogu oma tehtud töö.

Mida ma siis sellest kõigest õppisin? Ma ei ole veel seal faasis, et saaksin kodus hoida mingeid magusaid asju. See tähendab, et ma ei saa osta endale mingit hunnikut rämpsu kokku ja siis lasta istuda sellel lihtsalt. Mulle sobib pigem nii, et kui tekibki millegi isu, siis ostan selle ühe asja ja söön kohe ära. Kui mingi jama seisab mul kodus, siis see ajab mul kõik plaanid segamini, sest mul pole hetkel iseloomu neid mitte võtmaks. Või siis kraban midagi lihtsalt sellepärast, et kõht on tühi ja neid on lihtne haarata, selle asemel, et natuke vaeva näha ja näiteks üks smuuti valmistada.

Lisaks ma tõmblesin liiga palju. Nii palju, et mu keha oli täiega väsinud, sest ma ei kuulanud seda. Tegin trenni ja käisin kõndimas (ja proovisin isegi joosta, mida ma pole 3 aastat teinud), isegi siis kui keha oli juba väsinud. Kui ma tegingi ühe või kaks puhkepäeva sisse, siis tundsin, et ma ei taastu ära nendega ja keha ikkagi valutab või on imelik. Ja see ei olnud lihasvalu, vaid selline üldine väsimusvalu. Ma ei oskagi seda paremini seletada, võib-olla keegi saab aru mida ma mõtlen. Seega ei ole mõtet mul ennast lõhki rabeleda, see pole jätkusuutlik.

Uni. Uni on megaoluline. Mu keha oli väsinud ja ega mu magamisharjumused ka taastumisele kaasa ei aidanud. Pärast lapse saamist on magamine ikka täiega pea peale pööratud. Õnneks nüüd on juba parem kui alguses, aga ikkagi. Võtsin endale nüüd raamatu “Miks me magame” ja kõik räägivad, et see on üks elumuutev raamat. We’ll see. Igatahes, ma tahan oma unerutiini ka parandada. Ehk kirjutan sellest mõnes järgmises postituses lähemalt.

Oeh, seda postitust oli päris raske kirja panna, sest kellele meeldiks oma nõmedusi jagada. 😀 Aga selle jaoks see blogi on, et ennast accountable (vastutavana?) hoida ja äkki on keegi minusugune veel kuskil, kes tunneb samamoodi ja siis ta teab, et ta ei ole üldsegi mitte üksi! Btw, mulle võib alati kirjutada ja muljetada, näiteks Instas @evelinhaavamae 💙