Couch to 5K TEHTUD!

Juhuu! Täna sai mul tehtud Couch to 5K challenge! 8 trenninädalat läks nagu niuhti ja mulle oli seda niiiiii vaja. Jooksmine või siis trenni tegemine üldiselt annab muidugi hea enesetunde, aga ma tunnen, et see annab mu elule ka mingi perspektiivi. Kui kõik on lappes, siis lähed ja teed oma trenni ära ja enam ei ole nii lappes. Sain trenni tegemisest tagasi oma motivatsiooni midagi teha – järsku saavad tehtud ka muud ülesanded, mis oli vaja ära teha ehk siis olen olnud nüüd viimasel ajal palju produktiivsem. Tänu regulaarselt trenni tegemisele ma sain kuidagi nagu oma august välja, kus ma olen juba viimased kaks-kolm aastat kindlasti istunud. Ma küll veel täielikult ei hakka hõiskama, aga ma tunnen et mu vaimne tervis on oluliselt parem.

Hakkasin praegu vaatama, et alustasin selle väljakutsega 28. juuni ja lõpetasin täna ehk 18. septembril. Nii et kokku läks mul tegelikult 8 nädala asemel hoopis pea 12 nädalat. Tegin enne Instagrami ka selleteemalise postituse ja seal kirjutasin, et läks natuke üle 8 nädala. No tegelt läks ikka natuke rohkem kui NATUKE (upsiii) 😀 Oh well, mis seal ikka… eks selle teekonna sisse jäi paar haigust ja mõni laiskuse moment ka.

Nüüd ma arvan, et proovin praegust taset hoida ja jooksengi mingi aeg 5 km distantsi ja siis vaatan edasi. Mõlgutasin mõtteid, et ehk peaks 10 km väljakutse ka tegema, sest see on mu jaoks alati tundunud selline distants milleni mina küll ei jõua. 5 km olen ma aastaid tagasi jooksnud, aga 10 km… mkmm.. tundub hull. 😀 Samas tahaks ikkagi ükshetk sinna jõusaali ka jõuda, sest jõutrenn on nii oluline. Peangi mingi tasakaalu leidma ja mõlemat – nii jõutrenni kui ka vastupidavustrenni tegema. Mõtlemisainet mul jagub, aga hetkel võtan pigem rahulikult ja tunde järgi. Ma ei hakka endale praegu mingit hullu trenniplaani välja mõtlema, sest siis ma ilmselt annaks suht kiiresti alla, aga pigem proovin siia jooksmisele vaikselt miskit juurde ehitama hakata. Eks näis.

Laulasmaa puhkus pildis

Ilma poolest on suvi minu jaoks läbi ja aeg on vanad võlad kustutada ehk siis lõpuks jagan teiega meie selle suve minipuhkust. Olime 25-27. juuli LaSpas Laulasmaal. Ma ei ole kunagi sealkandis käinud ja väga meeldiv oli. Kõige rohkem mulle meeldiski mereäärne asukoht ja spaa ise oli ka korralik ning hommikusöögid maitsvad. Meie toal oli suur rõdu ka, mida me kahjuks väga nautida ei saanud. Ühel õhtul istusime seal tekkide sisse mässituna, sest nii hull tuul oli. Aga ma kujutan ette, et soojal suveõhtul või -päeval oleks seal väga mõnus olnud chillida. Aga üldiselt ma jäin spaaga väga rahule ja läheks teinekordki. Lisaks spaas olemisele sõitsime seal piirkonnas natuke ringi ka. Panengi kogu meie tripist siia väikese pildigalerii.

Esimesed vaatamisväärsused olid Keila juga ja Türisalu pank. Edasi sai mindud Rummu karjääri, kuhu ma olen juba pikka aega tahtnud minna ja ei pidanud pettuma. Rummu oli täpselt selline koht, kus võiks sõpradega ühe mõnusa sooja suvepäeva veeta. Seal tundus olevat nii palju ägedaid tegevusi, aga hetkel väikese lapsega piirdusime jalgupidi vees käimisega. 😀 Oleks ilm parem olnud, siis oleks ehk ujumas ka käinud, aga seekord siis niimoodi.

Pärast Rummut mõtlesime, et ahh lähme käime siis juba Paldiskis ka ära. Sõitsime täitsa Pakri poolsaare tippu ja käisime ka Pakri tuletornis, mis on Eesti kõrgeim tuletorn (52 m) ja ainuke tuletorn, kus külastajad saavad käia laternaruumis. Ma kardan kõrgust ja tuletorni tipus oli ikka päris huvitav. 😀 Rõdule ma minna ei julgenud, sest see oli nii kitsas ja väljas oli MEGA tuul. Kuigi ma pole kindel, kas oleks tuulevaiksema ilmaga ja laiema rõdugagi läinud. 😀

Hakkasime vaikselt tagasi sõitma ja mõtlesime, et võiks kuskilt äkki süüa võtta. Paldiskis nägime mingit meie jaoks täitsa suvalist kohvikut ning otsustasime sinna sisse astuda. Tavaliselt me oleme ikka uurinud netist, kuhu sööma minna või mida soovitatakse jne. Aga astusime sisse Anne KoogiKodusse ja see oli nii lahedalt hubane koht! Lapsele oli olemas rohkete mänguasjadega mängunurk, mis tähendas, et me saime rahulikult sööki ning kohvi ja kooki nautida. Kogu kohviku interjöör ise oli ka nii teistsugune ja mõnusa vaibiga. Teenindus oli väga hea ja ostsime mõned koogitükid veel kaasagi. Kui sinnakanti peaksid sattuma, siis kindlasti astu läbi!

Proovisime kokku vist mingi nelja kooki ja kahte muud maiust ja kõik olid imelised!

Viimase õhtu veetsime spaa restoranis Liiv ja käisime mere ääres.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see oli “VUTT, siidrikaste, võiga smooritud lillkapsas, tšiili hanemalts, võrsesalat”. Kindlasti tavapärasest teistsugusem maitseelamus, aga mitte päris minu maitsele siiski.

Selline see meie mõnus kauaoodatud pere minipuhkus oligi. Ma arvan, et Laulasmaa LaSpa on hetkel mul top 3 lemmikute spaade hulgas küll. Nii et kui sa pole veel käinud, siis mine vaata üle!

Couch to 5K 6. nädal

6. nädala esimesest jooksust sai natuke kirjutatud eelmises postituses, aga räägin siis ülejäänud kahest jooksust ka.

Ma sain oma eelmise postituse kirjutamisest nii palju motivatsiooni, et läksingi tol samal õhtul trenni tegema. Seekord oli trenn teistmoodi, sest ma tegin seda jõusaalis jooksulindil. See oli mu esimene kord jooksulindil trenni teha. Alguses oli veits harjumatu ja nats kartsin, et äkki kukun, sest mul tulid silme ette need videod, kus jooksulindilt maha käiakse. 😀 Nii et ma esimese kõnni+jooksu hoidsin enamus ajast käepidemest kinni, aga edasi lasin juba täitsa lahti. Seekord tuli mul 3x joosta 8 min + 3x kõndida 2 min ehk kokku 30 min trenni.

Jooksulindil oli see ka huvitav, et nägin reaalselt, kui kiiresti ma jooksin ja palju km läbitud sai:

  • Esimene 2 min kõndisin 4,5 km/h, 8 min jooksin 6,5 km/h
  • Teine 2 min kõndisin 4,7 km/h, 8 min jooksin 6,7 km/h
  • Kolmas 2 min kõndisin 5 km/h, 8 min jooksin 7 km/h

Ja läbisin siis kokku 3,1 km. Nagu näha, siis kõnnin ja jooksen tegelikult aeglaselt. Aga ma ei tunne ennast sellepärast halvasti. Peaasi, et liigun regulaarselt ja saan enda jaoks paraja koormuse kätte. Küll suudan aja jooksul natuke kiiremini ka jooksma hakata.

Lõpus jooksulindilt maha tulek oli muidugi omaette huvitav kogemus. 😀 Ma juba jooksmise ajal tundsin, et kuidagi vastik vaadata otse ja numbreid ekraanil, sest tahtis nagu natukene pead hulluks ajada, kui ma vaatasin mujale kui alla. Ja lindilt maha tulles oligi veits pearinglust mõned minutid. Ma muidugi kartsin, et äkki see triggerdab kuidagi mul vertiigot, aga jumal tänatud.. siiamaani kõik ok! Igatahes edaspidi jooksulint mu esimene valik ei ole ja kindlasti eelistan õues jooksmist.

6. nädala viimase jooksu tegingi täna õues. Päris mõnus päikesepaisteline õhtu oli, kuigi harjumatult jahe, samas jooksmiseks paras. Jooksin seekord kergliiklusteel ja poole jooksu pealt tundsin järsku, et nii kerge on joosta. Ja oligi kuni lõpuni kerge joosta. Täna oli trenn kokku 28 min = 2 x 12 min jooksu + 2 x 2 min kõndi. See on kõige pikem aeg, mis ma järjest olen jooksnud nüüd selle programmi tegemise ajal ja üldse viimaste aastate jooksul. Ja see tunne, et ma päriselt ka jõuan, on nii hea!

Ainult 5 trenni veel 5 km jooksuni!

Couch to 5K 4. ja 5. nädal

Viimati oli blogis Couch to 5K-st juttu augusti alguses, mil kirjutasin haige olemisest ja sellest, et mul sai 3. nädal tehtud, aga edasi ei tea, mis saab. No siin ma nüüd olen jälle ja vahepeal on mul joostud 4. ja 5. nädal. Praegu siis on pooleli 6. nädal, aga ausalt öeldes mul on täielik motivatsiooni langus ja igasugu kahtlused tekkinud. Ilmselt sellest ka moti puudus. Ja muidugi ilm… ma olen ilmast ikka vägagi mõjutatav ja päikesepaistelise ilmaga palju meeldivam välja minna kui selle pläustiga, mis praegu on. Kahtlused on mul siin tekkinud, kuna äkki ma ikkagi teen enda liigestele liiga, kui sellises kehakaalus jooksen? Mul küll praegu mingeid kaebusi ei ole ja mulle tegelt täiega meeldib joosta, aga no ikka tulevad pähe mõtted, et vb ikkagi pole kõige parem idee joosta? Äkki teen endale hilisemaks eluks hoopis karuteene? Jahh, ma võiks ju siis ainult kõndimas käia või kodus/jõusaalis mingeid harjutusi teha, kuniks kehakaal normis, aga no mis sa teed – ei kutsu! 😀 Tahan joosta! 😀 Ja mulle ei meeldi asju poolikult teha ehk siis mul jääks täiega kripeldama, kui ma nüüd seda programmi lõpuni ei teeks. Täna astusin üle pika aja kaalule ja mul on tegelikult kehakaal natuke langenud. Ehk ikka langeb nüüd edasi samamoodi ja siis ei olekski nii hullu sellest, et ma jooksen? 😀

Okei… loen siin nüüd üle, mida ma just kirjutasin ja ikka väga sügeleb jooksma minna! Andsin vist iseendale motti. 🤣

Selline seis on siis praegu. Ainult 7 jooks+kõndi veel ja siis olekski 5 km jooks! Praegu oleks vist see koht, kus rääkida natuke 4. ja 5. nädala jooksudest, aga ma ei mäleta neid eriti enam. Mõni tuleb meelde… näiteks 5. nädala viimast jooksu tahtsin teha “oma vana raja” peal, kus ma kunagi 16aastasena jooksmist üldse alustasin ehk siis Metsakooli metsa vahel, aga ei jooksnud seal ikkagi. Osalesin tol päeval Mesimummi lasteaias Imeliste Aastate koolitusel ja mõtlesin, et oleks hea sealt kohe otse jooksma minna, aga unustasin tossud koju. Nii et ma sõitsin lõpuks ikkagi koju tagasi, panin tossud jalga ja kobisin staadionile jooksma (nagu ikka 😀). Ei hakanud enam autoga tagasi Mesimummi juurde sõitma. Viimane jooks ehk 6. nädala esimene jooks on ka meeles. Jooksin seda 27. augustil ja oli kuum ilm. Viimast kaheksat jooksuminutit alustasin staadioni kõrvalt tõusust tulekuga ja no pidin ikka pärast tõusu seisma jääma ja puhkama, sest tundus, et liiga südamele hakkab, aga muidu oli kõik vinks-vonks, enesetunne hea.

Nii on lood trennitegemisega siinpool. Tahaks veel blogis muudest asjadest pajatada ja üks puhkuse kokkuvõtte postitus ootab ammmmu juba tegemist, aga elu läheb nii kiiresti lihtsalt, et ma ei tea… Vahepeal on tõesti selline tunne, et ei jõua oma asjadega järgi või et päevas võiks olla rohkem tunde! Kas ma ainuke või tunneb veel keegi nii? Võib-olla nüüd sügisega läheb elu natuke rahulikumaks? Suvel oli tõesti palju tegemisi ja käimisi. Igal juhul proovin ikka blogisse ka oma nägu näidata!

Tsau! 🏃‍♀️

Product empties vol 4

Product empties vol 4 ehk selleteemaliste postitustega nüüd lõpetan mõneks ajaks. Eelmises product empties postituses uurisin, kas te üldse viitsite selliseid postitusi lugeda ja huvilisi tegelikult oli isegi küll, aga ma ise tunnen, et praegu rohkem ei viitsi. Võib-olla räägin mõningatest toodetest mingis muus võtmes millalgi, aga eks näis. Tänased tooted tulevad kõik näohoolduse kategooriast ja vaatame siis üle, mis mul siin viimaste kuude jooksul otsa on saanud…

Bioderma Sensibio Gel Moussant

Sellele näopesugeelile on mul ainult kiidusõnad edasi anda. Selline mõnus õrn pesugeel, mis teeb oma tööd efektiivselt. Ei kuivata liigselt nahka ehk siis pärast pesu ei ole seda vastikut kiskumistunnet nahal nagu mõne tootega. Ei sisalda parfüümi, mis minu silmis on ainult pluss (mida vähem mõttetuid lisaaineid seda parem). Tugevama meigi korral võtsin kõigepealt meigi maha mitsellaarveega ja seejärel pesin selle geeliga, sest mulle tundus, et tugeva meigi korral jääb ainult geeliga pesemisest vist väheks. Ostan millalgi kindlasti uuesti, 9/10st.

The Ordinary. Ascorbic Acid 8% + Alpha Arbutin 2%

See on C-vitamiini sisaldav toode, mis lubab nahatooni heledamaks muuta. C-vitamiini sisaldavad tooted on mul väga olulisel kohal nahahooldusrutiinis, sest see aitab hüperpigmentatsioonist vabaneda. Selle toote puhul ma eriti ei märganud, et ta miskit teinud oleks. Seega mulle jättis see toode veits mehh tunde. Iseenesest konsistents on mõnus, imendub nahka kiiresti, mingisugust kipitustunnet ei tekita ja jällegi – lõhnatu. Tubli toode ja võib-olla kellelgi mõikab paremini kui mul. Proovida tasub, kuna hind on hea. Mina aga seda ilmselt uuesti ei osta, 6/10st.

Vita-Age Aurum Self-Tanning Drops

Paljude lemmik Vita-Age Aurum isepruunistavad näotilgad. Lemmik on ta põhjusega, sest see tõesti annab näole jumet. Mina kasutasin seda õhtuti ja mitte 1-2 tilka nagu pudelil kirjas, vaid pigem 5-6, sest muidu see lihtsalt ei teinud mitte midagi. 5-6 tilgaga oli hommikuks näol jumet küll. Kui ma selle toote peale mõtlen, siis esimene asi, mis mulle meelde tuleb, on see spetsiifiline lõhn – isepruunistuvatele toodetele omane lõhn. See on minu esimene ja viimane isepruunistav näole mõeldud toode, sest sain vahepeal targemaks ja teada, et nende kasutamine tegelikult aitab naha vananemisele päris hästi kaasa. Nimelt isepruunistavate toodete kasutamine suurendab oksüdatiivset stressi põhjustades naha enneaegset vananemist. Minu meelest sellest ei räägita üldse piisavalt, aga peaks! Nii et, kui te kasutate isepruunistavaid tooteid, siis SPF on KOHUSTUSLIK (mitte, et ta muidu ei oleks! 😁). Aga.. keda see oksüdatiivse stressi jutt ei huvita, siis võib sellele tootele võimaluse anda küll, sest pruuni jume sellega tõesti saab. 5/10st – teeb töö ära, aga teeb vanaks. 🤣

Käisin EMOs ja mis saab Couch to 5k’st?

No tervist! Olen vahepeal blogist eemal olnud, aga täitsa põhjusega. Mul on tegelikult päris mitmest asjast kirjutada, nii et ma ei teagi kohe kust alustada. Käisime siin vahepeal väikesel spaapuhkusel ja ma arvan, et ma sellest tahaks teha eraldi postituse, et oleks hiljem lihtsam seda üles leida ja et see ei kaoks kuhugi niisama mula sisse ära. Läheme siis praegu sinna Couch to 5K maailma ja muu elu juurde esialgu.

Mul oli puhkus 25-31 juuli. Enne puhkust olin ma haige, millest kirjutasin ka siia. Puhkuse alguses tegelikult mu kõrv ei olnud veel normaalne ja oli ikkagi lukus. Mulle tundus, et spaas aurusaunas istumine aitas kõrva lahti tulemisele kaasa, sest pärast seal käimist ja nuuskamist tuli kõrv rohkem lahti või täitsa lahti mingiks ajaks. Anyways.. see kõrv oli mul puhkuse teiseks pooleks juba minu meelest päris okei… tuli vist isegi täitsa lahti lõpuks? Ma ei tea. No igatahes enesetunne oli mul hea ja otsustasin, et on aeg Couch to 5K kolmas nädal ära teha. Otsustada oli tore, aga viitsmist mul polnud absull ja lükkasin seda muudkui edasi. Õnneks on trenn siin elamises tähtsal kohal ja tänu sellele olin ma ka motiveeritud ikkagi jooksma minema.

Lõpuks ma siis reedel jooksma jõudsin. Pidin 5x kõndima 3,5 min ja jooksma 5 min. Arvasin, et pärast nii pikka pausi ja haige olemist on üliraske see ettevõtmine, aga tegelikult oli oodatust kergem. Järgmine päev oli parem puus veits valus, aga see mind ei takistanud ja laupäeval läksin juba teisele jooksule – 4x kõndima 3 min, jooksma 4 min. Pärast seda jooksu tegin venitusharjutusi ka, et äkki siis ei jää jalad/puus nii valusaks. Ja ei jäänudki. Pühapäeval oli viimane jooksmine ja see oli nendest kolmest jooksust kõige raskem. Esiteks jooksmise aeg oli juba palju pikem (4x 4 min kõndimist ja 6 min jooksmist) ja teiseks oli nii kuum ilm ja päike lihtsalt lajatas.

Pärast jooksu ma tundsin ennast hästi ja endalegi imestuseks ei olnud hiljem kuskilt valus ka. Pühapäeva õhtupoolikul käisime veel Kubijal ujumas ja Eva Sushis söömas ning puhkus sai väga mõnusalt ja edukalt lõpetatud. Olin valmis esmaspäeval tööle minema, aga vot…

Ei lastud tööle minna. Nii, kui hommikul voodist püsti tulin, oli lihtsalt SELLLLLLINE pearinglus. Mul pole kunagi varem sellist asja olnud ja ikka täitsa ära ehmatas. Ma isegi ei tea nüüd tagantjärele mõeldes, kuidas ma jõudsin ilma ümber kukkumata magamistoast diivanile. Aga sinna ma jõudsin ja sinna ma põhimõtteliselt ka jäin… kaheks päevaks, väikesed vannitoas oksendamise pausid sekka. No lõpuks oli nii, et ma kutsusin endale kiirabi ja viidi mind EMOsse. Sain tilka, sest ma ei saanud ega julgenud eriti juua/süüa, sest no pea käis lihtsalt nii hullusti ringi igas asendis, et ajas iiveldama ja söömise järgselt ajas veel eriti iiveldama. EMOs tehti veel vereproovid ja peast pilt, mis õnneks kõik olid korras. Sain diagnoosiks healoomuline vertiigo. Olengi siin nüüd terve nädala rahulikult olnud ja oodanud, et läheks paremaks. Ja mulle tundub, et tänu ravimile ongi läinud paremaks. Täna on esimene päev, kus ma tunnen ennast normaalselt jälle – pea ei ole enam paks, pearinglust ei ole, saan toas ja õues vabalt liikuda, saan pead pöörata igale poole ja asendeid muuta ilma pearingluseta. Nagu ma aru saan siis mul läks isegi hästi (ja ma olen väga tänulik selle eest), sest kuulsin mõndade teiste inimeste väga hulle kogemusi vertiigoga ja EMOs ütles õde, et ühel naisel kestis see kuu aega. Et jahh…

Kellel on olnud vertiigot, siis võib minuga oma kogemusi jagada. Kas olete selle ennetamiseks ka midagi teinud? Või oskate öelda miks see teil tekkis?

Ei soovita kellelegi igaljuhul, 10/10st väga rõve kogemus 😀

Nüüd ma siis olengi nõutu, et kas ma üldse võin/peaks Couch to 5K-ga jätkama? Kui jah, siis millal? Äkki peaks esialgu hoopis kõndimise juurde jääma, kuniks olen normaalkaalus? Vb oli liiga suur koormus mu jaoks ja sellest tekkis vertiigo? Vb tekkis hoopis viirushaiguse tõttu? Vb mõlemad kokku? Äkki homme arsti juurest saan targemaks, sest sinna on mul homme minek. Eks ma siis hoian teid ka kursis.

Ei saanud asja

Jälle hakkab nädal läbi saama ja ega minust ka sel nädalal asja ei saanud. Ja miks ei saanud? Sest ma olin ikka haige. Nüüd viimastel päevadel on inimese tunne jälle tagasi tulnud ja jaksu ka rohkem. Aga mis siis edasi sai pärast eelmist postitust? Sai see, et silmapõletik läks teise silma ka ikkagi. Õnneks küll mitte nii hullusti kui vasakus silmas oli, aga ikkagi piisavalt ebameeldiv oli. Praeguseks silmad täitsa okeid – hommikuti on veel silmad rähmast veits kinni ja päeva jooksul muutuvad mingi aja peale kuivaks, aga silmatilgad aitavad hästi. Mis mind praegu kõiiiige rohkem häirib on see, et mul on vasak kõrv juba 3ndat päeva lukus. Ja mitte midagi teha ka ei ole. Pereõde arvas, et nohu lõi kõrvadesse ja nüüd peabki nohu täiesti ära ravima ja siis ehk tuleb ikka kõrv ka lahti. Ja kui ei tule, siis saab augustis edasi vaadata, mis saab. Mul tegelt pühapäeva öösel vasak kõrv valutas väga kõvasti ja no lihtsalt tõmbas tuju nii alla, sest muudkui tuli mingid uut jura peale… üks silm põletikus, siis teine ja lõpuks veel kõrv ka hakkab valutama? Ja no mingit kurguvalu, köha ja nohu pole mõtet vist väga mainidagi, sest need on tavaliselt niikuinii nagu aamen kirikus kohal mul. 😀 Seekord olid lihtsalt vahvad lisandid nagu silma- ja kõrvapõletik ka sekka. ✌️ Ma ei tea, mis lollaka komplekti haigusi ma siin nüüd sain, aga vähemalt tundub, et teised ümberringi pääsesid sellest ja siiamaani vähemalt haigeks pole jäänud.

Ma niisama kompressi tegemas.

Kuna nüüd tundub, et läheb järjest paremaks olemine, siis pean plaani, et ehk uue nädala lõpu poole prooviks jälle joosta? Juba kujutan ette, kui raske see pärast haige olemist jooksmine olema saab. 😀 Ma olen siin viimasel kahel päeval tõuksiga natuke liikunud (mitte trenni mõttes) ja jõud saab ikka suht kiiresti otsa. Õnneks mul on veel aega taastuda haigusest ja ma arvan, et uue nädala teiseks pooleks on juba päris hea olla. Uuel nädalal on mul puhkus ka ja siis on tavapärasest natuke teistsugusemad ettevõtmised plaanis, aga sellest juba järgmises postituses.

Haige on nõme olla, nii et olge te ikka terved ja peske korralikult käsi! 😀

Pulmadest ja muust

Sorri, veits petukas pealkiri ehk, aga las ma see ükskord kasutan võimalust! 😂 Tegelikult pealkiri täitsa teemakohane, aga mõni võib-olla eeldaks selle põhjal muud sisu. Aga asun asja kallale, sest aeg on enda tegemistest jälle märku anda. See nädal oleks pidanud saama tehtud Couch to 5K 3. nädal, aga läks väheke teisiti. Seega natuke lihtsalt räägin, mis siin viimase nädala jooksul siis toimunud on ja miks Couch to 5k lappes hetkel. Kuna ma ei teagi kohe, kust pihta hakata, siis peaks vist algusest alustama.

Eelmine nädal said siis kõik trennid ilusti nädala alguses tehtud. Nädala teine pool oli vägagi meeleolukas. Neljapäeval sai käidud Tallinnas ühel suguvõsa üritusel, mis oli väga tore ja armas tegelikult, vaatamata sellele, et sõidu peale läks rohkem aega kui kohapeal olekule. 😀 Ja laupäeval ootas siis tolle nädala kõige suurem üritus ees – K & R pulmad! Siis ma veel ei osanud aimata, et sellest tuleb selle suve tippsündmus, aga tõesti väga-väga-väga vinge pulm oli. 🤍 Ma arvan, et kui aasta lõpus kogu aastale tagasi mõtlema hakkan, siis see pulm on kindlasti üks aasta highlights‘e! Kõik need emotsioonid sellest pulmast olid nii ägedad lihtsalt! Ja ma olin tõesti täiesti südamest nii siiralt rõõmus ja õnnelik nende üle. Ahhh, armastus on ikka ilus. 🥰

Eelmise aasta pulmad olid veits struggle mu jaoks, sest ühest küljest jahh, ma olin teiste üle rõõmus, aga teisest küljest närisid enda tunded ja mõtted, sest mina tahan ju kaaaaaa abielluda. Aga see aasta võtsin endale eesmärgiks (kui mul üldse neid oli, siis see oli see üks eesmärk, mis mul oli 😀), et lasen sellest mõttest lahti – it is what it is, kõik ei saagi abielluda. Hästi armas oli ka üks Mari Ojasaare postitus, kus ta kirjutas: “8 aastat tagasi, tundus mulle, et äkki ma ei saagi pulmas pruudina olla. Jesper lihtsalt ei vôtnud seda pulmaasja tôsiselt. Mind see ei heidutanud. Môtlesin, et kui selles elus ma pruut pulmas olla ei saa, siis kannan igal vôimalusel valget kleiti. Et saan selle erilise ôrna ja naiseliku tunde kätte ka sellisel viisil. Tôesti, see on super hea tunne, valida kleite selle tunnetusega, et mida ma pruudina kannaksin.” Minu meelest nii ilus ja mingis mõttes lohutav mõte. 😊 Praegu küll ühegi uue kleidi ostmist plaanis ei ole, aga edaspidi pean kindlasti meeles.

Aga aitab sellest pulmajutust! Peaaegu.. 😀 Igatahes sai ikka hommikuni tantsitud ja lauldud ja ütleme nii, et pea 30selt ei pühi magamata ööd ikka niisama minema, eriti veel nii meeleolukat ööd. 😂 Oleksin pidanud targem olema ja võtma puhkuse selleks ajaks. Tööl oli uuel nädalal suht hull olla, sest kogu oma olemusega tundsin, et ma eiiii ole taastunud. Ja no ega ma valesti ei tundnud, sest kolmapäevaks andis keha alla ja jäin haigeks. Kolmapäeva hommikul tundsin, et kurk oli nagu veits imelik, mitte midagi hullu ja panin selle pigem väsimuse alla (kuskilt ikka hakkab lõpuks ju keha järgi andma). Pärast tööd läksin kohe pikutama ja üles ärkasin juba palavikuga. Olingi siis palavikus kuni järgmise hommikuni. Vaatasin juba, et hakkab olemine paremaks minema, aga vot sulle nalja… reede hommikul ärkasin vesise ja rähmase silmaga. Päeva peale läks silm veel hullemaks – veel rohkem vedelikku, rähma, kraapimistunne, laud paistes. Nii et “lahe”, mingi silmapõletik.. No ilmselgelt kogu selle komplekti peale ma jooksma ei ole see nädal jõudnud ja ei jõua ka. Ma arvan, et ka järgmise nädala alguses ei lähe veel. Täna on laupäeva lõuna ja ma ütleks, et minu meelest on silm natuke ikka parem kui eile, aga enne õhtut ei julge veel hõisata. Dr. Google ütles, et viiruslik silmapõletik (mida ma pakuks, et mul kirjelduse järgi on) levib tavaliselt ka teise silma, nii et ma siin nüüd hoiangi hinge kinni, et teine silm ikka terve püsiks. Ma siis tegelen siin enda ravimisega, puhkamisega ja vaatame mis uuel nädalal saab.

Couch to 5K 2. nädal

Postituse teen küll alles täna, aga tegelikult sai see jooksunädal juba kolmapäevaga tehtud. Pidin kõik jooksud kohe nädala alguses ära tegema, sest teadsin juba, et nädala lõpu poole ei tuleks nendest enam midagi välja, kuna kaks tähtsat sündmust olid ees ootamas. Ma muidugi juba teadsin, et see kolm päeva järjest jooksmine saab küllaltki raske olema, sest keha ei jõua ära taastuda, aga tegemata ka ei tahtnud jätta.

Esmaspäeval oli siis esimene jooks ja see oli normaalne, sest keha oli puhanud. Käisin jooksmas kergliiklustee peal ehk siis katteks oli asfalt ja no ütleme nii, et juba õhtul andis tunda. Mul millegipärast alati suurema koormuse juures tekkinud sääre peale valulikkus ja ka seekord tekkis sääre peale suht tugev valulikkus, nii et kükitada oli ikka valus ja ega väga ei tahtnud. 😀 Õnneks ööga tõmbas enam-vähem normiks. Aa.. ja trenn ise nägi välja nii, et 2,5 min jooksin ja 2,5 min kõndisin ja niimoodi 6x järjest.

Teisipäeval teadsin juba, et tuleb minna staadionile, sest jalad olid ikkagi valusad ja seal on parem “teekate”. Jooksin 3 min, kõndisin 3 min ja 5x. Noh, suht raske oli tegelt, sest jalad polnud ära taastunud (üllatus-üllatus 😀). Jalad olid megaaakanged ja mulle tundus, et jooksusamm oli ka kuidagi konarlikum, aga no tehtud ta sai.

Kolmapäeval ma oleksin eelistanud jälle staadionile minna, aga seal hakkasid täpselt sel ajal trennid, kui ma minna oleksin saanud. Ei tahtnud sinna ette kooserdama minna, eriti kuna pidin lapse ka kaasa võtma. Oleks suht raske olnud seal normaalselt joosta ja samal ajal teda jälgida. Nii et läksime hoopis jälle kergliiklustee peale. Mina jooksin ja tema oli jooksukaga. Joosta tuli 4 min, kõndida 3 min ja 4x. Arvasin, et see jooks tuleb veel raskem kui eilne, sest ikkagi kolmas päev järjest joosta, aga mulle tundus, et jalad ei olnud üldse enam nii kanged kui teisipäeval. Pärast jooksu käisime veel mängukal ka ja ma siis venitasin nii kaua jalgu kuniks trennikaaslane mänguväljakurõõme nautis. 😀 Kodus panin veel 15 minutiks jalad kõrgemale. Ma ei tea, kas need asjad päästsid midagi või mitte, aga järgmisel päeval olid jalad täitsa head juba.

Nii see trenninädal tehtud sai. Esmaspäeval on plaanis uuesti minna, aga järgmisel nädalal tahaks ikka ülepäeviti trenni teha, et jalgadele jääks rohkem taastumisaega.