Markus: Mathias 1-aastane!

Mathiase sünnist on tänaseks möödas juba veidi üle aasta ning armsast imikust kasvanud üks ütlemata asjalik ja arukas (ja üha armsam) maimik. Viimased tosin kuud on olnud kõike muud kui kerged, kuid sellest hoolimata on need olnud mu senise elu vaieldamatult õnnelikumad. Need hetked, mil peale pikka tööpäeva koju jõudes sulle naeratav marakratt uksele vastu jookseb või sind puhkepäeva hommikul seljas ukerdades üles äratab, on hindamatud ja kaaluvad kõik muu ümbritseva üles.

Küllap aga ei tulnud Sa siia ühe lapsevanema heietusi lugema, vaid tahad hoopis teada, kuidas Mathiasel läheb ning mida ta viimase kuu jooksul teinud ja oma oskuste arsenali juurde õppinud on. Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, alustas Agu Sihvka oma aruandeid ikka ja alati täpselt algusest. Väärt praktika tasub järgimist, mistõttu alustame siis algusest ning püüame erinevaid kõrvalepõikeid tehes rõõmsasti esimese eluaasta lõppu välja jõuda.

Kangelasjutud, eeposed ja saagad kipuvad reeglina algama jubedaid kannatusi ja musti murepilvi kujutades ning triivivad seejärel õnnelikku lõppsadamasse. Nii algas ka Mathiase kaheteistkümnes elukuu kannatades, sest järjekordne (jumalteabmitmes) haigus otsustas taaskord väikemehe maha murda. Lõpuks arenes kerge tatitõbi selleni, et Mathiasel tekkis esimest korda väga äge ja tõsine köha, mistõttu õnnestus tal taaskord pool päeva Põlva haigla lasteosakonna palatis mingisuguste laulvate pärdikute raamatu ja muude arusaamatute vidinatega mängida.

Evelin otsustas temaga lihtsalt perearsti juurde kontrolli minna ja kuivõrd haigla on nii lähedal, et isegi jõululaupäeval kannatab plätudes läbi pargi visiidile lipsata, siis võtmeid, telefone ja muid moodsaks eluks vajalikke abivahendeid muidugi kaasa ei võetud. Suutsin umbes 1,5h kodus ära istuda ja oodata, kui lõpuks kannatus katkes – üheltpoolt mure lapse pärast ning teisalt vajadus Tartusse kooli minna (kuhu ma siiski ei jõudnud) – ning tegin tervele Põlva haiglale umbes kolm tiiru peale, et neid üles leida. Lõpuks põrkasin koridoris kokku perearstiga, kes suunas lasteosakonda, kus hämmeldunud nägudega prouad mind siiski õigesse tuppa laulvate pärdikutega raamatuni juhatasid.

Peale haigla õnnestus Mathiasel kuu jooksul paar visiiti veel teha – korra käisime külas sõber Valteril, kelle juures on alati uusi ja huvitavaid mänguasju, mida Mathiasele põhjalikult menetleda meeldib. Seltskonnaürituste kõrgaeg saabus aga kuu keskel, kui 17. märtsi õhtupoolikul õnnestus Mathiasel üheskoos Tanieliga (kes on üsna lähedalt aga keerulise ametinimetusega sugulane) mürada ning päev hiljem kutsuti endale terve mängutoatäis kamraade lisaks. Tegelikult oli kutsujaks hoopis sugulane Lisett (jälle mitte väga kaugelt, aga keeruliselt), kes pidas Põlvas Linnupesakese mängumaal oma kolme aasta sünnipäevaprallet. Pidu oli uhke ja kui Mathias oli alguses pisut ebalev ning võõrastav, siis lõpuks nautis pidu täiega (noh, isasse). Igatahes mauras lõpuks mööda mängumaad ringi ning üritas hoolimata sabotööride vastutegevusest kõikvõimalikke torne ja muid kandekonstruktsioone valmis meisterdada.

22. märtsil, mil peoovatsioonid juba veidi jahenenud ning Mathiasel mahti uuteks tegemisteks, võttis väike bandiit (järjekordne vahva hüüdnimi) koos emaga ette fotosessiooni. Kuivõrd isa ei mõju piltide kvaliteedile reeglina hästi, siis võeti seekord kaasa hoopis Mathiase vanaema, vanaisa ja tädi Grete. Tegelikult oli ühine fotosessioon jõulukingitus Evelini vanematele ning ühe osa piltide põhjal, mille Evelin Mathiase sünnipäevaks kätte sai, võib väita, et Anett tegi oma stuudios taaskord suurepärast tööd. Võrreldes eelmise korraga tundub, et ka Mathias oli natukene koostööaltim, sest jõulupilte tehes oli teda küll üpris keeruline kaadrisse püüda. Täpselt nii nagu toona, on ka sel korral ohtrasti jäädvustusi rõõmsast, naervast ja lustivast Mathiasest, mis vaadates alati endalgi naeru näole toovad.

Fotosessioonist toibumiseks kulus taas terve nädalavahetus ning seda kõike ikka selleks, et esmaspäeval taas uue hooga pihta hakata. 25. märtsil sai Mathias 1aastaseks, mispuhul korraldati meie tagasihoidlikus kodus mitte-nii-väga-tagasihoidlik koogisöömisvõistlus. Pidupäevaks tellisime Maiasmaalt ühe uhke karupoja-tordi ning ka Mathiase vanavanaema kostitas meid oma firmaroa, et mitte öelda tippteose nime vääriva koogiga. Tähtsa ürituse puhul sai ka peoperemees ise esimest korda kooki mekkida ning tundub, et magusasoolika on ta küll emalt pärinud, sest isu järjekordse koogidoosi järgi ei paistnud sugugi vaibuvat.

Lisaks esimesele koogisöömisele ütles Mathias sel päeval ka esimese sõna – kas seda nüüd kohe ametlikult välja maksab kuulutada, aga vähemalt vanematele pakkus kõnealune episood tublisti nalja. Eelmisel õhtul saatsid Mathiase magama isa konkreetsed juhtnöörid: “Homme ärgates oled sa juba 1aastane, paluks nüüd ka üks sõna selgeks õppida”. Hommikul, mil tuba veel mõnusalt hämar ja korterit täitmas õnnis vaikus, tõstis noorhärra ühtäkki pea püsti nagu urust välja piiluv surikaat ja lausus kõva ning selge häälega “SIMBA!”. Nii palju siis “emmest” või “issist”, kõige tähtsamate asukate nimed ikka eelisjärjekorras.

Kodune koogisöömine ei jäänud aga ainsaks sünnipäevaürituseks ning sama nädala pühapäeval tegime kollektiivse salati- ja pirukamanustamise mõõduvõtu ka Mathiase lähisugulastega. Mathiasel oli lõbu laialt, sest pidusööming leidis aset vanaema avaras korteris, kus koos Carolini ja Gretega tore väsimatult ringi joosta ja mürgeldada. Veidi ka kingitustest. Meie kinkisime Mathiasele Little Dutch firma kraami – motoorikakeskuse, ksülofoni ja ralliraja – mis seni veel igapäevaselt kasutuses on. Teistelt sai Mathias Pikleri kolmnurga (nüüd ei saa teda enam silmist lasta), riideid, kiige, kolm raamatut (sest ta on sõna otseses mõttes raamatukoi ja tähenärija), väikese rongi (mille peale kaikus lustlik naer taevani), täheklotsid ja vägeva valge Mersu, millega ringi kärutada (mis isa üldse kadedaks ei teinud, sest isal on ka valge…Opel…millega ei saa väga hästi ringi kärutada).

Mida Mathias viimase kuu ajaga õppinud on ja mida talle teha meeldib? Kindlasti on ta osavamaks muutunud erinevate jookide manustamisel üle tassiserva – kuivõrd väljas on suur kevad ja kased-vahtrad jooksevad, siis on Mathiaski magusaid puujooke mekkida saanud ning kruus magusa kraamiga suult väga ära tulla ei taha. Isale valmistab muidugi suurt rõõmu see, et poiss on selgeks saanud palli veeretamise, selle tassimise ja ka viskamise (näiteks pesumasinasse ja vanni) ning kõike seda harjutab ta muidugi korraliku Molteni korvpalliga. Lisaks on Mathias hakanud asju tooma ja andma (eriti meelsasti kui talle “aitäh” öeldakse), vanematele on ta suureks abiks ka majapidamistööde, näiteks pesu kuivama panemise, juures.

Üheks meelisharrastuseks on asjade üksteise otsa või sisse toppimine – ebaloogiliste tornide ladumises on ta taaskord ühelt lapsevanemalt tublisti eeskuju võtnud ning üksteise otsa passib sättide kõike, mis seal vähegi püsib. Kord, kui Evelin köögis prügikotti vahetas, pätsas Mathias prügikorvi ära, tassis selle tuppa ja ladus oma mänguasju täis. Sellised põnevad harrastused meil siin. Viimasel ajal on Mathias võtnud mitmel korral oma soki ja üritanud seda jalga panna – oskustest jääb veidi veel puudu, kuid mõte on iseenesest kiiduväärt. Samuti on üha tihemini õiges asendis istuma hakanud ning oskab ka ise oma W-istet veidi korrigeerida, kui tähelepanu juhtida.

Millalgi kuu keskpaigas sai Mathias täitsa iseseisvalt ka väljas oma esimesed sammud teha ja korralikult külge libistada, lisaks tuleb üha paremini välja madalast astmest üles ja alla astumine, mis varem oli täiesti välistatud. Samas taktis jätkates on lähema 20 aasta jooksul oodata Rasmus Mägi tõkkejooksurekordite uuendamist. Magada Mathiasele paraku jätkuvalt ei meeldi, sest palju lõbusam on öösel voodis ringi aeleda, maadelda ja vanematele pähe ronida.

Kuivõrd patsaan (jälle üks hüüdnimi) sai sünnipäevaks hulgaliselt uusi lelusid, siis olgu siinkohal – juhuks, kui Mersust enam üldse käsi eemale ei saa – mainitud ka teised meelismänguasjad. Vanemate ja teda vahel hoidvate vanaemade ääretuks rõõmuks on kaheks kõige populaarsemaks mänguasjaks Fisher-Price laulev koer ja ühe raamatuga kaasa tulnud loomahäälte-, laulude- ja viktoriinitahvel, mille patareid paistavad kestvat igavesti.

“Kellel on pehme ja valge kasukas, millest saab villa sooja kampsuni kudumiseks?”
– “See ei ole õige, palun proovi uuesti!”
– “Suurepärane, lammas!”
jne…

Teisalt on väga tore, et Mathiasele raamatud meeldivad. Talle võib neid vist tõesti kilode kaupa kinkida, sest kutt läheb konkreetselt riiuli juurde, võtab raamatu ja istub põrandale maha ning asub seda sirvima. Nähtavasti on trükikodades paberimassile ka veidi lõhna- ja maitseaineid lisatud, sest pole ühtegi raamatut, millest mõnda tükki välja poleks puretud – sellest ka raamatukoi ja tähenärija määratlus, sest mõnest teosest on tõepoolest tähed suisa välja näritud.

Et juttu jätkuks veelgi kauemaks, aga lugejal kannatust ehk mitte, siis olgu lõpetuseks toodud ka vägilase ilunumbrid. Viimase kontrollkülastuse käigus mõõdeti mehepoja pikkuseks 77 cm ja kaaluks 10 290 g.

Lumemees sai esimest korda õues ise ringi tatsata

Tordimehed

Sünnipäevalaps vanaema juures külalisi ootamas

Vähe uhkem härra oma uue soengu ja Mersuga

 

Advertisements

Jälle need eesmärgid!

Aeg on jälle väike kokkuvõte teha minu eesmärkidest. Ega seekord pikka eeljuttu polegi. See kuu mul oli motivatsioon võrreldes jaanuariga madalam, aga ma siiski püüdsin eesmärke meeles hoida ja töötada nende nimel. Samas läks kõik nagu kuidagi loomulikult ja ma tegelt ei pidanud nende täitmiseks mingi hullult pingutama.

Minu veebruarikuu eesmärgid olid sellised:

1. Panen paika oma hommikuse söömise ja söön korraliku hommikusöögi (nt puder). Söön koos Mathiasega sama hommikusööki.

Joomise asi sai eelmise kuuga korda ja sel kuul oli eesmärgiks hakata oma toitumist korrigeerima. Ma olen juba üsna pikka aega täiesti suvaliselt toitunud. Minu puhul tähendab see seda, et tihti olen terve päeva söömata, sest pole meeles või aega süüa ja siis õhtul söön n-ö järgi või siis näksin terve päeva jooksul mingeid väikseid mõttetuid asju ja korraliku sööki ei söö ja jällegi õhtuti on see suurem söömine. Samuti tähendab see seda, et ma söön palju “rämpsu” (šokolaadid, küpsised, koogid, sügavkülmutatud pitsad, valmistoit, kiirtoit jne). Miks ma valisin sellise eesmärgi, et korrigeerin esialgu ainult oma hommikusööki, siis sellepärast, et varasemalt ma olen alati järsult kohe, a la järgmisest päevast/nädalast kogu toitumist muutnud. Mingi aja see toimib ja toitumine ongi tip-top, aga siis jällegi langeb kõik ära. Seekord otsustasin asja aeglaselt võtta ja anda endale rohkem aega harjumiseks ja luua endale järk-järgult uued harjumused. Nii, aga kuidas siis selle eesmärgi täitmine läks? Saan öelda, et väga hästi. Mitte ühelgi hommikul ei jäänud hommikusöök söömata. Mulle meeldib hommikuti süüa putru ja nii ma ka tegin. Koolipäevadel sõin üleöö kaerahelbeid. Plaanis on veel omlett ka hommikusöögi menüüsse võtta ja siis esialgu mulle piisab. Eesmärgi teine pool sai ka täidetud ehk siis minul ja Mathiasel on nüüd sama hommikusöök. Lisandite osas on küll erinevused, aga kohandasin pudru tegemise selliseks, et ta saab minuga sama putru süüa. See tähendab, et teen putru ilma soolata.

2. Kui kõhulihaste programm on läbi, hakkan kodus YouTube’i salvestatud videote järgi trenni tegema.

Kuna ma nägin kunagi suurt vaeva ja otsisin YouTube’ist erinevaid trennivideoid kokku, siis tundus nõme oma kulutatud aeg niisama raisku lasta ja neid videosid mitte kasutada ning otsustasin, et hakkan praegu nende järgi trenni tegema. See on ka kõige mugavam, sest ma saan seda teha kodus ja ei pea kuhugi ära minema. Saan teha trenni kui Mathias magab või ka siis kui ta on üleval (oleneb päevast). Eesmärk sai täidetud igatahes.

3. Teen 1x nädalas trenni.

Jep, tegin! Jällegi, alustan rahulikult. Ma pole 11 kuud trenni teinud ja kas seda rasedusaegset trennigi päris trenniks sai nimetada? 😀

4. Käin iga päev Mathiasega jalutamas, kui võimalik.

Jaanuaris ei käinud me terve kuu vankriga väljas, sest ma lihtsalt ei viitsinud. Nii mugav oli ta toas tuttu panna ja koos temaga magada. Ei pidanud neid kombesid ja asju selga ajama ja ei pidanud vankrit viima/tooma. Aga nii ei saa. Lapsele ja mulle endale on kasulik vähemalt korra päevas väljas käia ja see mind motiveeribki. Terve kuu peale jäi ainult üks päev viitsimise pärast vahele. Muudel päevadel, kui ma ei saanud temaga käia, sest olin koolis ja ühe korra korvpalli vaatamas, käis Mathias vanaemadega väljas.

5. Tellin sooduka ajal pildid ära.

Ootasin sooduka ära ja pildid said tellitud. Ma pole varem nii palju pilte tellinud. Arve oli vist miski 50 eurot ja pildid muidugi peamiselt Mathiasest. 😀

6. Hakkan uuesti koolis käima.

Selle kuu kõige suurem ja mõnes mõttes kardetum muutus. Tegelt on kõik siiamaani väga hästi sujunud, aga muidugi hullem on alles õppetöö osas ees.

7. Hakkan blogima 2x kuus.

No ma püüan! Sel kuul sain ju napilt hakkama! 😀 Mulle tegelt meeldib kirjutada ja draftis on mitmeid teemasid/postitusi, mis ootavad avaldamist. Nii et materjali nagu on…

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees. Üks väheseid pilte, mis mul endast sellest kuust on. Vallavanema vastuvõtul mitte-vett-joomas. Alkoholi ka ei joonud. Fun fact: Tarbisin alkoholi viimati juuli 2017. Ausalt ei tunne puudust ka.

Mathiase üheteistkümnes elukuu

Ongi käes VIIMANE minisünna! Just üks päev sattusin mõtlema, kui lühike see beebiiga ikka tegelikult on. Vahepeal tundus mõne asjaga, et nii jääbki elu lõpuni – no näiteks tissi otsas elamisega 😀 – aga tegelikult on kõik kogu aeg muutumises ja kõik mured/rõõmud lähevad nii kiiresti mööda. Nüüd vaatan tissi otsas elamisele ikka heldimusega tagasi. Samas on nii tore (ja endal lihtsam), et Mathias on nüüd nii asjalik, tegus ja iseseisvam ning temaga saab ikka järjest rohkem nalja. Igav ei ole ükski hetk.

Selle kuu sisse jääb üks suur muutus. Mina hakkasin uuesti koolis käima ja see tähendab, et Mathias on nüüd 2 päeva nädalas terve päeva vanaemadega – ühel päeval ühe ja teisel päeval teise vanaemaga. Vanaemad hoiavad Mathiast täitsa hommikust peale (7st või 8st olenevalt päevast) ja kuni minu koju tulemiseni või kuni Markuse tööpäeva lõpuni. Ma olen tegelikult nii tänulik selle võimaluse eest, et saan praegu koolis käia. Muidu oleksin uuesti kooli minemise lükanud ilmselt järgmise aasta kevadesse. Ja vahelduse mõttes on väga tore midagi muud ka teha lisaks kodus olemisele. Mulle muidu väga meeldib kodus olla ja meil oli juba mõnus rutiin ka tekkinud, aga mida rutem ja rohkem ma oma kooliasjadega tegeleda saan, seda parem. Tahaks ju kooliga lõpuks ühele poole saada! Mathias on igatahes väga tubli ja hea laps olnud siiamaani. Alguses natuke kartsin, et kuidas tal läheb terve päev ilma minuta, aga väga hästi on läinud. Kui koolipäevad lõpuks kätte jõudsid, olin ise täitsa rahulik, sest teadsin, et Mathias jääb headesse kätesse ja kui peakski midagi olema, siis Markus on lähedal ja saab appi minna. Kõige ebameeldivam asi pikalt eemalolemise juures on olnud see, et ühel päeval läksid rinnad nii palju piima täis ja see tunne on niiiiii ebameeldiv ja valus lausa. Õnneks sain hakkama ilma välja pumpamiseta, sest välja pumpamine ajaks rinnad veel rohkem segadusse ja koju jõudes lahendas Mathias probleemi ära. 😀 Koolipäevadel ta ongi minu koju jõudes ülejäänud õhtu põhimõtteliselt rinna otsas elanud. Eks ta tahab ka oma piima kätte saada, mis päeva jooksul saamata jäänud.

Muidu on üldiselt see kuu jälle selline tavaline kodune olnud, mõned käigud siin-seal. Mathias sai taaskord spordiüritusel käia, sest noh… tema issi ongi sport ju 😀 Seekord issi ei võistelnud, vaid võistlesid hoopis tublid maadlejad ja võistluseks olid Eesti mesitrivõistlused maadluses. Mathias tatsas Mesikäpas ikka isuga ringi ja ei hoolinud ei lärmist, ei võõrastest inimestest, vaid muudkui lidus mul eest ära ühest Mesikäpa otsast teise. Näitas väga häälekalt oma toetust ka välja, ainult jäi segaseks, et kellele ta siis ikkagi kaasa elas. Üks erilisem sündmus oli ka – Mathiase tite- ehk lusikapidu. Õnneks kingiti see aasta nimeline hõbelusikas beebidele. Mulle meeldis muidu see mõõdupuu ka, mis nad varasemalt on kinkinud, aga lusikat soovisin rohkem. Sel üritusel jooksis Mathias ka ringi ja talle väga meeldib omavanuseid vaadata/katsuda (loe: kakkuda, torkida 😀 ). Seega ma usun, et tal oli lahe pidu. Üks lõbus käik oli Mathiasel veel. Käisime teist korda V spaas temaga ja muidugi jäi ta käiguga väga rahule. Markus möllas temaga suures basseinis nii kõvasti, et Mathias kilkas ja naeris kõva häälega üle terve spaa ning teistel läks ka ümberringi nägu naerule.

Nagu ikka, siis räägin natuke arengust. Ma arvan, et võib öelda, et Mathias läks nüüd täitsa päriselt kõndima ära, sest käpuli näeb teda väga harva. Viimased 2 nädalat on ta aktiivselt harrastanud diivanil ja voodil olemist. Hommikuti näiteks ronib ise voodist välja ja läheb ära teise tuppa asjatama. See tähendab minu jaoks muidugi, et tuleb kohe voodist välja tulla, sest üksi teda kuskile jätta ei saa. Ühesõnaga millegi peale ja millegi pealt maha ronimine on nüüd väga käpas. Eile nägin, et ta oskas ise ilma millegi abita põrandalt seisma tulla. Enamasti ta siiski eelistab millegi najal püsti tulla. Istumisega on natuke ikkagi jama, sest ta eelistab W-istes olla. Nüüd ta püsib sirged jalad ees istes ka, aga ise ta läheb sellesse väga harva. Koolis jälle räägiti, kui halvad need valed istumismustrid on ja mul muidugi hakkas süda valutama. Ma üritan tal kogu aeg valesid mustreid korrigeerida, aga alati ka ei jõua. Eks peab nii kaua korrigeerima teda, kuniks hakkab ilusa mustriga istuma. Halvad harjumused tekivad ju nii kiiresti ja nendest lahti saamine võtab kaua aega. Halbadest harjumustest rääkides siis Mathias imeb endiselt oma kahte sõrme. Kas kellelgi on mingit head nippi, kuidas sellest kombest lahti saada? Kõne poole pealt tal mingeid uusi sõnu pole, aga jutustab küll üsna palju oma titakeeles. Olengi nüüd siin sõnade (või sõna) ootuses, et tal tekiks mingid konkreetsed sõnad. Vahepeal tundub nagu ta ütleks midagi “aitäh” laadset. “Mamm-mamm” (söögi kohta) on ka endiselt teemas.

Sel kuul ilunumbreid pole, sest järgmine arstiaeg on alles 1-aastaselt. Nii et järgmises Mathiase postituses on numbrid ka. Arstidest rääkides siis üleeile käisin Mathiasega EMOs, sest tal tundus mingi veider muhk peas olevat. Ta ise tundus täitsa tavaline, et midagi nagu viga pole, aga südamerahuks tahtsin siiski lasta ta üle vaadata. EMOs öeldi, et ongi muhk ja peame jälgima. Kui nädalaga ära ei kao, siis tuleb uuesti näitama minna.

Titepeol laululapsi kuulamas ja vaatamas

Pärast spaad käisime Vapianos söömas. Mathias oli üsna rahutu ja pidime ruttu-ruttu ära sööma. Kahjuks ei olnud temale sealt menüüst mitte midagi võtta.

Seda meest pildile püüda on järjest keerulisem. Seekord siis tordiga pilt püsti seistes.

Eesmärgid, eesmärgid, eesmärgid

Seekord ei olegi postitus Mathiasest, vaid hoopis täitsa muudel teemadel. Juba algusest peale oli plaan, et Mathiasest tulevad igakuiselt postitused kuniks ta saab aastaseks ja see tähendab, et kaks postitust ongi veel jäänud. Edaspidi teen ka ilmselt temast mingi aja tagant postitusi, sest nii hea on tagantjärele lugeda ja näiteks nüüd, kui oli vaja beebialbumit täita, siis ilma blogita polekski saanud seda teha. Seega edaspidi hakkab blogi rohkem jälle n-ö minu asjadele keskenduma.

2018 ei olnud minu jaoks hea aasta. Ainuke hea osa sellest aastast oli Mathias ja temaga seonduv. Ma ei hakka hetkel eelmise aasta halvale osale keskenduma ja eelistan selle jätta sinna, kus ta olema peab – minevikku. Kui mingil põhjusel need asjad ei taha püsida seal, kus nad olema peavad, siis küllap ma millalgi ka neist räägin. Hetkel las nad jääda selja taha. Igatahes ma tegin otsuse, et 2019 keskendun rohkem endale ja oma soovidele. Ma olen tihti need just tahaplaanile jätnud ja üldse mitte õnnelik selle pärast olnud. Nüüd on mul eelmise aasta tõttu parem ja selgem pilt ning siht, mida ma soovin. Suur-suur osa sellest on ka muidugi tänu Mathiasele. 🙂

Niisiis… et jälle rohkem oma asjadega tegelema hakata, siis otsustasin enda motiveerimiseks panna kuude kaupa kirja eesmärke. Mulle meeldib väga eesmärke seada. Ma olen õppinud, et liiga suurte eesmärkide seadmisel kaob mul motivatsioon kiiresti ja pigem jäävad eesmärgid saavutamata, sest need on kuidagi nii hoomamatud. Väikesed eesmärgid on minu meelest rohkem edasiviivad ja kui panna kõik väikesed eesmärgid kokku, siis ideaalis nad ju peaksidki viima sellele suurele ja põhilisele eesmärgid lähemale. Ilma väikeste eesmärkideta tekib selline “meh?!” tunne, et mida ma tõmblen, kui midagi nagu ei toimu. Väikeste eesmärkidega näed, et reaalselt teedki midagi ära.

Vaatakski siis nüüd üle, millised mu eesmärgid olid ja kommenteeriks neid natuke. Minu jaanuarikuu eesmärgid olid:

1. Ma ei osta enam karastusjooke poest, vaid joon vett/teed/kodust mahla. Kui kuskil mujal pakutakse, siis on okei võtta joogiks, aga ise endale ei osta.

Ma olin täiega sattunud karastusjookide küüsi ja no ikka peaaegu igapäevaselt tarbisin neid. Varem ma ei joonud üldse selliseid asju! Õnneks nüüd võin öelda, et olen sellest harjumusest lahti saanud ja see eesmärk sai 100% täidetud. Kavatsen edaspidi samamoodi jätkata.

2. Jätkan oma sünnitusjärgse kõhulihaste harjutusprogrammiga.

Terve suve ja sügise laisklesin ja ei suutnud ennast kokku võtta, et see programm lõpuni teha. Detsembri lõpus võtsin ennast lõpuks kokku ja hakkasin liigutama. Nüüdseks saan öelda, et vähem kui nädal on jäänud programmi lõpuni. Programm kestab kokku 10 nädalat ja olen 9 ära teinud. Motivatsioon on suur, et selle nädalaga saaks kõik tehtud! Nii et see eesmärk sai ka 100% täidetud.

3. Loen läbi vähemalt ühe raamatu (“Armastuse viis keelt”).

Oi, see eesmärk sai ikka väga tehtud ja rohkemgi veel. 😀 Lugesin ära 6 raamatut: “Armastuse viis keelt”, “Teisipäevad Morriega”, “Strong looks better naked”, “Nutt ja jonnihood”, “Auschwitzi tätoveerija” ja “Minu mõistus on otsas”.

4. Sordin pildid ära.

Tehtud! See tüütu kohustus, mida kogu aeg edasi lükkan. Kõik 2018 aasta pildid said sorditud ja on nüüd tellimise ootel (ootan soodukat, et tellida 😀 ).

5. Hakkan täitma beebialbumit.

Veel üks tüütu kohustus. 😀 Tegelikult kätte võtmise asi ja kui täitma hakkasin, siis oli väga tore ja lahe meenutada kõike. Lihtsalt see pihta hakkamine on raske. Nüüd on album nii palju täidetud kui saab ja vaja on veel piltide näol mõned täiendused teha, aga ma ütleks et seegi eesmärk sai põhimõtteliselt täidetud.

6. Hakkan pihta riiete sortimisega.

Jep, hakkasin. Püksid on sorteeritud, nüüd olen pluuside sahtli kallal… Üldiselt mu plaan riietega on selline, et korralikud ja uued/uueväärsed Mathiase riided püüan ära müüa. Ülejäänud Mathiase riided ja enda asjad annan ära (ilmselt viin Sõbralt Sõbrale ja katkised/kulunud või muul moel kasutuskõlbmatud asjad viin H&M’i).

7. Koristan ära sahtlid ja kapid ja sordin oma asju. Kui jaanuaris seda teha ei jõua, siis veebruari alguses.

Ei jõudnud selleni tõesti jaanuaris, aga homme juba veebruar ja uued võimalused! 😀

Üks terve aasta kohta käiv eesmärk ka: Ei osta ennem uusi kosmeetika- ja nahahooldustooteid kui vanad on otsas ja sealjuures vaatan kriitiliselt mida on vaja.

Mu eesmärk üldiselt on olla minimalistlik – ei osta/kogu rämpsu koju ja hoian alles vaid vajaliku ja asjad, mis teevad mind rõõmsaks. Kes on lugenud Marie Kondo raamatut “Jaapani korrastuskunst”, see mõistab, millest räägin. Pärast selle raamatu lugemist olen nende põhimõtete järgi elanud. Mulle ei meeldi mõttetute asjade kogunemine/kogumine ja segadus. Kui mu ümber on kõik korras, siis on mu mõtted selged!

Minu kõhulihaste programmi “trennilehed”, millest ilmselt peale minu (ja terapeudi?) keegi midagi väga aru ei saa. 😀

Mathiase kümnes elukuu

Mathiasel on täna 10. minisünna! Koogivalik oli poes kehvavõitu, aga miskit siiski leidsime ja seekord läks sünnapiltide tegemine ka päris libedalt – ei ühtegi plätserdust ega määrdunud riiet. Uskumatu, et JUBA on jäänud ainult 2 kuud veel koogisöömist enne kui pikem paus tuleb! 😀 Ehk siis Mathias on veel AINULT 2 kuud pisike beebi ja siis hakkab juba suureks lapseks. Tegelikult tundub ta praegugi suure lapsena kui võrrelda seda milline ta päris pisikesena oli. Googeldasin üks päev, kes temast pärast beebi olemist saab ja leidsin, et siis nimetatakse teda kuni kolmanda eluaastani maimikuks.

Mathias on siin viimase kuu jooksul nii palju uusi asju õppinud, et mul ei tule kõik meeldegi. Kõne poolest olen nüüd kindel, et ta saab aru mida “mämm-mämm” tähendab. Veel saab ta (lisaks Simbale) vist aru, kes on issi. Kui sirutada talle käed ette ja öelda “tule siia”, siis ta tuleb. Samuti olen märganud, et ta peab dialoogi. Ta küll räägib oma tita keeles, aga on aru saada, et ta ootab kuni vestluskaaslane oma jutu lõpetab ja siis räägib omalt poolt vastu. Siiski on päevad erinevad ja mõnikord on ta väga jutukas, teinekord päris vaikne. 7. jaanuaril nägin esimest korda, et ta kasutab näpitshaaret ehk siis võtab pöidla ja nimetissõrme vahele midagi. Eriti hea on selle haardega Simba liivakasti kive võtta. Ma olen ikka mitu korda tal neid suust pidanud ära korjama, täitsa õudne kohe! 😀 8. jaanuaril õppis ta ära voodile või diivanile ronimise ning neilt pepu ees alla tulemise. Praeguseks on selle oskuse kasutamine kuidagi soiku jäänud. Ta küll oskab kui väga tahab ja midagi vaja saada on diivanilt või voodilt, aga aktiivselt neid ei harjuta. Selle kuu tähtsündmus on ilmselt kõndima hakkamine! Tema füüsilist arengut vaadates tunduski, et ilmselt ta läheb varakult kõndima ja no 9-kuuselt on minu meelest pigem varem, kui arvestada, et keskmiselt hakatakse kõndima 1a-1a 2k vanuselt. Igatahes 11. jaanuaril tegi ta ühe väikese sammukese. 21. jaanuaril tegi juba 7 sammukest ja 22. jaanuaril 10 sammu. Alates eilsest kõnnib ta pikemaid vahemaid koos vahepealsete peatustega. Enam ta ei viska ennast kõndimise “lõpus” käpukile, vaid oskab seisma jääda ja rahulikult ka käpuli minna. Seega on tema tasakaal väga palju arenenud. Lisaks sellele oskab ta ennast seistes ümber pöörata ja kõndimisel suunda muuta. 24. jaanuaril õppis ta ära asjade lükkamise mööda põrandat. Nii et nüüd ta muudkui lükkab oma mänguautot, käimistuge, raamatuid, Simba transpordipuuri jm mööda põrandat. 😀 Raamatutega seoses, pidin tal kaks raamatut ära peitma, sest ta närib/sööb neid nii hullusti. Raamatukoi ikka küll – isassse! 😀 Kaks õnnetut kukkumist oli ka. Eile kukkus ta põsega kapi nurga otsa niimoodi, et tuli lausa sinikas põsele ja täna kukkus lõuaga kapi nurga otsa ning sellest jäi ka lõua alla väike punane jälg. Üldse muutub ta vahepeal (tavaliselt õhtuti) eriti ulakaks ja hakkab kiirendama ja nii neid kukkumisi tuleb.

Selle kuu jooksul suutis Mathias jälle haige olla – nohu, kerge köha ja ilmselt oli tal kurk ka natuke valus. See haiguste periood on ikka jube küll. Õnneks nüüd vist hakkab vaikselt see mööda saama. Selle kuu sisse jääb veel kolm “esimest”. Üks nendest on esimene aastavahetus, mille Mathias täiesti maha magas. Meie vaatasime seekord ilutulestikku kodus köögi aknast ja linna oma nägi täitsa hästi. Esimeste hulka kuulub ka esimene juukselõikus, mille tegin mina. 😀 Mathiasel oli tukk juba nii pikaks kasvanud ja pidin selle ära lõikama. Ega mul see juuste lõikus pole kunagi välja tulnud nii et seegi kord ei erinenud. Järgmine kord läheme juba päris juuksuri juurde. Väljas me eriti käinud ei ole ja seda puhtalt minu laiskusest. Lühemaid otsi oleme teinud, no näiteks poodi ja Mesikäpa halli, kus Mathias käis esimest korda naiste käsipallimängu vaatamas. Üleeile ehk 23. jaanuaril tegi Mathias oma esimese kelgutiiru ja tundus, et talle täitsa meeldis. Onutütar sai ka teda vedada ja temaga koos tegi Mathias oma esimese väikese liu kallakust alla. Kuna Mathiasel veel käruosa vankril kasutuses ei ole, siis see oli üks esimesi pikemaid väljas ringi vaatamisi (kui autosõidud välja arvata) ja eks uudistamist jagus palju. Aga egas midagi, oli selline tavaline ja rahulik kuu.

8. jaanuaril käisime 9. kuu kontrollis ja saime lõpuks ilunumbreid ka teada: pikkus 75 cm, kaal 9510 g.

Arsti juures käimisega oli selline lahe lugu, et mina läksin juba 7ndal Mathiasega rõõmsalt ukse taha ootama, sest arvasin, et on kaheksas. Kutsusin veel Markuse ka tol päeval kaasa, nii et raiskasin tema aega kah kõigele lisaks. Alles ukse taga tuli pähe, et oot oot – täna ju pole teisipäev (tittede vastuvõtt on teisipäeviti). Pakkisin siis Mathiase kokku ja läksime koju tagasi. Õige visiidiaeg oli 8ndal! Mina ja minu hea mälu! 🙂

Simbat järgi tegemas

Esimesel kelgutiirul

Miks sa nii nunnu oled?!

Jõulupildistamine

Ma teadsin juba enne, kui Mathias sündis, et tahan temast ja temaga koos saada ilusaid professionaalseid fotosid. Ainult et ma polnud kindel, millal temaga pildistama võiks minna. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis oleks vist võinud isegi natuke varem ära käia, sest siis ta polnud nii liikuv, aga tegelikult väga vahet polegi… saime temast ägedaid pilte ikkagi. Endal oleks lihtsalt ilmselt natuke kergem olnud kui ta nii aktiivne poleks olnud. Mul ei olnud üldse plaanis mingeid jõulupilte teha, aga kuidagi sattus nii, et pildistamine sai pandud sellele ajale, kui Anettil jõulunurk ka valmis oli. Niisiis saigi meie pildistamisest jõulupiltide tegemine. Aga mis siin pikalt ikka rääkida, panen parem pildid üles. Kui tahate ka endale ilusaid pilte mälestuseks, siis: https://www.facebook.com/anettsphotography/ 

Mathiase üheksas elukuu

Pühad peetud ja aeg uus blogipostitus teha. Räägin natuke jõuludest ka, sest need olid Mathiase esimesed jõulud. Ma täiega pabistasin, kuidas Mathiasega jõuluüritustel käimine välja tuleb, aga läks täitsa valutult, kui mõned väsimuse-nutud välja arvata. 24. detsembril käisime vanaema Marju juures jõululõunal ja seal sai Mathias päris palju onutütrega mängida. Sama päeva õhtul käisime Markuse maal, kus oli suurem seltskond koos. Mathias oli seal ainult tunnikese üleval ja siis tuli ööunne minna. Sellest esimese osa magas ta ilusti oma vanatädi magamistoas põrandal beebipesas, mille talle madratsitest ja tekkidest tekitasin. Ja teise osa magas juba kodus oma voodis. Ma mõtlesin, et ta läheb võõras kohas raudselt unise peaga rändama kui üles ärkab, aga beebipesa ääred ikkagi takistasid teda, sest sealt kaugemale ta polnud läinud, kui ta nutu peale üles korrusele jõudsin. 25. detsembril oli Mathiase 9. minisünna ja selle päeva veetsime kodus. Avasime hommikul jõulupakid ja sõime torti. Seekord polnud üldse mingit tordi söömise isu, sest jõulusöögist oli kõht ja isu nii täis söödud ja oleks parema meelega tordi ostmise vahele jätnud, aga kui 8 kuud juba niimoodi pilte on tehtud, siis tuleb ikka traditsiooni hoida ja lõpuni välja teha. Mathiase esimesed jõulukingid olid: mängutraktor, mille peale saab istuda ja sellega ringi sõita, värviline-helisev-plärisev käimistugi, mänguasjakast (vanemate lemmikkingitus 😀 , sest varem olid kõik tema asjad ühes koledas katkises pappkastis. Me mõtlesime Jyskist ühe suure kasti tema asjade jaoks osta, aga vot see kingitus lahendas meie mure 🙂 ), Minnie ja Mickey legoklotside moodi klotsid, pehmed värvilised numbritega ja muude vidinatega kuubikud, Ilmar Tomuski raamat “Hundi sõbrad” ja üks näputoidu porgandipulkade pakike. Sai vist kõik. Need olid siis teiste poolt tehtud kingitused. Meie kinkisime talle torni ladumise komplekti ja majakese, kuhu saab erinevaid kujundeid ja elukaid sisse panna. Proovisime mingeid arendavaid mänguasju leida talle, sest tal polnud veel selliseid. 26. detsembril käisime minu tädi juures külas ja seal oli minu Tallinna vanaema ehk Mathiase vanavanaema ka. Seal pidin ma Mathiasel kogu aeg silma all olema, sest koht oli täitsa võõras ja sealseid inimesi oli ta vähe näinud ka. Üldiselt oli siiski tore ja seal oli üks väike lastenurgake ka, kus ta sai mängida.

Ma jälle ei mäleta, kus me käinud oleme ja mida teinud. Ahaaa… pildistamas ju käisime! Käisime taaskord Anetti juures. Raseduspildid said ju ka temaga tehtud. 🙂 Tegelikult pildistamine oligi vist koos jõuludega selle kuu selline erilisem sündmus. Ma ei kujutanud üldse ette, kuidas temaga pildistamas läheb, sest ta on ju nii püsimatu ja minu meelest oligi teda päris raske pildile saada. Tal oli vaja ikka sülest ära pääseda ja ringi tuuseldada. Nii palju energiat läkski temaga mässamise peale. Ma hullult kartsin, et Anettil oli meiega megatüütu, sest Mathias on üks väike rüblik. 😀 Õnneks ikka saime ilusad perepildid Mathiasega ja sel ajal, kui Mathias Markuse telefoni järas, saime koos Markusega ka mõned klõpsud tehtud. Igatahes ma pärast rääkisin Anettiga ja ta ütles, et polnud üldse tüütu meiega. VIUHHH, mul langes kivi südamelt! 😀 Aga täitsa veider oli pärast tagasi mõelda, kuidas ma suure kõhuga pildistamas käisin ja nüüd siis see väike inimene, kes mul alles pea 9 kuud tagasi kõhus oli!!!, mässas ringi ja püüdsime hoopis teda pildile saada.

Sel kuul sai kaks korda spaas ka käidud. Ühe korra käisime kõik koos kolmekesi ja teine kord kahekesi Markusega. Koos sai käidud V spaas, kus olime ühe öö ja kus Mathiasele väga meeldis. Kui ta muidu kodus magades ärkas iga tunni-kahe tagant ööune ajal, siis spaas magas mingi 3-4 h jutti! Aga spaas oli tõesti palju tegemist lapsel ja minu meelest kõige lastesõbralikum spaa, kus ma siiamaani käinud olen. Hommikusöök restoran Joyce’is oli Mathiase jaoks esimene n-ö väljas söömine ka. Panime ta laua taha söögitooli istuma ja lisaks oma smuutile järas ta veel hommikusöögilauas pakutavaid apelsini ja melonit. Laud ja Mathias olid korralikult plögased, aga õnneks põrandale või kuskile mujale ta midagi ei ajanud. Tegelikult ta oli väga tubli ja sõi ilusti, lihtsalt selline tavaline segadus mis tittede söögilauaga ikka kaasas käib. 😀 See oli vist meie esimene perekondlik hommikusöök ka. Kodus meil ju mingit normaalset lauda pole, mille taga saaksime kõik koos süüa. Selle eelduseks oleks muidugi see ka, et meie söögiajad kattuksid Markuse omadega, aga enamasti teda siiski nendel aegadel kodus pole ja niisiis söömegi me kõik eraldi. Tavaliselt ongi nii, et ma annan kõigepealt Mathiasele tema söögi ära ja siis söön ise. Ma tean küll, et soovitatakse koos lapsega süüa, et talle söögilaua kombeid õpetada ja et ta õpiks vanemate eeskujul toiduga ümber käima, aga meil ei tule sellest hetkel midagi välja. Võib-olla millalgi saan seda rohkem praktiseerida. Nii, aga teisest spaakäigust ka. Nimelt käisime Markusega Põlvas Sõstra spaas ja väga mõnus oli üle pika aja täitsa kahekesi midagi teha. Mathiase panin ööunne ja vanaema jäi teda hoidma. Mathias ärkas küll üles vahepeal, aga vanaema sai temaga väga hästi hakkama ja sai ta uuesti tuttu.

Ma isegi ei viitsi enam Mathiase une teemadel jahuda ja lepin sellega, et kuni kolmanda eluaastani ongi lastel uneprobleemid normaalne nähtus. Tegelikult need polegi probleemid, vaid normaalne kasvamise osa. Mulle meeldib see ütlus, et mitte lapsel pole probleem magamisega, vaid vanematel on probleem lapse magamisega või mitte magamisega, kuidas võtta. 😀 Laps magab siis, kui laps tahab. Ja nii ongi. Muidugi on palju neid beebisid, kes sellises vanuses magavadki terve öö ilma ärkamiseta, aga Mathias pole nende hulgas ja see on täiesti okei. Ta ei peagi seda veel tegema. Eelmise postituse jätkuks ütlen, et meie jaoks on siiamaani pikalipanemise meetod töötanud selles mõttes, et ma olen saanud ta oma võrekasse uinuma, aga mingit tervet ööläbi magamist see taganud pole. Nüüd viimased kaks nädalat ma pole seda meetodit rakendanud, sest Mathias jäi haigeks ja olen teda jälle rinna otsas magama pannud, sest pikali panemise meetodiga kaasneb enamasti ikkagi natuke või palju nuttu ja ma ei taha, et ta oma tatise nina veel rohkem tatti täis nutaks. Seekordne haigus on võrreldes eelmise kahe korraga teistsugusem, sest Mathiasel oli esimest korda kõrgem palavik, no nii 38.1-5. Õnneks kestis see palavik vaid ühe päeva, aga tatine on ta siiamaani.

Arengus olen ma märganud, et Mathias on järjest rohkem iseloomu hakanud näitama. Kui ta midagi tahab, siis annab sellest ikka häälekalt märku. Mulle tundub, et ta on hakanud ütlema “mämm-mämm”, aga ma pole veel päris kindel, kas see on juhuslik või tõesti on tal tekkinud seos söömisega. Ta on õppinud uksi avama ja lemmikkoht on vannituba. Igal võimalusel ronib sinna ja kui uks on kinni, siis mõnikord vigiseb selle taga, et lahti tehtaks. 😀 21. detsembril ta korraks istus kätega karbile toetades. 25. dets nägin, et ta istus korra ilma toeta ka, aga see oli hästi lühiajaliselt. Nüüd viimastel päevadel olen näinud, et ta on püsinud veits pikemalt lahtiste kätega istumisasendis. Kahjuks harrastab ta W-istet ka muidugi. Nii et n-ö päris istumisasendis (sirged jalad ees) ta iseseisvalt olla ei oska. Täna, 28. dets nägin, et ta seisis mingi 5 sekundit lahtiste kätega ja ei kukkunudki selili. 😀 30. dets märkasin, et ta oskab kükitada-seista-kükitada ilma kuskil kinni hoidmata. Need oskused on veel ebakindlad, aga eks lähebki natuke harjutamist vaja nüüd. Need asjad lähevad küll kümnenda elukuu sisse juba, aga mõtlesin, et panen siiski siia kirja. Minu jaoks on “mure” praegu see, et ta ei istu veel ja üldse ei tahaks, et ta selle valesti istumise endale juurutaks, aga nii raske on teda takistada seda tegemast. Samas käisime just arsti juures ka kontrollis ja tema ütles, et Mathias on pigem arengust ees ja et istumise pärast ei pea veel muretsema ega seda peale pressima. Aga no niiiiii hullult ootan, et ta istuks juba ise ilusti. Nii veider on vaadata, kuidas paljud temavanused juba istuvad ja üldse ei oskagi seda ette kujutada, et Mathias ka täitsa ise istuks ja nt mängiks istudes. Tundub nii imelik vaatepilt. 😀 Aga püüan siis rahulikult edasi oodata seda püha istumist! 😀

Lõpetuseks tahan öelda, et nii-nii äge on vaadata, kuidas Mathiasest on kasvamas üks oma iseloomuga ja isiksusega väikene inimene. Iga päev saab temaga nalja ja ausõna mu põhilaused kogu aeg on “Sa oled nii nunnu!” ja “Miks sa nii nunnu oled?!” 😀 Aga tõesti on selline lõputu armastus tema vastu. Mitte et ma varem poleks teda armastanud, aga viimasel ajal on see armastus kuidagi eriti suureks kasvanud. Seda tunnet ei olegi võimalik sõnadesse panna. Lihtsalt väga soe armas ja uhke tunne on olla tema ema. Ta on järsku kuidagi nii osav, asjalik, lõbus, arukas, uuriv, naljakas, tähelepanelik… ja no muidugi NUNNU! 😀

Niisama mingit mänguasja juppi järamas

Nunnud V spaas

Proovisime tordiga ka pilti teha, aga “mind te juba nii lihtsalt kinni hoida ei saa!” 😀

Mathiase kaheksas elukuu

Täna on jälle väike pidupäev, sest Mathias sai 8-kuuseks! Seekord ma ei oskagi miskit väga kirjutada. Tagasi vaadates tundub, et oli üsna tavaline kuu, kui kaks tähtsat sündmust muidugi välja jätta. Mingeid märkmeid ma endale ka see kuu telefoni kirja ei pannud, sest ma unustasin ära. Mälu on ikka veel väga hea! 😀 Tegelikult on mul endal olemine hullemaks läinud selles mõttes, et magamisega just kiidelda ei saa. Mathias ei taha ikka üldse enam öösiti ‘normaalselt’ magada ja rohkem on olnud neid suuri väsimuse päevi, aga ei ole hullu… tuleb üle elada. Aga jah, praegu harrastab ta terve öö 1-2 h kaupa magada ja oma voodis magamisega ka eriti nõustuda ei taha. Ma jätaks ta meie voodisse magama, aga ma ei saa teda sinna üksinda jätta, sest ta keerab ennast sealt põrandale. Ja siis ongi meil suur sõda ta oma võrekasse magama saamisega. Igal õhtul läheb ikka hea tund aega vähemalt ta magama saamiseks. Öösiti käib samuti trall ja väga tavaline, et vahepeal möllab ta tunnikese keset ööd üleval. Ma nüüd võtsin eesmärgiks talle unekooli teha raamatu “Päästke meie uni” pikalipanemise meetodi järgi. Eks näis, kuidas sellega läheb ja kas ma suudan järjepidev olla, aga no nii edasi minna enam ei saa, sest lisaks minule on Markus ka väsinud ja ärkab Mathiase karjumise peale öösiti. Mina saan päeval ju Mathiasega magada, aga Markusel sellist võimalust pole.

Markusest rääkides, siis tähistasime sel kuul tema esimest isadepäeva. Samal päeval oli minu sünnipäev ka! 🙂 Isadepäevaks kinkis Mathias talle kohvi ja termokruusi, millel armsad pildid neist koos. Markusele väga, väga meeldis kingitus! Selle tähtsa päeva puhul käisime kultuurimajas isadepäeva kontserti kuulamas/vaatamas. Seal möllas Mathias Valteriga ringi, sest Valter oli oma issile kaasa elama tulnud. Igatahes said Mathiasel kultuurikeskuse pistikud üle vaadatud ja trepid üle lakutud. 😀 Kontsert oli tegelikult tore ja huvitav kogemus beebiga kontserdil käimisest. Õnneks Mathias pidas ennast ilusti üleval ja kära ei teinud. Minu sünnipäeva puhul käisid hommikul minu vanaema ja vanaisa külas. Mathias ronis ise esimest korda vanaisale sülle ja itsitas tal süles. See oli üsna ootamatu, sest tavaliselt ta võõrastele pole niimoodi lähenenud. Aga tundub, et Mathiasel on võõrastamine üle läinud ja ta pigem uurib inimeste nägusid väga mõtlikult ja põhjalikult. Laste näod on tal endiselt lemmikud ning minu õe ja Markuse vennatütrega meeldib talle väga koos mängida. Õhtul tähistasime Markusega kahekesi minu sünnipäeva ja nii need selle kuu kaks tähtsat sündmust mööda läksidki. Küsisin just Markuse käest igaks juhuks üle, kas see kuu veel midagi toimus ja vastuseks oli: “ärkasime hästi palju”. 😀 See võtab jah meie kuu hästi kokku.

Mathiase arengus olen märganud seda, et ta on veel kiiremaks ja osavamaks muutunud. Näiteks oskab ta pugeda läbi meie suure toa laua pulkade alt, kuhu varem alati peaga lihtsalt otsa rammis, selle peale nutma hakkas ja lootis läbi nende edasi saada. Nüüd ta liigub toe najal ka täitsa libedalt. Kukkumisi on ikkagi ette tulnud ja enamasti sellepärast, et ta harrastab lahtiste kätega seismist. Ülemised hambad on vahepeal päris palju kasvanud ja praegu on tal siis suus 6 hammast. Eelmises postituses mainisin, et ta teab oma nime. Lisaks sellele ta saab aru, kui teda keelata (“ei”, “ei tohi”), kui teda enda juurde kutsuda (“tule siia”) ja mõnikord tundub, et ta saab aru, et Simba on Simba. Simba käest sai ta üleeile esimest korda kriimustada ja kohe lausa niimoodi et verd jooksis natuke. Simba on isegi kaua hästi vastu pidanud ja Mathiasele mitte haiget teinud, kui arvestada seda, kui palju Mathias teda tuuseldab. Seekord Mathias ronis vist Simbale kõhu peale ja Simba siis kriimustas teda seepeale huule juurest. Mathias oli muidugi väga solvunud ja nuttis kõvasti, aga eks ta sai haiget ka. Simba on muidu väga, väga sõbralik olnud ja on praegu ka. See pidavat üldse üks lastesõbralikemaid kassitõuge olema. Peame nüüd ise lihtsalt rohkem jälgima hakkama, et Mathias talle väga palju haiget ei teeks. Loomadest rääkides, siis ma olen püüdnud talle erinevate loomade häälitsusi järgi teha, kui raamatuid loeme, sest nüüd ta vist peaks oskama luua seoseid, kes millist häält teeb. Tegelikult ma ei oska temaga päeval eriti midagi peale hakata, sest oma mänguasjadega ta mängida ei viitsi ja need on suht titekaks jäänud. Mingeid mänge ka nagu mängida ei oska (v.a torni ehitamine, mille ta siis laiali lööb). Nii et ta siis tuuseldab päevad läbi kodus ringi ja kakub igalt poolt, mida kakkuda annab. 😀 Üks armas oskus on tal ka juurde tulnud – ta püüab vaadata asjade taha ja vahele jne. See on nii nunnu kuidas ta kiikab, et miskit näha. 🙂

Aga ongi selleks kuuks kõik. Seekord ilunumbreid pole, sest kaheksanda elukuu puhul kontrolli ei kutsutud ja uuesti lähme alles uue aasta alguses, kui Mathias on juba 9-kuune. Oeh, aeg läheb ikka nii kiiresti. Ühest küljest nii tore, aga teisest küljest kurb ka. Varsti polegi mu pisike beebi ju enam beebi!

Mathias Simbat kiusamas. See kassipuur on talle käimisraami eest, sest mõnikord ta harrastab selle najal natuke ringi liikumist.

Rõõmsad sellid isadepäeva kontserdile minemas.

Üks väheseid normaalseid pilte, mis sel sünnipäeval teha õnnestus…

… sest taaskord suutis Mathias ennast pärast paari pildi tegemist koogile otsa keerata. 😀

Mathiase seitsmes elukuu

Praegu on juba minu sünnipäevakuu käimas ja Mathiase seitsmes minisünna jäi oktoobrisse, aga nüüd lõpuks jõudsin blogisse tema seitsmendast elukuust rääkima. Tegelikult mul oligi plaan oodata tänaseni, sest täna käisime perearstil ja saime ilunumbrid teada. Nii et nüüd saan need ilusti postituse lõppu lisada, nagu kombeks.

Mul on jällegi nii raske meenutada, mis toimus, sest mälu on endiselt halb ja ma arvan, et paranemismärke võib hakata otsima siis, kui lõpuks normaalselt kunagi magada saan jälle. Keha on tegelikult harjunud selle hakitud unega. Eks mõned päevad on ikka eriti rasked, aga kuidagi ma loivan siis need hullu väsimuse päevad läbi ja mingi hetk tunnen jälle ennast natuke rohkem inimesena. No näiteks siis, kui Mathias otsustab päeval pea 2h järjest magada! Praegu ongi nii, et ma teen kõik tema kodused päevauned temaga koos. Neid on tal hetkel 2-3 ja kestavad ~30-minutist kuni 2 tunnini. No need pikad uned on siiski pigem harvad, sest ta on endiselt vähese unega laps. Ma proovin ikka, et ta saaks oma vajalikud ~14h und ööpäevas kokku, aga kogu aeg ei õnnestu ja siis ma väga ei stressa ka selle üle nii palju kui varem. Minu meelest see une teema on üldse üks kõige suurem küsimärk lapse kasvatamise juures. Mina teen näiteks nii palju “vigu”, mida ei soovitata teha, sest pärast on endal raskem. No minu vead on siis näiteks need, et magan Mathiasega päeval koos, panen ta rinna otsas magama, öösiti jääb ta tihti mulle kaissu (ma kas ei suuda teda oma voodisse tagasi tõsta, sest olen nii väsinud lihtsalt või vajun ise poole imetamise pealt ära). Samas ma mõtlen, et ta on ju nii lühikest aega nii pisike ja mulle meeldib temaga koos magada ja minu jaoks on lihtsam ta rinna otsas magama saada… küllap ta millalgi ikka hakkab ise ka üksi magama jääma ja ei ela enam rinna otsas. Kõik ju kasvavad suureks ja milleks tõmmelda, pigem naudin seda lähedust ja tema nunnudust, sest aeg tõesti läheb NII kiiresti! Juba on ta seitsmekuune ja kohe kaheksa ja siis varsti juba aastane! Appi!

Nii, aga võtan siis telefonist oma märkmed lahti ja hakkame pihta. Päev pärast 6-kuuseks saamist ehk 26. septembril sai Mathias esimest korda proovida muud sööki peale rinnapiima. Ta sai esimest korda lisatoitu, milleks oli minu tehtud suvikõrvitsapüree. Ütleme nii, et ta polnud sellest eriti vaimustuses. Tegin talle soojaks ~20g püreed, aga enamuse ajas ta välja ja oksendas ka ühe korra. No ju siis oli ikka vastik. 😀 Järgmistel päevadel läks söömisega natuke paremini ja rohkem sööki jõudis ikka kõhtu ka. Nüüdseks võin öelda, et ta sööb üsnagi palju. Ma pakun talle kuskil 100g toitu päevas, aga kõik muidugi kõhtu ei jõua. Tema menüüs on siiamaani olnud hommikuti riisipuder smuutiga, lõunal juurikad lihaga (porgand/suvikõrvits/kõrvits ja veise- või lambaliha). Nüüd viimastel päevadel olen harjutanud teda ka näputoiduga ja talle hullult meeldib. Eile näiteks järas õuna nii suure isuga, et lausa lust oli vaadata. Ainuke mitte lõbus osa näputoidu juures on see, et ta ajab veel nii palju kurku ja muudkui läkastab, aga eks harjutamine teeb meistriks. Ma arvan, et me hetkel jätkamegi niimoodi mõlemaga – püreedega ja näputoiduga. Ma ei hakka mingit ranget näputoitlust taga ajama, kuigi alguses mõtlesin küll, et valingi ainult selle ja unustan ära need püreed. Ma lihtsalt lähen nüüd vooluga kaasa ja vaatan, kuidas ta ise soovib.

Mathiase seitsmendasse elukuusse jäid mõned sõpradega chillimised ka. Praegu on tema kaks põhilist sõpra väike Valter ja väike Maki. Me ikka proovime üksteisel külas käia aeg-ajalt. 29. septembril käisimegi esimest korda Makil Tartus külas ja meile mõlemale väga meeldis. Minul oli tore Merilyniga lobiseda ja vaadata kuidas lapsed koos toimetavad ja Mathiasel oli äge võõraste mänguasjadega mängida. 😀 Laste koos mängimisest veel rääkida ei saa, pigem nad lihtsalt katsuvad üksteist ja vaatavad, mis imeloomad need teised beebid veel on. 4. oktoobril tuli lõpuks Valter meile esimest korda külla. Muidu oleme ainult meie Kadril ja Valteril külas käinud, aga nüüd siis vastupidi. Jällegi oli täiega tore. Simba sai veits terrorit Valterilt, sest Valter ikka palju kiirem kui Mathias ja Simba polnud selleks valmis ilmselt. 😀 Rohkem Mathiasel vist see kuu külaskäimisi ei olnud. Ühel üritusel sai ta ka käia ja selleks oli tõukerattaliidu hooaja lõpetamine. Seal mul temaga eriti lihtne polnud, sest nii pisikesele seal tegevust ja kohta veel polnud. Magamise ajaks pidin temaga näiteks autosse istuma minema, sest muudmoodi ta lihtsalt magama ei jäänud. Kui teised lapsed jooksid ringi ja möllasid seal, siis Mathias pidi süles terve aja istuma, sest põrandale ei saanud teda seal panna. Siiski ma ei kahetse, et käisime ja üldiselt oli vahva.

Arengust ka. Seekord on kuidagi eriti palju suuri asju toimunud üksteise järel. 30. septembril läks ta esimest korda ise külgistesse ja püsis ka seal mõned sekundid, mitte ei kukkunud ümber nagu muidu. 11. oktoobril märkasin, et lisaks niisama häälitsemisele hakkas ta ütlema silpe ba-ba-ba-ba ja ma-ma-ma-ma. See peaks vist siis lalisemine olema. 12. oktoobril proovis paar käputamisliigutust teha ja sealt edasi hakkaski täitsa käputama. Nüüd on ta nii kiire, et raske on sammu pidada! Eriti kiire on ta muidugi siis, kui külmkapiuks lahti tehakse (sest ooooooo, mis aarded seal küll peidus võivad olla!) ja kui kellelgi vetsuuks lahti jääb, sest Simba liivakastis on ju ka kindlalt midagi ägedat ja salapärast peidus! 😀 Tema ringi rändamisega seoses oleme järjest kodu ka babyproof’ima hakanud – juhtmed peitu, asjad kõrgemale, pistikutesse kaitsmed, Simba söögikandik köögikapile, apteegikarp käeulatusest ära jne. Mõned päevad pärast käputama hakkamist, hakkas ta ennast ka igale poole püsti tõmbama ja nüüd veedabki ta väga suure osa oma ärkveloleku ajast millegi najal püsti seistes. Selle püsti ajamisega on tulnud ka väga palju kukkumisi. Esimesel päeval ta kukkus vist mingi kolm korda lihtsalt selili ja lõi pea ka muidugi ära. Nii õudne. Siis oli mingi aeg paus kukkumistest ja nüüd on ta kukkunud mõnikord siis, kui maandub tagumikule ja sealt kukkub kuidagi kummuli. Õnneks nüüd ta on suutnud oma pead ka hoida rohkem, et seda siis nii palju ära löönud pole. Ta lemmiktegevuseks on minu seljas ronimine ja turnimine. Oma mänguasjadega mängib ta suhteliselt vähe ja pigem kakub kõike muud. Simbaga on neil ka mingid oma mängud kujunenud. Üks mäng on selline, et Simba kõnnib ees ja Mathias käib tal järgi ja üritab kätte saada. Teine mäng on selline, et Simba ise käib Mathiase juures õrritamas teda: Simba läheb lähedale – Mathias üritab haarata temast – Simba jookseb kuskile kaugemale – Simba tuleb jälle tagasi ja läheb Mathiase lähedale – Mathias üritab haarata jne. Simba on muidugi palju tuuseldada ka saanud Mathiase käest, ta on ikka korralikke tuuste tal välja tõmmanud. 😀 Täitsa teisel teemal ka… haiglas ujumiste ja võimlemistega on meil nüüd kõik, aga ühel viimastest, 15. oktoobril sukeldus Mathias esimest korda. Ei tõmmanud vett kurku ega midagi. 🙂 Teine kord ujumas tõmbas päris korralikult vett kurku ikka, aga see käib asja juurde.

Ja viimaseks praeguse aja põhiteema – HAMBAD! Need muutsid ööuned ikka eriliselt katastroofiliseks (loe: väga palju ärkamisi) ja tegelikult pole ta oma endise magamismustri juurde tagasi tulnudki ja kas tulebki, kes teab. Igatahes 15. oktoobril ma märkasin, et minu poolt vaadatuna paremal üleval paistis igemes hammas ja 16. oktoobril oli selle hamba ots juba välja tulnud. 17. oktoobril tuli vasakule üles teise hamba ots ka välja. Nüüd on paista üleval ja all külgedel hambad igemes. Nii et üks kõva hammaste kasvatamine käib. Kõige hullem oligi seal oktoobri keskel, kui algas üles hammaste tulek, sest siis ta ärkas ainult ja ainult nuttes ja seda kõigist unedest. Muidu ta öösiti üldiselt ei nutnud, vaid vähkres niisama, aga nüüd lihtsalt karjus nii kui üles ärkas. Üldse oli ta hästi viril, jäi halvasti magama ja kõigele lisaks jäi teist korda haigeks ka. Tegin talle siis nii palju auru kui suutsin (ka öösiti) ja ta sai üsna ruttu terveks. Ülesse tulid tal hambad kindlasti raskemini kui alla ja hambaarst ütles, et see ongi nii, kuna ülemised hambad suuremad. Eks ta loogiline ole jah, kui nüüd mõelda. Õnneks praeguseks on hammaste möll natuke tagasi tõmmanud, aga tundub, et see trall kestab veel mõnda aega… eks näis.

Aa, üks vahva tähelepanek veel. Mulle tundub, et Mathias teab nüüd oma nime ja täitsa reageerib ka sellele. 🙂 Ja lõpetuseks 7. elukuu ilunumbrid: kaal 9000 g (+270 g) ja pikkus 72,5 cm (+0,5 cm).

Olin teises toas ja läksin vaatama, mis ta teeb magamistoas. Ta niisama papi all chillimas 😀

Seekord pidin üksi temast pilti tegema ja see oli tegelikult päris raske! 😀 Jõudsin ühe pildi ära teha ja juba ta keeras tordile otsa ja tort läks lömmi natuke, aga suutsin päästa nii ta riided kui ka tordi.