Meil on nüüd päris OMA KODU

Mõtlesin, et tulen siia kolimisest rääkima, aga siis meenus, et ma ei ole üldse korteri ostmisest pikemalt midagi rääkinud. Nii et kirjutan esialgu üldse siis sellest!

Septembri keskel käisime ühte korterit vaatamas, aga see meile lõpuks ei sobinud. Sellest saad lugeda siit. Pärast sellest korterist loobumist mõtlesime, et peame ikka aktiivsemalt käima ja vaatama neid kortereid, mis võiksid meile sobida. Niisiis läksimegi järgmist korterit jälle vaatama.

See korter vastas täpselt meie soovidele ja oli ka nii heas korras, et meile oleks jäänud ainult sisse kolimise vaev ja mingeid suuri remonditöid vms ette võtma ei pea. Mõlemale meeldis see korter kohe, aga seekord me ei kiirustanud, vaid mõtlesime läbi, et kas tõesti?! see ongi see.

Ja no see oligi see! Selle korteri puhul oli tunne õige ja mõlemad nägime meid seal elamas. Mul hakkas juba mõte jooksma, kuhu ja kuidas asju panna jne. Ühesõnaga (või siis mitmega..) THIS IS IT ! 😀

Kuna selllel korteril oli veel tahtjaid, siis oli väike pinge ka, et kas me ikka saame selle. Õnneks läks kõik hästi. Mingi kuu aega pankadega möllamist ja lõpuks jõudiski siis kätte notarisse mineku aeg. 29. oktoober said meist päris oma kodu ja korteri omanikud! Kuna võtmeid me sel päeval kätte ei saanud, siis ongi nüüd selline naljakas tunne olnud, et jahh… meil on nüüd oma korter, aga samas… see ei ole meil veel ju käes ja seepärast pole midagi muutunud ja kõik on ikka endistviisi. Eks see reaalsus jõuab siis kohale, kui reaalselt kolima saab hakata, mis juhtub ilmselt järgmine nädal!

Kuna mul endiselt ühtegi teemakohast pilti ei ole, siis peate sellega leppima! 😀 Väike meenutus Pihlapuu lasteaia orienteerumismängult.

Kookospallid

Paistab, et ma olen täna retseptide lainel. Tegelikult ma olen juba ammu neid kahte retsepti tahtnud jagada, aga pole viitsinud üles panna. Esimene – porgandikotlettide – retsept sai just üles ja nüüd on järgmise – kookospallide – aeg!

No see on küll maailma kõige lihtsam ja lebom retsept üldse. Pmst saad kiiremini magusa kätte, kui poodi šokolaadi järele minnes. Ok, siis mitte vb mitte, kui elad täpselt poe kõrval ja kassas järjekorda ka pole. Aga no whatever, tervislikum on see “magus” kindlasti!

KOOKOSPALLID siis… vaja läheb:

  • 1 pakk kookoshelbeid (100g)
  • 1 muna
  • 1 spl mett
  • 1 spl kookosõli/rasva

Pane kõik need asjad kuhugi kaussi kokku ja mudi kätega ühtlaseks massiks. Seejärel vormi ilusad pallikesed ja pane ahju. Küpseta 190° juures 15-20 minutit.

Mul said natuke liiga küpseks, sest ma unustasin neid vahepeal vaadata, aga maitsesid ikkagi hästi. Eks ise vaata, kui krõbedaid sa soovid ja vastavalt sellele siis võta ahjust välja ka (duhh, loogiline onju?!)

Aa ja selle retsepti leidsin ma vist @kristaameljusenko instast, aga ega ma kindel pole ja ma tõesti ei viitsi kõiki ta postitusi läbi lapata. Aga kui sul on parajasti igav ja oma eluga midagi muud peale pole hakata, siis võid seda minu eest teha! 😁😁

Porgandikotletid

Ma olen juba tükk aega tahtnud ühte TÄIIIIIEGA head retsepti teiega jagada. Nagu päriselt – need porgandikotletid on ÜLIHEAD ja tervislikud ja täitsa lihtsad valmistada & all that jazz. Nii et kõige kindlam on see retsept endale lõpuks blogisse panna, et mul oleks üks kindel koht, kust ma selle alati üles leian.

Aga muidu, ma täiega täiega täiega soovitan neid järgi proovida.

Nagu ikka, siis ma ei ole mingi köögikata ja retsepte ise välja ei mõtle. Retsept on näpatud siit! Ja nüüd kõigile põhimõttelistele taimetoiduvihkajatele soovitan oma eelarvamused kõrvale jätta ja need kotletid siiski ära proovida, sest these are totally worth the shot!

Vaja läheb:

  • 2 suurt porgandit (umbes 200 g)
  • 400 g purk (valgeid) ube või kikerherneid
  • 1 sibul
  • ¾ tl kuivatatud rosmariini
  • ¾ tl kuivatatud tüümiani
  • ½ tl jahvatatud vürtskööment
  • ½ tl karripulbrit
  • 1 tl soola
  • 80 g täistera nisujahu või kaerajahu
  • praadimiseks õli

Pese porgandid ja riivi jämeda riiviga. Retseptis on küll kirjas, et porgandeid koorima ei pea, aga ma olen alati ikkagi ära ka koorinud. Haki sibul peeneks. Lisa sibul, kurnatud ja loputatud purgioad või kikerherned ja kõik maitseained. Nüüd mudi ja pigista kätega kogu seda massi, kuniks oad või kikerherned on purustatud ja kõik ained segunenud. Lisa jahu ja mudi veel, et tuleks selline ühtlane mass. Lase pannil õli kuumaks. Vormi ilusad ümarad kotletid ja küpseta, kuni need on mõlemalt poolt krõbedad.

Mu meelest sobivad need süüa niisama, aga võid ka millegagi (kartul, riis, tatar jne) koos serveerida. Ma ise eelistangi neid lihtsalt hapukoorega süüa (sest hapukoor on elu ja ma armastan hapukoort 😀).

Mulisen niisama

Pole nüüd natuke aega blogisse sattunud ja ega ma ei oskagi midagi kirjutada. Tegelikult oleks kirjutada – no kasvõi sellest, et me oleme nüüd päris OMA ESIMESE KODU omanikud! – aga kuidagi ei ole viitsimist peal ja tahaks siis juba panna mingeid uue koduga seotud pildikesi ka siia. AGA, me ei ole veel kolida saanud ja selleni läheb veel paar nädalat aega. Seega mul ei ole ka ühtegi pilti näidata.

Eelmised 2-3 nädalat ma olen jälle oma “augus” olnud. 😀 Mul ikka käivad need sellised madalseisude hood peal. Ma ei arva, et mul mingi depressioon vms oleks, aga lihtsalt selline väga jama tuju on siis peal. Nüüd ma hakkan sellest vaikselt vist jälle välja tulema. Igatahes, kui tuju maru nigel on, siis ei kutsu miski blogisse ka kirjutama, sest mida ma ikka siia oma paha tujuga kirjutan. 😀

Ma siin ühel hommikul ühes ilusas Tartu koolis ootamas, et saaks mõõtmistega alustada

Mis siis veel rääkida… magistritööga seotud mõõtmised peaksid varsti tehtud saama, kui just koroona nüüd viimasel hetkel midagi tuksi ei keera. Ma võiks nüüd tööle ka lõpuks tagasi minna, sest Mathias on ilusti lasteaeda harjutatud. Ma arvan, et liigutan ennast selles osas pärast oma sünnipäeva, mis on juba JÄRGMISEL NÄDALAL! What, kuidas aeg nii kiiresti on läinud?! Ma tõesti-tõesti loodan, et järgmine eluaasta on parem kui viimased 2, mis on täiesti nõmedad olnud. Kui nüüd keegi hakkab mõtlema, et “oi, aga Mathias on ju 2-aastane, kas siis tema pärast jama olnud?”, siis EI EI EI. Ütlen kohe täpsustuseks ära, et need 2 aastat ei ole halvad olnud lapsega seotud asjade pärast, vaid muudel põhjustel. Laps on just ainuke kõige parem osa kõigest 🥰

Ega mul rohkem ei olegi midagi väga rääkida. Annan lihtsalt endast märku, et ma pole veel päris ära kadunud, kuigi vahepeal kaalusin küll jälle blogi jätta kus see ja teine! 😀 Ma tulen uuesti kirjutama, kui mul väheke positiivsem meel tagasi on!

Rajalt täiega maas

No tere-tere! Mul ei ole siin midagi hõisata tegelikult. 😀

September algas mul väga hästi. Oli motivatsiooni ja tahtmist ja kõike. Ilmselt sellepärast, et ma nägin kaalul numbrit 87 !!!!! WHAT THE HELL?!?!?! See ikka võttis korraks jalad alt ära, et mis mõttes… mina ja kaalun NII PALJU?! Ma pole kunagi nii palju kaalunud, see ei saa ju mina olla. Ja siis ma olingi nagu OOOO HELL NO! Siin tuleb asjad kontrolli alla saada! Vaatasin veel suure hirmuga oma KMI ja kui seal näitas rasvumise I aste, siis olid asjad selged. Tuleb ennast normiks tõmmata! Ja kiiresti!

Ma imestan, et ma julgesin selle lõigu siia üldse kirja panna, aga noh… mida iganes, see on tõde ja sellele tuleb otsa vaadata. Kogu selle kaalumöllu sees ma olen lõpuks jõudnud arusaamisele, miks mu kaal tõusma hakkas, aga see on juba eraldi postitust väärt. Jah, ilmselgelt ma olen söönud rohkem kui olen kulutada jõudnud ja teinud mitte kõige tervislikumaid valikuid, aga see on seotud teatud muude probleemidega. Eks ma kunagi kirjutan, kui suudan.

Nonii, lähme edasi. Terve septembri ma olingi siis “normaalne”. See tähendab – sõin normaalsetel aegadel normaalseid (tervislikke) sööke ja ei keelanud endale magusat, kui tõesti oligi isu. Tavaliselt nägi see välja siis niimoodi, et sõin päeva jooksul nt ühe (väikese, mitte 100 g 😀) šokolaadi või mille istu parajasti oli ja sellest piisas. Isu rahuldatud, meel hea ja sai eluga edasi minna. 😀

Võtsingi siis selle aja jooksul 3,5 kg alla. Hea saavutus mu meelest. Kaal läks rahulikult alla, mis ongi kõige ideaalsem variant. Ma ei tahagi kiiresti ja korraga suuri kilosid alla saada. See ei ole üldse hea.

AGA

Ma pakun, et ma olen siin ~84-85 kg, 12 okt tehtud pildid

Loomulikult oli siis vaja selle saavutuse puhul natuke lõdvemalt võtta. No ikka, classic mistake. Ja nii ta läks… ja on läinud juba 2 nädalat. Ja no muidugi võtsin kaalu juurde tagasi. 2,4 kg kui täpne olla. Seega peaaegu nullisin kogu oma tehtud töö.

Mida ma siis sellest kõigest õppisin? Ma ei ole veel seal faasis, et saaksin kodus hoida mingeid magusaid asju. See tähendab, et ma ei saa osta endale mingit hunnikut rämpsu kokku ja siis lasta istuda sellel lihtsalt. Mulle sobib pigem nii, et kui tekibki millegi isu, siis ostan selle ühe asja ja söön kohe ära. Kui mingi jama seisab mul kodus, siis see ajab mul kõik plaanid segamini, sest mul pole hetkel iseloomu neid mitte võtmaks. Või siis kraban midagi lihtsalt sellepärast, et kõht on tühi ja neid on lihtne haarata, selle asemel, et natuke vaeva näha ja näiteks üks smuuti valmistada.

Lisaks ma tõmblesin liiga palju. Nii palju, et mu keha oli täiega väsinud, sest ma ei kuulanud seda. Tegin trenni ja käisin kõndimas (ja proovisin isegi joosta, mida ma pole 3 aastat teinud), isegi siis kui keha oli juba väsinud. Kui ma tegingi ühe või kaks puhkepäeva sisse, siis tundsin, et ma ei taastu ära nendega ja keha ikkagi valutab või on imelik. Ja see ei olnud lihasvalu, vaid selline üldine väsimusvalu. Ma ei oskagi seda paremini seletada, võib-olla keegi saab aru mida ma mõtlen. Seega ei ole mõtet mul ennast lõhki rabeleda, see pole jätkusuutlik.

Uni. Uni on megaoluline. Mu keha oli väsinud ja ega mu magamisharjumused ka taastumisele kaasa ei aidanud. Pärast lapse saamist on magamine ikka täiega pea peale pööratud. Õnneks nüüd on juba parem kui alguses, aga ikkagi. Võtsin endale nüüd raamatu “Miks me magame” ja kõik räägivad, et see on üks elumuutev raamat. We’ll see. Igatahes, ma tahan oma unerutiini ka parandada. Ehk kirjutan sellest mõnes järgmises postituses lähemalt.

Oeh, seda postitust oli päris raske kirja panna, sest kellele meeldiks oma nõmedusi jagada. 😀 Aga selle jaoks see blogi on, et ennast accountable (vastutavana?) hoida ja äkki on keegi minusugune veel kuskil, kes tunneb samamoodi ja siis ta teab, et ta ei ole üldsegi mitte üksi! Btw, mulle võib alati kirjutada ja muljetada, näiteks Instas @evelinhaavamae 💙

Apelsini ja mandli smuuti

Heiheihei! Tulin siia ühte smuuti retsepti üles viskama. See on üks Boost Yourselfi retsept ja sobib pähklifännidele ehk smuutil on selline mõnus pähkline maitse.

Nagu juba pildilt näete, siis vaja läheb:

  • 2 banaani
  • 1 apelsin
  • 1 peotäis mandleid
  • 1 peotäis jääd

Blenderdad kõik kokku ja ongi valmis! Kiire, lihtne, tervislik!

Mathias alati huviga ootab ja vaatab, mis värvi smuuti lõpuks välja tuleb. Seekord tuli siis selline ilus kollane smuuti.

10 fakti minust

Mulle on alati sellised blogipostitused ja YouTube’i videod meeldinud. Nii et, kui ma nägin Everyday with blondie postitust, siis mõtlesin, et viimane aeg endalgi üks selline ära teha!

Proovin mõelda tõesti sellised asjad, mis oleksid natuke huvitavamad kui “kus elan, kui vana olen, mis mu tähtkuju on, kus koolis käinud jne”. Vaatame siis, kuidas ma hakkama saan…

  1. Mulle ei meeldi absoluutselt konnad. Ausalt, ma täiega jälestan ja kardan neid. Ma ei karda madusid, putukaid/ämblikke jne, mida tavaliselt inimesed kardavad, aga no vot need konnad… oi ma ei või! J Õ L E D A D !!!
  2. Mulle meeldivad inimesed, kes mõistavad sarkasmi ja on sarkastilised, sest ma ise olen täiega sarkasmi armastaja ja sarkastiline. Kõige hullem asi on, kui teed mingi sarkastilise märkuse ja inimene arvab, et sa mõtlesidki seda täitsa tõsiselt. Like.. no honey
  3. Mind ei häiri estonglish. In fact, I love estonglish! 😀 Mul nii suva ja ei pane tegelikult väga tähelegi, kui keegi räägib/kirjutab eesti-inglise keeles segamini. Okei, mõned ekstreemsed näited välja arvata, aga üldiselt jah… laske käia. Räägib inimene, kes õppis ühe aasta ülikoolis eesti filoloogiat 😀😀
  4. Ma ei joonud kunagi üldse kohvi ja ei saanud aru, kuidas inimesed sellist rõvedat mõru asja üldse vabatahtlikult juua tahavad. AGA… nüüd ma ei saa aru inimestest, kellele ei meeldi kohvi. Nagu mis teil viga on?! (see on muidugi nali, ilmselgelt. mäletate.. sarkasm ja värki..) Tänud restoranis töötamisele! Ja kindlasti aitas lapse saamine kohvi vastu armastuse tekkele kaasa.

    Tegin selle jutu peale endale kohe ühe kohvi. Lähme siis nüüd asjaga edasi.

  5. Ma olen tegelikult küllaltki temperamentne inimene. Markus naljatab siin kah vahepeal, et ta vist poolvenelasega koos. Ma ise arvan, et võrreldes sellise “tavalise tuima eestlase stereotüübiga” olen temperamentsem, aga ma usun, et nt venelastest/ukrainlastest jne vast ikka ei ole. Eks see selline suur üldistamine nüüd oli muidugi. (ps. ei mõelnud midagi halba sellega muust rahvustest inimeste suunal, minu arust nt vene keel ja venelased on lahedad!! Ma tahaks ka niiii väga osata vene keelt, aga ma loll võtsin koolis vene keele asemel saksa keele)
  6. Mulle ei meeldi ennast liigitada introverdiks või ekstraverdiks. Ma leian, et minus on mõlemat ja kumbki külg tuleb esile erinevates olukordades. Nt suures ja/või võõras seltskonnas olen kindlasti pigem introvertsuse poole kaldu, sest olen tagasihoidlik ja ei hakka kohe pikalt laialt jutustama. Aga nt üldiselt võttes ma olen siiski pigem avatud suhtleja.
  7. Ma olen lühinägelik. Ma enam ei mäleta palju mul täpselt miinust oli, äkki mingi pea -2, aga see on piisav selleks, et ma ei tunne inimesi ilma prillideta nt tänaval ära. Nii et, kui ma tsau sulle ei tee kuskil, siis ei tähenda, et ma olen ülbe, vaid ma unustasin prillid koju!
  8. Ma olin väiksena maailma kõige ebasportlikum inimene üldse! 😀 Mind ei huvitanud, ma ei saanud aru, miks on vaja ennast sellise asjaga piinata. Jooksmine? JOOOKSMINE?!?! Kes sellist asja veel vabatahtlikult tegema peaks?! Kas koolis kekatundides jäi enesepiinamisest väheks?! Ok, nali naljaks, aga jahh… Mul täitsa kahju, et mind kuskile trenni väiksena ei pandud. Samas ma ei kahetse muusikakoolis käimist. Lihtsalt ma näen praegu, kui oluline on liikumine ja sport ja kui palju see inimese elu tegelikult (positiivses võtmes) mõjutab.
  9. Ma vaatan väga vähe telekat. Ainuke asi, mida ma kindlasti vaatan, on Grey anatoomia. Nüüd oleme hakanud Markusega koos vaatama Sõpru uuesti ja tema kõrvalt vaatan ka Rannamaja. Aga Grey anatoomia on ainuke aamen kirikus asi mu jaoks telekast. 😀 Teleka asemel ma vaatan väääääga palju YouTube’i. Pmst ma võikski tegelikult ilma telekata elada, arvutist täitsa piisaks. 😀
  10. Minu jaoks on oluline raha ja rahatarkus. Jah, tervis ja armastus jm on muidugi tähtsad, aga see ei tähenda, et raha ei oleks tähtis. Ma isiklikult ei suuda elada palgast palgani ja tahan tunda ennast rahalises mõttes kindlana. Raha annab meile vabaduse ja võimalusi. Vabaduse teha ja kogeda asju ning käia kohtades, mida ilma rahata on keeruline teha. Võimalusi paremaks eluks, paremaks enda ja teiste eest hoolitsemiseks. I mean, ma parem töinaks kurbusest oma Ferraris kui ühistranspordis 😀 Teate küll seda ütlust..

Saigi kõik! See oli küll lõbus ja käis kiiresti! Mul jäi veel nii palju fakte kirja panemata. Ehk teeks teise osagi sellele? Mis te arvate?

Motivatsioonilaks

Panin siin mingi nädalake tagasi Instagrami (hola, follow me @evelinhaavamae ! thnx see u there! 😀 ) enda motiveerimiseks kaks pilti, mille peale ma üks päev juhuslikult sattusin. Tegelikult oli neid pilte veel, aga ei hakanud Instagramis spämmima.

Need pildid olid ikka korralik motivatsioonilaks, sest see olen ju mina nendel piltidel ja ma olen suutnud nii hea välja näha kunagi. 😯 Ja samal ajal üldse mitte osata hinnata seda. Ma ei taha kuidagi egolt kõlada vms, aga võrreldes praegusega on ikka metsik vahe ja miks ma nii loll olin kunagi ja arvasin, et ei näe hea välja?! Naljakas, kuidas tagasi vaadates mõtled, et kle ma ei näinudki nii kehv välja, aga tol ajal mõtlesid just vastupidist.

Muidugi ei olnud mul mingi supervorm toona, aga ma olin üldjoontes aktiivne ja tervislik ja see kõik oli täiega tehtav ja säilitatav. Toona ma vist väga palju muud peale jooksmise ei teinud muidugi, aga asi seegi.

Ja ma vaatan neid pilte praegu ja mõtlen veel, et ma olin kuidagi nii pisike siis… Kuigi ma endale ei tundunud siis küll pisikesena.

Panen mõned pildid siis siia ka, et oleks mingi ettekujutus sellest, kuhu ma (tagasi) jõuda tahan või milline ma umbes võiksin jälle välja näha. Ma ei ajagi enam mingit konkreetset kaalunumbrit taga (ja tegelikult ma isegi ei oska öelda palju ma nendel piltidel kaalusin), aga tahaksin lihtsalt, et peeglist vaataks midagi sarnast vastu. 😊 Eks näis, eks näis… palju tööd on veel teha, aga nüüd on see välja öeldud ja taganemisteed pole. 😁 (See oli nali muidugi, äkki ma üks päev ärkan üles ja otsustan, et mulle ikka meeldib paks olla. Vot siis olengi paks edasi!) Aga hea küll, aitab plärast. Tsaupakaa praeguseks!

3 smuutit

Ma olen viimasel ajal hästi mitmeid smuutisid katsetanud, sest vahepeal tekkis kuidagi palju värsket kraami. Praegu näiteks üritan õunu ära kasutada enne, kui need mädanema jõuavad minna.

Ma olen aja jooksul igasugu retsepte endale arvutisse kokku kogunud ja nüüd siis olen siin neid päriselt katsetama ka asunud. Ühed sellised arvutis seisvad retseptid on smuutide omad. Kahjuks ma ei mäleta enam täpselt, kust ma need retseptid saanud olen. Mingid peaksid vist olema Boost Yourselfi omad.

Ma panen siia praegu kolm smuutiretsepti, sest ma rohkem ei ole viitsinud neid üles pildistada. 😀 Pildid pärinevad minu Instagrami @evelinhaavamae storydest. Instagramis ma olen aktiivsem ka kui blogis, nii et kui tahad mu tegemistel pilku peal hoida, siis hakka mind seal jälgima. 🙂

Maasika-sojapiima smuuti

Alguses oli selle smuuti maitse mulle imelik, ilmselt kama pärast. Nii et, kui sulle kama ei meeldi siis ei soovita seda proovida. Tegin seda mitu korda, sest Mathiasele väga meeldis ja harjusin selle kamase maitsega ära. Lõpuks saigi sellest üks mu lemmiksmuutisid just selle omapärase maitse pärast. Enamus smuutisid on ju sellise tavalise puuviljase maitsega, aga selle teistsugune mekk teebki selle heaks. Ma ei tea, kas te saite üldse aru, mida ma öelda tahtsin. 😀 Igatahes jahh, kui kama pole üldse ikka sinu teema, siis ei soovita proovida, aga muidu… anna sellele võimalus!

Maasika ja laimi smuuti

Kui öelda “smuuti”, siis tuleb mul silme ette just see smuuti. See on täpselt selline nagu smuuti olema peaks – värske, kerge, puuviljane ja hea maitsega. Ega rohkem pikka juttu polegi. Proovi järgi!

Vaarika ja kaerahelbe smuuti

Nagu pildilt lugeda võib siis minu lemmik see pole. Mathiasele küll täitsa meeldis, kuid võrreldes esimese kahe smuutiga, siis see meeldis talle nendest kõige vähem. Ma panen selle retsepti siia ikkagi, sest kõigil on erinev maitse ja ehk sulle just meeldib see. Minu jaoks oligi liiga jahune ja banaanine. Võib-olla, kui ma paneks vähem banaani, siis meeldiks maitse poolest rohkem. Mulle selline jahune konsistents väga ei istu.

Vaatan siin neid pilte ja kõik smuutid näevad üsna sarnased välja, aga tegelikult maitsevad täiesti erinevalt. Proovige järgi ja andke teada, milline teile kõige rohkem maitseb? Ja võite oma parimaid smuutiretsepte minuga jagada ka!