Simba hammaste protseduur

Mõtlesin, et tulen pajatan natuke Simba esimesest, aga kindlasti mitte viimasest, hammaste protseduurist. Ma olen nüüd viimased 2 aastat Simba hambaid pesnud regulaarselt ja sellest viimased aasta aega (või ehk rohkemgi) seda teinud igapäevaselt. Ausalt öeldes suht tüütu kohustus, aga kui olen looma võtnud, siis tuleb tema eest hoolitseda ka ja 1x päevas need paar minutit ei võta tükki küljest. Nüüd mul ongi juba nii harjumus sees ta hambaid pesta, et ma ei kujutagi teistmoodi ette (mis siis et tüütu, ikkagi pesen). Igatahes ütles Simba hambaarst, et hammaste pesu on ainult kasuks tulnud ja tänu sellele olid ta hambad täitsa heas seisukorras.

Simba käis nädal tagasi EMÜ Loomakliinikus hammaste kompleksprotseduuril, kus tal võeti hambakivi ära, kaardistati hambad ja tehti hammastest/lõualuudest röntgen. Arsti juurde tegelikult pöördusimegi sellepärast, et tal olid üleval tagumised hambad nii koledad kollased ja pruunid. Nüüd peale puhastamist on hambad väga ilusad valged ja puhtad. Praegu siis ongi nii, et tuleb jätkata igapäevase harjamisega. Tegelikult ma alguses hakkasingi regulaarselt ta hambaid selle tõttu ka pesema, et tal oli värvimuutus hammastel ja lootsin, et ehk läheb hammaste pesemisega paremaks, aga ei läinud ja lõpuks oli ikkagi vaja hambakivi eemaldus teha. Simbal läks seekord hästi, sest hambaid eemaldama ei pidanud ja pääseski ainult puhastamisega.

Ma olin seekord millegipärast nii mures tema pärast, sest ma mõtlesin kogu aeg, kuidas ta peab seal üksinda kartma ja et ta ju ei tea ka, mida temaga tegema hakatakse. Ei teagi, miks selline hellik olin. 😀 Äkki sellepärast, et ta oli seekord arsti vastuvõtul rohkem kartlik kui tavaliselt on olnud. Kuigi arst oli supertore ja väga hea Simba vastu. Eks Simba ise oli ikka hirmul arvatavasti ja kõige lõbusam minek ja tulek just ei olnud, aga üldiselt läks siiski kõik hästi ja plaanipäraselt. Simba sai vist päris kiiresti protseduurile, sest 9ks sai ta kliinikusse ja 11 juba helistati, et võib järgi tulla. Simba oli koju tulles muidugi super out of it. Kohmerdas natuke ringi, üldiselt pigem eelistas ühe koha peal olla ja võimalusel seina vastu toetada. Õhtuks oli tal juba olemine selgem ja ilmselt enesetunne siis ka parem. Panen siia pildi ka, milline ta oli. Näost kohe näha ta olek. 😀

Product Empties

Product empties ehk tooted, mille ma olen lõpuni ära kasutanud ja minu arvamus nendest. Postitus on inspireeritud product empties Youtube’i videotest (ilmselgelt). Mulle täiega meeldib selliseid videosid vaadata ja miks mitte ka ise üks selle teemaline postitus teha. Tegelikult on nii, et ma ei viska enam mitte ühtegi toodet niisama ära ja kasutan kõik asjad lõpuni. Mingit jura ma kokku ei osta ja mõtlen oma ostud läbi nüüd. Nooremana sai ikka igasugu jama kokku ja koju seisma ostetud, jube mõeldagi. Säästan raha ja võib-olla mingil viisil ka loodust.

Bioderma Photoderm SPOT-AGE SPF 50+

Ostsin selle toote lootuses, et see on sama hea, kui Bioderma tavaline SPF kreem, aga kahjuks pidin pettuma. Päikese eest kaitseb ta hästi, selle eest kindlasti plusspunktid, aga kuna see ongi SPF-kreem, siis see on nagu iseenesest mõistetav, eksole? Koostise tekstuuri poolest on see sarnane eelnevalt mainitud Bioderma tavalise SPF kreemiga. Põhjus, miks ma selles tootes pettuma pidin oli see, et selle kreemi lemmiktegevuseks on minu nahal rulluma hakkamine. Vahet pole, kas panna alla seerumeid, niisutavaid kreeme või üldse mitte midagi, pesta iga skincare stepi vahel käsi või mitte, ikkagi see saadanas hakkas rulluma. Lõpuks ma siis kasutasingi selle niimoodi lõpuni, et ei pannud selle päikesekaitsekreemi alla mitte ühtegi teist toodet, sest nii ta rullus kõige vähem. Lisaks hakkas see päeva jooksul mingi aja peale maha tulema nagu väikese pudina/väikeste tükikestena. Ei soovita ja uuesti ei osta, 3/10st.

Bioderma Photoderm MAX SPF 50+

Nonii, räägimegi siis sellest tavalisest Bioderma SPF-kreemist. Vot see on üks super toode! Sellise parajalt vedela koostisega, ei jäta mingit white casti (valget maski?) näkku, kaitseb väga hästi päikese eest (I mean, terve suve jooksul ei päevitunud mu nägu ära, aga keha päevitus, sest ma ei viitsinud sinna panna päikesekaitsekreemi, nii et tekkis hea võrdlusmoment), EI RULLU, ei tule päeva jooksul tükikestena maha, sobib väga hästi meigi aluskreemiks, on mõistliku hinnaga, parfüümivaba, ei aja silmi kipitama. 10/10st, ostan kindlasti uuesti.

HOIA looduslik deodorant

Toote pakend on ilus ja loodussõbralik, aga selle toote kätte saamine ei ole kasutajasõbralik. Tuleb üsna palju jõudu kasutada, et toodet üldse kätte saada. Peale kandes tuleb ka suht kõvasti ikkagi suruda, et miskit kaenla alla jõuaks. Ja kui toode on kaenla alla lõpuks saadud, siis tuleb kätega see laiali hõõruda, sest muidu jäävad suured valged deodorandi tükid kaenla alla. Kui deodorant on kaenla alla laiali hõõrutud, siis jätab küll sellise hea kuiva tunde ja kergema higistamise vastu aitab hästi. Kui ikkagi tugevalt higistada, siis ei päästa see midagi. Plusspunktid selles osas, et toode ei ärrita (saab ka kohe pärast raseerimist kasutada) ja on alumiiniumivaba. Uuesti ei osta, 4/10st.

Sünnimärgi eemaldamine

Mõtlesin, et võiks teiega jagada oma sünnimärgi eemaldamise kogemust. Lasin endal sünnimärgi eemaldada näolt, täpsemalt lõualt. Olin seda juba pikemat aega kaalunud ja lõpuks siis ikkagi otsustasin, et laseks selle ära võtta. Otsisin välja koha, kus see eemaldada lasta, milleks osutus siis Clinica ilukirurgia kliinik Tartus ja arstiks oli dr Triin Vasar (ma loodan, et ei eksi nimega). Soovitan seda kliinikut kindlasti, sest personal oli väga professionaalne ja sõbralik, üldse jättis kogu suhtumine ning patsiendiga suhtlemine ja tegelemine väga positiivse mulje.

Mul on lõual olnud see sünnimärk juba väiksest peale ja see on muudkui suuremaks ehk siis laiemaks ja kõrgemaks kasvanud. Arst ütles konsultatsioonis, et see suureneb aja pikku veelgi. Lisaks kasvasid sinna kogu aeg karvad, mida tuli siis pidevalt eemaldada pintsettidega ja selle sünnimärgi sisse/alla/peale ma ei tea kuhu 😀 tekkis aeg-ajalt punne (sorri kui TMI). Ja minu arust näeb ilusam välja ka, kui seda sünnimärki seal lõual ei ole.

Kõigepealt oligi siis konsultatsioon, mis oli üsna lühike, aga mis seal ikka pikalt rääkida… Arst vaatas sünnimärgi üle, tegi sellest pilti ja panin kirja juba lõikuse aja. Sünnimärke saab eemaldada laseriga või lõikusega ja minul tuli eemaldada lõikusega. Eks selleks see esmane konsultatsioon ongi, et arst saaks määrata eemaldamise viisi.

28. september läksingi siis lõikusele, mida ma kartsin minimaalselt. Ma kartsin tegelikult rohkem seda tuimastussüsti, sest see ei tundunud eriti mõnus asi. Pmst oli see sama nagu hambaarsti juures tuimastuse tegemine, ainult et süst tehti vist otse sünnimärgi sisse, kui ma õigesti aru sain. Vähemalt tunnetuse järgi oleks nii öelnud. Ise ma muidugi ei näinud mis tehti ja jumal tänatud, kuigi ilmselt seal ei olnud midagi hullu niikuinii, aga ma ise lihtsalt ei kannata neid protseduure pärast sünnituse kogemust. Ma ei tea miks, aga ma olen sellest ajast saati palju rohkem valukartlik ja nõrganärvilisem meditsiiniliste (rõvedate 😀 ) protseduuride suhtes. Anyways, tulles tagasi teema juurde siis süst ise ei olnud valus, aga see rohi oli veidi kibe. Tuimastus mõjuma hakkas siis mõned minutid arst ja õde toimetasid seal mu lõua kallal ja tehtud ta oligi. Mitte midagi hirmsat seal ei olnud ausõna ja karta ei ole ka midagi. Pandi mulle siis plaaster lõua peale ja nädala pärast pidin ennast uuesti näitama minema.

Mul püsis plaaster 6 päeva peal ja 7ndal päeval oligi juba arstile näitama minek. Haav oli ilusti paranenud ja arst arvas, et siit jääb väga ilus arm ja kõik paraneb kenasti.

Kogu ettevõtmine läks kokku maksma 75 € arsti konsultatsioon, 300 € lõikus ja 50 € histoloogiline uuring ehk 425 €. Seega peab päris korraliku summaga ikka arvestama, kui oma lõbuks tahad sünnimärki lasta eemaldada. Mina olen siiamaani tulemusega igatahes rahul. 🙂

Proovisin leida pildi, kus on kõnealune sünnimärk hästi näha ka ↑↑ Seda sünnimärki seal siis enam ei ole 😀

Niisama plära

Eelmises postituses andsin teada, et olen tagasi blogimas, aga ise olin nüüd jälle üle kuu aja vait. Ei suuda olla järjepidev blogiga ja kui ongi viitsimist olla, siis ei ole ideid millest postitada. Mul on kuidagi blokk ka tekkinud selle osas, mida ma soovin jagada ja mida mitte ja ongi raske leida seda tasakaalu – mida võiks/peaks/tahaks avaldada ja mida mitte. Samas mulle meeldib blogida ja ei tahaks seda päris kõrvale ka jätta, vähemalt mitte praegu veel.

Täiesti teisel teemal jätkates, siiiis… nii hea on, kui kooliasju enam tegema ei pea ja mingid ülesanded või lõputöö kirjutamine ei tiksu kuklas. Peale tööd on õhtud vabad ja saab teha, mida tahad. Kuigi ma ei tea, kauaks see nii jääb, sest mul vaikselt liiguvad mõtted ühe teise eriala ja karjääri muutmise suunas. Kuna miski pole veel kindel (sh ka mitte mu mõtted edasiste plaanide osas), siis ma praegu pikemalt sellel ei peatuks.

Mu tööl käimine on muidugi omaette nali praegu, sest umbes korra kuus on Mathias haige ja mina siis pean olema temaga hoolduslehel. Mis muud kui lasteaias käimise rõõmud. Kevadel ja suvel, kui ta oli kodus, ei olnud ta kordagi haige. Praegu olen ka temaga veel selle nädala lõpuni kodus. Seekord oli tal mingi eriti vastik haigus. Palavik 4 päeva, kõrvavalu, peavalu ja kui need üle läksid, siis tuli kohe peale nohu ja köha. Sain Mathiase käest ise ka haiguse ja viimased 4 päeva on selline tuumanohu olnud, et ma ei tea… ja palavik oli mul endal ka 2 päeva. Ma olin viimati palavikuga haige mingi 2 aastat tagasi. Aa sellest ajast on mul “hea” storytime ka.

Mul oli tookord suht kõrge palavik, ikka mingi siuke 38+°C ja mul oli vaja kooli praktikumi kohale ronida. Ma ei mäleta, kuidas ma suutsin ise sõita Põlvast Tartusse ja tagasi. Praktikumist mäletan ainult nii palju, et pilt suht virvendas, keskenduda ei suutnud absoluutselt ja tahtsin kogu aeg ainult pikali olla (mida ilmselgelt teha ei saanud). Siiamaani imestan, kuidas ma suutsin seal ära käia. Kui te nüüd küsite, miks ma sinna haigena kohale ronisin, siis põhjuseks oli see, et ma ei tahtnud puudutud praktikumi eest referaati või esseed kirjutada (ei mäleta enam kumba puudumise eest tegema pidi). Põhimõtteliselt ma ei kahetse, et käisin, sest kirjatööst pääsesin, aga kogemuse mõttes 10/10st ei soovita. 😀

Igatahes, praegu ootan kannatamatult kuna see nohu üle läheb, sest tahaks normaalselt hingata, magada ja süüa jälle. Ja siis tahaks tööle ka minna, sest raha on vaja teenida. Lõpetangi siinkohal praegu ära ja loodan, et ma suudan järgmise postituse teha varem kui kuu aja pärast! 😀

Siis kui tööl sai käidud ehk mina tööl 😀

Ma olen tagasi!

Tere-tere, kes siia veel alles on jäänud! Pole veebruarist saadik näinud ja nüüd on vist viimane aeg endast jälle märku anda. Tegelikult oleks võinud veel varemgi ennast ilmutada, aga pärast ülikooli lõpetamist läks elu kuidagi nii ruttu mööda, sh ka puhkus, et ma ei jõudnudki siia. Nüüd siis olen kraadi võrra kangem ja üle mitme aasta uuesti tagasi töö-kodu-töö rütmis. Võttis ikka natuke aega, et selle töö kammitsais elurütmiga harjuda, aga nüüd on juba täitsa enam-vähem. Hommikuti vara ärkamine ei ole ikka veel mu lemmiktegevuste hulgas, aga tuleb lihtsalt ümber harjuda.

Mis ma siis vahepeal teinud olen? Kirjutasin muidugi magistritööd mitu kuud järjest. Kui töö valmis sai, siis järgnes sellele muidugi megahull pabistamine töö kaitsmise pärast ja siis lõpuks kaitsmine ise, mis tegelikult läks minu meelest väga hästi ja kaitsmise ajal ei olnud enam mingit närvi, vaid suutsin täitsa rahulikult asja võtta. Kaitsmist kartsin ma hullult sellepärast, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetades läks mul kaitsmine maru halvasti ja sellest kogemusest jäi nii halb mälestus. Muidugi ma siis pablasin, et sellel kaitsmisel läheb ka samamoodi, aga õnneks seekordne kaitsmine tekitas ainult positiivseid emotsioone ja jättis hea tunde/mälestuse. Seega sai see esimene halb kogemus uue parema kogemusega natuke silutud. 🙂

🎓 Master of Science in Physiotherapy

Ülejäänud suvi läks töötamise ja puhkamise rütmis. Sõitsime natuke mööda Eestimaad ringi ning käisime juuli alguses Saaremaal ja augusti alguses Toilas puhkamas. Viimasest üritasin ka Windowsi videoredaktori abil mingi väikese video kokku panna, aga no see tulemus on nii algeline et jube! Panen siia video, aga omal vastutusel vaatate… 😂

Saaremaal käigust ka mõned pildikesed.

Sel suvel sai veel mitmeid üritusi külastatud. Näiteks sain esimest korda elus pulmas käia. Tegelikult oli sel suvel isegi kaks pulma, kus käia sain – üks suurem, teine väiksem pulm – mõlemad olid väga toredad ja ilusad sündmused. Selles suuremas pulmas ma muidugi lahistasin nutta, mida oligi arvata, sest ma piripill, aga no nii ilus oli kõik ja no ma ei tea… tuleb nutt peale lihtsalt 😁

Egas midagi, kell hakkab juba kolm öösel saama, nii et ma tõmban siinkohal otsad kokku. Järgmise postituseni!

Kaon ära

Heihei kõigile, kes siin piilumas käivad! Tulin teile teada andma, et ma olen nüüd blogist ilmselt mõned kuud eemal. Tahan keskenduda magistritööle ja sellega ühele poole saada. Kui kõik hästi läheb, siis peaks see juhtuma juunis. Hetkel tunnengi, et see hakkab nii hullult peale pressima, et ma ei taha endale mingeid kõrvalisi tegevusi võtta ning eks aeg ka jookseb… magistritöö esitamise tähtaeg on mai lõpus. Nii et mul on natuke üle 3 kuu aega ainult. Jah, AINULT 3 kuud, sest ma ei ole eriline kirjaneitsi (akadeemiliste tekstide osas, ns plärada blogis ikka meeldib), aga ära ta tuleb teha. Muidugi, kui tuleb mingi hull blogi kirjutamise tung peale vahepeal, siis tulen kirjutan, aga ma siiski arvan, et siin tuleb vaikus nüüd mõneks ajaks.

Tegelikult mul on üldse mingi vastikustunne tekkinud sotsiaalmeedia (ja üldse selle online-maailma) vastu, vähemalt viimased paar nädalat. Ma tunnen, kuidas see mõjutab mu elu negatiivselt.

Esiteks, ma passin liiga palju sotsiaalmeedias. MIKS ma nii teen endale?! Nagu mingi haigus. Mul ei ole vaja teiste eludega kursis olla, aga ikka nagu loll mindlessly scrollid Instas/FBs/Twitteris/TikTokis you name it. Tänasest otsustasingi, et hommikul esimese asjana ei haara telefoni järgi. Mul ei ole vaja teada, mida Maali hommikuks sõi või kas Matil on juba hommikune jooksuring tehtud. Iga jumala hommik, kui ma võtan esimese asjana hommikul telefoni kätte, siis on kas terve hommik või hullemal juhul terve päev p*rses. See kuidagi nüristab nii ära ja tõmbab motivatsiooni/produktiivsuse alla. Kui hommik algab ilma telefonita, siis jõuan ma palju rohkem tehtud. Ma olen nüüd aeg-ajalt üle vaadanud ka, keda ma jälgin ja inimesi ära kustutanud. Juba ainuüksi vähemate inimeste jälgimine hoiab mu aega kõvasti kokku. Seega, soovitan teil ka oma listid üle vaadata.

Teiseks, ma täiega jälestan seda pidevat asjade promomist ja üldse kõike seda jura, mida influencerid lihtsalt raha saamise eesmärgil promovad ja siis mingid lollid veel ostavad ka. Appi nagu, inimesed tulge mõistusele! Teil ei ole vaja kõiki neid kümneid käte-, keha-, näo-, varbakreeme/koorijaid/õlisid, lokitange, sirgendajaid, pesuvahendeid, pluuse, särke, trussikuid, retuuse, veekeetjaid, toidulisandeid, toitumiskavasid, jumestuskreeme, huulepulki JNE. Üldse kõik see mõttttttetu nodi, mida kogu aeg promotakse.. uggghhhhh. Rõve ajuvaba tarbimine lihtsalt. Ostke asju, mida teil on päriselt vaja ja mida päriselt kasutate ka. Olge palun teadlikud tarbijad ja ärge minge igasugu hullustega kaasa. Ok, rant over.

Kolmandaks, ma varem ei ole tundnud, et sotsmeedia mu vaimset tervist mõjutaks, aga nüüd küll on kuidagi hakanud tunda andma. Lisaks sellele, et see vähendab mu produktiivsust, siis kipun ennast mõnikord teistega võrdlema ning seetõttu ennast halvasti tundma. Jaaaa ma ju tean, et sotsmeedias näidatakse oma parimaid hetki ja külgi, aga ikkagi… vahest sõidab ära lihtsalt. 😀

Ahhh, ma ei tea.. lihtsalt on mõõt täis sotsiaalmeediast praegu.

Ja et ikka teemasse läheks, siis siin on üks filtritega ilustatud pilt minust. Enjoy.

33 h veepaastu

Mul on viimased 2 kuud mõttes mõlkunud teha veepäev ja ma planeerisin seda detsembri lõppu või jaanuari algusesse. Proovisingi siis pärast jõule teha veepäeva, aga pidasin mingi veerand päeva vastu ja siis andsin alla. Tegelikult ei ole mu jaoks ühte veepäeva raske teha, sest ma olen kunagi ammu-ammu (no nii 10+ aastat tagasi) neid teinud regulaarselt, aga ju siis tol päeval pärast jõule ei olnud see vibe lihtsalt õige ja ma ei viitsinud asja tõsiselt võtta. Ma tahaks ideaalis jõuda sinnani, et suudan teha 72 h ehk 3 päeva veepaastu. Praegu mul ongi plaan nüüd, et poole aasta pärast teen uuesti 24 h veepaastu ja sealt edasi poole aasta pärast prooviks siis ehk 48 h juba? We’ll see…

Ma jõudsin veepaastu juurde tagasi tänu Paljale Porgandile ja pärast tema selleteemalise blogipostituse lugemist sattusin YouTube’is ka paastumise teemalisi videosid vaatama ning ma mõtlesin, et peaks ikka uuesti veepäevi tegema. Paastumine on ju tegelikult nii kasulik, sest aitab ennetada krooniliste haiguste teket. [Kes tahab lähemalt lugeda paastumise kasulikkusest, siis soovitan lugeda seda postitust Whitney E. RD-lt]. Kindlasti tahan millalgi ühe paastumise teemalise raamatu ka läbi lugeda, ilmselt on selleks Natali Trofimova “Paastuga terveks”, aga ma hetkel ei hakka seda magistritöö kõrvale kätte võtma.

Igatahes, tagasi minu veepaastu juurde… Pärast esimest feilitud katset panin endale to-do listi veepäeva tegemise uuesti kirja, aga täpset kuupäeva paika ei pannud. Üleeile õhtul siis järsku tuli selline mõte pähe, et vot homme teen ära. Ja tegingi! Ma plaanisin juua 2-2,5 l vett, aga lõpuks jõin kokku 3 l, sest lihtsalt tundsin, et on vaja. Üldiselt oli kogu paastumine mu jaoks selline mõõdukalt raske. Raske oli siis, kui pidin Mathiasele süüa andma ja õhtupoole mingi aeg tundsin ka, et olen hästi hangry (näljast vihane), aga see läks üle. Seekord oligi niimoodi, et tundsin suht palju, kuidas kõht on reaalselt niiiii tühiii. Varasemast ma mäletan, et ei ole olnud nii suurt näljatunnet. Tühja kõhu tunne läks enne magaminekut vaikselt üle ja hommikul tuli tagasi kuskil tunnike pärast ärkamist. Ah jaa, mul jäi ütlemata, et – nagu pealkirjastki näete – paastusin 33 h, mille sisse jäi ~15 h und. Üldiselt ma tundsin ennast siiski hästi ja tegin isegi ühe hästi kerge 30-minutilise joogatrenni ka.

Jagasin Instas @evelinhaavamae ka oma veepäeva tegemist ja sealt jäi mul mulje, et inimesed vist arvasid, et ma tegin seda kaalu alandamise eesmärgil. Aga ei, ma ei teinud seda üldse mitte kaalu alandamise eesmärgil, vaid tervislikkuse ja distsipliini eesmärgil. Kas mul on nii palju iseloomu nagu vanasti, et see ära teha? Sest ma olen kohati tundnud ennast suht iseloomutuna toitumise suhtes, et ei ole suutnud normaalselt toituda. AGA… tuleb välja, et minus on see ikkagi olemas! Igatahes ma olen rahul, et veepaastu tegin – hea on olla ja hea on teada, et suutsin sellega hakkama saada.

Mul ei ole jälle teemakohast pilti, aga siin on üks pilt minu sünnipäevast ühe joogiga, mis kohe kindlasti ei ole vesi. Ühel päeval jood kokteile, teisel päeval vett – elus peab ikka tasakaal valitsema. 😀

Võtab selle aasta siis kokku

Minu top 9 postitust Instagramis 2020 @evelinhaavamae

Ilusat aasta lõppu teile, armsad blogilugejad!

Mõtlesin, et näitan ka aasta lõpus siia veel nägu. Ma ei ole juba üle kuu aja midagi kirjutanud, sest kolimine ja uuesti tööle minemine lõi kõik rutiinid sassi ja lihtsalt ei ole suutnud ennast vahepeal kokku võtta, et siia kirjutama tulla. Aga aasta viimase päeva puhul võiks ju aasta siiski kokku tõmmata jälle?

Ma ütlen kohe ära, et mul on olnud täiesti nüri aasta. Paremat kirjeldust sellele ei ole. 😀 Mitte koroona pärast. See mind ausalt öeldes väga ei huvita ja ei ole oluliselt mu elu mõjutanud (vähemalt siiamaani mitte). A ühte asja on siiski mõjutanud, mis on suht first world problems, aga maski kandmine on mu näonaha veeeeeel hullemaks muutnud. TMI: Mul tekivad suured nahaalused punnid maski piirkonda ja nii, kui olen mõned päevad saanud ilma maskita olla, siis tõmbavad ilusti tagasi. Praegu olengi Mathiasega kodus olnud, sest tal on tuulerõuged, ja nahk on saanud jälle taastuda ning enam mingeid rõvedaid nahaaluseid mügarikke pole. Varsti tuleb aga tööle tagasi minna ja siis saab jälle 8h päevas maskiga olla. Good times. Aga ega midagi teha pole, tuleb lihtsalt ära kannatada see aeg.

See on juba teine aasta, kui ma olen blogis aasta suht negatiivsetel nootidel lõpetanud. Kuskilt kuulsin, et elul on 3-aasta tsükkel vms ehk et iga 3 halva aasta järel tuleb 3 head aastat. Võta siis kinni kas see on tõsi või mitte, aga kui on, siis on alates juuli 2021 oodata häid aastaid. 😀 Viimased aastad on mu elu nõmedaimad olnud ja seetõttu ei ole ma ka 2021 osas ootusärev või põnevil. Ma ei tea, kas minus räägib väike masendusepoiss või mis, aga see on see, mida ma päriselt praegu tunnen. Nii et ühtegi eesmärki või lubadust järgmiseks aastaks ei tule.

Huvi pärast võiks selleks aastaks tehtud lubadused üle vaadata. Panen siia siis eesmärgid, mis mul blogisse aasta alguses kirja said pandud ja kommenteerin neid natuke:

1. Teen 5x nädalas trenni. Ehhh… ei olnud just kõige edukam ettevõtmine. Tegin trenni nii nagu jumal juhatas. Enamasti 1 nädal trenni ja siis 2-3-4 nädalat pausi. 😀 Praegu tegin viimati trenni nt 21. dets. Võrreldes 2019 aastaga oli 2020 kindlasti trennivaesem.
2. Võtan kaalust alla. OOOO BOOOOŽE do I even need to go there?! Ei ole ma midagi alla võtnud nüüd enam. Vahepeal sai 3-4 kg alla võetud, aga need on nüüd tagasi. Ausalt ma nagu ei oskaks normaalselt toituda enam ja ma olen kas emotsionaalne sööja või toidust sõltuvuses või mõlemat. Ja kuna mu emotsioonid on out of whack, siis jahh… nõiaring suht.
3. Olen näonaha hooldusrutiiniga järjepidev. No enam-vähem. Vahest ei viitsi, aga siis ikka saan tagasi järje peale. Kui nt hommikune nahahooldusrutiin on paigas, siis on enesetunne ka kohe palju parem ja tõotab tulla produktiivne päev. Ühte asja ma prooviks uue aasta tulekuga muuta tegelt – tahaks olla nii tubli, et ka vabadel päevadel teen nahahoolduse kohe hommikul ära, mitte ei jäta lõunaks või pärastlõunaks nagu praegu on palju juhtunud.
4. Saan kevadsemestriga kõik ained, v.a magistritöö ained, tehtud. Checked! ✅
5. Tegelen magistritööga jooksvalt ja ei jäta asju viimasele minutile. … 🙄🙄🙄 Mul on kirjutatud täpselt 0 sõna magistritööst ja kõik on viimasele minutile jäetud. Ma ei ole üllatunud. Mul hakkabki tegelt üks tähtaeg lähenema ja väike stress juba hakkab kerima, aga ega ma siis sellepärast ennast liigutama ei hakka. Ootan ikka selle maksimaalse pinge perioodi ära ja siis selle käes kannatades kirjutan tööd. 😂😂 Ei midagi uut siin päikese all.
6. Postitan 1x nädalas blogisse. Nagu isegi näete siis seda ei juhtunud. 2019 aastal kirjutasin 15 postitust ja 2020 kirjutasin 19 postitust. Seega grammike olin aktiivsem siin.
7. Käin Mathiasega rohkem kodust väljas. Ma ei oska seda väga hästi hinnata. Ta on nüüd sügisest ju lasteaialaps olnud ja kuna väljas on juba kottpime pärast lasteaeda, siis ongi praegu rutiin olnud kodu – lasteaed – kodu – lasteaed jne. Kevad oli koroona pärast suht nüri käimiste osas ja suvel käisime maal päris palju ning korra Pärnus ka. Et siis oli rohkem liikumist.

Ongi aeg otsad kokku tõmmata selleks aastaks. Sorri, et selline negatiivne postitus tuli, aga elu on lihtsalt selline ja ma ei hakka midagi ilustama, et mingit ideaalset kuvandit sotsmeedias luua. On nii nagu on. Mulle üldse ei meeldi need ideaalsed instagrami feedid jm, mulle meeldib päris elu, päris inimestega ja päris emotsioonidega. Sellisena said kirja minu mõtted ja emotsioonid selle aasta kohta. Järgmise aasta lõpus jälle huvitav sellele postitusele tagasi vaadata. Eks siis näha ole, kas 2021 sai parem kui 2020!

Vinget aasta lõppu ja veel paremat uut! Ma usun, et kohtume blogis ka järgmisel aastal! 😊🧡

Meil on nüüd päris OMA KODU

Mõtlesin, et tulen siia kolimisest rääkima, aga siis meenus, et ma ei ole üldse korteri ostmisest pikemalt midagi rääkinud. Nii et kirjutan esialgu üldse siis sellest!

Septembri keskel käisime ühte korterit vaatamas, aga see meile lõpuks ei sobinud. Sellest saad lugeda siit. Pärast sellest korterist loobumist mõtlesime, et peame ikka aktiivsemalt käima ja vaatama neid kortereid, mis võiksid meile sobida. Niisiis läksimegi järgmist korterit jälle vaatama.

See korter vastas täpselt meie soovidele ja oli ka nii heas korras, et meile oleks jäänud ainult sisse kolimise vaev ja mingeid suuri remonditöid vms ette võtma ei pea. Mõlemale meeldis see korter kohe, aga seekord me ei kiirustanud, vaid mõtlesime läbi, et kas tõesti?! see ongi see.

Ja no see oligi see! Selle korteri puhul oli tunne õige ja mõlemad nägime meid seal elamas. Mul hakkas juba mõte jooksma, kuhu ja kuidas asju panna jne. Ühesõnaga (või siis mitmega..) THIS IS IT ! 😀

Kuna selllel korteril oli veel tahtjaid, siis oli väike pinge ka, et kas me ikka saame selle. Õnneks läks kõik hästi. Mingi kuu aega pankadega möllamist ja lõpuks jõudiski siis kätte notarisse mineku aeg. 29. oktoober said meist päris oma kodu ja korteri omanikud! Kuna võtmeid me sel päeval kätte ei saanud, siis ongi nüüd selline naljakas tunne olnud, et jahh… meil on nüüd oma korter, aga samas… see ei ole meil veel ju käes ja seepärast pole midagi muutunud ja kõik on ikka endistviisi. Eks see reaalsus jõuab siis kohale, kui reaalselt kolima saab hakata, mis juhtub ilmselt järgmine nädal!

Kuna mul endiselt ühtegi teemakohast pilti ei ole, siis peate sellega leppima! 😀 Väike meenutus Pihlapuu lasteaia orienteerumismängult.