Markus: Mathias 1-aastane!

Mathiase sünnist on tänaseks möödas juba veidi üle aasta ning armsast imikust kasvanud üks ütlemata asjalik ja arukas (ja üha armsam) maimik. Viimased tosin kuud on olnud kõike muud kui kerged, kuid sellest hoolimata on need olnud mu senise elu vaieldamatult õnnelikumad. Need hetked, mil peale pikka tööpäeva koju jõudes sulle naeratav marakratt uksele vastu jookseb või sind puhkepäeva hommikul seljas ukerdades üles äratab, on hindamatud ja kaaluvad kõik muu ümbritseva üles.

Küllap aga ei tulnud Sa siia ühe lapsevanema heietusi lugema, vaid tahad hoopis teada, kuidas Mathiasel läheb ning mida ta viimase kuu jooksul teinud ja oma oskuste arsenali juurde õppinud on. Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, alustas Agu Sihvka oma aruandeid ikka ja alati täpselt algusest. Väärt praktika tasub järgimist, mistõttu alustame siis algusest ning püüame erinevaid kõrvalepõikeid tehes rõõmsasti esimese eluaasta lõppu välja jõuda.

Kangelasjutud, eeposed ja saagad kipuvad reeglina algama jubedaid kannatusi ja musti murepilvi kujutades ning triivivad seejärel õnnelikku lõppsadamasse. Nii algas ka Mathiase kaheteistkümnes elukuu kannatades, sest järjekordne (jumalteabmitmes) haigus otsustas taaskord väikemehe maha murda. Lõpuks arenes kerge tatitõbi selleni, et Mathiasel tekkis esimest korda väga äge ja tõsine köha, mistõttu õnnestus tal taaskord pool päeva Põlva haigla lasteosakonna palatis mingisuguste laulvate pärdikute raamatu ja muude arusaamatute vidinatega mängida.

Evelin otsustas temaga lihtsalt perearsti juurde kontrolli minna ja kuivõrd haigla on nii lähedal, et isegi jõululaupäeval kannatab plätudes läbi pargi visiidile lipsata, siis võtmeid, telefone ja muid moodsaks eluks vajalikke abivahendeid muidugi kaasa ei võetud. Suutsin umbes 1,5h kodus ära istuda ja oodata, kui lõpuks kannatus katkes – üheltpoolt mure lapse pärast ning teisalt vajadus Tartusse kooli minna (kuhu ma siiski ei jõudnud) – ning tegin tervele Põlva haiglale umbes kolm tiiru peale, et neid üles leida. Lõpuks põrkasin koridoris kokku perearstiga, kes suunas lasteosakonda, kus hämmeldunud nägudega prouad mind siiski õigesse tuppa laulvate pärdikutega raamatuni juhatasid.

Peale haigla õnnestus Mathiasel kuu jooksul paar visiiti veel teha – korra käisime külas sõber Valteril, kelle juures on alati uusi ja huvitavaid mänguasju, mida Mathiasele põhjalikult menetleda meeldib. Seltskonnaürituste kõrgaeg saabus aga kuu keskel, kui 17. märtsi õhtupoolikul õnnestus Mathiasel üheskoos Tanieliga (kes on üsna lähedalt aga keerulise ametinimetusega sugulane) mürada ning päev hiljem kutsuti endale terve mängutoatäis kamraade lisaks. Tegelikult oli kutsujaks hoopis sugulane Lisett (jälle mitte väga kaugelt, aga keeruliselt), kes pidas Põlvas Linnupesakese mängumaal oma kolme aasta sünnipäevaprallet. Pidu oli uhke ja kui Mathias oli alguses pisut ebalev ning võõrastav, siis lõpuks nautis pidu täiega (noh, isasse). Igatahes mauras lõpuks mööda mängumaad ringi ning üritas hoolimata sabotööride vastutegevusest kõikvõimalikke torne ja muid kandekonstruktsioone valmis meisterdada.

22. märtsil, mil peoovatsioonid juba veidi jahenenud ning Mathiasel mahti uuteks tegemisteks, võttis väike bandiit (järjekordne vahva hüüdnimi) koos emaga ette fotosessiooni. Kuivõrd isa ei mõju piltide kvaliteedile reeglina hästi, siis võeti seekord kaasa hoopis Mathiase vanaema, vanaisa ja tädi Grete. Tegelikult oli ühine fotosessioon jõulukingitus Evelini vanematele ning ühe osa piltide põhjal, mille Evelin Mathiase sünnipäevaks kätte sai, võib väita, et Anett tegi oma stuudios taaskord suurepärast tööd. Võrreldes eelmise korraga tundub, et ka Mathias oli natukene koostööaltim, sest jõulupilte tehes oli teda küll üpris keeruline kaadrisse püüda. Täpselt nii nagu toona, on ka sel korral ohtrasti jäädvustusi rõõmsast, naervast ja lustivast Mathiasest, mis vaadates alati endalgi naeru näole toovad.

Fotosessioonist toibumiseks kulus taas terve nädalavahetus ning seda kõike ikka selleks, et esmaspäeval taas uue hooga pihta hakata. 25. märtsil sai Mathias 1aastaseks, mispuhul korraldati meie tagasihoidlikus kodus mitte-nii-väga-tagasihoidlik koogisöömisvõistlus. Pidupäevaks tellisime Maiasmaalt ühe uhke karupoja-tordi ning ka Mathiase vanavanaema kostitas meid oma firmaroa, et mitte öelda tippteose nime vääriva koogiga. Tähtsa ürituse puhul sai ka peoperemees ise esimest korda kooki mekkida ning tundub, et magusasoolika on ta küll emalt pärinud, sest isu järjekordse koogidoosi järgi ei paistnud sugugi vaibuvat.

Lisaks esimesele koogisöömisele ütles Mathias sel päeval ka esimese sõna – kas seda nüüd kohe ametlikult välja maksab kuulutada, aga vähemalt vanematele pakkus kõnealune episood tublisti nalja. Eelmisel õhtul saatsid Mathiase magama isa konkreetsed juhtnöörid: “Homme ärgates oled sa juba 1aastane, paluks nüüd ka üks sõna selgeks õppida”. Hommikul, mil tuba veel mõnusalt hämar ja korterit täitmas õnnis vaikus, tõstis noorhärra ühtäkki pea püsti nagu urust välja piiluv surikaat ja lausus kõva ning selge häälega “SIMBA!”. Nii palju siis “emmest” või “issist”, kõige tähtsamate asukate nimed ikka eelisjärjekorras.

Kodune koogisöömine ei jäänud aga ainsaks sünnipäevaürituseks ning sama nädala pühapäeval tegime kollektiivse salati- ja pirukamanustamise mõõduvõtu ka Mathiase lähisugulastega. Mathiasel oli lõbu laialt, sest pidusööming leidis aset vanaema avaras korteris, kus koos Carolini ja Gretega tore väsimatult ringi joosta ja mürgeldada. Veidi ka kingitustest. Meie kinkisime Mathiasele Little Dutch firma kraami – motoorikakeskuse, ksülofoni ja ralliraja – mis seni veel igapäevaselt kasutuses on. Teistelt sai Mathias Pikleri kolmnurga (nüüd ei saa teda enam silmist lasta), riideid, kiige, kolm raamatut (sest ta on sõna otseses mõttes raamatukoi ja tähenärija), väikese rongi (mille peale kaikus lustlik naer taevani), täheklotsid ja vägeva valge Mersu, millega ringi kärutada (mis isa üldse kadedaks ei teinud, sest isal on ka valge…Opel…millega ei saa väga hästi ringi kärutada).

Mida Mathias viimase kuu ajaga õppinud on ja mida talle teha meeldib? Kindlasti on ta osavamaks muutunud erinevate jookide manustamisel üle tassiserva – kuivõrd väljas on suur kevad ja kased-vahtrad jooksevad, siis on Mathiaski magusaid puujooke mekkida saanud ning kruus magusa kraamiga suult väga ära tulla ei taha. Isale valmistab muidugi suurt rõõmu see, et poiss on selgeks saanud palli veeretamise, selle tassimise ja ka viskamise (näiteks pesumasinasse ja vanni) ning kõike seda harjutab ta muidugi korraliku Molteni korvpalliga. Lisaks on Mathias hakanud asju tooma ja andma (eriti meelsasti kui talle “aitäh” öeldakse), vanematele on ta suureks abiks ka majapidamistööde, näiteks pesu kuivama panemise, juures.

Üheks meelisharrastuseks on asjade üksteise otsa või sisse toppimine – ebaloogiliste tornide ladumises on ta taaskord ühelt lapsevanemalt tublisti eeskuju võtnud ning üksteise otsa passib sättide kõike, mis seal vähegi püsib. Kord, kui Evelin köögis prügikotti vahetas, pätsas Mathias prügikorvi ära, tassis selle tuppa ja ladus oma mänguasju täis. Sellised põnevad harrastused meil siin. Viimasel ajal on Mathias võtnud mitmel korral oma soki ja üritanud seda jalga panna – oskustest jääb veidi veel puudu, kuid mõte on iseenesest kiiduväärt. Samuti on üha tihemini õiges asendis istuma hakanud ning oskab ka ise oma W-istet veidi korrigeerida, kui tähelepanu juhtida.

Millalgi kuu keskpaigas sai Mathias täitsa iseseisvalt ka väljas oma esimesed sammud teha ja korralikult külge libistada, lisaks tuleb üha paremini välja madalast astmest üles ja alla astumine, mis varem oli täiesti välistatud. Samas taktis jätkates on lähema 20 aasta jooksul oodata Rasmus Mägi tõkkejooksurekordite uuendamist. Magada Mathiasele paraku jätkuvalt ei meeldi, sest palju lõbusam on öösel voodis ringi aeleda, maadelda ja vanematele pähe ronida.

Kuivõrd patsaan (jälle üks hüüdnimi) sai sünnipäevaks hulgaliselt uusi lelusid, siis olgu siinkohal – juhuks, kui Mersust enam üldse käsi eemale ei saa – mainitud ka teised meelismänguasjad. Vanemate ja teda vahel hoidvate vanaemade ääretuks rõõmuks on kaheks kõige populaarsemaks mänguasjaks Fisher-Price laulev koer ja ühe raamatuga kaasa tulnud loomahäälte-, laulude- ja viktoriinitahvel, mille patareid paistavad kestvat igavesti.

“Kellel on pehme ja valge kasukas, millest saab villa sooja kampsuni kudumiseks?”
– “See ei ole õige, palun proovi uuesti!”
– “Suurepärane, lammas!”
jne…

Teisalt on väga tore, et Mathiasele raamatud meeldivad. Talle võib neid vist tõesti kilode kaupa kinkida, sest kutt läheb konkreetselt riiuli juurde, võtab raamatu ja istub põrandale maha ning asub seda sirvima. Nähtavasti on trükikodades paberimassile ka veidi lõhna- ja maitseaineid lisatud, sest pole ühtegi raamatut, millest mõnda tükki välja poleks puretud – sellest ka raamatukoi ja tähenärija määratlus, sest mõnest teosest on tõepoolest tähed suisa välja näritud.

Et juttu jätkuks veelgi kauemaks, aga lugejal kannatust ehk mitte, siis olgu lõpetuseks toodud ka vägilase ilunumbrid. Viimase kontrollkülastuse käigus mõõdeti mehepoja pikkuseks 77 cm ja kaaluks 10 290 g.

õues
Lumemees sai esimest korda õues ise ringi tatsata
tordiga1a
Tordimehed
sünnipäev1a
Sünnipäevalaps vanaema juures külalisi ootamas
mersuga
Vähe uhkem härra oma uue soengu ja Mersuga

 

Advertisements

Markus: Mathiase kuues elukuu

Alustuseks olgu hoiatatud kõik need, kes harjunud seda blogi regulaarselt lugema. Sel korral on trükimasina taha möllama lastud Mathiase isa, mistõttu saab käesolev postitus suure tõenäosusega olema tavapärasest oluliselt erinev. Juhul, kui sul on näiteks potiga piim pliidil podisemas või parasjagu käsil mõni teine samavõrd tähtis tegevus, siis soovitan selle pooleli jätta või naasta antud kirjutise juurde alles siis, kui muud asjad tehtud. Miks nii? Sest enamasti, kui mind mingil teemal juttu vestma lasta, kipub see jutt ülemäära pikaks venima ning reeglina ei lase ma end heidutada ka tõsiasjast, et lugeja seda lugeda või kuulaja kuulata ei viitsi. Aga nüüd siis asja kallale…

Mathias on praeguseks juba poole aastane ja õigupoolest pole mul õrna aimugi, kuhu need kuus kuud nii kiiresti kadunud on. Üldiselt pole mul kombeks sellistest asjadest väga avalikult ja laiemale auditooriumile rääkida, aga kuivõrd mind nüüd esimest korda poole aasta jooksul siia kirjutama lasti, siis leian, et kogu loo ausalt ära rääkimiseks tuleks ikkagi alustada algusest. Evelin on eelmise viie kuu jooksul erinevates postitustes üsna kronoloogilises järjekorras kirja pannud kõik tähtsamad sündmused ja käigud ning tema märkmete põhjal (sest isa ennast on viimase poole aasta jooksul hakanud vaevama üks A-tähe pealt eesnimega Saksa vanamees) üritan seda samuti teha. Esmalt, nagu lubatud, aga täitsa algusest.

Ma pole ennast kunagi pidanud suurematsorti perepunujaks (mitte, et mu pere mulle tähtis poleks – pigem hoopis vastupidi) ning umbes poolteist aastat tagasi oleks ma veel üsna kindlasti vastanud „ei”, kui keegi küsinuks, kas või millal ma lapsi saada soovin. Mingil imelikul põhjusel arvasin, et see pole vähemalt hetkel minu jaoks oluline ning lähtusin motost, et „aega on selle kiire asjaga”. Viimased pool aastat on need seisukohad totaalselt ümber lükanud ning midagi paremat, kui iseenda väikese koopiaga tegelemine on raske ette kujutada. Seda tunnet, mis valdas mind hetkel, kui vastsündinud Mathias (nimi oli selleks hetkeks juba üsna kindel) mulle sülle anti, on võimatu kirjeldada ning õigupoolest ei teeks ma seda isegi siis, kui see võimalik oleks. Seega alates märtsi lõpust on mu elus üks väike vahva sell, kes vahel harva küll kohutavalt tigedaks ajab, kuid 99% juhtudest siiski mind südamest naerutab ja rõõmustab. Kuidas see väike nagaman siis oma kuuenda elukuu mööda saatis?

24. august jäi küll õigupoolest veel viiendasse elukuusse, kuid ilmselt on sellel A-tähega Saksa vanamehel jäänud aeg-ajalt mahti ka Evelini kollitada, mistõttu sel päeval toimund tähtis sündmus eelmises postituses kajastamata jäänud. Igatahes sel päeval vedasime Mathiase endaga kaasa käsipallipealinna Mekasse Mesikäpa Halli, kus Põlva Cupi raames madistasid tiimid Eestist ning lähiriikidest. Mathiasele see ettevõtmine sugugi ei sümpatiseerinud – kohtunike vilistamist, kogukate spordimeeste tossude müdinat ning time-out’i tähistavat udupasuna undamist jaksas vennike kuulata maksimaalselt 10 minutit, misjärel Evelin ta sisse pakkis ja veidi vaiksemasse kohta rahunema viis.

mesikäpas
Patsaanid Mesikäpas

Ka 1. septembri sündmused on seotud käsipalliga – kuivõrd katse number 1 näitas, et Mathias just kõige suurem käsipallientusiast veel esialgu ei ole, siis Põlva Serviti euromängule me teda kaasa tarima ei hakanud. Käisime Eveliniga kahekesi vaatamas, kuidas Põlva poisid Alpi vägilastega madistavad ning kutsusime Mathiase vanaema teda hoidma. Mathias oli sel päeval väga hea poiss, kuigi magamisest ei tahtnud üldse midagi kuulda.

5. september oli samuti väga põnev päev, vähemalt nii selgub Evelini märkmeid lugedes. Mina ärkasin 7.30 üles ja sättisin end kaheksaks tööle, kust naasin umbes viie paiku. Sel ajal, kui mina kõvasti tööd murdsin, käisid Evelin ja Mathias aga kõrvalmajas külas väikesel Valteril, kes on hetkel üks Mathiase põhilistest sõpradest. Mathiasele külas käia meeldib, eriti põnev on teiste laste mänguasjadega mängida, sest enda mänguasjad on ju nii igavad ja mõttetud. Peale selle on tore teise poisiklutiga põrandal ringi parkuurida ning teineteist riietest sakutada.

Septembri esimene täispikk nädal oli üleüldse pungil erinevatest külaskäikudest ning Mathiase kalender paari päeva jooksul tippkohtumistega täidetud nagu välisministril Kagu-Aasia visiidil. Laupäeval, 8. septembril käisime terve perega külas vanaema Marjul – Mathias sai seal vaiba peal ringi maurata (sest kodus ju ei saa) ja meie vahelduseks sooja sööki süüa. Tegelikult selle toitumisega nii kriitiline seis ei ole, aga üldselt on välja kujunenud nii, et süüa teen meie peres mina ja mul on lihtsalt septembris kiire olnud, mistõttu on tore, kui vahepeal kuskil mujal süüa saab. Nali naljaks. Marju juures oli külas veel Mathiase onu Erkki ning onu Rasmus koos oma tütre Caroliniga.

Laupäeval tegime ema juures seedeelundkonnale esimesed venitusharjutused ning päev hiljem suundusime Ihamarru, et seal kartul üles võtta ja pärast kogu üles võetud kartul šašlõki kõrvale ära süüa. Tegelikult päris kõiki korjatud kartuleid ära ei söönudki, umbes pooled jäid veel talveks keldrisse ka. Mathias oli alguses pisut jonnine – küllap see kartulivõtt talle ikka väga ei meeldinud, aga lõpuks rahunes ja nautis elu täiega. Kui meeleolu juba rõõmsam oli, tegime ka väikese fotosessiooni – kaameranuppu vajutas tädipoeg Ardi, talle poseerisime mina koos Mathiasega ning täditütar Kärt koos oma väikese Tanieliga.

Suur pidustustelaine kipub pahatihti kehva enesetundega lõppema ning nii juhtuski, et kaks päeva peale maal käimist jäi Mathias esimest korda haigeks. Kuivõrd perearst otsustas puhata, aga poisi tervis hakkas esimesi lagunemismärke ilmutama, siis suundusime EMOsse. Kurk oli punane ja köha rögane, temperatuuri kraadiklaasi andmetel 37.0. EMOst saadeti meid koju ning anti karm korraldus lapsel hoolega silma peal hoida. Kuivõrd järgnenud ööl magas Mathias väga halvasti ja oli hommikuks ikka päris tõsiselt haige, siis läksime EMOsse tagasi ning Mathias koos Eveliniga jäetigi haiglasse. Poisil oli kõri turses ja põletikune, kõht lahti ja hääl ära, köhis metsikult ning tatti voolas ojadena, öösel tõmbas magades hinge kinni ning hakkas ka kõõksuma – üsna kaunis kirjeldus, kuid täpselt nii hull see asi oligi. Haiglas tehti aga suurepärast tööd ning juba järgmisel hommikul sai Mathias koju tagasi – minul ka tuju väga hea, sest pidin sel päeval esimest korda kooli minema ning ausaltöeldes polnud hommikul mingisugust meeleolu sinna minna teades, et laps päris tõsiselt haige ja haiglas on.

Haiglas olemise lühikese aja sisse mahtus ka üks ajalooline ning esmapilgul väga ehmatav moment – nimelt suutis patsaan voodis sedavõrd vingelt müdistada, et potsatas voodist alla nagu küpse antoonovka keset septembrit. Õnneks on Mathias vist kodus Simbalt üht-teist õppinud (see lollakas kukub pidevalt igalt poolt alla, ükspäev kukkus näiteks aknalaualt lapse vanni, mis parasjagu aknalaua all oma karmi saatust ootas) ja maandus õnnelikult. Tänaseks võib öelda, et üks ei jäänud teiseta ja paar päeva tagasi suutis väikemees kodus voodist alla prantsatada. Kuidas ta seda suutis, on raske öelda, sest kui Mathias magama jääb, laob Evelin talle ette sellised barrikaadid, millest kangelaslikku kaitselahingut pidav väejuht ainult unistada oskaks. Kuidagi ta neist läbi murdis, aga taaskord tegi Simbat ja 5 sekundit hiljem juba naeris, kaks klotsi suus rõõmsalt välkumas.

Mathias ja Evelin käivad ka taastusravis võimlemas ja basseinis suplemas (jälle sel ajal, kui mina raskelt tööd murran). Enamus basseinitunde on veel ees ning kui need ükskord käidud saavad, siis loodan, et nad hakkavad ka minu töö juures basseinis lustimas käima. Haiguse jms tõttu on Mathiasel mõned korrad võimlemist vahele jäänud, aga 18. septembril oli üks harvadest kordadest, mil ta sinna jälle kohale jõudis. Seal õpetati talle roomamismustrit ning poiss võttis kenasti õppust – roomas nii haiglas kui ka pärast kodus mati peal. Roomamise selgeks õppimisest alates on tüübiga ikka väga keeruline sammu pidada – muudkui uhab mööda elamist ringi, kord kakub sahtleid (millest jõud veel üle ei käi), kord mekib Simba toidukausist kallerdises lambaliha.

Kuivõrd ettevõtlikule noormehele on ainult korterit mööda ringi roomamisest vähe, siis juba neli päeva hiljem võttis koos emaga ette uue spordiala. 22. septembril avati uus ja renoveeritud linnastaadion, kus mina isiklikult ametikohustusi täitsin. Evelin ja Mathias aga chillisid niisama ringi ning nautisid mõnusat septembrikuist vihmasadu. Lisaks võtsid nad osa beebikärude paraadist – kõige esimese staadioniringi uuel spordiareenil said läbida potentsiaalsed tulevikutegijad oma beebikärudes. Mathias oli enne starti väga pahas tujus ja jonnis, aga nii, kui kõlas stardisignaal, jäi poiss magama ning ootama, et ema tähtsalt mõõduvõtult kõrge kohaga naaseks. Kärutajad läbisid distantsi sõbralikus üksmeeles ning külg-külje kõrval, Mathiasele jäi mälestuseks ka võistluse ajaks Evelini seljale kleebitud stardinumber, millel tema nimi suurelt ja punaselt kirjas.

staadionil
Esimene ring uuel linnastaadionil

Õhtupooliku veetsime kogu perega taas Mesikäpa Hallis. Evelin ja Mathias tulid vaatama, kuidas me Arcwoodi meestega Servitile hambaid hakkame näitama. Mina piirdusin sedapuhku soojendusega – kes veel ei tea, siis olen hobikorras legomees ning kipun üsna tihti katki minema. Nii ka seekord ning platsil müttamise asemel tegin hoopis pingil statistikat ning piilusin ka poole silmaga, kuidas väikemees end tribüünil üleval peab. Selleks korraks olin talle juba Tartust toonud helisummutavad kõrvaklapid, et viled ja madin kõrva ei kriibiks. Käsipalli käis Mathias vaatamas ka päev hiljem – mängu esimese poolaja oli väga vahva poiss ning elas innukalt kaasa, teisel poolajal veidi väsis, aga päris jonnima ei hakanud. Tundub, et tubli spordientusiasti potentsiaali on isalt kõvasti päritud.

Kõige tähtsam päev oli aga 25. september – siis sai Mathias kuue kuuseks ning sel puhul pidasime maha ka tähtsa koogisöömisvõistluse. Enese kiitmiseks pean ütlema, et mina loomulikult võitsin, sest maailmas on vähe inimesi, kes minuga võidu süüa suudavad. Tegelikkuses oli aga nii, et külla tulid Mathiase mõlemad vanaemad ja vanaisad ning tädi Grete – sõime veidi pitsat ning kooki, ajasime juttu ja veetsime niisama toredalt aega.

Selline see Mathiase kuues elukuu siis oligi. Loodan, et lugejaid oma pikkade ja lohisevate lausetega ära ei väsitanud ning isegi, kui väsitasin, siis luban, et enam see ei kordu. Seega edaspidi võite ikka julgelt Evelini blogi edasi lugeda, vähemalt mõnd aega, kuniks mind taas siia mööbeldama lastakse.

Aga lõpetuseks – Mathiase jõu- ja ilunumbrid kuuenda elukuu lõpus: kaal 8730 g (+510 g) ja pikkus 72 cm (+4,5 cm). Parajalt pikk ja paks mees oma parimates kuudes.

sünna
Praegu tordi-, tulevikus spordimees