Esimene Pärnu rannapuhkus

Hea, et sel aastal oli suvi täpselt siis, kui Markus otsustas, et nüüd võiks puhkama minna kuskile! 😀 Tegelikult oli niipidi, et ta vaatas, et maru head ilmad on ja võiks Pärnusse minna selleks ajaks. Mõeldud – tehtud!

Bookingus jäi silma üks kodumajutus, mis kuulub Oliveri aiakohviku omanikele ja see oli lihtsalt super valik. Selle nimi peaks olema Cabin Guesthouse. Bookingus oli kirjas, et ideaalne lastega peredele ja me ei saaks rohkem nõus olla. Me olime pererahva maja teise korruse külje peal, kuhu läks eraldi trepp ja kus oli täiega mõnus suure rõduga tuba. Toas oli olemas kõik vajalik – suur voodi, väike kööginurk koos mikrolaineahjuga ja veekeetjaga ning ofc WC koos dušiga. Enamus ajast me olimegi rõdu peal. Ainuke asi, mis mind veits häiris oli see, et toal ei olnud ühtegi akent, aga mis seal ikka. Ma oleks tahtnud ööseks akna lahti jätta, sest ei julgenud Mathiasega konditsioneeri ööseks käima jätta, aga selle asemel jätsime siis ukse lahti. Mathiase jaoks võtsime kaasa reisivoodi, sest seda seal toas ei olnud. Äkki oleks sellegi saanud, kui oleks küsinud, aga kuna meil oli endal olemas, siis ei tundnud huvi selle vastu.

Mathias üllatas meid väga positiivselt autosõidu osas. Me mõlemad veits põdesime, kuidas Mathias selle pika sõidu vastu peab, sest viimane pikk sõit Narva-Jõesuusse oli kergelt öeldes katastroofiline. 😀 Me muidugi valmistusime seekord sõiduks põhjalikult. Ostsime talle 2 uut raamatut ja ühe seguauto, panime arvutisse kõik ta lemmikmultikad ja võtsime lastelaulude plaadi kaasa. Lõpuks läksid käiku ainult raamatud ja seguauto ning nii sinna- kui tagasisõidul tegi ta lõunauinaku ka sõidu ajal. Nii et täielik success! Mitte ühtegi vingumist ega karjumist ja väga toredas tujus laps oli meil kaaslaseks. Eks ta oli seekord suurem ka ja sai aru, et tuleb kaua istuda ja mis eesmärgiga me sõidame.

Me olime Pärnus 3 päeva. Esimesel päeval käisime Pärnu rannas, kus oli mega palju rahvast, sest ilm oli ka vastav muidugi. Ja no vesi oli vapsee supp!! Niiiiiii mõnus soe. Ideaalne suveilm. Isegi mina sain vette, kes ma üldiselt Eestis väga vees käia ei taha, sest minu jaoks on siin tavaliselt külm. Aga no kui Pärnus nii soe vesi ja ilm, siis pole Lõuna-Euroopasse vaja minnagi! 😀 Teisel päeval ilm nii ilus enam ei olnud ning tuli äikest ja sadas ikka korralikult vihma (ja rahet), aga see oli niiiiiii oodatud, sest tõesti väga palav oli ikka. Pärast vihma läksime jälle mere äärde. Vesi oli jahedam kui eelmisel päeval, aga mitte nii jahe, et vette ei saanud minna ja natuke päikest piilus ka pilvede vahelt.

IMG_7255(1)
Mina rõdu peal vihma nautimas.
IMG_7266(1)
Lõpuks läks sadu nii suureks, et pidi ära sisse kobima ja no mida siis ikka teha, kui Mathias ka veel samal ajal magab – ikka selfiesid! 😀

Teisel päeval käisime kahepaikseid ja ämblikke vaatamas MiniZoos. Näituse omanik võttis ühe väikese mao välja ja Mathias võttis sellest kohe julgelt kinni, et “mis see on?” 😀 Ma polnud varem madu puutunud ja proovisin ka ära, aga enda kätte päris võtta ei tahtnud, kuigi pakuti küll. Kolmandal ehk tagasi tuleku päeval me enam randa ei viitsinud minna, vaid olime majutuskoha aiakohvikus ja pererahva aias, kus Mathias sai batuudil hüpata, liumäest alla lasta ja liivakastis mängida. See oli nii suur pluss, sest ei pidanud kuhugi minema, et Mathiasel tegevust oleks, vaid sai lihtsalt aeda minna ja laps sai mängida.

IMG_7196(1)
Mathias oleks vist suvalt kõiki elukaid katsunud, kui oleks saanud. Krokodillidele näitas ka näpuga niimoodi ja toppis nägu vastu klaasi. Midagi poleks saanud juhtuda, aga ikkagi oli endal natuke jube vaadata. 😀
IMG_7186(1)
Kahtlemata Mathiase lemmikeksponaadid.
IMG_7203(1)
MiniZoost tagasi tulles tuli teha üks kiigepeatus, sest me polnud nii lahedat kiiku veel näinud. Põlvas võiks ka selline olla! 😀 Oleks endal lapsele hoo tegemine kohe lõbusam.

Söömisest tuleb lausa eraldi kirjutada. Esimese päeva õhtul, mis oli laupäeva õhtu, ei saanud me mitte kuskil väljas süüa ja no ma olin ikka korralikult vihane! 😀 Hangry is a real thing. Oma viga, et kuskil kohta kinni ei pannud, aga me ei osanud tõesti sellise asjaga arvestada. Kõndisime mööda tänavaid ringi ja lootsime väljas mõne istekoha saada, aga no lootusetu üritus. Läksime siis ühte kohta sisse, mille nime ma õnneks ei mäletagi enam, ootasime seal mingi 15-20 minutit, et üldse menüüsid toodaks, aga ei toodud miskit ja kuskil leti peal ka polnud, et saaks ise võtta vms. Nägin, siis et ühed naised ka ootasid seal, järsku tõusid püsti ja läksid minema. Me tegime sama. Läksime siis Nikolai Lehtlasse ja seal saime mingi ime läbi isegi väljas istumiskoha, aga… teenindajatel oli nii kiire ja rahvast oli nii palju, et menüüsid jäimegi jälle ootama. Kuna kell oli juba nii palju ja Mathiasel ammu uneaeg, siis otsustasime ära minna, sest söökide kätte saamiseks oleks ilmselt teine tund aega läinud. Lõpuks siis tuli päästev Steffani. 😀 Markus läks sealt pitsasi tellima ja tõi meile pärast ööbimiskohta need. Ta ütles, et Steffanis hüppas kohe teenindaja ligi ja küsis, mida pakkuda võib, kuigi seal oli ka rahvast. Siis mul jõudis kohale, miks Steffani nii populaarne on – seal actually teenindatakse ka inimesi. 😀 Okeiokei, ma ei taha olla pahatahtlik ja tean, kui kiire ja raske on ettekandja töö (sest ma olen ise ettekandja olnud), aga no need teised söögikohad võiksid mõelda selle peale, et palkaksid piisaval arvul teenindajaid siis või võtaksid laudu vähemaks või ma ei tea… mul ei ole veel sellist kogemust kuskil olnud, et ükski teenindaja välja ka ei tee, et uued inimesed tulid.

IMG_7236(1)
Oliveri aiakohvikus. Seal tagaplaanil (mängumajakeste ja aia taga) on pererahva maja ja meie ööbisime nende maja teisel korrusel “katusetoas”, mis pildil jääb vasakule.

Igatahes selle kogemuse peale olime järgmisel päeval targemad ja bronnisime Oliveri aiakohvikkusse kohad õhtuks ja seal oli niiiiiii mõnus. Käisime seal järgmised kolm korda ja mujale ei hakanud üldse minemagi. Võtsime kõigil kordadel laua kohe mänguka äärde ja Mathiasel oli seal tegevust ning me saime rahulikult istuda. Ja no see grillburger oli imeline!!! Ma sõin kõigil kordadel seda ja ikka ei saanud villand! 😀 Hinnad on ka väga normaalsed. Täiega soovitan sinna minna, kui ei tea, kuhu Pärnus sööma võiks minna.

Selline siis meie väike rannapuhkus Pärnus oligi. See oli mul esimene kord niimoodi Pärnus ööbida ja Pärnu rannas käia. Muidu olen ainult spaades käinud ja külmal ajal lihtsalt rannas jalutanud. Mina jäin üldiselt väga rahule. Läheks teinekordki ja läheks samma kohta ööbima ka (vähemalt nii kaua kuni Mathias väike on).

Vingun Viiking spaa kallal

Ma olen novembri algusest saadik vaikne siin olnud ja see polnud üldse nii plaanitud. Ma tahtsin tegelikult palju rohkem kirjutada, aga terve novembri tundsin, et no ei ole mitte millestki kirjutada ja niisama pastakast midagi välja imema ka ei tahtnud hakata. Nii ma siis vaikisin kuni tuli detsember, mil oleks ju võinud näiteks blogmasi teha, aga ka siis ei saanud kuidagi kirjutamislainele. Eks see kirjutamine käibki mul hoogudena, nii et bear with me. AGA, enne kui uus aasta kätte jõuab, tahaks ma teha veel kaks postitust, mida vanasse aastasse kuidagi jätta ei tahaks. Esimene nendest siis ongi teie ees ja räägin meie järjekordsest spaa-külastusest.

Kuidagi sattus nii, et väga lühikese aja jooksul käisime kaks korda spaas. Alles ju käisime Meresuus (postitus siin) ja nüüd Viikingus. Viimases olime 1-3. dets ja seekord käisime ilma Mathiaseta. Ma olin alguses täiega kahevahel tema mitte kaasa võtmise osas ja ei julgenud teda kaheks ööks vanaema juurde jätta, aga tagantjärele oli see hea otsus, sest ta jäi meie äraoleku ajal haigeks ja tal oleks nii halb haigena spaatada + veel pikka tagasisõitu kannata. Lisaks ei olnud see spaa minu meelest väikeste laste sõbralik. Spaa oli laheda ülesehitusega – igasugused nurgatagused ja “koopad”, aga basseinidel ei olnud mitte mingeid piirdeid ja nii mina kui Markus kujutasime mõlemad ette, kuidas Mathias lihtsalt jookseks ringi ja kukkuks basseini. Eks Mathiasele oleks ikka meeldinud spaatada, sest ta ju veehull, aga midagi erilist see tema jaoks poleks olnud, sest mingeid atraktsioone lastele seal ei olnud, nagu näiteks Meresuus ja V Spaas on. Lohutasime end sellega, et kui Põlva spaa (khmkhmm see tähendab ujula 😀 ) valmis saab, siis saame hakata seal käima temaga.

Ma jäin üldiselt selle käiguga rahule ja see oli tõesti puhkuse moodi, kui lapse pärast muretsemine välja arvata (aga see vist käib nii kui nii lapsevanemaks olemisega kaasas, nii et sinna ei saa parata). Nagu ütlesin, siis spaa osa oli väga huvitav ja teistsugune ja meile mõlemale meeldis. Hotelli pool jätab aga kõvasti soovida. Sorry to be Negative Nancy aga hotell oli minu jaoks alla arvestust. Whoopsie! Ma olen vist liiga ära harjunud erinevate mugavustega, mida teised spaad on pakkunud. Järgnev on täielikult first world problems ja loomulikult saab ilma nende asjadeta elatud, aga kui kõik teised kohad, kus oled varasemalt käinud, on pakkunud selliseid asju, siis paneb natuke mõtlema. Igatahes, mida seal hotellitoas siis näiteks ei olnud… esikut või esikuosa vms, lihtsalt astusid uksest kohe otse tuppa sisse, mis oli mu jaoks veider. See tuletas meelde ühte üürikat, mida kunagi vaatamas käisime – muidu tõesti megailus korter, aga välisuksest astusid kohe elutuppa ja see nullis kõik ära 😀 mulle selline stiil ei istu. Siis ei olnud toas mitte ühtegi kappi või sahtlit, mis mind isiklikult väga ei häirinud, aga Markus tõi kohe selle välja. Lisaks ei olnud seal pudeliavajat ja no mingist tervitusveest ei hakka rääkimagi. 😀 Ma mõtlesin, et ei viitsi seekord šampooni ega palsamit kaasa pakkida, et nii kui nii on mingid väikesed potsikud jälle pandud hotelli poolt, aga vat võta näpust – ei olnud! Ma ei hakanud uusi suuri pudeleid ostma ja pesin mingi suvalise seebiga, mis oli hotellitoa vannitoas seisnale pandud (no nagu spaade duširuumides on need suured plönnid dušide kõrval). Ah, veega tuleb veel meelde, et hotellitoas koonerdati selle veesurvega ikka korralikult. Ma saan aru, et vesi pole raiskamiseks, aga no pead võiks ikka saada inimene normaalselt pesta. 😀 Imelik oligi see, et spaa dušide surve oli jumalast okei. Ja üks veider asi oli veel, et keset voodit olid pistikud, kuigi voodi kõrval olevate laudade juures juba olid pistikud? Aga võib-olla kui tahad telefoni või arvutit kaissu võtta, siis kuluvad need ära muidugi.

Lihtsalt väike sidenote siia vahele: meil oli tehtud läbi Hotelliveebi kaks eraldi broneeringut ja Viikingu administraator ütles meile, et kuna teil oli kaks eraldi broneeringut, siis saite parema toa. Hmmm… milline see veel kehvem tuba siis oli?

Söökidest oli meil võetud ainult hommikusöögid ja ülejäänud söögikorrad käisime väljas söömas. Ausalt öeldes ma ei mäleta hommikusöökidest eriti midagi. Täitsa tavaline vist oli. Erinevatest kohvivalikutest tundsin puudust (sest olen ära hellitatud! nagu ütlesin).

Spaa poolele ütlen kiidusõnad, sest need koopad lõid kuidagi privaatsema mulje ja lisaks oli spaa vahelduse mõttes selline hämar ka. Muidu alati kõik spaad väga valgusküllased olnud. Iglusaun oli täiega lahe ja mõnus. Ma küll kaua ei suutnud seal olla, sest tolle leil oli ikka korralik, aga kõik kiitsid, kaasa arvatud saunahull Markus. Mulle meeldis spaa kujundus ja mõte ka. Midagi teistsugust. 🙂

Muidu oli Pärnu ikka tore nagu alati. Mulle meeldib seal nii suvel kui talvel. Jalutasime linna peal ringi ja käisime jõulukuuske vaatamas. Käisime muulil ja kõndisime niisama mööda mereäärt, mis on alati väga rahustav ja mõnus tegevus. Teise päeva õhtul tegime väikese shopingu ka. Me oleme muidu viimase päeva hommikul ka püüdnud korra spaas käia enne koju minekut, aga selles spaas seda teha poleks saanud, sest spaa teakse alles 12 lahti. Meid see ei häirinud ja tahtsime kiiresti koju haige lapse juurde sõita, aga lihtsalt infoks, sest tavaliselt ju tehakse spaad 10st lahti.

Panen siia mõned pildid ka üles, mis mu Instagramis juba ammu pesitsevad. Kui blogis on vaikus, siis võid alati Instagrami ka piiluda, sest seal ma olen üldiselt aktiivsem. Jälgi mind @evelinhaavamae

pärnujõulukuusk1pärnujõulukuusk2pärnumuul1pärnumuul2pärnumererand

Käisime Meresuu spaas… ja enam uuesti ei lähe!

Okeiokei, nalinali. Aga päriselt rääkides, siis seekordne käik oli nii väsitav ja kuidagi raske. Eks selle põhjuseks oli suures osas ikkagi see, et meil oli Mathias ka kaasas. Mitte, et see halb oleks olnud, aga lapsega “puhkamine” on ikka hoopis midagi muud! Me olime 2 ööd ja Mathiase jaoks oli see väsitav ja mulle tundub, et läks paljuks tema jaoks. Ta on ju veel väike ja muidugi väsitab see spaatamine ära. AGA õnneks talle täiega meeldis ja kõik tema rõõm kaalus raskused üle ja tegi endal ka meele heaks. Me bronnisime muidugi kogemata täpselt koolivaheajale oma puhkuse, mis oli suur viga. Never again. Terve spaatäis lapsi ja see lärmamine ja möllamine ei ole minu jaoks. Aga no vähemalt Mathiasel oli teisi lapsi huvitav vaadata. 😀

Olime spaas 21-23. oktoober ja kuna me oleme paar aastat tagasi seal juba käinud, siis seekord mingit idablokiga tutvumise ringreisi ei teinud. Ei viitsinud lapsega ringi rännata (ta ei ole just suurim autosõidu fänn) ja Mathias nii väike veel, et ta poleks sellest midagi eriti saanud… kui kuskil just traktoreid poleks olnud. 😀 Niisiis olimegi põhimõtteliselt terve aja hotellis. Käisime kaks korda poes ja ühe korra Narva-Jõesuu rannas jalutamas, aga see oli ka kõik. Ega ilm ka just väga hea polnud. Eelmine kord, kui käisime, oli mai lõpp ja ilmad ilusad ja siis me jalutasime ikka palju Narva-Jõesuu vahel ringi. Tegelikult on seal väga ilus ja huvitav ning ma soovitan kindlasti pigem soojemal ajal minna, sest siis käib seal elu rohkem ja suveõhtutel, aga miks mitte ka -päevadel, on mere ääres kindlasti väga mõnus!

narvajõesuu1
Mere ääres jalutamas

Ausalt öeldes ma ei jäänud selle puhkusega eriti rahule. Ma ei tea, kas minus räägib väsimus või mis, aga jahh… nii hea oli pärast kodus tagasi olla! Ma olen tavaliselt see, kellel ei ole mingit koduigatsust ja kes ei oota koju tagasi minekut. Igatahes, ma olin kuidagi ärritunud päris suure osa ajast. Hotelli hommiku- ja õhtusöögid olid mu jaoks suht “mehh”, kuigi Markus ütles, et tema meelest olid head söögid. Võib-olla ma siis liiga valiv/pirtsakas. Koolivaheajast juba rääkisin – suuuuuur miinus, igal pool mingi trall käis, aga noh ise loll – ei oleks pidanud bronnima sellisele ajale. Spaas läks põhimõtteliselt kogu aur sellele, et Mathiast saaks lastebasseinis olevast liumäest kaugemale. Spaa kujundus ei aidanud sellele üldse kaasa ning igalt poolt nägi seda liumäge ja proovi siis seal väänleva ja vinguva lapsega olla. 😀 Õnneks viimaks tabasime ära, et tuleb ta enne ära minekut liumäele viia ja siis sai rahulikumalt spaatatud. Täiega häiris veel see, et spaa kivipõrandad olid nii libedad. Mingit mustrit nendel küll ei olnud, et natukenegi haakuvust tekitada. Mathias kukkus ka kaks korda, sest ma ei jõudnud temast lihtsalt kinni haarata ja ega käest ju ka ei tohtinud hoida.

narvajõesuu2
Hotelli aknast oli ilus vaade ja soojemal ajal oleks saanud akna lahti hoida ja mõnusat merekohinat nautida

Positiivse poole pealt… tuba oli mõnus ja vannituba oli suur. Fun fact, me istusimegi õhtuti, kui Mathias magas, vannitoas ja ühel õhtul panime sinna isegi kaks tooli ja laua (sest vaeste elu – ei raatsi mingit deluxe tuba võtta 😀 ). Korra tegime telefonidega beebimonitori ka ja käisime koridoris diivanil ilusat vaadet vaatamas ja niisama jutustamas. Mathias oli ka üldiselt siiski hea kaaslane (kui väsimusjonn ja liumäe saaga välja arvata) ning õnneks talle vees möllamine ja saunatamine väga meeldib. Muidugi oli mõnus ja hea vaheldus kodust ära käia, aga niipea ma sinna uuesti ei läheks. Pigem tahaks ära proovida Noorus spaa, mis on kohe seal lähedal ja mida väga kiidetakse.

narvajõesuu3
Mathias hotelli mängutoa pallimeres hullamas