Hello… it’s me

No siin blogis ulub jälle tuul juba pikemat aega, nagu ikka! Mul olid küll aasta alguses suured plaanid, et hakkan regulaarsemalt blogima, aga see asi vajus ikkagi ära. Mul ongi blogiga nii kahetised tunded.. ja seda mitte ainult sel aastal, vaid kogu aeg on olnud – kas ma tahan jagada, kui palju ma tahan jagada, mida ma tahan jagada teistega jne. Vahest nagu tahaks ja siis jälle ei taha. Igatahes selle ma olen enda jaoks välja mõelnud, et ma kindlasti ei taha blogi pidada nii, et see oleks üles ehitatud a la lapse või pereelu vmt teemadele. Kui ma üldse miskit jagada tahan, siis see on kas mingi kindel aspekt või mitu minu elust – nt nagu tehakse toidu/fitness/tervise/meigi/nahahooldus jne kontosid/blogisid. AGA kuna ma tunnen, et olen suht lost enda elus hetkel (IKKA VEEL.. nagu mingi viimased 1,5 a kui mitte rohkem), siis ma ei oskagi midagi siin teiega ka jagada. Ei taha nüüd jätta muljet nagu kõik oleks maru halvasti… ei ole praegu üldse tegelikult halvasti, lihtsalt tühi tunne on. Iseenesest mul on ju kõik praegu olemas, eelmine suvi sai magister lõpetatud, töötan erialasel tööl… aga mis siis nüüd edasi? Mul on selline tugev sisemine soov edasi liikuda just karjääri osas, aga ma ei tea ise ka kuhu. Võib-olla peaks järgmine samm olema karjäärinõustamisele minek? Ja siin tuleb jälle mängu mu sisemine motivatsioon, mis on kohati olematu… Ma ei tea, ma varem ikka suutsin olla järjepidev ja kindel oma tegudes, aga nüüd lihtsalt mehhhhhhh. Mul on soov edasi liikuda, aga ise selle nimel konkreetseid samme ei astu ja siis muudkui tammun päevast-päeva sama rada ja olen rahulolematu – kui vastuoluline. Mul ei ole seda järjepidevust, motivatsiooni ja enesekindlust enam nagu varem + 30 tundub nii hirmutav. 30-aastaseks saamine on kohe-kohe ukse ees ja teinekord tulevad täiesti ebaratsionaalsed mõtted pähe sellega seoses. Nt, kui ma tahaks minna midagi täiesti uut õppima, siis kas ma pole selleks liiga vana? Nooo halloo, Evelin?!?! Minu rakenduskõrg kursusel oli üks 45-aastane, kes oli kursuse parim tudeng ja ma mõtlen, et ma olen liiga vana?! 😀 Ja töö juures ma näen ju IGA PÄEV, et inimene on vana alles seal kuskil 70 kandis, aga see ka täiesti oleneb inimesest – mõni 90 aastane teeb ka 70 aastastele silmad ette.

Ma tean, et kõik on minu enda teha ja keegi minu eest midagi ära ei tee. Ju ma siis pean veel siin kõiges selles marineerima, et lõpuks jalad p*rse alt välja võtaks ja reaalselt midagi ära teeks. Eks see mugavustsoonist välja tulek ongi raske.

Ma arvan, et ma tulengi blogisse uuesti kirjutama: 1. siis, kui ma tahan 😀 selle all mõtlen seda, et tahan kirjutada tõesti siis, kui ma ise tahan, mitte sellepärast, et nüüd peab regulaarselt postitama ja pastakast teksti välja imema; 2. siis, kui mul on actually midagi asjalikumat jagada (nt mu tervise teekonda) – mul on ikkagi mu kehakaal pinnuks silmas ja vb ma mingi hetk suudan seda langetada, ma ei ole veel alla andnud. 😀

Heaküll, lähen otsin oma teotahet edasi, sest see on ennast kuskile ikka väga hästi ära peitnud.

Seniks, nautige suve ja olge mõnusad! 💖

Koroonapäevikud

Jõudis lõpuks kurikuulus koroona ka meieni. Ükskord pidi see ju juhtuma. Meile tõin koroona töölt koju mina ja ma olen 99% kindel, et ma ka tean, kelle käest ma selle sain, aga ega sellel väga tähtsust polegi… ilmselt oleks mingi hetk kui mitte töölt, siis kuskilt mujalt selle nii kui nii saanud.

Üle-eelmise reede õhtul, 25. veebr tundsin, et kurk on imelik ja valus veits. Selge… hakkan haigeks jääma ja kuna ma teadsin, kellega olin kokku puutunud, siis mis see muu ilmselt olla saab kui koroona. Öö oli rahulik ja magasin hästi. Laupäeva hommikul oli ikkagi kurk valus ja lõuna ajal läks olemine juba raskemaks ja ei jõudnud nagu hästi enam olla. Mõtlesin siis, et igaks juhuks peaks kraadima… ja oligi 37,9 palavik. Ülejäänud päev ja õhtu olingi siruli. Palavik muudkui tõusis ja kuskil 21 ajal ma mõtlesin, et no enam ei suuda varsti. Googeldasin too hetk veel, et millal peaks täiskasvanu palavikku hakkama langetama ja kirjas oli, et 39st võiks hakata langetama. Ma siis mõtlesin, et okei.. proovin selleni ära punnitada, aga ei suutnud ikkagi. Kogu keha valutas ja pea valutas ja lõpuks ajas vist see valu veel iiveldama ka ja no siis ma mõtlesin küll, et aitab – tuleb rohtu võtta. Võtsingi tonnise paracetamoli sisse ja sealt edasi läks elu juba ilusamaks. 😀 Tuli eluvaim sisse ja isegi süüa suutsin midagi. Aga no suht varsti keerasin jälle magama tagasi ja hommikul viie paiku oli jälle palavik nii vastik, et ajas ülesse ja ei osanud enam kuidagi olla.

Üldse oli kogu keha ja liigesed niiiii valusad ja kuidagi asu ei saanud, õnneks iga päevaga läks ikka paremaks ja praegu pole sellist jama enam. Aga jahh.. palavikuga ärkasin üles, aga lõpuks magasin veel mingi ajani ikkagi edasi. Pühapäev oli juba parem päev, kuigi palavik oli ikkagi seal 38.1-38.4 kandis, aga kuidagi andis ikka elada. Esmaspäeval oli juba vapsee lõbus, sest palavik oli 37.6 ja seda ka ainult hommikul. Ülejäänud aja kuni siiamaani ei ole palavikku enam olnud. Esmaspäeval tuli nohu veel juurde ja no kurk oli ka muidugi ikka veel valus. Ma siis suure hirmuga hakkasin mentooli Otrivini ninna laskma, sest ma kartsin, et kui nohu liiga suureks lasen siis äkki läheb jälle maitse ja lõhnataju ära või lähevad kõrvad lukku. Mul oli siin sügisel mingi aeg ulme tuumanohu (ei olnud koroona tookord, testisin) ja väga halb oli ikka elada nii et maitset ja lõhna ei tundnud, 10/10st ei soovita. 😀

Teisipäeval sain PCR testil ka käidud ja kuigi mul oli lühike maa sõita, siis see sõit oli väga hull mu jaoks. Ma olin kuidagi nii out of it ja pea oli segane otsas. Ma ütleks, et praegu viimased 2-3 päeva on pea täiesti selge olnud… muidu oligi lihtsalt pea hull otsas, ei oska seda paremini seletada. Testi vastus oli muidugi positiivne, mis polnud mingisugunegi üllatus, sest kodus tehtud erinevate firmade kiirtestid olid positiivsed.

Täna on 11nes päev esimestest sümptomitest ja võin jälle inimese kombel ringi käia. Homme lähen poodi! 😀 Enesetunne on üldiselt hea. Eile üritasin trenni ka teha 20 min ja kuigi ma midagi väga hullu ei teinud, siis higi lappas isegi kergete harjutuste peale ja üldiselt ka väga raske oli. Aga eks peale igat haigust raske.

Neid kahte triipu nii kõvasti ei oodanud kui kunagi sai rasedustestile triipe oodatud! 😀
Slava Ukraini! 💙💛 Ukraina toetuseks mõned vastlakuklid sel vastlapäeval… ei ole vist mõtet mainidagi, et Ukraina pärast on terve see aeg süda valutanud. Aga annetused on tehtud ja tuleb lihtsalt oodata ja loota parimat, et see sõda lõpuks lõppeks, kuigi ega sellega ukrainlaste kannatused ju ei lõppe… elud ja linnad hävitatud. Ja no need lapsekesed seal… lihtsalt ei suuda mõeldagi kui kohutav!!! Meil on võimalus ekraanid kinni panna ja eemalduda sellest, kui liiga raskeks läheb, aga nende jaoks on see reaalsus, mille eest ei saa kuhugi põgeneda ja need, kes põgenevad… jätta kõik oma elu maha ja minna tundmatusse – JUBE.
💙 Panen siia lõppu ühe rõõmsa pojakese oma vastlakukliga. 💛

Jaks sai otsa

Noo hello hello! Plaanis oli nädala alguses blogida, aga muudkui lükkasin seda edasi ja nüüd on juba nädala lõpp käes, aga siin ma olen. Üldse olen ma sel nädalal kõiki asju, mis vähegi võimalik, edasi lükanud. Lihtsalt sai jaks otsa ja kõik. Tundub, et see uue aasta/jaanuari kuu mott sai läbi selleks korraks! See nädal oli kõigest kohe eriti villand – alates esmaspäevast kindlasti ootasin juba reedet. 😀 Võib-olla ka sellepärast, et ma ei ole terve nädala korralikult maganud (aga no mida uut). Reede õhtuks olingi nii väsinud, et kui Mathias sai vanaema juurde mängima viidud, siis ise keerasin magama, sest pingelangusest ja väsimusest hakkas juba migreenipojake tekkima. Ma mõtlesin küll, et magan 30 min, aga 30 minutist sai hoopis 3 h. Siis ma tulin ka korraks üles (sõin veits, käisin pesemas ja pesin hambad) ja läksin kohe magama tagasi. Öösel ärkasin mitmeid kordi peavalu peale üles, aga ma olin kuidagi poolunes ja valu ei olnud nii superhull, et oleks viitsind rohtu võtta. Laupäeva hommikul ikkkkka pea valutas, aga tundub, et kohvi joomine seekord päästis ja ei pidanudki valuvaigistit võtma. So far, so good.

Siiski on mul üldine meeleolu ikkagi selline mehh.. trennid lappes, toitumine lappes, ise lappes jne haha 😀 Okeiokei, kõige hullem ei ole ka nüüd, aga lihtsalt selline „jõud on otsas“ tunne on, aga küll ta millalgi jälle üle läheb. Ja no need haigused… NII KÕRINI on. Mathias käis nädala lasteaias ja nüüd on JÄLLE haige – korralik nohu, köha ja palavik. Õnneks seekord on ninasprei laskmine läinud väga sõbralikult meil, nuuskamisega ei taha ta ainult sina peale saada. Aga no tõesti… millal need haigused ära kaovad.. kas ilusamate ilmadega ehk? Panustan selle peale igatahes ja jään ootama.

Ega mul midagi muud tarka öelda ei olnudki. Sai lihtsalt natuke emotsioone välja elatud. Eks ma siis uuel nädalal annan teada, kas vahepeal on jaksu juurde tulnud.

Hakkasin otsima, mis pilti siia postituse juurde panna ja pilte vaadates tuli meelde, et me ju käisime eelmisel laupäeval üle saja aasta Markusega kinos ja väljas söömas! Sellist ajaloolist hetke peaks ikka blogis ka kajastama. 😀 Aga ei, väga tore oli jälle midagi kahekesi teha. Me käisime Apollo kinos Lõunakas ja vaatasime “Luupainaja alleed”. Film ise midagi erilist polnud, aga mu jaoks ei olnudki see nii tähtis, vaid pigem see, et sai koos aega veeta. Pärast läksime RP9-sse sööma. Söögid olid maitsvad ja portsud olid nii suured, et pidime lõhki minema. Peakski järgmine kord kuhugi mujale minema, sest alati on nii, et ei oska kuhugi minna ja lõpuks lähme ikka sinna, kus alati käinud oleme. Nii, et kes oskab Tartus mingeid häid kohti soovitada, siis andke teada!

Kuidas teie aasta algus läinud on?

Me triivime siin hetkel haiguse lainel, JÄLLE. Mathias on sügisest alates iga kuu vähemalt korra haige olnud ja mina olen ka (ilmselt) tema käest kahel korral haiguse saanud, nagu ka praegugi. Ei ole koroonat enda teada (ja testide teada) veel põdenud, aga muud köha-tati-palaviku-kõhuvalu-kõhulahtisuse-oksendamise haigused kallal käinud, nii et fun! Kuna ükskord see aeg hakkab, mil laps vähem haige? Mathiasel on teine lasteaia-aasta käsil ja ma ei ütleks, et haiguste poolest midagi paremaks oleks läinud, see sügis-talv tundub, et on hoopis hullemgi.

Haiguste nahka on mul siin tavaliselt blogimine ka läinud, sest haigused löövad kõik rutiinid jälle sassi ja siis ma ei viitsi ennast kokku võtta blogimiseks. Seekord sundisin ennast tublim olema ja ikka tulin kirjutama. 🙂 Tegelikult ei olnudki nii raske, sest aasta alguses on motti ikka rohkem. Mul oli isegi motti teha üks veepäev suht kohe aasta alguses. Ma tegelikult tahtsin proovida kahepäevast veepäeva, aga teise päeva lõuna ajal tundsin, et ma ikkagi ei suuda ja lõin põnnama ning jätsin pooleli. Ma ei tea… tundub kuidagi hirmutav 2-3 päeva teha, aga samas ma tean, et pigem just peaks 3 päeva tegema, sest siis on suurem kasu. Ma arvan, et ma proovin suvel uuesti 2-päevast teha, enne kindlasti mitte. Muidu saab liiga tihedalt.

Lisaks on mul (ilmselt tänu aasta algusele 😀 ) olnud motti oma toitumisega tegeleda. Ma ei julge hetkel midagi hõisata, sest selleks liiga vara, aga kui on põhjust hõisata, siis ma kindlasti tulen kirjutan. Trenni koha pealt võin hõisata, sest 2021 septist alates olen regulaarselt trenni teinud. Aga noh trenni tegemisega ei olegi kunagi mingit hullu probleemi olnud, probleemid peituvad ikka seal toitumises minu puhul.

Tahaks, et 2022 oleks see aasta, kui ma leian ennast rohkem üles, sest kuskil lapse saamise ja muude probleemide vahepeal olen ennast täiesti ära kaotanud. Ma ei tahagi olla täpselt see, kes ma olin enne last, sest esiteks see polegi võimalik ja pole ka reaalne, aga tahaks rohkem endasse panustada ja leida selle, mida ma päriselt teha tahaksin. Võib-olla mul pole aasta lõpuks pilt selge selle koha pealt, aga oleks tore, kui olen selleks ajaks kuhugi suunas edasi liikumas, mitte ei käi seda sama vana rada, mis kuhugi edasi ei vii. Ma pean ennast natuke koguma ja siis kirjutan ka siin millalgi täpsemalt oma mõtetest. Hetkel ma tunnen, et ei tahaks veel nii avalikult jagada kõike. Võib-olla peakski sel aastal olema üheks eesmärgiks see, et avaksin ennast rohkem? 🙂

Siia lõppu sobib hästi pilt minust mu kõige tavalisemas olekus – krunn pähe visatud, juuksed lendamas, koduriided seljas 😀 Tööriistad ja taarakott on ära viidud, aga Mathiase kelk endiselt oma kohal.

11 aastat WordPressis

Tere-tere ja ilusat uut aastat, armas blogipere! Uue aastanumbri puhul oleks viisakas lõpuks oma nägu siin ka jälle näidata! 😀 Nagu mulle tavaks, siis kadusin ju jälle mitmeteks nädalateks ära, aga ma arvan, et mitte kellelegi ei tulnud see üllatusena. 😀 Uuel aastal olen targem ja enam ei võta eesmärgiks regulaarselt blogida, sest ilmselgelt ma ei suuda blogiga nii järjepidev olla. Mul läks ainult 2 või 3 aastat aega, et sellest lõpuks aru saada! 😀 Aga okei.. nali naljaks… päriselt ka ei saa minust mingit regulaarset blogijat, aga ma usun, et blogima ma siiski mingi ajani jään. Eks siis aeg näitab kui kauaks, aga nii kaua võite ikka vahepeal tulla piiluma, kas olen miskit postitanud. 🙂 Täna täitsa juhuslikult mõtlesin, et peaks ikka blogima tulema ja minu üllatuseks oli WordPressi notificationite hulgas selline äge fakt, et ma olen WordPressis olnud kokku 11 aastat, millest viimased 6 aastat olen blogisse aktiivselt postitanud. Oma esimese postituse siia blogisse tegin 23. juuni 2016.

Uut aastat peaks vist alustama uute eesmärkidega, sest kirja pandud eesmärgid täituvad suurema tõenäosusega, aga ma ei julgenud 2021 ühtegi eesmärki ei siia ega endale kuskile kirja panna, sest arvasin, et ilmselt feiliksin nendes. Ma veel kogun julgust ja mõtteid ja ehk siis panen selleks aastaks mõne eesmärgi kirja ka, sest kaua ma ikka põen. Aga muidu 2021. aasta suurim ja tähtsaim sündmus oli minu jaoks muidugi see, et sain lõpuks magistri lõpetatud. Niimoodi oli mul planeeritud juba rase olemise ajal ja niimoodi ka läks. Võttis küll 5 aastat aega, aga tehtud ta sai. Minu töö põhjal ilmus isegi artikkel ühes eesti teadusajakirjas, mida saate lugeda SIIT. Magistritöö kirjutamise aja peale tuleb kerge heldimus peale ja soe tunne sisse küll, sest mul olid tõesti nii head ja toetavad juhendajad… ja isegi see kõige kardetum asi – kaitsmine – läks hästi… ma vist ikka olen arenenud vahepeal küll võrreldes Tervishoiu lõpetamise ajaga. 😀 Töö ja õppimise osas võin ma öelda, et mul on uusi mõtteid ja soove küll ning ma täiega tahaks edasi liikuda ja ilmselt areneda kuhugi mujale suunda, aga eks ma annan siis teile ka teada, kui midagi peaks toimuma hakkama. 🙂

Kas te seadsite endale uueks aastaks eesmärke? Võite jagada minuga ja inspireerida!

Niisama plära

Eelmises postituses andsin teada, et olen tagasi blogimas, aga ise olin nüüd jälle üle kuu aja vait. Ei suuda olla järjepidev blogiga ja kui ongi viitsimist olla, siis ei ole ideid millest postitada. Mul on kuidagi blokk ka tekkinud selle osas, mida ma soovin jagada ja mida mitte ja ongi raske leida seda tasakaalu – mida võiks/peaks/tahaks avaldada ja mida mitte. Samas mulle meeldib blogida ja ei tahaks seda päris kõrvale ka jätta, vähemalt mitte praegu veel.

Täiesti teisel teemal jätkates, siiiis… nii hea on, kui kooliasju enam tegema ei pea ja mingid ülesanded või lõputöö kirjutamine ei tiksu kuklas. Peale tööd on õhtud vabad ja saab teha, mida tahad. Kuigi ma ei tea, kauaks see nii jääb, sest mul vaikselt liiguvad mõtted ühe teise eriala ja karjääri muutmise suunas. Kuna miski pole veel kindel (sh ka mitte mu mõtted edasiste plaanide osas), siis ma praegu pikemalt sellel ei peatuks.

Mu tööl käimine on muidugi omaette nali praegu, sest umbes korra kuus on Mathias haige ja mina siis pean olema temaga hoolduslehel. Mis muud kui lasteaias käimise rõõmud. Kevadel ja suvel, kui ta oli kodus, ei olnud ta kordagi haige. Praegu olen ka temaga veel selle nädala lõpuni kodus. Seekord oli tal mingi eriti vastik haigus. Palavik 4 päeva, kõrvavalu, peavalu ja kui need üle läksid, siis tuli kohe peale nohu ja köha. Sain Mathiase käest ise ka haiguse ja viimased 4 päeva on selline tuumanohu olnud, et ma ei tea… ja palavik oli mul endal ka 2 päeva. Ma olin viimati palavikuga haige mingi 2 aastat tagasi. Aa sellest ajast on mul “hea” storytime ka.

Mul oli tookord suht kõrge palavik, ikka mingi siuke 38+°C ja mul oli vaja kooli praktikumi kohale ronida. Ma ei mäleta, kuidas ma suutsin ise sõita Põlvast Tartusse ja tagasi. Praktikumist mäletan ainult nii palju, et pilt suht virvendas, keskenduda ei suutnud absoluutselt ja tahtsin kogu aeg ainult pikali olla (mida ilmselgelt teha ei saanud). Siiamaani imestan, kuidas ma suutsin seal ära käia. Kui te nüüd küsite, miks ma sinna haigena kohale ronisin, siis põhjuseks oli see, et ma ei tahtnud puudutud praktikumi eest referaati või esseed kirjutada (ei mäleta enam kumba puudumise eest tegema pidi). Põhimõtteliselt ma ei kahetse, et käisin, sest kirjatööst pääsesin, aga kogemuse mõttes 10/10st ei soovita. 😀

Igatahes, praegu ootan kannatamatult kuna see nohu üle läheb, sest tahaks normaalselt hingata, magada ja süüa jälle. Ja siis tahaks tööle ka minna, sest raha on vaja teenida. Lõpetangi siinkohal praegu ära ja loodan, et ma suudan järgmise postituse teha varem kui kuu aja pärast! 😀

Siis kui tööl sai käidud ehk mina tööl 😀

Ma olen tagasi!

Tere-tere, kes siia veel alles on jäänud! Pole veebruarist saadik näinud ja nüüd on vist viimane aeg endast jälle märku anda. Tegelikult oleks võinud veel varemgi ennast ilmutada, aga pärast ülikooli lõpetamist läks elu kuidagi nii ruttu mööda, sh ka puhkus, et ma ei jõudnudki siia. Nüüd siis olen kraadi võrra kangem ja üle mitme aasta uuesti tagasi töö-kodu-töö rütmis. Võttis ikka natuke aega, et selle töö kammitsais elurütmiga harjuda, aga nüüd on juba täitsa enam-vähem. Hommikuti vara ärkamine ei ole ikka veel mu lemmiktegevuste hulgas, aga tuleb lihtsalt ümber harjuda.

Mis ma siis vahepeal teinud olen? Kirjutasin muidugi magistritööd mitu kuud järjest. Kui töö valmis sai, siis järgnes sellele muidugi megahull pabistamine töö kaitsmise pärast ja siis lõpuks kaitsmine ise, mis tegelikult läks minu meelest väga hästi ja kaitsmise ajal ei olnud enam mingit närvi, vaid suutsin täitsa rahulikult asja võtta. Kaitsmist kartsin ma hullult sellepärast, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetades läks mul kaitsmine maru halvasti ja sellest kogemusest jäi nii halb mälestus. Muidugi ma siis pablasin, et sellel kaitsmisel läheb ka samamoodi, aga õnneks seekordne kaitsmine tekitas ainult positiivseid emotsioone ja jättis hea tunde/mälestuse. Seega sai see esimene halb kogemus uue parema kogemusega natuke silutud. 🙂

🎓 Master of Science in Physiotherapy

Ülejäänud suvi läks töötamise ja puhkamise rütmis. Sõitsime natuke mööda Eestimaad ringi ning käisime juuli alguses Saaremaal ja augusti alguses Toilas puhkamas. Viimasest üritasin ka Windowsi videoredaktori abil mingi väikese video kokku panna, aga no see tulemus on nii algeline et jube! Panen siia video, aga omal vastutusel vaatate… 😂

Saaremaal käigust ka mõned pildikesed.

Sel suvel sai veel mitmeid üritusi külastatud. Näiteks sain esimest korda elus pulmas käia. Tegelikult oli sel suvel isegi kaks pulma, kus käia sain – üks suurem, teine väiksem pulm – mõlemad olid väga toredad ja ilusad sündmused. Selles suuremas pulmas ma muidugi lahistasin nutta, mida oligi arvata, sest ma piripill, aga no nii ilus oli kõik ja no ma ei tea… tuleb nutt peale lihtsalt 😁

Egas midagi, kell hakkab juba kolm öösel saama, nii et ma tõmban siinkohal otsad kokku. Järgmise postituseni!

Võtab selle aasta siis kokku

Minu top 9 postitust Instagramis 2020 @evelinhaavamae

Ilusat aasta lõppu teile, armsad blogilugejad!

Mõtlesin, et näitan ka aasta lõpus siia veel nägu. Ma ei ole juba üle kuu aja midagi kirjutanud, sest kolimine ja uuesti tööle minemine lõi kõik rutiinid sassi ja lihtsalt ei ole suutnud ennast vahepeal kokku võtta, et siia kirjutama tulla. Aga aasta viimase päeva puhul võiks ju aasta siiski kokku tõmmata jälle?

Ma ütlen kohe ära, et mul on olnud täiesti nüri aasta. Paremat kirjeldust sellele ei ole. 😀 Mitte koroona pärast. See mind ausalt öeldes väga ei huvita ja ei ole oluliselt mu elu mõjutanud (vähemalt siiamaani mitte). A ühte asja on siiski mõjutanud, mis on suht first world problems, aga maski kandmine on mu näonaha veeeeeel hullemaks muutnud. TMI: Mul tekivad suured nahaalused punnid maski piirkonda ja nii, kui olen mõned päevad saanud ilma maskita olla, siis tõmbavad ilusti tagasi. Praegu olengi Mathiasega kodus olnud, sest tal on tuulerõuged, ja nahk on saanud jälle taastuda ning enam mingeid rõvedaid nahaaluseid mügarikke pole. Varsti tuleb aga tööle tagasi minna ja siis saab jälle 8h päevas maskiga olla. Good times. Aga ega midagi teha pole, tuleb lihtsalt ära kannatada see aeg.

See on juba teine aasta, kui ma olen blogis aasta suht negatiivsetel nootidel lõpetanud. Kuskilt kuulsin, et elul on 3-aasta tsükkel vms ehk et iga 3 halva aasta järel tuleb 3 head aastat. Võta siis kinni kas see on tõsi või mitte, aga kui on, siis on alates juuli 2021 oodata häid aastaid. 😀 Viimased aastad on mu elu nõmedaimad olnud ja seetõttu ei ole ma ka 2021 osas ootusärev või põnevil. Ma ei tea, kas minus räägib väike masendusepoiss või mis, aga see on see, mida ma päriselt praegu tunnen. Nii et ühtegi eesmärki või lubadust järgmiseks aastaks ei tule.

Huvi pärast võiks selleks aastaks tehtud lubadused üle vaadata. Panen siia siis eesmärgid, mis mul blogisse aasta alguses kirja said pandud ja kommenteerin neid natuke:

  1. Teen 5x nädalas trenni. Ehhh… ei olnud just kõige edukam ettevõtmine. Tegin trenni nii nagu jumal juhatas. Enamasti 1 nädal trenni ja siis 2-3-4 nädalat pausi. 😀 Praegu tegin viimati trenni nt 21. dets. Võrreldes 2019 aastaga oli 2020 kindlasti trennivaesem.
  2. Võtan kaalust alla. OOOO BOOOOŽE do I even need to go there?! Ei ole ma midagi alla võtnud nüüd enam. Vahepeal sai 3-4 kg alla võetud, aga need on nüüd tagasi. Ausalt ma nagu ei oskaks normaalselt toituda enam ja ma olen kas emotsionaalne sööja või toidust sõltuvuses või mõlemat. Ja kuna mu emotsioonid on out of whack, siis jahh… nõiaring suht.
  3. Olen näonaha hooldusrutiiniga järjepidev. No enam-vähem. Vahest ei viitsi, aga siis ikka saan tagasi järje peale. Kui nt hommikune nahahooldusrutiin on paigas, siis on enesetunne ka kohe palju parem ja tõotab tulla produktiivne päev. Ühte asja ma prooviks uue aasta tulekuga muuta tegelt – tahaks olla nii tubli, et ka vabadel päevadel teen nahahoolduse kohe hommikul ära, mitte ei jäta lõunaks või pärastlõunaks nagu praegu on palju juhtunud.
  4. Saan kevadsemestriga kõik ained, v.a magistritöö ained, tehtud. Checked! ✅
  5. Tegelen magistritööga jooksvalt ja ei jäta asju viimasele minutile. … 🙄🙄🙄 Mul on kirjutatud täpselt 0 sõna magistritööst ja kõik on viimasele minutile jäetud. Ma ei ole üllatunud. Mul hakkabki tegelt üks tähtaeg lähenema ja väike stress juba hakkab kerima, aga ega ma siis sellepärast ennast liigutama ei hakka. Ootan ikka selle maksimaalse pinge perioodi ära ja siis selle käes kannatades kirjutan tööd. 😂😂 Ei midagi uut siin päikese all.
  6. Postitan 1x nädalas blogisse. Nagu isegi näete siis seda ei juhtunud. 2019 aastal kirjutasin 15 postitust ja 2020 kirjutasin 19 postitust. Seega grammike olin aktiivsem siin.
  7. Käin Mathiasega rohkem kodust väljas. Ma ei oska seda väga hästi hinnata. Ta on nüüd sügisest ju lasteaialaps olnud ja kuna väljas on juba kottpime pärast lasteaeda, siis ongi praegu rutiin olnud kodu – lasteaed – kodu – lasteaed jne. Kevad oli koroona pärast suht nüri käimiste osas ja suvel käisime maal päris palju ning korra Pärnus ka. Et siis oli rohkem liikumist.

Ongi aeg otsad kokku tõmmata selleks aastaks. Sorri, et selline negatiivne postitus tuli, aga elu on lihtsalt selline ja ma ei hakka midagi ilustama, et mingit ideaalset kuvandit sotsmeedias luua. On nii nagu on. Mulle üldse ei meeldi need ideaalsed instagrami feedid jm, mulle meeldib päris elu, päris inimestega ja päris emotsioonidega. Sellisena said kirja minu mõtted ja emotsioonid selle aasta kohta. Järgmise aasta lõpus jälle huvitav sellele postitusele tagasi vaadata. Eks siis näha ole, kas 2021 sai parem kui 2020!

Vinget aasta lõppu ja veel paremat uut! Ma usun, et kohtume blogis ka järgmisel aastal! 😊🧡

Mulisen niisama

Pole nüüd natuke aega blogisse sattunud ja ega ma ei oskagi midagi kirjutada. Tegelikult oleks kirjutada – no kasvõi sellest, et me oleme nüüd päris OMA ESIMESE KODU omanikud! – aga kuidagi ei ole viitsimist peal ja tahaks siis juba panna mingeid uue koduga seotud pildikesi ka siia. AGA, me ei ole veel kolida saanud ja selleni läheb veel paar nädalat aega. Seega mul ei ole ka ühtegi pilti näidata.

Eelmised 2-3 nädalat ma olen jälle oma “augus” olnud. 😀 Mul ikka käivad need sellised madalseisude hood peal. Ma ei arva, et mul mingi depressioon vms oleks, aga lihtsalt selline väga jama tuju on siis peal. Nüüd ma hakkan sellest vaikselt vist jälle välja tulema. Igatahes, kui tuju maru nigel on, siis ei kutsu miski blogisse ka kirjutama, sest mida ma ikka siia oma paha tujuga kirjutan. 😀

Ma siin ühel hommikul ühes ilusas Tartu koolis ootamas, et saaks mõõtmistega alustada

Mis siis veel rääkida… magistritööga seotud mõõtmised peaksid varsti tehtud saama, kui just koroona nüüd viimasel hetkel midagi tuksi ei keera. Ma võiks nüüd tööle ka lõpuks tagasi minna, sest Mathias on ilusti lasteaeda harjutatud. Ma arvan, et liigutan ennast selles osas pärast oma sünnipäeva, mis on juba JÄRGMISEL NÄDALAL! What, kuidas aeg nii kiiresti on läinud?! Ma tõesti-tõesti loodan, et järgmine eluaasta on parem kui viimased 2, mis on täiesti nõmedad olnud. Kui nüüd keegi hakkab mõtlema, et “oi, aga Mathias on ju 2-aastane, kas siis tema pärast jama olnud?”, siis EI EI EI. Ütlen kohe täpsustuseks ära, et need 2 aastat ei ole halvad olnud lapsega seotud asjade pärast, vaid muudel põhjustel. Laps on just ainuke kõige parem osa kõigest 🥰

Ega mul rohkem ei olegi midagi väga rääkida. Annan lihtsalt endast märku, et ma pole veel päris ära kadunud, kuigi vahepeal kaalusin küll jälle blogi jätta kus see ja teine! 😀 Ma tulen uuesti kirjutama, kui mul väheke positiivsem meel tagasi on!