Võtab selle aasta siis kokku

Minu top 9 postitust Instagramis 2020 @evelinhaavamae

Ilusat aasta lõppu teile, armsad blogilugejad!

Mõtlesin, et näitan ka aasta lõpus siia veel nägu. Ma ei ole juba üle kuu aja midagi kirjutanud, sest kolimine ja uuesti tööle minemine lõi kõik rutiinid sassi ja lihtsalt ei ole suutnud ennast vahepeal kokku võtta, et siia kirjutama tulla. Aga aasta viimase päeva puhul võiks ju aasta siiski kokku tõmmata jälle?

Ma ütlen kohe ära, et mul on olnud täiesti nüri aasta. Paremat kirjeldust sellele ei ole. 😀 Mitte koroona pärast. See mind ausalt öeldes väga ei huvita ja ei ole oluliselt mu elu mõjutanud (vähemalt siiamaani mitte). A ühte asja on siiski mõjutanud, mis on suht first world problems, aga maski kandmine on mu näonaha veeeeeel hullemaks muutnud. TMI: Mul tekivad suured nahaalused punnid maski piirkonda ja nii, kui olen mõned päevad saanud ilma maskita olla, siis tõmbavad ilusti tagasi. Praegu olengi Mathiasega kodus olnud, sest tal on tuulerõuged, ja nahk on saanud jälle taastuda ning enam mingeid rõvedaid nahaaluseid mügarikke pole. Varsti tuleb aga tööle tagasi minna ja siis saab jälle 8h päevas maskiga olla. Good times. Aga ega midagi teha pole, tuleb lihtsalt ära kannatada see aeg.

See on juba teine aasta, kui ma olen blogis aasta suht negatiivsetel nootidel lõpetanud. Kuskilt kuulsin, et elul on 3-aasta tsükkel vms ehk et iga 3 halva aasta järel tuleb 3 head aastat. Võta siis kinni kas see on tõsi või mitte, aga kui on, siis on alates juuli 2021 oodata häid aastaid. 😀 Viimased aastad on mu elu nõmedaimad olnud ja seetõttu ei ole ma ka 2021 osas ootusärev või põnevil. Ma ei tea, kas minus räägib väike masendusepoiss või mis, aga see on see, mida ma päriselt praegu tunnen. Nii et ühtegi eesmärki või lubadust järgmiseks aastaks ei tule.

Huvi pärast võiks selleks aastaks tehtud lubadused üle vaadata. Panen siia siis eesmärgid, mis mul blogisse aasta alguses kirja said pandud ja kommenteerin neid natuke:

  1. Teen 5x nädalas trenni. Ehhh… ei olnud just kõige edukam ettevõtmine. Tegin trenni nii nagu jumal juhatas. Enamasti 1 nädal trenni ja siis 2-3-4 nädalat pausi. 😀 Praegu tegin viimati trenni nt 21. dets. Võrreldes 2019 aastaga oli 2020 kindlasti trennivaesem.
  2. Võtan kaalust alla. OOOO BOOOOŽE do I even need to go there?! Ei ole ma midagi alla võtnud nüüd enam. Vahepeal sai 3-4 kg alla võetud, aga need on nüüd tagasi. Ausalt ma nagu ei oskaks normaalselt toituda enam ja ma olen kas emotsionaalne sööja või toidust sõltuvuses või mõlemat. Ja kuna mu emotsioonid on out of whack, siis jahh… nõiaring suht.
  3. Olen näonaha hooldusrutiiniga järjepidev. No enam-vähem. Vahest ei viitsi, aga siis ikka saan tagasi järje peale. Kui nt hommikune nahahooldusrutiin on paigas, siis on enesetunne ka kohe palju parem ja tõotab tulla produktiivne päev. Ühte asja ma prooviks uue aasta tulekuga muuta tegelt – tahaks olla nii tubli, et ka vabadel päevadel teen nahahoolduse kohe hommikul ära, mitte ei jäta lõunaks või pärastlõunaks nagu praegu on palju juhtunud.
  4. Saan kevadsemestriga kõik ained, v.a magistritöö ained, tehtud. Checked! ✅
  5. Tegelen magistritööga jooksvalt ja ei jäta asju viimasele minutile. … 🙄🙄🙄 Mul on kirjutatud täpselt 0 sõna magistritööst ja kõik on viimasele minutile jäetud. Ma ei ole üllatunud. Mul hakkabki tegelt üks tähtaeg lähenema ja väike stress juba hakkab kerima, aga ega ma siis sellepärast ennast liigutama ei hakka. Ootan ikka selle maksimaalse pinge perioodi ära ja siis selle käes kannatades kirjutan tööd. 😂😂 Ei midagi uut siin päikese all.
  6. Postitan 1x nädalas blogisse. Nagu isegi näete siis seda ei juhtunud. 2019 aastal kirjutasin 15 postitust ja 2020 kirjutasin 19 postitust. Seega grammike olin aktiivsem siin.
  7. Käin Mathiasega rohkem kodust väljas. Ma ei oska seda väga hästi hinnata. Ta on nüüd sügisest ju lasteaialaps olnud ja kuna väljas on juba kottpime pärast lasteaeda, siis ongi praegu rutiin olnud kodu – lasteaed – kodu – lasteaed jne. Kevad oli koroona pärast suht nüri käimiste osas ja suvel käisime maal päris palju ning korra Pärnus ka. Et siis oli rohkem liikumist.

Ongi aeg otsad kokku tõmmata selleks aastaks. Sorri, et selline negatiivne postitus tuli, aga elu on lihtsalt selline ja ma ei hakka midagi ilustama, et mingit ideaalset kuvandit sotsmeedias luua. On nii nagu on. Mulle üldse ei meeldi need ideaalsed instagrami feedid jm, mulle meeldib päris elu, päris inimestega ja päris emotsioonidega. Sellisena said kirja minu mõtted ja emotsioonid selle aasta kohta. Järgmise aasta lõpus jälle huvitav sellele postitusele tagasi vaadata. Eks siis näha ole, kas 2021 sai parem kui 2020!

Vinget aasta lõppu ja veel paremat uut! Ma usun, et kohtume blogis ka järgmisel aastal! 😊🧡

Mulisen niisama

Pole nüüd natuke aega blogisse sattunud ja ega ma ei oskagi midagi kirjutada. Tegelikult oleks kirjutada – no kasvõi sellest, et me oleme nüüd päris OMA ESIMESE KODU omanikud! – aga kuidagi ei ole viitsimist peal ja tahaks siis juba panna mingeid uue koduga seotud pildikesi ka siia. AGA, me ei ole veel kolida saanud ja selleni läheb veel paar nädalat aega. Seega mul ei ole ka ühtegi pilti näidata.

Eelmised 2-3 nädalat ma olen jälle oma “augus” olnud. 😀 Mul ikka käivad need sellised madalseisude hood peal. Ma ei arva, et mul mingi depressioon vms oleks, aga lihtsalt selline väga jama tuju on siis peal. Nüüd ma hakkan sellest vaikselt vist jälle välja tulema. Igatahes, kui tuju maru nigel on, siis ei kutsu miski blogisse ka kirjutama, sest mida ma ikka siia oma paha tujuga kirjutan. 😀

Ma siin ühel hommikul ühes ilusas Tartu koolis ootamas, et saaks mõõtmistega alustada

Mis siis veel rääkida… magistritööga seotud mõõtmised peaksid varsti tehtud saama, kui just koroona nüüd viimasel hetkel midagi tuksi ei keera. Ma võiks nüüd tööle ka lõpuks tagasi minna, sest Mathias on ilusti lasteaeda harjutatud. Ma arvan, et liigutan ennast selles osas pärast oma sünnipäeva, mis on juba JÄRGMISEL NÄDALAL! What, kuidas aeg nii kiiresti on läinud?! Ma tõesti-tõesti loodan, et järgmine eluaasta on parem kui viimased 2, mis on täiesti nõmedad olnud. Kui nüüd keegi hakkab mõtlema, et “oi, aga Mathias on ju 2-aastane, kas siis tema pärast jama olnud?”, siis EI EI EI. Ütlen kohe täpsustuseks ära, et need 2 aastat ei ole halvad olnud lapsega seotud asjade pärast, vaid muudel põhjustel. Laps on just ainuke kõige parem osa kõigest 🥰

Ega mul rohkem ei olegi midagi väga rääkida. Annan lihtsalt endast märku, et ma pole veel päris ära kadunud, kuigi vahepeal kaalusin küll jälle blogi jätta kus see ja teine! 😀 Ma tulen uuesti kirjutama, kui mul väheke positiivsem meel tagasi on!

10 fakti minust

Mulle on alati sellised blogipostitused ja YouTube’i videod meeldinud. Nii et, kui ma nägin Everyday with blondie postitust, siis mõtlesin, et viimane aeg endalgi üks selline ära teha!

Proovin mõelda tõesti sellised asjad, mis oleksid natuke huvitavamad kui “kus elan, kui vana olen, mis mu tähtkuju on, kus koolis käinud jne”. Vaatame siis, kuidas ma hakkama saan…

  1. Mulle ei meeldi absoluutselt konnad. Ausalt, ma täiega jälestan ja kardan neid. Ma ei karda madusid, putukaid/ämblikke jne, mida tavaliselt inimesed kardavad, aga no vot need konnad… oi ma ei või! J Õ L E D A D !!!
  2. Mulle meeldivad inimesed, kes mõistavad sarkasmi ja on sarkastilised, sest ma ise olen täiega sarkasmi armastaja ja sarkastiline. Kõige hullem asi on, kui teed mingi sarkastilise märkuse ja inimene arvab, et sa mõtlesidki seda täitsa tõsiselt. Like.. no honey
  3. Mind ei häiri estonglish. In fact, I love estonglish! 😀 Mul nii suva ja ei pane tegelikult väga tähelegi, kui keegi räägib/kirjutab eesti-inglise keeles segamini. Okei, mõned ekstreemsed näited välja arvata, aga üldiselt jah… laske käia. Räägib inimene, kes õppis ühe aasta ülikoolis eesti filoloogiat 😀😀
  4. Ma ei joonud kunagi üldse kohvi ja ei saanud aru, kuidas inimesed sellist rõvedat mõru asja üldse vabatahtlikult juua tahavad. AGA… nüüd ma ei saa aru inimestest, kellele ei meeldi kohvi. Nagu mis teil viga on?! (see on muidugi nali, ilmselgelt. mäletate.. sarkasm ja värki..) Tänud restoranis töötamisele! Ja kindlasti aitas lapse saamine kohvi vastu armastuse tekkele kaasa.

    Tegin selle jutu peale endale kohe ühe kohvi. Lähme siis nüüd asjaga edasi.

  5. Ma olen tegelikult küllaltki temperamentne inimene. Markus naljatab siin kah vahepeal, et ta vist poolvenelasega koos. Ma ise arvan, et võrreldes sellise “tavalise tuima eestlase stereotüübiga” olen temperamentsem, aga ma usun, et nt venelastest/ukrainlastest jne vast ikka ei ole. Eks see selline suur üldistamine nüüd oli muidugi. (ps. ei mõelnud midagi halba sellega muust rahvustest inimeste suunal, minu arust nt vene keel ja venelased on lahedad!! Ma tahaks ka niiii väga osata vene keelt, aga ma loll võtsin koolis vene keele asemel saksa keele)
  6. Mulle ei meeldi ennast liigitada introverdiks või ekstraverdiks. Ma leian, et minus on mõlemat ja kumbki külg tuleb esile erinevates olukordades. Nt suures ja/või võõras seltskonnas olen kindlasti pigem introvertsuse poole kaldu, sest olen tagasihoidlik ja ei hakka kohe pikalt laialt jutustama. Aga nt üldiselt võttes ma olen siiski pigem avatud suhtleja.
  7. Ma olen lühinägelik. Ma enam ei mäleta palju mul täpselt miinust oli, äkki mingi pea -2, aga see on piisav selleks, et ma ei tunne inimesi ilma prillideta nt tänaval ära. Nii et, kui ma tsau sulle ei tee kuskil, siis ei tähenda, et ma olen ülbe, vaid ma unustasin prillid koju!
  8. Ma olin väiksena maailma kõige ebasportlikum inimene üldse! 😀 Mind ei huvitanud, ma ei saanud aru, miks on vaja ennast sellise asjaga piinata. Jooksmine? JOOOKSMINE?!?! Kes sellist asja veel vabatahtlikult tegema peaks?! Kas koolis kekatundides jäi enesepiinamisest väheks?! Ok, nali naljaks, aga jahh… Mul täitsa kahju, et mind kuskile trenni väiksena ei pandud. Samas ma ei kahetse muusikakoolis käimist. Lihtsalt ma näen praegu, kui oluline on liikumine ja sport ja kui palju see inimese elu tegelikult (positiivses võtmes) mõjutab.
  9. Ma vaatan väga vähe telekat. Ainuke asi, mida ma kindlasti vaatan, on Grey anatoomia. Nüüd oleme hakanud Markusega koos vaatama Sõpru uuesti ja tema kõrvalt vaatan ka Rannamaja. Aga Grey anatoomia on ainuke aamen kirikus asi mu jaoks telekast. 😀 Teleka asemel ma vaatan väääääga palju YouTube’i. Pmst ma võikski tegelikult ilma telekata elada, arvutist täitsa piisaks. 😀
  10. Minu jaoks on oluline raha ja rahatarkus. Jah, tervis ja armastus jm on muidugi tähtsad, aga see ei tähenda, et raha ei oleks tähtis. Ma isiklikult ei suuda elada palgast palgani ja tahan tunda ennast rahalises mõttes kindlana. Raha annab meile vabaduse ja võimalusi. Vabaduse teha ja kogeda asju ning käia kohtades, mida ilma rahata on keeruline teha. Võimalusi paremaks eluks, paremaks enda ja teiste eest hoolitsemiseks. I mean, ma parem töinaks kurbusest oma Ferraris kui ühistranspordis 😀 Teate küll seda ütlust..

Saigi kõik! See oli küll lõbus ja käis kiiresti! Mul jäi veel nii palju fakte kirja panemata. Ehk teeks teise osagi sellele? Mis te arvate?

Motivatsioonilaks

Panin siin mingi nädalake tagasi Instagrami (hola, follow me @evelinhaavamae ! thnx see u there! 😀 ) enda motiveerimiseks kaks pilti, mille peale ma üks päev juhuslikult sattusin. Tegelikult oli neid pilte veel, aga ei hakanud Instagramis spämmima.

Need pildid olid ikka korralik motivatsioonilaks, sest see olen ju mina nendel piltidel ja ma olen suutnud nii hea välja näha kunagi. 😯 Ja samal ajal üldse mitte osata hinnata seda. Ma ei taha kuidagi egolt kõlada vms, aga võrreldes praegusega on ikka metsik vahe ja miks ma nii loll olin kunagi ja arvasin, et ei näe hea välja?! Naljakas, kuidas tagasi vaadates mõtled, et kle ma ei näinudki nii kehv välja, aga tol ajal mõtlesid just vastupidist.

Muidugi ei olnud mul mingi supervorm toona, aga ma olin üldjoontes aktiivne ja tervislik ja see kõik oli täiega tehtav ja säilitatav. Toona ma vist väga palju muud peale jooksmise ei teinud muidugi, aga asi seegi.

Ja ma vaatan neid pilte praegu ja mõtlen veel, et ma olin kuidagi nii pisike siis… Kuigi ma endale ei tundunud siis küll pisikesena.

Panen mõned pildid siis siia ka, et oleks mingi ettekujutus sellest, kuhu ma (tagasi) jõuda tahan või milline ma umbes võiksin jälle välja näha. Ma ei ajagi enam mingit konkreetset kaalunumbrit taga (ja tegelikult ma isegi ei oska öelda palju ma nendel piltidel kaalusin), aga tahaksin lihtsalt, et peeglist vaataks midagi sarnast vastu. 😊 Eks näis, eks näis… palju tööd on veel teha, aga nüüd on see välja öeldud ja taganemisteed pole. 😁 (See oli nali muidugi, äkki ma üks päev ärkan üles ja otsustan, et mulle ikka meeldib paks olla. Vot siis olengi paks edasi!) Aga hea küll, aitab plärast. Tsaupakaa praeguseks!

Piilun korra blogisse… nagu ikka

Tulen piilun natuke blogisse, sest ma vaatan, et inimesed ikkagi käivad siin ja see ajas mul veits kripeldama, et peaks blogisse ikka miskit kirjutama.

Paistab, et üldiselt hakkab elu vaikselt tagasi normaalseks minema… võib jälle mänguväljakutel käia, kaubanduskeskused on lahti tehtud, varsti tehakse jõusaalid lahti ja võib korraldada väikeseid üritusi. Kui nüüd täitsa aus olla, siis mulle isegi mingis mõttes meeldis see olukord (muidugi mitte see osa sellest, et selline vastik haigus ringi levib). Ainuke asi, millest kahju oli, oli see, et kõik perega/sugulastega/sõpradega koos olemised jäid ära. Et teistega sai kuskilt kaugelt korra suhelda või siis netis, aga see pole üldse see sama ju mis muidu. Muus osas ma ütleks, et see eriolukord sundis mind ennast kätte võtma ja produktiivne olema ja tegelt see kõik tuli isegi üsna lihtsalt. Enne seda mul polnud absoluutselt motti millegi jaoks ja kõik oli kuidagi ligadi-logadi, aga teistsugune olukord andis kuidagi tõuke muutusteks.

Kooli käes vindusin siin meeletult muidugi, sest lisaks muudele kodutöödele tuli veel ära jäänud seminaride ja praktikumide eest ka töid teha. Nii et põhimõtteliselt enamus õhtuid saingi muudkui õppida, õppida, õppida ja veelkord õppida. Reedel saigi siis selle semestriga ühele poole, aga kahjuks mitte kogu õpingutega nagu nendel, kellega nüüd viimase kursuse koos õppisin. Sellest on nii kahju, sest kõik on nii toredad ja oleks tahtnud nendega koos lõpetada aga oh well… Igatahes, mul on magistritöö veel teha ja kui hästi läheb, siis ehk järgmine kevad saan ka lõpetatud lõpuks?! Lihtsalt mainin siinkohal, et astusin magistrisse 2016 sügisel. 😆

Põhiliselt olemegi kodused olnud (nagu enamus inimesi, eksole) ja käinud väga palju maal võrreldes varasemaga. Mathiasele nii väga meeldib seal, sest seal on olemas kiik ja Markus tegi nüüd liivakasti ning muidugi ei tohi unustada, et seal on kaks traktorit – üks n-ö päris traktor ja teine murutraktor. Neid käib ta kordamööda vaatamas ja kui eriti hea päev on, siis saab issiga koos murutraktoriga ka sõita.

Ja egas midagi… nii see eluke siin on kulgenud vahepeal.

IMG_6436
Mathias sai vahepeal 2-aastaseks ja kahjuks mingit suurt pidu ei saanud teha, aga korraks nägi kaugelt oma vanavanemaid ja sai neilt ka kingitused, millest osa on pildil.

IMG_6628
Mathias uhkelt koos murutraktoriga poseerimas

IMG_6768
Uues liivakastis mäng täies hoos

IMG_6592
Käisime ka mõnel matkarajal (nagu kogu Eesti 😀 ) ja see pilt siin on tehtud Roiupalu õpperajal.

Ei hakka koroonast rääkima

Hkhmmmmm… piinlik… vaikus… on siin blogis juba hea kolm kuud olnud. Ja keegi lootis jaanuari alguses edaspidi vähemalt 1x nädalas postitama hakata. Haha, hea nali. Aega kirjutamiseks oli maa ja ilm, sest terve jaanuari ja põhimõtteliselt ka veebruari ma ei teinud ausalt mitte midagi (= istusin YouTube’is). Siis olin ma väga pikalt kahevahel, kas üldse jätkata blogi kirjutamisega või mitte. Ja tegelikult olen siiamaani… Ma olen blogimaailmast kuidagi kaugeks jäänud (see tähendab, et ma ei viitsi eriti blogisid nii palju lugeda kui ma seda varem tegin) ja selletõttu ei tõmba ennast ka kirjutama. Ma jälgin reaalselt ainult viite blogi, millest rohkem aktiivsed on kolm. Minu meelest blogindus ei tööta enam sellisel kujul nagu varem ja ma olen ise ka rohkem Instagrami ja YouTube’i poole pöördunud. Instagramis saab palju kiiremini kõike jagada, aga YouTube’is ma hetkel ennast küll ette ei kujuta. Mis siis, et mul seal mingid ülivanad lauluvideod on. 😀 Igatahes jahh, olen suht eksinud selles osas, mida blogiga edasi teha.

Küsimus teile – kas ja kui palju te veel blogisid loete/jälgite?

Mõtlesin nendega, kes mu blogi ikka piilumas on käinud, jagada piltide abil natuke oma tegemisi.

midateind1
Olen muidugi trenni teinud – mida uut?! 😀 Aga tegelikult pole hästi ree peal püsinud ja rütm on käest läinud. 3x olen haige ka olnud siin vahepeal, mis pole trenni tegemisele kuidagi kaasa aidanud. Eks ma pusin edasi, kuni tuleb see mõnus rütm jälle sisse. See nädal on siiamaani edukas olnud.

midateind2
Minu tavapärane hommikusöök. Olen järk-järgult oma toitumist korrigeerinud, sest üleöö “korralikuks hakkamine” on minu puhul tavaliselt ~2 nädalat toiminud ja pärast seda kõik jälle käest läinud. Tahtsin proovida teistmoodi lähenemist, mis siiamaani on täitsa toiminud. 🙂

midateind3
Nagu näost näha, siis mina megamotiveerituna koolis. Sel semestril pole kohe üldse mitte motti ja tahtmist koolis käia. Kõik on lihtsalt üks suur sundimine. Aga ei saa alla anda ja asjad tuleb ära teha. Nüüd muidugi distantsõpe, mis kohati hullemgi, aga ega midagi teha pole.

Miisu matus
19. veebruaril saatsime puhkama ära meie pere kalli vanakese Miisu ❤️⛅️

midateind4
Väike istumine minu tädi juures vabariigi aastapäeval

FD2ED54E-2BE2-40E3-98FD-8A0283557D29
Tegin ühte tõesti maitsvat tervislikku maiust – kakao-kaerahelbe palle

Saigi kõik. Eks näis siis, millal blogis jälle kohtume. Senikaua võid mind leida Instagramist @evelinhaavamae

Tsauuuu ja olge terved!

2019 väike kokkuvõte

Nonii, aeg on see aasta kokku tõmmata. Ma ütlen kohe ära, et see ei olnud minu aasta. Terve aasta oli minu jaoks selline “mehhh”, otseselt midagi halvasti ei olnud, aga ega midagi nagu maru head ka ei olnud. 😀 Kuidagi imelik aasta selline.

Aasta algas minu meelest positiivsemal noodil, aga mida aeg edasi seda “mehh”imaks kõik läks. Ma ei tea, mis värk on, aga suurema osa aastast ma ei olnud õnnelik, vaid pigem I was not feeling it. Ei oska seda eesti keeles mitte kuidagi paremini öelda – lihtsalt not feeling it, myself nor my life. Ei süüdista kedagi ega midagi. Minu enda valikud ja otsused. Osalt ma tunnen, et selle põhjuseks on 2018. aasta teise poole p*sk, millega olin sunnitud tegelema ja mis annab siiamaani tunda. Aga no ootame seda “aeg parandab kõik haavad”. Ja teiselt poolt ma ei tea, mis see on… motti ja viitsimist nagu pole. Selline imelik tunne või olek, millest ei saa välja. Samas ma sain siiski mõned kohustuslikud asjad tehtud nagu magistritöö teema registreerimine ja tööl sai natuke aega käidud praktika sooritamiseks. Et selles suhtes hästi. Nüüd peab jaanuaris magistritöö I atesteerimise ära tegema ja praktika aruande kaitsmise ka. Blogiga püüdsin ka sel aastal järjepidevam ja aktiivsem olla ning enam-vähem õnnestus. Tahaks 2020 veel rohkem postitada ja kui teil on mingeid teemasid, millest tahaksite, et ma kirjutaksin, siis andke teada. 🙂 Head ideed/mõtted kuluvad alati ära! Üks linnuke on juba siristanud ja tema pakutud teema tundus mulle väga huvitav ning kindlasti tahan kirjutada selle kohta.

Uueks aastaks ma lubadusi ei tee, aga muidugi on mul mõned mõtted, soovid ja eesmärgid. Ma ei julge veel neid avaldada. Eks näis kuidas minema hakkab ja mis elust saab. Kui midagi toimub, siis leiab see tee ka blogisse.

Teate, ma ei oskagi rohkem midagi öelda, sest see aasta oli täpselt selline nagu see postitus – MEHHHHH! 😀

Aitäh kõigile, kes viitsisid mu plära sel aastal lugeda ja loodetavasti kohtun teiega siin ka uuel aastal! 🙂 Ilusat aasta lõppu ja veel ilusamat, paremat ja lahedamat uut!

IMG_6094 (Edited)
Minu Instagrami top üheksa 2019. aastal

 

Tagasi tööle ja sotsmeedias pettumine

Esimene töönädal läbi ja homme ootab juba uus ees. Kui muidugi kahte päeva nädalas tööl käimist saab töönädalaks nimetada.. 😀 Ma ei oodanud üldse septi algust, sest ei viitsinud asjalikuks hakata ja kuna sel aastal oli suvi ka täitsa tore, siis oleks võinud veel puhata. Alles oli juuni algus ja kogu suvi ees. Selline tunne nagu suvi oleks reaalselt ühe sekundiga mööda läinud. Aga jah.. tuli lõpuks inimeseks jälle hakata ja lisaks tööle ootavad kooliasjad ka ees. Septis võib-olla selgub mu magistritöö teema, mis on siis ehk selle kuu üks tähtsamaid asju. Tööl oli muidu vahelduseks täitsa tore olla ja õnneks oli enamus asju meeles ka, kuigi ma kartsin alguses, et väga palju on muutunud ja ma äkki ei oskagi tööd enam teha. 😀 Ma olin ju ikkagi aasta ja kaheksa kuud eemal vahepeal. Tegelt oli põhimõtteliselt kõik sama nagu varem. Praegu on siis plaan novembri lõpuni tööl käia. Eks siis näis mis ja kuidas edasi. Lapsega kodus olemine on tekitanud mitmeid mõtteid töö/karjääriga seoses. 🙂

Aga nüüd siis pealkirja teise osa juurde. Siit tuleb nüüd täielik esimese maailma ja 21. sajandi probleemid. 😀 Nii et kes sellist ajuvaba hala lugeda ei taha, võib kohe blogi kinni panna. 😀 Iiiiigatahes, 3 nädalat tagasi teatasid järsku Jamie ja Nikki, et nad lähevad lahku ja ootamatult läks see mulle täiega hinge. I meaaaaan, ma ikka nutsin selle pärast, mis on lihtsalt mega ajuvaba, sest ma ei tunne neid inimesi isiklikult. Aga tunne oli küll jah selline nagu oleks sõbraga tülli läinud ja temast ilma jäänud vmt. Samas on see võib-olla mõnevõrra mõistetav ka, sest ma vaatasin nende vloge üle nelja aasta ja mul ei jäänud mitttte ühtegi vlogi vahele (selgituseks, et nad postitasid keskmiselt 2x nädalas)! 😀 Ma leidsin nad siis, kui Nikki oli esimest korda rase. Neis oli midagi, mis köitis ja sellepärast ma neid jälgima jäin (ja lisaks minule veel 1.8 miljonit inimest). Nad olid ainukesed, kellele ma niimoodi kaasa elasin ja jumal tänatud, et see nii oli, sest sellist südamevalu ma rohkem läbi elada ei taha. 😀 Mul päriselt ka oli niiiii ülimegakahju, et nad laiali läksid ja lastest ma ei hakka üldse rääkimagi… Zoe (nende teine laps) on Mathiasest ainult 4 päeva noorem… laste pärast valutas süda veel kõige rohkem. Kogu see asi tekitas minus sellise pettumuse ja vastikustunde sotsmeedia vastu. Just selles osas, et see on kohati nii feik. YouTube’i vastu oli ka blokk. Nüüd on mitu nädalat mööda läinud ja ma olen “üle saanud”, aga edaspidi olen targem. Esiteks, rohkem ma ühtegi paari niimoodi jälgima ei hakka ja neile kaasa elama ka mitte. Teiseks, ma teadsin, et sotsmeedia on feik, aga seekord lajatas see eriti raskelt ja pealtnäha õnnelik paar ei olnudki siis tegelikult õnnelik? Äkki oli siis kõik või väga palju teeseldud hoopis? Kes teab. Igatahes, kui ma kedagi isiklikult ei tea, et nad tõesti ongi õnnelikud, siis seda sotsmeedia fassaadi ma enam kindlasti ei usu. Pigem jään neutraalseks ja mingeid couple goalse pole olemas. Kolmandaks, olen ise aus selles osas, mida ma postitan ja mingit jama ei postita.

69546148_2277197249202253_6671590477193543680_n
Suvest üks meenutus, mis sai tehtud augusti alguses Intsikurmu festivalile minnes. Eelmine aasta jäi vahele ja sel aastal ei saanud aru, miks ma eelmine aasta ei käinud. Oleks ju võinud oma 5-kuuse Mathiase kaasa võtta, sest mõni oli seal isegi 2-kuuse lapsega.

Ma olen tagasi! Ja väike life-update

Ma olen tagasi! 😀 Tegelikult ma pole ära olnudki, aga vahepeal pole blogi olnud prioriteet ja kirjutamisisu ka nagu polnud. Ma juba arvasin natuke, et kaon ära vahepeal, kuna koolis läheb hulluks ja nii oligi. Märtsis ja eriti aprillis-mais läks kogu aur õppimise peale ja ma õppisin põhimõtteliselt igal õhtul, v.a mõni õhtu puhkust muidugi ja siis ma tahtsin lihtsalt olla ega viitsinud millegi muuga, nt blogiga tegeleda. Igatahes maikuuga sai kool läbi ja kõik asjad edukalt tehtud. Väikese lapse kõrvalt koolis käia on hoopis midagi muud, aga väga tehtav, kui on toetajaid! Ilma vanaemadeta ei oleks mul see kohe kindlasti võimalik olnud ja ma olen megatänulik selle võimaluse eest. 

Millega veel ma siis vahepeal tegelenud olen, sest juunikuus ka minust siin ju midagi kuulda polnud… No oma erinevate eesmärkidega, mis aasta alguses said seatud, olen ikka püüdnud tegeleda. Panin tookord eesmärgid juunini ja kui ma neid praegu vaatan, siis saidki peaaegu kõik täidetud. Ma ei viitsi eesmärkide kohta enam uut postitust teha, sest minu meelest need olid sellised basic eesmärgid ja ega miskit huvitavat pole väga rääkida neist ka. Põhimõtteliselt võib kokku võtta eesmärkide teema nii, et:

  1. Sain oma söömisega asjad paika. It’s still a struggle, aga ma vähemalt püüan! Söömise kohta võiks vist küll eraldi postituse teha, sest mul on päris palju mõtteid söögiteemaga seoses.
  2. Trennid on ka paigas – teen nädalas 5x trenni. Ok, trenni kohta võiks ka pikemalt kirjutada 😀 Trenn ja toitumine on mulle hingelähedased teemad, nii et nendest tuleb blogis veel kindlasti juttu! Ma kaalusin vahepeal üldse hakatagi pigem trenni ja toitumise teemalist blogi pidama, aga eks näis kuhu mu mõtted liiguvad… Hetkel olengi kahevahel.
  3. Tahtsin hakata Mathiasega 1x nädalas ujumas käima, aga reaalsus oli see, et jõudsime ujuma ühe korra. 😀 Seega see eesmärk jäi täitmata.
  4. Ja mingid väiksemad igapäevased pudipadid: viia Simba arstile ja pügamisele , panna arstiajad , teha uus ID-kaart jne. Leidsin to-do-listide tegemiseks hea äpi nimega “Do!”, mis aitab mul hästi järje peal olla oma asjadega.

Mis ma siis veel tegin… täitsin mitu, mitu õhtut Mathiase beebialbumit ja see reaalselt oli nii suur töö! Kogu aeg mõtlesin, miks ma selle üldse ostma pidin. 😀 Aga ma loodan, et kunagi tulevikus on seda nii endal kui Mathiasel lahe vaadata. Igatahes, nüüdseks on see peaaegu valmis, mõned asjad veel vaja lisada. Tellisin ära kõik pildid, tegin albumid korda ja korrastasin arvutit. Selle peale läks ka mingi 3 õhtut vist vähemalt, sest noooo kõik asjad olid nii unarusse jäänud ja segamini. Siis väga oluline tegevus – kõik YouTube’is vahepeal vaatamata jäänud videod tuli järele vaadata. 😀 Ja sarjad tuli ka ära vaadata – Keeping up with the Kardashians (jah, ma vaatan seda 😀 #noshame), Grey anatoomia. Raamatuid tuli ja tahtsin lugeda ja loen praegugi. Põhiliselt loen finantsteemalisi raamatuid hetkel, sest otsustasin rahatargaks saada! 😀 Minu arust on niiiiiii oluline, et inimene oskaks oma rahaga ümber käia. Ma olen enda arvates sellega siiamaani rahuldavalt hakkama saanud, aga tahan veel paremini saada ja veel paremaid otsuseid teha seoses rahaga. Jaa jahh, need olid põhilised asjad, mis meelde tulid ja millega tegelesin kui olin “ära”. Praegu on kuidagi nii palju ideid millest kirjutada ja draftis mitu asja ootel, et ma loodan, et viitsin kõik oma mõtted kirja ka panna! Nii et kohtumiseni! 🙂

66401812_327798631503412_3265824305027481600_n
Läbisin väikese muutuse ka vahepeal. Pilt detsembrist, mil mul on pikad ja sirgendatud juuksed.
2FD78D2C-3394-4DC2-B0CA-229C6DCC2E66
Pilt maikuust, millel näha mu loomulikud lokid ja juuksed on ka veel pikad.
C5592AE7-9A2F-42FC-A164-FEFA081B845C
Ja siin on mu igapäevane basic “soeng”. Pmst käisingi kogu aeg krunn peas ringi, sest nii oli kõige mugavam. Kuna ma nii kui nii juuksed lahti ei käinud eriti, siis tunduski parem juba lühikeste juustega olla.
A18E6FEE-76A2-4886-949B-858A29EF36D8
Juunis lasingi juuksed ära lõigata ja üldse ei kahetse! Nii hea ja kerge on olla nendega.
42F40648-F3BD-485C-9B7A-46710532E669
Okkk, baiiii nüüd päriselt! #selfiemaniakk