Sügisene life update

Kuulan siin Taylor Swifti uut albumit ja mõtlesin, et mida muud paremat siia kõrvale ikka teha kui blogida! Nii et siin ma nüüd olen üle mõne aja jälle! Teeks pisikese life update’i.

Alustaks trenni teemadel, sest seal sai viimati lõpetatud. Kui Couch to 5K tehtud sai siis ma mõtlesin, et hakkangi käima jooksmas nii 2-3x nädalas, aga seda ma ei teinud. Viimase kuu jooksul olen jooksmas käinud täpselt üks kord. 😀 Jooksin 5 km ja see oli nii hea tunne. Lihtsalt läksin peale tööd jooksma ja lebolt 5 km tehtud. Ise ka imestasin, et kuidas nii lihtne ja hea oli. Tegelt tahaks veel enne lume tulekut mõned 5 km jooksud teha, sest lumega ma küll enam ei viitsi. Ühel aastal tegin seda mingi hullu peaga ja no enam ei tahaks.. liiga külm ja libe kohati (ei hakkaks selle jaoks mingeid eraldi jooksujalanõusid ostma). Aga muidu olen teinud kodus jõutrenni keharaskusega ja hantlitega. Mul on ainult 1,5 kg ja 2 kg hantlid ja tegelikult need mu jaoks enamus harjutuste puhul liiga kerged, aga väikese lisaraskuse ikkagi annavad ja las nad siis olla praegu nii. Mu eesmärk trennidega on praegu see, et mul oleks mingi regulaarne trenni tegemise režiim, et saaks oma keha lihtsalt liigutada. Ideaalis tahaks teha 4x nädalas trenni. See nädal on esimene nädal, kus ma sellega ilmselt hakkama saan, sest 1 trenn on veel teha jäänud.

Mis siis veel toimunud on… Paar nädalat tagasi avaldati üks artikkel, kus mu blogimisest ka natuke kirjutati. Kes tahab lugeda, siis SIIT saab. Ausalt öeldes mu jaoks veits naljakas, et mind sinna artiklisse pandi, sest no mis blogija ma ikka nii väga olen. 😅 Jaanika Elias kirjutas mulle augusti alguses, kas ma räägiksin natuke blogimisest artikli tarbeks ja mis seal ikka… võin ju rääkida muidugi ja nii ta läks.

Muidu on elu ikka tavaliselt läinud… tööl, kodus, tööl, haige lapsega kodus, tööl jne. Lisaks olen püüdnud jälle raamatute lugemise käsile võtta. Eile sai lõpetatud David Gogginsi “Can’t Hurt Me” ja selle aasta jooksul tahaks veel kaks raamatut ära lugeda: Keith Ferrazzi “Never Eat Alone” ja Tim Ferrisse “The 4-Hour Workweek”. Aasta lõpuni veel aega ja ma usun, et jõuan küll.

Ja viimasena, minu jaoks kõige tähtsam punkt, kuna ma olin ikka tõsises hädas sellega, mida oma karjääriga edasi teha. Käisin siin vahepeal Töötukassa ja Tartu Ülikooli karjäärinõustamisel ning sättisin oma sihti selgemaks. Ma usun, et ma olen jõudnud punkti, kus ma tean mida ja kuidas ma edasi teha tahan. Midagi suuremalt välja ei hõiska, aga kui aeg on käes, siis kindlasti jagan teiega ka. ☺️ Midagi kindlat hetkel nii kui nii ei ole, aga kui läheb nii nagu ma hetkel enda peas ette kujutan, siis tuleb uus sügis ilmselt põnev.

Also, kui sa tunned samuti, et ei tea ega oska midagi endaga peale hakata (karjääri mõistes), siis soovitan karjäärinõustamist proovida. Mina sain mõlemalt nõustamiselt uusi mõtteid ja allikaid ning lihtsalt on väga hea kellegagi oma mõtteid põrgatada ja need reaalselt ka välja öelda ning saada asjakohast tagasisidet. Kõige edukamalt läks minu meelest TÜ karjäärinõustajaga rääkimine, sest selleks ajaks olid mul tekkinud juba mingid konkreetsemad sihid ja küsimused, aga vabalt võib minna nõustamisele ka nii, et sa ei tea ise ka päris täpselt mis, kus, kes. Ma arvan, et ma teen TÜ nõustajaga ühe sessiooni veel, aga enne veel natuke marineerin oma mõtteid/küsimusi.

Sellised jutud siis praeguseks. Kohtume siis, kui kohtume! 😉

Ainuke sügisene pilt, mis mul siia praegu lisada on. Käisime vana kooli juures seiklusrajal seiklemas.💛

Couch to 5K 4. ja 5. nädal

Viimati oli blogis Couch to 5K-st juttu augusti alguses, mil kirjutasin haige olemisest ja sellest, et mul sai 3. nädal tehtud, aga edasi ei tea, mis saab. No siin ma nüüd olen jälle ja vahepeal on mul joostud 4. ja 5. nädal. Praegu siis on pooleli 6. nädal, aga ausalt öeldes mul on täielik motivatsiooni langus ja igasugu kahtlused tekkinud. Ilmselt sellest ka moti puudus. Ja muidugi ilm… ma olen ilmast ikka vägagi mõjutatav ja päikesepaistelise ilmaga palju meeldivam välja minna kui selle pläustiga, mis praegu on. Kahtlused on mul siin tekkinud, kuna äkki ma ikkagi teen enda liigestele liiga, kui sellises kehakaalus jooksen? Mul küll praegu mingeid kaebusi ei ole ja mulle tegelt täiega meeldib joosta, aga no ikka tulevad pähe mõtted, et vb ikkagi pole kõige parem idee joosta? Äkki teen endale hilisemaks eluks hoopis karuteene? Jahh, ma võiks ju siis ainult kõndimas käia või kodus/jõusaalis mingeid harjutusi teha, kuniks kehakaal normis, aga no mis sa teed – ei kutsu! 😀 Tahan joosta! 😀 Ja mulle ei meeldi asju poolikult teha ehk siis mul jääks täiega kripeldama, kui ma nüüd seda programmi lõpuni ei teeks. Täna astusin üle pika aja kaalule ja mul on tegelikult kehakaal natuke langenud. Ehk ikka langeb nüüd edasi samamoodi ja siis ei olekski nii hullu sellest, et ma jooksen? 😀

Okei… loen siin nüüd üle, mida ma just kirjutasin ja ikka väga sügeleb jooksma minna! Andsin vist iseendale motti. 🤣

Selline seis on siis praegu. Ainult 7 jooks+kõndi veel ja siis olekski 5 km jooks! Praegu oleks vist see koht, kus rääkida natuke 4. ja 5. nädala jooksudest, aga ma ei mäleta neid eriti enam. Mõni tuleb meelde… näiteks 5. nädala viimast jooksu tahtsin teha “oma vana raja” peal, kus ma kunagi 16aastasena jooksmist üldse alustasin ehk siis Metsakooli metsa vahel, aga ei jooksnud seal ikkagi. Osalesin tol päeval Mesimummi lasteaias Imeliste Aastate koolitusel ja mõtlesin, et oleks hea sealt kohe otse jooksma minna, aga unustasin tossud koju. Nii et ma sõitsin lõpuks ikkagi koju tagasi, panin tossud jalga ja kobisin staadionile jooksma (nagu ikka 😀). Ei hakanud enam autoga tagasi Mesimummi juurde sõitma. Viimane jooks ehk 6. nädala esimene jooks on ka meeles. Jooksin seda 27. augustil ja oli kuum ilm. Viimast kaheksat jooksuminutit alustasin staadioni kõrvalt tõusust tulekuga ja no pidin ikka pärast tõusu seisma jääma ja puhkama, sest tundus, et liiga südamele hakkab, aga muidu oli kõik vinks-vonks, enesetunne hea.

Nii on lood trennitegemisega siinpool. Tahaks veel blogis muudest asjadest pajatada ja üks puhkuse kokkuvõtte postitus ootab ammmmu juba tegemist, aga elu läheb nii kiiresti lihtsalt, et ma ei tea… Vahepeal on tõesti selline tunne, et ei jõua oma asjadega järgi või et päevas võiks olla rohkem tunde! Kas ma ainuke või tunneb veel keegi nii? Võib-olla nüüd sügisega läheb elu natuke rahulikumaks? Suvel oli tõesti palju tegemisi ja käimisi. Igal juhul proovin ikka blogisse ka oma nägu näidata!

Tsau! 🏃‍♀️

Ei saanud asja

Jälle hakkab nädal läbi saama ja ega minust ka sel nädalal asja ei saanud. Ja miks ei saanud? Sest ma olin ikka haige. Nüüd viimastel päevadel on inimese tunne jälle tagasi tulnud ja jaksu ka rohkem. Aga mis siis edasi sai pärast eelmist postitust? Sai see, et silmapõletik läks teise silma ka ikkagi. Õnneks küll mitte nii hullusti kui vasakus silmas oli, aga ikkagi piisavalt ebameeldiv oli. Praeguseks silmad täitsa okeid – hommikuti on veel silmad rähmast veits kinni ja päeva jooksul muutuvad mingi aja peale kuivaks, aga silmatilgad aitavad hästi. Mis mind praegu kõiiiige rohkem häirib on see, et mul on vasak kõrv juba 3ndat päeva lukus. Ja mitte midagi teha ka ei ole. Pereõde arvas, et nohu lõi kõrvadesse ja nüüd peabki nohu täiesti ära ravima ja siis ehk tuleb ikka kõrv ka lahti. Ja kui ei tule, siis saab augustis edasi vaadata, mis saab. Mul tegelt pühapäeva öösel vasak kõrv valutas väga kõvasti ja no lihtsalt tõmbas tuju nii alla, sest muudkui tuli mingid uut jura peale… üks silm põletikus, siis teine ja lõpuks veel kõrv ka hakkab valutama? Ja no mingit kurguvalu, köha ja nohu pole mõtet vist väga mainidagi, sest need on tavaliselt niikuinii nagu aamen kirikus kohal mul. 😀 Seekord olid lihtsalt vahvad lisandid nagu silma- ja kõrvapõletik ka sekka. ✌️ Ma ei tea, mis lollaka komplekti haigusi ma siin nüüd sain, aga vähemalt tundub, et teised ümberringi pääsesid sellest ja siiamaani vähemalt haigeks pole jäänud.

Ma niisama kompressi tegemas.

Kuna nüüd tundub, et läheb järjest paremaks olemine, siis pean plaani, et ehk uue nädala lõpu poole prooviks jälle joosta? Juba kujutan ette, kui raske see pärast haige olemist jooksmine olema saab. 😀 Ma olen siin viimasel kahel päeval tõuksiga natuke liikunud (mitte trenni mõttes) ja jõud saab ikka suht kiiresti otsa. Õnneks mul on veel aega taastuda haigusest ja ma arvan, et uue nädala teiseks pooleks on juba päris hea olla. Uuel nädalal on mul puhkus ka ja siis on tavapärasest natuke teistsugusemad ettevõtmised plaanis, aga sellest juba järgmises postituses.

Haige on nõme olla, nii et olge te ikka terved ja peske korralikult käsi! 😀

Pulmadest ja muust

Sorri, veits petukas pealkiri ehk, aga las ma see ükskord kasutan võimalust! 😂 Tegelikult pealkiri täitsa teemakohane, aga mõni võib-olla eeldaks selle põhjal muud sisu. Aga asun asja kallale, sest aeg on enda tegemistest jälle märku anda. See nädal oleks pidanud saama tehtud Couch to 5K 3. nädal, aga läks väheke teisiti. Seega natuke lihtsalt räägin, mis siin viimase nädala jooksul siis toimunud on ja miks Couch to 5k lappes hetkel. Kuna ma ei teagi kohe, kust pihta hakata, siis peaks vist algusest alustama.

Eelmine nädal said siis kõik trennid ilusti nädala alguses tehtud. Nädala teine pool oli vägagi meeleolukas. Neljapäeval sai käidud Tallinnas ühel suguvõsa üritusel, mis oli väga tore ja armas tegelikult, vaatamata sellele, et sõidu peale läks rohkem aega kui kohapeal olekule. 😀 Ja laupäeval ootas siis tolle nädala kõige suurem üritus ees – K & R pulmad! Siis ma veel ei osanud aimata, et sellest tuleb selle suve tippsündmus, aga tõesti väga-väga-väga vinge pulm oli. 🤍 Ma arvan, et kui aasta lõpus kogu aastale tagasi mõtlema hakkan, siis see pulm on kindlasti üks aasta highlights‘e! Kõik need emotsioonid sellest pulmast olid nii ägedad lihtsalt! Ja ma olin tõesti täiesti südamest nii siiralt rõõmus ja õnnelik nende üle. Ahhh, armastus on ikka ilus. 🥰

Eelmise aasta pulmad olid veits struggle mu jaoks, sest ühest küljest jahh, ma olin teiste üle rõõmus, aga teisest küljest närisid enda tunded ja mõtted, sest mina tahan ju kaaaaaa abielluda. Aga see aasta võtsin endale eesmärgiks (kui mul üldse neid oli, siis see oli see üks eesmärk, mis mul oli 😀), et lasen sellest mõttest lahti – it is what it is, kõik ei saagi abielluda. Hästi armas oli ka üks Mari Ojasaare postitus, kus ta kirjutas: “8 aastat tagasi, tundus mulle, et äkki ma ei saagi pulmas pruudina olla. Jesper lihtsalt ei vôtnud seda pulmaasja tôsiselt. Mind see ei heidutanud. Môtlesin, et kui selles elus ma pruut pulmas olla ei saa, siis kannan igal vôimalusel valget kleiti. Et saan selle erilise ôrna ja naiseliku tunde kätte ka sellisel viisil. Tôesti, see on super hea tunne, valida kleite selle tunnetusega, et mida ma pruudina kannaksin.” Minu meelest nii ilus ja mingis mõttes lohutav mõte. 😊 Praegu küll ühegi uue kleidi ostmist plaanis ei ole, aga edaspidi pean kindlasti meeles.

Aga aitab sellest pulmajutust! Peaaegu.. 😀 Igatahes sai ikka hommikuni tantsitud ja lauldud ja ütleme nii, et pea 30selt ei pühi magamata ööd ikka niisama minema, eriti veel nii meeleolukat ööd. 😂 Oleksin pidanud targem olema ja võtma puhkuse selleks ajaks. Tööl oli uuel nädalal suht hull olla, sest kogu oma olemusega tundsin, et ma eiiii ole taastunud. Ja no ega ma valesti ei tundnud, sest kolmapäevaks andis keha alla ja jäin haigeks. Kolmapäeva hommikul tundsin, et kurk oli nagu veits imelik, mitte midagi hullu ja panin selle pigem väsimuse alla (kuskilt ikka hakkab lõpuks ju keha järgi andma). Pärast tööd läksin kohe pikutama ja üles ärkasin juba palavikuga. Olingi siis palavikus kuni järgmise hommikuni. Vaatasin juba, et hakkab olemine paremaks minema, aga vot sulle nalja… reede hommikul ärkasin vesise ja rähmase silmaga. Päeva peale läks silm veel hullemaks – veel rohkem vedelikku, rähma, kraapimistunne, laud paistes. Nii et “lahe”, mingi silmapõletik.. No ilmselgelt kogu selle komplekti peale ma jooksma ei ole see nädal jõudnud ja ei jõua ka. Ma arvan, et ka järgmise nädala alguses ei lähe veel. Täna on laupäeva lõuna ja ma ütleks, et minu meelest on silm natuke ikka parem kui eile, aga enne õhtut ei julge veel hõisata. Dr. Google ütles, et viiruslik silmapõletik (mida ma pakuks, et mul kirjelduse järgi on) levib tavaliselt ka teise silma, nii et ma siin nüüd hoiangi hinge kinni, et teine silm ikka terve püsiks. Ma siis tegelen siin enda ravimisega, puhkamisega ja vaatame mis uuel nädalal saab.

Hello… it’s me

No siin blogis ulub jälle tuul juba pikemat aega, nagu ikka! Mul olid küll aasta alguses suured plaanid, et hakkan regulaarsemalt blogima, aga see asi vajus ikkagi ära. Mul ongi blogiga nii kahetised tunded.. ja seda mitte ainult sel aastal, vaid kogu aeg on olnud – kas ma tahan jagada, kui palju ma tahan jagada, mida ma tahan jagada teistega jne. Vahest nagu tahaks ja siis jälle ei taha. Igatahes selle ma olen enda jaoks välja mõelnud, et ma kindlasti ei taha blogi pidada nii, et see oleks üles ehitatud a la lapse või pereelu vmt teemadele. Kui ma üldse miskit jagada tahan, siis see on kas mingi kindel aspekt või mitu minu elust – nt nagu tehakse toidu/fitness/tervise/meigi/nahahooldus jne kontosid/blogisid. AGA kuna ma tunnen, et olen suht lost enda elus hetkel (IKKA VEEL.. nagu mingi viimased 1,5 a kui mitte rohkem), siis ma ei oskagi midagi siin teiega ka jagada. Ei taha nüüd jätta muljet nagu kõik oleks maru halvasti… ei ole praegu üldse tegelikult halvasti, lihtsalt tühi tunne on. Iseenesest mul on ju kõik praegu olemas, eelmine suvi sai magister lõpetatud, töötan erialasel tööl… aga mis siis nüüd edasi? Mul on selline tugev sisemine soov edasi liikuda just karjääri osas, aga ma ei tea ise ka kuhu. Võib-olla peaks järgmine samm olema karjäärinõustamisele minek? Ja siin tuleb jälle mängu mu sisemine motivatsioon, mis on kohati olematu… Ma ei tea, ma varem ikka suutsin olla järjepidev ja kindel oma tegudes, aga nüüd lihtsalt mehhhhhhh. Mul on soov edasi liikuda, aga ise selle nimel konkreetseid samme ei astu ja siis muudkui tammun päevast-päeva sama rada ja olen rahulolematu – kui vastuoluline. Mul ei ole seda järjepidevust, motivatsiooni ja enesekindlust enam nagu varem + 30 tundub nii hirmutav. 30-aastaseks saamine on kohe-kohe ukse ees ja teinekord tulevad täiesti ebaratsionaalsed mõtted pähe sellega seoses. Nt, kui ma tahaks minna midagi täiesti uut õppima, siis kas ma pole selleks liiga vana? Nooo halloo, Evelin?!?! Minu rakenduskõrg kursusel oli üks 45-aastane, kes oli kursuse parim tudeng ja ma mõtlen, et ma olen liiga vana?! 😀 Ja töö juures ma näen ju IGA PÄEV, et inimene on vana alles seal kuskil 70 kandis, aga see ka täiesti oleneb inimesest – mõni 90 aastane teeb ka 70 aastastele silmad ette.

Ma tean, et kõik on minu enda teha ja keegi minu eest midagi ära ei tee. Ju ma siis pean veel siin kõiges selles marineerima, et lõpuks jalad p*rse alt välja võtaks ja reaalselt midagi ära teeks. Eks see mugavustsoonist välja tulek ongi raske.

Ma arvan, et ma tulengi blogisse uuesti kirjutama: 1. siis, kui ma tahan 😀 selle all mõtlen seda, et tahan kirjutada tõesti siis, kui ma ise tahan, mitte sellepärast, et nüüd peab regulaarselt postitama ja pastakast teksti välja imema; 2. siis, kui mul on actually midagi asjalikumat jagada (nt mu tervise teekonda) – mul on ikkagi mu kehakaal pinnuks silmas ja vb ma mingi hetk suudan seda langetada, ma ei ole veel alla andnud. 😀

Heaküll, lähen otsin oma teotahet edasi, sest see on ennast kuskile ikka väga hästi ära peitnud.

Seniks, nautige suve ja olge mõnusad! 💖

Koroonapäevikud

Jõudis lõpuks kurikuulus koroona ka meieni. Ükskord pidi see ju juhtuma. Meile tõin koroona töölt koju mina ja ma olen 99% kindel, et ma ka tean, kelle käest ma selle sain, aga ega sellel väga tähtsust polegi… ilmselt oleks mingi hetk kui mitte töölt, siis kuskilt mujalt selle nii kui nii saanud.

Üle-eelmise reede õhtul, 25. veebr tundsin, et kurk on imelik ja valus veits. Selge… hakkan haigeks jääma ja kuna ma teadsin, kellega olin kokku puutunud, siis mis see muu ilmselt olla saab kui koroona. Öö oli rahulik ja magasin hästi. Laupäeva hommikul oli ikkagi kurk valus ja lõuna ajal läks olemine juba raskemaks ja ei jõudnud nagu hästi enam olla. Mõtlesin siis, et igaks juhuks peaks kraadima… ja oligi 37,9 palavik. Ülejäänud päev ja õhtu olingi siruli. Palavik muudkui tõusis ja kuskil 21 ajal ma mõtlesin, et no enam ei suuda varsti. Googeldasin too hetk veel, et millal peaks täiskasvanu palavikku hakkama langetama ja kirjas oli, et 39st võiks hakata langetama. Ma siis mõtlesin, et okei.. proovin selleni ära punnitada, aga ei suutnud ikkagi. Kogu keha valutas ja pea valutas ja lõpuks ajas vist see valu veel iiveldama ka ja no siis ma mõtlesin küll, et aitab – tuleb rohtu võtta. Võtsingi tonnise paracetamoli sisse ja sealt edasi läks elu juba ilusamaks. 😀 Tuli eluvaim sisse ja isegi süüa suutsin midagi. Aga no suht varsti keerasin jälle magama tagasi ja hommikul viie paiku oli jälle palavik nii vastik, et ajas ülesse ja ei osanud enam kuidagi olla.

Üldse oli kogu keha ja liigesed niiiii valusad ja kuidagi asu ei saanud, õnneks iga päevaga läks ikka paremaks ja praegu pole sellist jama enam. Aga jahh.. palavikuga ärkasin üles, aga lõpuks magasin veel mingi ajani ikkagi edasi. Pühapäev oli juba parem päev, kuigi palavik oli ikkagi seal 38.1-38.4 kandis, aga kuidagi andis ikka elada. Esmaspäeval oli juba vapsee lõbus, sest palavik oli 37.6 ja seda ka ainult hommikul. Ülejäänud aja kuni siiamaani ei ole palavikku enam olnud. Esmaspäeval tuli nohu veel juurde ja no kurk oli ka muidugi ikka veel valus. Ma siis suure hirmuga hakkasin mentooli Otrivini ninna laskma, sest ma kartsin, et kui nohu liiga suureks lasen siis äkki läheb jälle maitse ja lõhnataju ära või lähevad kõrvad lukku. Mul oli siin sügisel mingi aeg ulme tuumanohu (ei olnud koroona tookord, testisin) ja väga halb oli ikka elada nii et maitset ja lõhna ei tundnud, 10/10st ei soovita. 😀

Teisipäeval sain PCR testil ka käidud ja kuigi mul oli lühike maa sõita, siis see sõit oli väga hull mu jaoks. Ma olin kuidagi nii out of it ja pea oli segane otsas. Ma ütleks, et praegu viimased 2-3 päeva on pea täiesti selge olnud… muidu oligi lihtsalt pea hull otsas, ei oska seda paremini seletada. Testi vastus oli muidugi positiivne, mis polnud mingisugunegi üllatus, sest kodus tehtud erinevate firmade kiirtestid olid positiivsed.

Täna on 11nes päev esimestest sümptomitest ja võin jälle inimese kombel ringi käia. Homme lähen poodi! 😀 Enesetunne on üldiselt hea. Eile üritasin trenni ka teha 20 min ja kuigi ma midagi väga hullu ei teinud, siis higi lappas isegi kergete harjutuste peale ja üldiselt ka väga raske oli. Aga eks peale igat haigust raske.

Neid kahte triipu nii kõvasti ei oodanud kui kunagi sai rasedustestile triipe oodatud! 😀
Slava Ukraini! 💙💛 Ukraina toetuseks mõned vastlakuklid sel vastlapäeval… ei ole vist mõtet mainidagi, et Ukraina pärast on terve see aeg süda valutanud. Aga annetused on tehtud ja tuleb lihtsalt oodata ja loota parimat, et see sõda lõpuks lõppeks, kuigi ega sellega ukrainlaste kannatused ju ei lõppe… elud ja linnad hävitatud. Ja no need lapsekesed seal… lihtsalt ei suuda mõeldagi kui kohutav!!! Meil on võimalus ekraanid kinni panna ja eemalduda sellest, kui liiga raskeks läheb, aga nende jaoks on see reaalsus, mille eest ei saa kuhugi põgeneda ja need, kes põgenevad… jätta kõik oma elu maha ja minna tundmatusse – JUBE.
💙 Panen siia lõppu ühe rõõmsa pojakese oma vastlakukliga. 💛

Jaks sai otsa

Noo hello hello! Plaanis oli nädala alguses blogida, aga muudkui lükkasin seda edasi ja nüüd on juba nädala lõpp käes, aga siin ma olen. Üldse olen ma sel nädalal kõiki asju, mis vähegi võimalik, edasi lükanud. Lihtsalt sai jaks otsa ja kõik. Tundub, et see uue aasta/jaanuari kuu mott sai läbi selleks korraks! See nädal oli kõigest kohe eriti villand – alates esmaspäevast kindlasti ootasin juba reedet. 😀 Võib-olla ka sellepärast, et ma ei ole terve nädala korralikult maganud (aga no mida uut). Reede õhtuks olingi nii väsinud, et kui Mathias sai vanaema juurde mängima viidud, siis ise keerasin magama, sest pingelangusest ja väsimusest hakkas juba migreenipojake tekkima. Ma mõtlesin küll, et magan 30 min, aga 30 minutist sai hoopis 3 h. Siis ma tulin ka korraks üles (sõin veits, käisin pesemas ja pesin hambad) ja läksin kohe magama tagasi. Öösel ärkasin mitmeid kordi peavalu peale üles, aga ma olin kuidagi poolunes ja valu ei olnud nii superhull, et oleks viitsind rohtu võtta. Laupäeva hommikul ikkkkka pea valutas, aga tundub, et kohvi joomine seekord päästis ja ei pidanudki valuvaigistit võtma. So far, so good.

Siiski on mul üldine meeleolu ikkagi selline mehh.. trennid lappes, toitumine lappes, ise lappes jne haha 😀 Okeiokei, kõige hullem ei ole ka nüüd, aga lihtsalt selline „jõud on otsas“ tunne on, aga küll ta millalgi jälle üle läheb. Ja no need haigused… NII KÕRINI on. Mathias käis nädala lasteaias ja nüüd on JÄLLE haige – korralik nohu, köha ja palavik. Õnneks seekord on ninasprei laskmine läinud väga sõbralikult meil, nuuskamisega ei taha ta ainult sina peale saada. Aga no tõesti… millal need haigused ära kaovad.. kas ilusamate ilmadega ehk? Panustan selle peale igatahes ja jään ootama.

Ega mul midagi muud tarka öelda ei olnudki. Sai lihtsalt natuke emotsioone välja elatud. Eks ma siis uuel nädalal annan teada, kas vahepeal on jaksu juurde tulnud.

Hakkasin otsima, mis pilti siia postituse juurde panna ja pilte vaadates tuli meelde, et me ju käisime eelmisel laupäeval üle saja aasta Markusega kinos ja väljas söömas! Sellist ajaloolist hetke peaks ikka blogis ka kajastama. 😀 Aga ei, väga tore oli jälle midagi kahekesi teha. Me käisime Apollo kinos Lõunakas ja vaatasime “Luupainaja alleed”. Film ise midagi erilist polnud, aga mu jaoks ei olnudki see nii tähtis, vaid pigem see, et sai koos aega veeta. Pärast läksime RP9-sse sööma. Söögid olid maitsvad ja portsud olid nii suured, et pidime lõhki minema. Peakski järgmine kord kuhugi mujale minema, sest alati on nii, et ei oska kuhugi minna ja lõpuks lähme ikka sinna, kus alati käinud oleme. Nii, et kes oskab Tartus mingeid häid kohti soovitada, siis andke teada!

Kuidas teie aasta algus läinud on?

Me triivime siin hetkel haiguse lainel, JÄLLE. Mathias on sügisest alates iga kuu vähemalt korra haige olnud ja mina olen ka (ilmselt) tema käest kahel korral haiguse saanud, nagu ka praegugi. Ei ole koroonat enda teada (ja testide teada) veel põdenud, aga muud köha-tati-palaviku-kõhuvalu-kõhulahtisuse-oksendamise haigused kallal käinud, nii et fun! Kuna ükskord see aeg hakkab, mil laps vähem haige? Mathiasel on teine lasteaia-aasta käsil ja ma ei ütleks, et haiguste poolest midagi paremaks oleks läinud, see sügis-talv tundub, et on hoopis hullemgi.

Haiguste nahka on mul siin tavaliselt blogimine ka läinud, sest haigused löövad kõik rutiinid jälle sassi ja siis ma ei viitsi ennast kokku võtta blogimiseks. Seekord sundisin ennast tublim olema ja ikka tulin kirjutama. 🙂 Tegelikult ei olnudki nii raske, sest aasta alguses on motti ikka rohkem. Mul oli isegi motti teha üks veepäev suht kohe aasta alguses. Ma tegelikult tahtsin proovida kahepäevast veepäeva, aga teise päeva lõuna ajal tundsin, et ma ikkagi ei suuda ja lõin põnnama ning jätsin pooleli. Ma ei tea… tundub kuidagi hirmutav 2-3 päeva teha, aga samas ma tean, et pigem just peaks 3 päeva tegema, sest siis on suurem kasu. Ma arvan, et ma proovin suvel uuesti 2-päevast teha, enne kindlasti mitte. Muidu saab liiga tihedalt.

Lisaks on mul (ilmselt tänu aasta algusele 😀 ) olnud motti oma toitumisega tegeleda. Ma ei julge hetkel midagi hõisata, sest selleks liiga vara, aga kui on põhjust hõisata, siis ma kindlasti tulen kirjutan. Trenni koha pealt võin hõisata, sest 2021 septist alates olen regulaarselt trenni teinud. Aga noh trenni tegemisega ei olegi kunagi mingit hullu probleemi olnud, probleemid peituvad ikka seal toitumises minu puhul.

Tahaks, et 2022 oleks see aasta, kui ma leian ennast rohkem üles, sest kuskil lapse saamise ja muude probleemide vahepeal olen ennast täiesti ära kaotanud. Ma ei tahagi olla täpselt see, kes ma olin enne last, sest esiteks see polegi võimalik ja pole ka reaalne, aga tahaks rohkem endasse panustada ja leida selle, mida ma päriselt teha tahaksin. Võib-olla mul pole aasta lõpuks pilt selge selle koha pealt, aga oleks tore, kui olen selleks ajaks kuhugi suunas edasi liikumas, mitte ei käi seda sama vana rada, mis kuhugi edasi ei vii. Ma pean ennast natuke koguma ja siis kirjutan ka siin millalgi täpsemalt oma mõtetest. Hetkel ma tunnen, et ei tahaks veel nii avalikult jagada kõike. Võib-olla peakski sel aastal olema üheks eesmärgiks see, et avaksin ennast rohkem? 🙂

Siia lõppu sobib hästi pilt minust mu kõige tavalisemas olekus – krunn pähe visatud, juuksed lendamas, koduriided seljas 😀 Tööriistad ja taarakott on ära viidud, aga Mathiase kelk endiselt oma kohal.

11 aastat WordPressis

Tere-tere ja ilusat uut aastat, armas blogipere! Uue aastanumbri puhul oleks viisakas lõpuks oma nägu siin ka jälle näidata! 😀 Nagu mulle tavaks, siis kadusin ju jälle mitmeteks nädalateks ära, aga ma arvan, et mitte kellelegi ei tulnud see üllatusena. 😀 Uuel aastal olen targem ja enam ei võta eesmärgiks regulaarselt blogida, sest ilmselgelt ma ei suuda blogiga nii järjepidev olla. Mul läks ainult 2 või 3 aastat aega, et sellest lõpuks aru saada! 😀 Aga okei.. nali naljaks… päriselt ka ei saa minust mingit regulaarset blogijat, aga ma usun, et blogima ma siiski mingi ajani jään. Eks siis aeg näitab kui kauaks, aga nii kaua võite ikka vahepeal tulla piiluma, kas olen miskit postitanud. 🙂 Täna täitsa juhuslikult mõtlesin, et peaks ikka blogima tulema ja minu üllatuseks oli WordPressi notificationite hulgas selline äge fakt, et ma olen WordPressis olnud kokku 11 aastat, millest viimased 6 aastat olen blogisse aktiivselt postitanud. Oma esimese postituse siia blogisse tegin 23. juuni 2016.

Uut aastat peaks vist alustama uute eesmärkidega, sest kirja pandud eesmärgid täituvad suurema tõenäosusega, aga ma ei julgenud 2021 ühtegi eesmärki ei siia ega endale kuskile kirja panna, sest arvasin, et ilmselt feiliksin nendes. Ma veel kogun julgust ja mõtteid ja ehk siis panen selleks aastaks mõne eesmärgi kirja ka, sest kaua ma ikka põen. Aga muidu 2021. aasta suurim ja tähtsaim sündmus oli minu jaoks muidugi see, et sain lõpuks magistri lõpetatud. Niimoodi oli mul planeeritud juba rase olemise ajal ja niimoodi ka läks. Võttis küll 5 aastat aega, aga tehtud ta sai. Minu töö põhjal ilmus isegi artikkel ühes eesti teadusajakirjas, mida saate lugeda SIIT. Magistritöö kirjutamise aja peale tuleb kerge heldimus peale ja soe tunne sisse küll, sest mul olid tõesti nii head ja toetavad juhendajad… ja isegi see kõige kardetum asi – kaitsmine – läks hästi… ma vist ikka olen arenenud vahepeal küll võrreldes Tervishoiu lõpetamise ajaga. 😀 Töö ja õppimise osas võin ma öelda, et mul on uusi mõtteid ja soove küll ning ma täiega tahaks edasi liikuda ja ilmselt areneda kuhugi mujale suunda, aga eks ma annan siis teile ka teada, kui midagi peaks toimuma hakkama. 🙂

Kas te seadsite endale uueks aastaks eesmärke? Võite jagada minuga ja inspireerida!