Haiglakott vol 2 – mida päriselt vaja läks?

Tuli tuju oma haiglakotti analüüsida, et mida mul siis päriselt ka vaja läks. Teadsin kotti kokku pannes, et esmasünnitajana ilmselt pakin üle, aga mis seal ikka… Parem olgu kõik vajalik olemas, kui miskit puudu. Nii, aga vaatame siis, mida ma reaalselt kasutasin ja mis asjad niisama haiglasse kaasa said rännata.

Dokumendid ja tehnika

IMG_1047

  • Rahakott (ID-kaart)
    Hmm… ei läinud vist vaja. Vähemalt raha jm küll ei kasutanud, ID-kaardi kuhugi andmist nagu ka ei mäleta, aga päris kindel pole.
  • Rasedakaart
    See sai ämmakale antud ja pärast sain ilusti tagasi. Nüüd ootab rasedakaart Mathiase asjade karpi minekut.
  • Telefon ja laadija
    No muidugi läks vaja! 😀 Ilma ei oska ju elada…
  • Kaamera
    Kaamerat ei viitsinud kotti panna ja ei võtnudki seda lõpuks kaasa. Tegime kõik pildid telefoniga ja kuna ma oma telefoni piltide kvaliteediga olen rahul, siis ei kahetse ka, et seda suurt kobotškat kaasa ei võtnud. Kodus olen muidugi tähtsamaid pilte püüdnud kaameraga jäädvustada.

Söök, jook

IMG_1046

Söögi- ja joogiasjad läksid täiega asja ette! Sünnitusel jõin vett, sõin glükoositablette ja mehusid. Markus sõi sünnituse ajal šokolaade ja jõi spordivett. Ülejäänud asjad sõime ära pärast sünnitust ja mõned asjad tulid koju tagasi ka, näiteks pähklid, kummikommid ja ploomipüreed.

Riided jm

IMG_1052

  • Dressipüksid ja retuusid
    Ei kasutanud neid asju haiglas olles, kuna ei tahtnud, et miski keisrihaava vastu läheks ja käisin haiglas ainult kitlitega ringi. Koju minnes läksid retuusid kasutusse.
  • Imetamistopp ja tavaline topp
    Ei kasutanud ka neid haiglas olles, aga koju minekuks panin ühe tavalise topi selga.
  • Imetamisrinnahoidja, 3 paari aluspükse ja sokke
    Nendest kulusid ära kõik sokid ja imetamisrinnahoidja. Muidugi ei käinud ma seal palja pepsiga ringi. 😀 Aluspükste asemel kasutasin võrkpükse, mis olid nii head suured ja piisavalt venivad, et haava vastu ei läheks. Lisaks oli nendesse hea panna neid suuri sidemeid, mida alguses läks ikka päris mitu tükki.
  • Hommikumantel
  • Plätud
  • Saunalina
  • Sünnitusjärgne bandaaž
    Nendest asjadest ei kasutanud mitte midagi. Hommikumantlit ei olnud mõtteski selga panna, sest mul oli kogu aeg nii palav. Plätude kaasa võtmine oli täiesti mõttetu, sest palju mugavam oli lihtsalt sokkides ringi käia ja ega ma kuskil peretoast kaugemal väga ei käinudki kui ainult protseduuride toas, mis oli üle ukse. Saunalina ei kasutanud, kuna haiglas oli erinevaid käterätte ja saunalinu piisavalt. Sünnitusjärgset bandaaži ka ei kasutanud, sest see oleks mulle täpselt haava vastu läinud ja üldse tundus väga vastumeelne selle peale panek. Ma ei paneks seda praegugi peale, sest kõht on siiamaani üsna hell. Ilmselt oleks asi teisiti kui mul seda keisrihaava poleks, siis ma usun, et kannaks seda, sest pidavat ju kõhul paremini aitama tagasi tõmmata ja seda oleks mul vaja küll! 😀 Igatahes, praegu on mul plaanis see bandaaž üldse maha müüa, sest minu poolt see ilmselt kasutust enam ei leia ja ehk kellelgi on rohkem vaja. Seega, kes soovib bandaaži endale, kirjutagu mulle! 🙂

Hügieenitarbed

IMG_1048

  • Sidemed
    Haiglas olles kasutasin haigla sidemeid ja viimastel päevadel enda omasid. Seega tasus kaasa võtta.
  • Võrkpüksid
    Kasutasin haigla võrkpükse, kuna enda omad olid liiga väikesed.
  • Ühekordsed salvrätikud
    Läksid käiku lapse pepu puhastamisel. Mekooniumi oli uskumatult raske maha pesta, aga need salvrätikud tegid nii hästi pepu puhtaks!
  • Multi-Mam kompressid
    Läksid käiku ja kogu pakk sai ära kasutatud, kuid kahjuks eriti palju abi neist ei olnud, vähemalt mina aru ei saanud, et märgatavalt aidanud oleks.
  • Rinnanibukreem (Medela PureLan 100 salv)
    Läks käiku haiglas ja kasutan siiamaani koduski. Minu jaoks toimib paremini kui need kompressid ja kindlasti soovitan seda valusate nibude puhul kasutada.
  • Hõbesprei (Bionect Silverspray)
    No täitsa mõttetu ost! 😀 Ma veel mõtlesin, et kas tasub osta see ette valmis ära, sest see on üsna kallis, aga lõpuks mõtlesin, et ahhh… mis seal ikka, ostan ära. Kasulik oleks see ilmselt siis kui oleksin vaginaalselt sünnitanud. Nüüd see hõbesprei pakike mul siin seisab ja ootab uut omanikku. Kas kellelgi on soovi?
  • Rinnapadjad (10 tk)
    Jaa, leidsid kasutust!
  • Šampoon ja palsam
    Ei olnud võimeline pead pesema ja seega need pudelid said ilma asjata kaasa veetud.
  • Juuksehari- ja kumm
    Juuksekumm oli küll kogu aeg peas ja harja sai vist ka kasutatud. 😀
  • Hambahari- ja pasta
    Jep, läks vaja!
  • Huulepalsam
    Hmm… vist ei kasutanud. Või siis äkki ühe korra? 

Beebile

IMG_1050

  • Küünekäärid
    Ei kasutanud, kuna tal olid küüned nii pehmekesed, et murdusid ise ära.
  • 3 bodi, 2 sipukat, kindad, õhem müts, sokid
  • Fliiskombekas
  • Paksem kombekas ja müts
  • Beebitekk
    Haiglas neid riideid ei kasutanud ja tal olid kogu aeg haigla riided seljas. Koju minekuks panime muidugi kaasas olevatest oma riietest komplekti kokku. Koju minekuks said talle selga mõmmidega bodi, kindad, sokid, paksem müts, mõmmi fliiskombekas ja paksem kombekas ning ümber panime beebiteki.

Kokkuvõtteks võib siis öelda, et väga hullusti ma üle ei pakkinud, aga kui oleksin pakkinud kaasa asjad, mida päriselt kasutasin, oleks haiglakott tunduvalt väiksem ja kergem olnud! Tagantjärele tarkus…

Advertisements

Mathiase sünnilugu

Kõigepealt on mul vaja vanad võlad ära lahendada. Viimane postitus oli 39. rasedusnädala kohta, aga tegelikult vedasin kenasti ikka 40 rasedusnädalat täis. Ma lihtsalt ei viitsinud kuidagi seda postitust teha ja sinna ta jäigi, sest juba 40+2 sündis meie armas pojake. Mul oli tegelikult kogu aeg millegipärast selline tunne, et 40+2 ta tuleb ja tuligi. Ja üks võlg veel – selles postituses (kliki siia!) kirjutasin, et üks teatud asi viis mul postitamistuju ära. See asi oli tuharseis. Raseduse viimased nädalad olin kogu aeg mures, et mis pidi ta seal on, sest varem oli ta ämmaka vastuvõttudel alati tuharseisus olnud. Alles 35. nädala vastuvõtul oli peaseisu pööranud, mis oli ka suht viimane aeg pööramiseks. Muidu oleks saadetud meid loote välisele pööramisele. Õnneks seda tegema ei pidanud ja ta oli lõpuni ikkagi ilusti peaseisus. Igatahes, kuna ma pole ainuke, kellel selline mure, siis mõtlesin sellest eraldi postituse teha, kuhu kirjutan ka, mis ma omalt poolt püüdsin teha, et ta ennast õiget pidi keeraks. Tuharseisus olek tundub teistele ilmselt väikse asjana, aga rasedale valmistab tegelikult palju meelehärmi ja paneb muretsema, sest lapse asend on sünnituseks ülioluline! Minu sünnituslugu on selles osas väga heaks näiteks – tibu oli küll peaseisus, aga…

Püüan Mathiase sünniloo nii ausalt ja põhjalikult kirja panna kui ma mäletan. Ilmselt pole vaja öelda, et tahtsin muidugi loomulikku sünnitust, aga alati ei lähe kõik nii nagu tahad. Kui ma enne sünnitust mõtlesin, et peaks tegema mingisuguse sünnitusplaani, siis tegelikult on see täiesti mõttetu, sest mingit plaani pole võimalik jälgida. Enda jaoks võib selle plaani valmis teha, et lihtsalt mingid punktid läbi käia ja et mõelda sünnitus läbi, aga ei tasu plaanis kinni olla, sest sünnitus on ettearvamatu. Minu jaoks oli juba sünnituse lähenemine/algamine täiesti teistsugune sellele, mida ma teadsin sünnituse algamise kohta – nt et veed puhkevad ja saadki aru, et need ongi veed ja et seda ei saa millegagi segamini ajada või et tuhud algavad, aga tuhude vahed on suhteliselt pikad. Nii, aga hakkan siis täitsa algusest pihta.

20. märtsil käisin päeval jalutamas ja tundsin, kuidas miski klomp vms tuli püksi, aga erilist tähelepanu sellele ei pööranud, sest vabalt võis voolus olla. Kodus vetsus käies nägin, et voolus see kohe kindlasti polnud ja olin kindel, et see oli osa limakorgist. See oli täitsa nagu tatiklomp, nagu kollane tatt (keda huvitab, milline limakork välja võib näha 😀 ). See muutis natuke ärevaks, aga googeldades sain teada, et ei pruugi veel midagi tähendada. 22. märtsi öösel hakkas mul verd tulema, mitte lahmama, aga no ikka veritses ja ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Mõtlesin, kas äratada Sveta (meie ämmaemand) öösel sellise asja pärast või mitte. Poolteist tundi googeldasin ja mõtlesin mida teha. Kuna veritsemine järgi ei jäänud, siis lõpuks ikkagi helistasin Svetale. Ta ei võtnud vastu, kuna telefoniga oli mingi jama ja otsustasin, et parem karta kui kahetseda ja läksime kella kolme ajal öösel haiglasse kontrolli. Seal tehti KTG ja kontrolliti ega tegemist polnud lootevee puhkemisega – ei olnud. KTG oli korras, emakakael oli taga ja ilmselt oli mingi väike veresoon emakakaelal lõhkenud. Mind taheti haiglasse jätta, aga küsisin, kas võin koju minna, sest kõik oli ju korras ja elan üle tee. Mõte haiglasse jäämisest ei tundunud üldse meeldivana. Lubati koju minna ja hommikul pidin uuesti kontrolli minema. Käisingi kontrollis veel 22. märtsi hommikul ja õhtul. Ka 23. märtsi hommikul käisin kontrollis ja seekord koos Svetaga. Kõik oli jällegi hästi, emakakael oli avatud ühele sõrmele, mis ei tähendanud sünnitustegevuse algust. Kuna tundus, et sünnitus veel pihta ei hakka, aga on üsna lähedal, siis otsustasin 23. märtsil ennast veel “korda teha” ja tegin n-ö spaa õhtu: koorimine, maskid, maniküür, pediküür, raseerimine, millest kahe viimase tegemine lõpurasedana on üks paras katsumus! 😀

24. märtsi hommikul Sveta küsis kuidas mul läheb ja ütlesin, et 9 ajal oli voolus selliseks vereseguseks ja vesiseks läinud. Sveta arvas, et peaks minema kontrollima. Tuli välja, et mul on looteveed puhkenud. See tähendas, et kui 24h jooksul sünnitustegevus ei hakka, hakatakse esile kutsuma. Mina lootsin muidugi, et sünnitustegevus hakkab ise pihta.  KTG oli korras ja tita tundis ennast hästi, aga kuna sünnitustegevus polnud veel alanud, pidin leppima sellega, et järgmisel hommikul ehk 25. märts kella 10 ajal tuleb minna haiglasse esile kutsumisele. Haiglast koju tulles olin pettunud, et peab esile kutstumisele minema ja mõtlesin, et hea küll – koristan siis toad vähemalt ära, et tibul oleks hea puhtasse koju tulla ja magan ennast välja nii palju kui võimalik, et esile kutsumisele puhanuna vastu minna (Tagantjärele tarkus – oleksin pidanud ainult lebotama ja puhkama, mitte koristama). Terve 24. märtsi päeva ja õhtu ei olnud mingit tunnet, et sünnitustegevus hakkaks pihta. Seda näitas ka õhtune kella 9 ajal haiglas käik, mille pidin taaskord ette võtma, kuna vete puhkemisel tuleb 12h tagant kontrollis käia.

Esile kutsumine jäi aga ära, sest 24. märts vastu 25. märtsi ehk laupäev vastu pühapäeva kella kaheteist paiku öösel hakkasid mul tuhud. Püüdsin magama jääda, aga ei õnnestunud, sest ikka päris valus oli. Vahed olid ebaühtlased – kuskil 2h vist olid vahed 10 min, 7 min. Kahe paiku tulin voodist ära püsti, sest tundus, et püsti seistes on natuke kergem. Toetusin mähkimiskummutile ja püüdsin võimalikult lõdvalt olla. Et mõtteid eemale viia, siis chattisin beebigrupis ühe emmega, kes veel üleval oli. 😀 Tuhutasin seal kummuti najal poole viieni (vahepeal keerati kella!) ja kuna üsna pikka aega olid tuhude vahed ainult 3-4 minutit, siis otsustasin Svetale helistada, sest hiljem ma poleks suutnud vist ise haiglasse kõndida. Enne viite olime siis haiglas ja avatust oli 3 cm. Tuhud käisid ikka kuskil 3-4 minuti tagant ja kestsid umbes 30 sek, aga läksid pidevalt intensiivsemaks/valusamaks. Mingil ajal pakkus Sveta mulle naerugaasi, mille vastu võtsin ja mida kasutasin kuni täiesti lõpuni põhimõtteliselt. Ma ei tea, kui palju sellest abi oli, aga vähemalt sai tuhude ajal keskenduda sellele, kuidas seda sisse hingata ja natuke vist nagu aitas paremaks olukorda teha. Ma pole kellaaegades päris kindel, aga kuskil 11 ajal vist oli avatust juurde tulnud ainult 1 cm ehk nüüd oli emakakael 4 cm avatud. Sveta arvas, et ma võiksin puhata natuke ja tegi mulle petidiini süsti. Vot see oli hea vaheldus… ma päris magama ei suutnud jääda, aga kergem oli olla küll – tuhud käisid edasi, kuid pikema vahega ja ei olnud nii valusad. Nii et mu keha sai natuke puhata. Selle süsti mõju kestis mõne tunni (mingi 2h äkki?). Selle mõju ajal ma olin põrandal külili ja hernekott pea all. Kutsusin Markuse ka enda kõrvale pikali, aga kuna ta hakkas norskama, siis saatsin ta peretuppa tuttu. 😀

Pärast süsti mõju kadumist ja sellele järgneva osas mul ajataju suhteliselt puudub. Tuhud läksid tugevamaks, kuid käisid ikkagi 3-4 min tagant ja vist olid 30 sek-1 min pikad. Ma mäletan, kuidas püüdsin olla võimalikult palju püsti ja liikuda, sest mäletasin, et see on kõige parem viis, kuidas sünnitus edeneks. Sõin glükoositablette ja mehusid ja jõin vett. Mäletan veel, kuidas kõndisin rulaatori najal mööda koridori ringi ja kirjutasin sõbrannale Facebookis, et “Mai saa ma sünnitan 😀 ” ja “Ära saa lapsi ausalt 😀 😀 ” (vaatasin praegu järele, mis ma talle täpselt kirjutasin). See oli siis kell 13. Edasi muudkui valutasin ja valutasin, Sveta tegi mulle vahepeal emakakaela lõdvestava süsti ja aqva blokaadi. See viimane oli NII ÕUDNE, hullem kui tuhu valu, päris ausalt! Neid jubedaid süste tehti neli tükki alaselga (kuna mul olid valud ka seljas) ja no appi… ma ei suuda kirjeldada kui rõvedad need olid. Ei soovita mitte kellelegi! Selle blokaadi mõju oli ka nii lühiajaline, et see pole väärt seda piina, mida need süstid valmistavad. Mmm.. mis ma seal veel tegin.. mingil ajal olin kuskil pool tundi duši all, millest ma mäletan, et mind ajas nii närvi kui vee soojus kõikus. Mul oli nagu niigi niiiiiiii valus ja siis see ka veel. Muidu oli duši all päris hea. Kuskil selle kõige vahepeal hakkasin oksendama, aga õnneks mitte palju. Millalgi tehti mul veed täitsa lahti, sest see vete tulemine, mis mul oli, oli tegelikult lihtsalt nö tilkumine. Mingil ajal ma olin lihtsalt pikali laual, sest ma enam ei jõudnud ja püsti olla oli väga raske. Vahepeal ikka suutsin ennast veel püsti ajada ja kõndida, aga seda tegin silmad kinni ja Markus põhimõtteliselt juhtis mind. Ausalt ma ei mäleta enam, kuidas või mis ma suutsin, aga kuidagi ma seal olin. Mingil ajal Sveta kontrollis avatust.. see oli äkki kuskil 18 ajal? Ja avatust oli vist 7 cm. Kuskil sealkandis pandi ka oksütotsiini tilk peale, et sünnitustegevust edendada, aga mitte midagi ei muutunud.. Mitu tundi oli avatus sama. Vahepeal ütles Sveta, et igaks juhuks kutsub opitiimi kohale, sest võimalik, et tuleb keisriga lõpetada. See oli esimene kord, kui ma hakkasin lihtsalt nutma.. Ma ei tea kas sellest, et keisrioht oli (tahtsin ju nii väga ise sünnitada) või sellest, et nii valus oli või mõlemad korraga. Igatahes pisarad lihtsalt voolasid, aga see polnud veel midagi sellist mis lõpus toimus. Tuhudest ka… need läksid pärast tilga panemist järjest hullemaks. Kui ma vahepealset eriti hästi ei mäleta, siis lõppu mäletan päris hästi. Enamus ajast olin laual pikali, sest ma ei suutnud püsti olla. Sveta ütles, et võiksin veel proovida siiski seista ja ma võtsin ennast kokku ja tulin rulaatori najale püsti. Valutasin seal ja Markus aitas mind hoida. Mäletan, et ma olin nii meeleheitel lihtsalt ja valud oli kohutavad. Karjusin meeleheitlikult “tule välja!”, palusin “palun tule välja” ja muidugi karjusin, et “ei iial enam”. Mida aeg edasi seda jubedamaks läks. Kuskil enne kümmet vaadati jälle avatust ja ikka oli 7 cm, healjuhul venitas kuidagi 8 cm välja. Sel ajal ma olin juba nii läbi, et lihtsalt soigusin seal laua peal, nutsin et palun aidake mind, ma ei suuda enam ja küsisin muudkui millal see läbi saab ja kaua veel ja palusin et tehke midagi ja küsisin, et kas seda petidiini süsti enam ei saa, aga nii ägedas sünnitegevuses enam ei tehta, kuna mõju läheb ka lapsele. Arst oli ka sellisel äraootaval seisukohal, et kas peaks veel ootama või tuleks teha keiser. Ma tundsin, et ma enam ei suuda ja kui ma mõtlesin, et pean veel mitu-mitu tundi valutama, et saavutada täisavatus + veel pressima ka, siis ma teadsin, et ma ei ole selleks võimeline. Need valud oli lihtsalt liiga jõhkrad. Lõpuks ma soigusin ja nutsin seal, et ma ei taha enam ja olen nii väsinud ja tahan ainult magada ja mitte midagi enam. Ütlesin vist veel, et palun võtke ta välja, et ma enam ei suuda. Arst lasi mul mitu korda mõelda, kas lähme keisrile. Lõpuks ikkagi otsustasime, et lähen keisrile. Enne kui mind ära magama pandi pidin veel mitu jubedat tuhu üle elama. Mäletan kuidas küsisin, et kas nende naistega on kõik korras, kes keisril käinud ja küsisin Svetalt, et mitu last tal on 😀 ja et miks rohkem pole, et kas sünnitada oli nii õudne. 😀 😀 Siis mäletan veel kuidas ma küsisin, et kas ma ei tunne mitte midagi ja kas pärast oppi saan valuvaigisteid, et ma ei peaks valu tundma ja opilaual küsisin narkoositegijalt, et kuidas ta kindel on, et ma ikka magan ja ei tunne midagi. Ma soigusin veel palju asju vist, aga enam ei mäleta. Markusele vaatasin ka otsa ja nutsin ja ütlesin, et ma ei suuda. Kui lõpuks sai otsustatud, et lähen keisrile, siis palusin vabandust, et ma ei suutnud lõpuni vastu pidada. Ütlesin veel Markusele, et ta peab pluusi seljast võtma, et beebi saaks tema rinnale minna. Keisrile minek oli omamoodi kergendus ja tol hetkel ma ei tundnud ennast halvasti, et ma ei suutnud teda ise sünnitada. Ma tõesti sisimas tundsin, et ma ei suuda ja et kui ma veel pean mitmeid tunde kannatama seal, siis ma lihtsalt suren ära kas väsimusest või valust. Tegelikult siiamaani ma tean, et ma ei oleks suutnud seda teha. Mul on kahju, et ma ei saanud ise teda välja pressida, sest nii suur osa oli ju juba tehtud, aga ma tean, et ma ei oleks olnud võimeline seda lihtsalt tegema. Keisrile mineku ajaks olin ma järjest üleval olnud 36h ja sellest valutanud 21h, kogu selle aja olid valud 3-4 min vahedega ja kestsid 30 sek-1,5 min. See lõpu kirjeldus oli nüüd ilmselt segane, aga ma olin ka täiesti segane juba. Siit võib-olla tundub, et ei olnud hullu midagi, aga sõnadega ei ole võimalik seda kõike edasi anda, mis seal toimus ja millised need valud olid.

Keisrile ma siis läksin ja 25 märts 2018 kell 22.15 (ilunumbriteks 53 cm ja 3670 g) sündis meie pojake. Mina muidugi magasin ja nägin teda esimest korda alles südaööl, mil Sveta ja Markus tulid temaga intensiivi. Sveta pani ta mulle rinnale ja poja hakkas kohe ilusti rinda imema. Ta oli mul rinna otsas umbes 15 minutit ja siis viidi ta minema. Või no, ta läks Markusega peretuppa ja mina jäin intensiivi kuni hommikuni. Ma ei mäleta, mis me seal selle 15 min jooksul rääkisime, aga mäletan, kuidas nad seal käisid ja mäletan, et olin üldiselt üsna selge. Sveta ütles ka järgmine päev, et nii hea, et ma olin nii selge ja et sai lapse ikka rinnale panna. Igatahes öö ma veetsin siis intensiivis ja magasin vist isegi päris hästi, kui see välja arvata, et palatikaaslane norskas vastikult. 😀 Hommikul ärgates olin ma nagu ???, ei osanud midagi mõelda/tunda, ootasin suhteliselt tuimalt, millal sealt intensiivist pääsen ja Markuse ja beebi juurde saan. Mõtlesin vist, et mida nad öösel küll tegid ja kuidas Markus temaga hakkama sai. Hiljem tuli välja, et pärast sündi oli poja Markuse rinnal teki all mingi aja. Pärast minu juures käiku oli ta pojaga voodil ja hoidis ta kätt. Poja muidugi nuttis peaaegu terve öö… kuskil kella viieni vist, mil sai luti koos glükoosiga. See rahustas teda ja ta jäi tuttu. Huhh, see mõte sellest, kuidas ta pidi ilma emmeta olema ja nutma, ajab mind iga kord nutma.

Kuskil 8-9 vahel viidi mind siis nende juurde ja saimegi lõpuks kõik koos olla. Nii hea, et see õudus möödas oli. Rääkisin pikalt Svetaga telefonis sünnitusest ja arst käis ka meie juures. Tuli välja, et poja ei olnud just kõige paremas asendis sünnituseks. Ta tahtis tulla nägu ees ja tal oli päris korralik sünnimuhk. Tema asendit nimetatakse kukalseisu tagumiseks teisendiks. Selle asendi tõttu avanes mu emakakael nii aeglaselt, sest tita pea ei surunud piisavalt palju emakakaelale. Kokkuvõttes hea, et ta tuli keisriga, sest eks selles asendis tulekul on omad riskid. Ma tean naisi, kes sünnitanud selles asendis lapsed loomulikul teel, aga tean ka neid, kellel sellepärast keiser tehtud. Näiteks peale minu tehti ühele minu beebigrupist veel keiser selle tõttu. Kõige tähtsam, et lapsega kõik korras oleks.

Pärast oppi olin mina muidugi põhimõtteliselt liikumatu. Teadsin, et pean võimalikult kiiresti ja võimalikult sirgelt ja palju liikuma ja püüdsin ka, aga no olgem ausad… ikka väga valus oli ja enamus ajast pidin siiski küürakil liikuma. Jumal tänatud valuvaigistite eest. Opi käigus kaotasin 300 ml verd, mis on normaalne kogus keisri puhul ja mul oli/on hemoglobiin madal (pean praegugi rauatablette võtma). Naerda, köhida (mida ma tahtsin nii väga teha, sest kurk MEGALT kuivas sünnituse ajal, kuna kuskil kuuest saadik ma ei tohtinud enam midagi tarbida keisriohu tõttu ja ma ju karjusin seal ja tekkis röga järgmiseks päevaks) oli valus. Kõik oli valus tegelikult ja viis tuju nii alla, sest tahtsin ju ka beebiga tegeleda. Ma sain temaga ainult voodis lamada ja süüa anda, aga tahtsin ka mähkut vahetada ja krooksutada jms. Igatahes, ilma Markuseta ma ei kujuta ette, mida ma teinud oleks?! Üldse oli ta maailma suurim ja parim tugi nii sünnituse ajal, selle järgselt kui ka nüüd kodus. Nii hea, et ta saab meiega pikalt kodus olla ja aidata. Ma olen nüüdseks küll täitsa krips-kraps ja saan beebiga ise toimetada ilusti, aga nii vahva on vaadata, kuidas tema ka tahab tegutseda tibuga. Ta on tõesti kõige parem – nii hooliv, hoidev, armastav! 🙂 Ja eriti hea on näha, kui hea isa ta on ja kuidas oma poja hoiab. 🙂 Kui juba heade inimeste välja toomiseks läks, siis… Sveta !!! Ma ei suuda oma tänulikkust talle väljendada, sest ta oli tõesti ideaalne ämmakas või no mis oli, ta ON ideaalne ämmakas. Nii hea südamega ja profesionaalne inimene. Ta oli igal sammul meiega, nii enne sünnitust, sünnituse ajal kui ka pärast sünnitust ja on tegelikult siiamaani. Me lähemegi talle järgmisel nädalal ilmselt külla haiglasse ja tahaks midagi eriti toredat ja head talle teha! Kellel mingeid lahedaid ideid, siis võib teada anda. 🙂

Me olime haiglas 4 päeva ja tunne oli nagu… poleks haiglas, vaid hotellis. 😀 Markusel on muidugi teine arvamus sellest. 😀 Talle haiglatoit üldse ei meeldinud ja tema pidi kogu aeg kodu vahelt käima, et Simbat toitlustada ja lõbustada. Mulle maitses haiglatoit kuidagi eriti hästi ja haiglas oli täitsa tore viibida. Personal andis hea kindlustunde, et teeme kõike õigesti ja koju minnes oli täitsa hea tunne, et oskame kõike vajalikku. Meie olime haiglas küll hästi hoitud. Haiglast koju minna ja läbi pargi oma uhiuue beebiga kodu poole kõndida, samal ajal päike põski paitamas, oli hoopis miski kirjeldamatult hea tunne! Lõpp hea, kõik hea. Tegelikult kodus alles päriselu algab… 

sünnitus
Nii hea, et Sa siin oled! ❤️

 

Minu haiglakott

Nonii, viimane aeg oma haiglakott kokku panna. Tegelikult oleks see pidanud vist juba mitu nädalat tagasi koos olema, aga ma ei viitsinud seda tegevust üldse kuidagi ette võtta. Täna võtsin ennast lõpuks kokku ja panin koti kokku. Nüüd on hea tunne küll, et see asi tehtud sai! Ega rohkem vist miskit enam sättida pole ja kõik peaks beebi tulekuks valmis olema. 🙂

Võtsin haiglakotiks Markuse trennikoti, sest endal mul ühtegi sellist head suurt kotti ei ole. Ütleme nii, et kott on päris pungil. Mis mu haiglakotis siis on?

Dokumendid ja tehnika

IMG_1047

  • Rahakott (ID-kaart)
  • Rasedakaart
  • Telefon ja laadija
  • Kaamera

Söök, jook

IMG_1046

Ma olen üsna kindel, et söögiasju sai liiga palju varutud, aga mõtlesin Markuse peale ka, sest tema kindlasti midagi ette ei osta ja ma ei taha, et ta peaks sünnituse ajal tühja kõhuga olema. Ise ma kujutan ette, et sünnituse ajal kuluvad mulle ära mõlemad joogid ja glükoositabletid. Eks pärast sünnitust lähevad ülejäänud asjad vast käiku. Söödud saavad need asjad millalgi kindlasti. 😀

Riided jm

IMG_1052

  • Dressipüksid ja retuusid
  • Imetamistopp ja tavaline topp
  • Imetamisrinnahoidja, 3 paari aluspükse ja sokke
  • Hommikumantel
  • Plätud
  • Saunalina
  • Sünnitusjärgne bandaaž

Hügieenitarbed

IMG_1048

  • Sidemed
  • Võrkpüksid
  • Ühekordsed salvrätikud
  • Multi-Mam kompressid
  • Rinnanibukreem (Medela PureLan 100 salv)
  • Hõbesprei (Bionect Silverspray)
  • Rinnapadjad (10 tk)
  • Šampoon ja palsam
  • Juuksehari- ja kumm
  • Hambahari- ja pasta
  • Huulepalsam

Beebile

IMG_1050

  • Küünekäärid
  • 3 bodi, 2 sipukat, kindad, õhem müts, sokid
  • Fliiskombekas
  • Paksem kombekas ja müts
  • Beebitekk