Tagasi tööle ja sotsmeedias pettumine

Esimene töönädal läbi ja homme ootab juba uus ees. Kui muidugi kahte päeva nädalas tööl käimist saab töönädalaks nimetada.. 😀 Ma ei oodanud üldse septi algust, sest ei viitsinud asjalikuks hakata ja kuna sel aastal oli suvi ka täitsa tore, siis oleks võinud veel puhata. Alles oli juuni algus ja kogu suvi ees. Selline tunne nagu suvi oleks reaalselt ühe sekundiga mööda läinud. Aga jah.. tuli lõpuks inimeseks jälle hakata ja lisaks tööle ootavad kooliasjad ka ees. Septis võib-olla selgub mu magistritöö teema, mis on siis ehk selle kuu üks tähtsamaid asju. Tööl oli muidu vahelduseks täitsa tore olla ja õnneks oli enamus asju meeles ka, kuigi ma kartsin alguses, et väga palju on muutunud ja ma äkki ei oskagi tööd enam teha. 😀 Ma olin ju ikkagi aasta ja kaheksa kuud eemal vahepeal. Tegelt oli põhimõtteliselt kõik sama nagu varem. Praegu on siis plaan novembri lõpuni tööl käia. Eks siis näis mis ja kuidas edasi. Lapsega kodus olemine on tekitanud mitmeid mõtteid töö/karjääriga seoses. 🙂

Aga nüüd siis pealkirja teise osa juurde. Siit tuleb nüüd täielik esimese maailma ja 21. sajandi probleemid. 😀 Nii et kes sellist ajuvaba hala lugeda ei taha, võib kohe blogi kinni panna. 😀 Iiiiigatahes, 3 nädalat tagasi teatasid järsku Jamie ja Nikki, et nad lähevad lahku ja ootamatult läks see mulle täiega hinge. I meaaaaan, ma ikka nutsin selle pärast, mis on lihtsalt mega ajuvaba, sest ma ei tunne neid inimesi isiklikult. Aga tunne oli küll jah selline nagu oleks sõbraga tülli läinud ja temast ilma jäänud vmt. Samas on see võib-olla mõnevõrra mõistetav ka, sest ma vaatasin nende vloge üle nelja aasta ja mul ei jäänud mitttte ühtegi vlogi vahele (selgituseks, et nad postitasid keskmiselt 2x nädalas)! 😀 Ma leidsin nad siis, kui Nikki oli esimest korda rase. Neis oli midagi, mis köitis ja sellepärast ma neid jälgima jäin (ja lisaks minule veel 1.8 miljonit inimest). Nad olid ainukesed, kellele ma niimoodi kaasa elasin ja jumal tänatud, et see nii oli, sest sellist südamevalu ma rohkem läbi elada ei taha. 😀 Mul päriselt ka oli niiiii ülimegakahju, et nad laiali läksid ja lastest ma ei hakka üldse rääkimagi… Zoe (nende teine laps) on Mathiasest ainult 4 päeva noorem… laste pärast valutas süda veel kõige rohkem. Kogu see asi tekitas minus sellise pettumuse ja vastikustunde sotsmeedia vastu. Just selles osas, et see on kohati nii feik. YouTube’i vastu oli ka blokk. Nüüd on mitu nädalat mööda läinud ja ma olen “üle saanud”, aga edaspidi olen targem. Esiteks, rohkem ma ühtegi paari niimoodi jälgima ei hakka ja neile kaasa elama ka mitte. Teiseks, ma teadsin, et sotsmeedia on feik, aga seekord lajatas see eriti raskelt ja pealtnäha õnnelik paar ei olnudki siis tegelikult õnnelik? Äkki oli siis kõik või väga palju teeseldud hoopis? Kes teab. Igatahes, kui ma kedagi isiklikult ei tea, et nad tõesti ongi õnnelikud, siis seda sotsmeedia fassaadi ma enam kindlasti ei usu. Pigem jään neutraalseks ja mingeid couple goalse pole olemas. Kolmandaks, olen ise aus selles osas, mida ma postitan ja mingit jama ei postita.

69546148_2277197249202253_6671590477193543680_n
Suvest üks meenutus, mis sai tehtud augusti alguses Intsikurmu festivalile minnes. Eelmine aasta jäi vahele ja sel aastal ei saanud aru, miks ma eelmine aasta ei käinud. Oleks ju võinud oma 5-kuuse Mathiase kaasa võtta, sest mõni oli seal isegi 2-kuuse lapsega.
Advertisements

Lorde – Royals

Nonii, täna olen isegi üllatavalt tegus olnud ja suutsin raamatu lõpuni lugeda (Sophia Amoruso “#TEGIJATÜDRUK”), päris palju pilte sorteerida ja ka netis nipet-näpet korda seada ja üle vaadata. Seniks kuni ma reisipostitust vorbin (ja võib-olla võtan ette ka reisivideo tegemise) panen kuulamiseks-vaatamiseks video, mis sai täna YouTube’i laetud. Nagu videost näha (khmkhmm, juuksevärv), siis on see tükk aega tagasi filmitud, aga ma pole olnud erilise videode üles laadimise lainel päris kaua aega. YouTube’i järgi panin viimati video üles lausa rohkem kui aasta tagasi! Igatahes, tänane video: