Beebi tuharseisust peaseisu

Lubasin juba tükk aega tagasi, et kirjutan, mida ma tegin selleks, et saada tita tuharseisust peaseisu. Tuharseis oli mu raseduse lõpus üks suur, kui mitte kõige suurem, mure. Praegu tundub sellele nii imelik ja võõras tagasi mõelda – et mis mõttes mul selline mure oli?! Oleks ma vaid teadnud, mis mind ees ootab… Hetkel tundub küll, et kui ma kunagi peaksin veel mingi ime läbi rase olema, siis mul oleks nii suva kõigest ja ma ei liigutaks lillegi. Selle rasedusega ma rabelesin vist liiga palju ja üritasin olla mingi ideaalne rase. Ühesõnaga – mõttetu. Tuleb nii kui nii see, mis tulema peab. Tagasi mõeldes ma ei saa aru, et näiteks trennitamine mind kuidagi oleks aidanud. Okei, võib-olla ma poleks suutnud siis nii kaua vastu pidada valutamise ajal kui ma suutsin (21h), aga jahh… kui mõelda kõigele mis oli, siis mul tuleb pähe ainult küsimus, et milleks oli vaja nii palju tõmmelda? Kui keegi rase peaks mu blogi praegu lugema, siis minu soovitus on võtta üli vabalt kõike ja mitte stressata. Söögiga võiks muidugi piiri pidada, sest muidu läheb niigi raske olemine veelgi raskemaks. 🙂 Oeh, nüüd läks teemast täitsa kõrvale, aga tahtsin natuke heietada. 😀

Mida ma siis tegin selleks, et beebi saada tuharseisust peaseisu? Kõigepealt muretsesin hästi palju ja nutsin reaalselt mingi kaks päeva sellepärast, et kui ta peaks tuharseisu jääma, siis tuleb plaaniline keiser (kui irooniline, sest vaatamata kõigele sain ikkagi keisri). Siis otsustasin ennast lõpuks kokku võtta, sest nutmine nii kui nii midagi ei aita ja teha kõik, mis ma suudan, et ta pööraks ennast õiget pidi. Niisiis tuhlasin terve google’i läbi ja panin kirja endale mida teha. Lemmik lehekülg oli spinningbabies.com. Ma vist päriselt ka lugesin selle lehe otsast lõpuni läbi. 😀 Ja suures osas selle järgi paningi kokku endale kava, mida järgisin IGA PÄEV ja mis nägi välja selline:

  • Kõndimine.
    Soovitati iga päeva kõndimas käia. Mina kõndisin 5 km päevas. Soovitus oli kõndida hoogsalt, aga lõpurasedana ei olnud see eriti võimalik, sest siis oli sada häda kallal – küll hakkas pistma, küll hakkas kuskilt valutama, küll sai õhk otsa. Nii et ma kõndisin vastavalt enesetundele, kui oli hea päev, siis natuke tempokamalt ja kui mitte nii hea päev, siis loivasin niisama.
  • Hingamisharjutused.
    Külili või rätsepaistes, käed kõhul, nägu ja suu lõdvalt. Jälgides samal ajal kõhu liikumist hinga nina kaudu sisse (kõht liigub välja) ja suu kaudu välja (kõht liigub sisse). Välja hingates hoida suu lõdvalt ja häälda häälikut „aa“, „ii“, „uu“, „oo“, „mm“ võimalikult madalalt ja tugevalt (3-4x).
    Hingamisharjutuste tegemine oli kohati naljakas, sest Simba vaatas mind sellise näoga nagu ma oleks mingi napakas. Oleks ta veel sünnitusel mind kuulnud, siis oleks vist täitsa ära minestanud. 😀
  • Liikuvusharjutused.
    # Kaelaringid – 5 ühele poole ja 5 teisele poole
    # Õlaringid – 5 ühtepidi ja 5 teistpidi
    # Küljevenitus – vii käsi üle pea samal ajal sisse hingates, too käsi alla välja hingates (4x)
    # Vii peopesad (sirged käed) ees ja seljataga kokku (4x)
    # Vii vaheldumisi käed kokku selja taga (rotatsioonid ehk üks käsi tuleb ülevalt ja teine alt) – kokku viies hinga sisse, algasendisse tagasi viies hinga suu kaudu välja (4x)
    # Sirutusharjutus – pane käed sõrmseongusse pea peale. Hinga nina kaudu sisse, samal ajal käed liiguvad üles. Liikumise ajal pööra pihud väljapoole ja vaata käte suunas üles. Hinga suu kaudu välja ja too käed uuesti pea peale. (4x)
    # Tuuleveski: mine nii alla kui saad samal ajal hoides selja sirgena, jalad sirged, vaata oma käe suunas
    srfdgjh.png
    # Reieringid, puusaringid nt teraapiapallil (sh anterior-posterior, lateral kalded ja ∞)
    # Vaagna kallutamine
    1234
  • Jõuharjutused.
    # Kükid seina ääres 10x – selg vastu seina, põlved jäävad hüppeliigeste kohale, kannad maas, varbad otse (täiskükki võid teha kuni 35. nädalani kui beebs on tuharseisus)
    # Väljaasted 10x
    # Puusatõsted 10x
    # Vaagnapõhjalihaste harjutused – 10 sek hoidmine, 2 sek hoidmine
  • Venitused.
    # Sääre venitus – astu kokku rullitud rätikule vms nii et kand jääks maha. Painuta ja siruta põlve 5-10x.
    # Säärelihaste venitus, samal ajal rinnalihase venitusega
    # Merineitsi
    sfdgj
    # Lapsepoos
    asdf
    # Puusafleksorite venitus
    # Tuharalihaste venitus
    # Liblikas
    # Hamstringid
    # Quadriceps femorise venitus
    # Lülisamba rotatsioon
    ff
    # Jalad vastu seina ja siis liblika asendis, ise samal ajal selili olles.
    Mina hoidsin kõiki venitusi 30 sek.

See oli siis harjutuste pool. Panin kirja niimoodi nagu mul endal oli kirjas ehk siis päris palju märksõnadega ja vähe selgitusi. Kui kellelgi peaks olema küsimusi, siis kirjutagu mulle ja olen valmis alati pikemalt seletama. 🙂

Lisaks harjutustele pidi jälgima oma rühti. Istudes pidid olema põlved puusadest madalamal ja kõht pidi olema nagu rippus jalgade vahel (“lase oma kõhul olla võrkkiigeks lapsele”). Seistes ja kõndides pidi laskma oma alaseljal ette poole vajuda (nimmenõgususel lasta siis suureneda selle läbi). Teraapiapallil istudes pidid puusad olema põlvedest kõrgemal või samal kõrgusel. Istuda nii palju kui võimalik selles asendis:
hg

Nii, siis oli vaja teha mingeid imelikke asju ka. 😀

  1. SIDELYING RELEASE
    as

    ¤ Kummagi külje peal 3 min, iga päev
    ¤ Lama diivanil võimalikult ääres ja võta laud endale lähedale
    ¤ Pea toeta alumisele käele, pealmise käega hoia lauast
    ¤ Ole nii ääres, et tunneksid nagu hakkaksid kukkuma, aga ära kukku!
    ¤ Siruta oma alumine jalg, varbad enda poole. Hoia õlad üksteise peal ja puusad üksteise peal
    ¤ Lase pealmisel jalal rippuda õhus
  2. FORWARD LEANING INVERSION
    gg

    ¤ 30 sekundit, iga päev, 5-7x päevas (15-120 min tagant)
    ¤ Võimalusel kanna bandaaži
    ¤ Enne asendisse minekut tee õlaringe, et õlad soojaks saada
    ¤ Tee alguses mõned korrad kerget ümberpööramist, enne kui alustad järskude ümberpööramistega ehk siis alguses on puusades nurk suurem ja hiljem väiksem
    ¤ Mine rahulikult asendisse
    ¤ Lase peal vabalt rippuda, lõug sisse tõmmatud ja kael pikk
    ¤ Võid kallutada või õõtsutada puusi
    ¤ Võid selja lamedaks teha (posterioorne vaagna kalle)
    ¤ Selle tehnika paneb tööle see, kui sa tuled sellest asendist tagasi püstisesse põlvitusasendisse ehk oluline pole mitte niivõrd selles asendis oldud aeg vaid asendist tagasi tulek
  3. BREECH TILT
    dd
    ¤
    5-20 min, iga päev, 1-3x päevas
    ¤ Seda ei tohi teha, kui laps on peaseisu pööranud. Nii et kui kahtled, mis asendis ta sul seal on, siis ära tee seda harjutust. Mina jätsin lõpupoole selle tegemise ära, sest tekkis kahtlus, et ta on ennast õigesse asendisse pööranud.
  4. OPEN KNEE-CHEST POSITION – alternatiiv breech tilt’ile (ei tohi teha kui laps peaseisus!)
    ff
    ¤ 10 min, iga päev, 3x päevas
  5. LAMA KÜLILIASENDIS ÜHEL KÜLJEL 5 MIN JA TEISEL KÜLJEL 5 MIN JA NII 30 MIN JÄRJEST
    Seda oli kellegi ämmakas soovitanud. Panin muudkui taimeri tööle ja tiirutasin diivanil. 😀
  6. LASE MUUSIKAT JA NÄITA VALGUST ALAKÕHULE, PANE KÜLMA ÜLAKÕHULE
    Samal ajal kui breech tilti tegin panin telefonist lastelaulud käima ja telefoni alakõhule. Ülakõhul oli sel ajal külmakott ja laulsin muudkui laule kaasa. Täitsa napakas ikka! 😀 Markusel oli alati nalja palju, aga no kui on häda, siis teed kõik mis vaja!
  7. RÄÄGI LAPSEGA
    Iga päev rääkisin temaga, et ta ennast ikka ümber pööraks – rääkisin miks see hea ja vajalik on meie mõlema jaoks, et ta ennast õiget pidi pööraks. Usaldasin teda, et ta on kindlasti tark poja ja teab mida tegema peab. 🙂

Kuidas jätkata, kui laps on peaseisu pööranud?

  • Käi mõnel päeval pikkadel jalutuskäikudel (vilgas kõnd).
  • Kanna bandaaži.
  • Tee igapäevaselt side-lying release’i mõlemal küljel mõnda aega, hiljem 2x nädalas.
  • Ole iga päev mõnda aega täiskükis, et lapse pea fikseeruks vaagnasse.

Sai nüüd terve hunnik soovitusi kirja. Ma ei tea, kas nendest oli midagi kasu, aga lõpuks ta siiski oli ennast ümber pööranud. Kas ta oleks seda teinud ka siis, kui ma poleks neid asju teinud? Kes teab… Vähemalt oli mul tunne, et ma tegin midagi, mitte ei oodanud niisama käed rüpes.

 

Kõik pildid on kuskilt internetist kokku aetud.

Advertisements

Mathiase sünnilugu

Kõigepealt on mul vaja vanad võlad ära lahendada. Viimane postitus oli 39. rasedusnädala kohta, aga tegelikult vedasin kenasti ikka 40 rasedusnädalat täis. Ma lihtsalt ei viitsinud kuidagi seda postitust teha ja sinna ta jäigi, sest juba 40+2 sündis meie armas pojake. Mul oli tegelikult kogu aeg millegipärast selline tunne, et 40+2 ta tuleb ja tuligi. Ja üks võlg veel – selles postituses (kliki siia!) kirjutasin, et üks teatud asi viis mul postitamistuju ära. See asi oli tuharseis. Raseduse viimased nädalad olin kogu aeg mures, et mis pidi ta seal on, sest varem oli ta ämmaka vastuvõttudel alati tuharseisus olnud. Alles 35. nädala vastuvõtul oli peaseisu pööranud, mis oli ka suht viimane aeg pööramiseks. Muidu oleks saadetud meid loote välisele pööramisele. Õnneks seda tegema ei pidanud ja ta oli lõpuni ikkagi ilusti peaseisus. Igatahes, kuna ma pole ainuke, kellel selline mure, siis mõtlesin sellest eraldi postituse teha, kuhu kirjutan ka, mis ma omalt poolt püüdsin teha, et ta ennast õiget pidi keeraks. Tuharseisus olek tundub teistele ilmselt väikse asjana, aga rasedale valmistab tegelikult palju meelehärmi ja paneb muretsema, sest lapse asend on sünnituseks ülioluline! Minu sünnituslugu on selles osas väga heaks näiteks – tibu oli küll peaseisus, aga…

Püüan Mathiase sünniloo nii ausalt ja põhjalikult kirja panna kui ma mäletan. Ilmselt pole vaja öelda, et tahtsin muidugi loomulikku sünnitust, aga alati ei lähe kõik nii nagu tahad. Kui ma enne sünnitust mõtlesin, et peaks tegema mingisuguse sünnitusplaani, siis tegelikult on see täiesti mõttetu, sest mingit plaani pole võimalik jälgida. Enda jaoks võib selle plaani valmis teha, et lihtsalt mingid punktid läbi käia ja et mõelda sünnitus läbi, aga ei tasu plaanis kinni olla, sest sünnitus on ettearvamatu. Minu jaoks oli juba sünnituse lähenemine/algamine täiesti teistsugune sellele, mida ma teadsin sünnituse algamise kohta – nt et veed puhkevad ja saadki aru, et need ongi veed ja et seda ei saa millegagi segamini ajada või et tuhud algavad, aga tuhude vahed on suhteliselt pikad. Nii, aga hakkan siis täitsa algusest pihta.

20. märtsil käisin päeval jalutamas ja tundsin, kuidas miski klomp vms tuli püksi, aga erilist tähelepanu sellele ei pööranud, sest vabalt võis voolus olla. Kodus vetsus käies nägin, et voolus see kohe kindlasti polnud ja olin kindel, et see oli osa limakorgist. See oli täitsa nagu tatiklomp, nagu kollane tatt (keda huvitab, milline limakork välja võib näha 😀 ). See muutis natuke ärevaks, aga googeldades sain teada, et ei pruugi veel midagi tähendada. 22. märtsi öösel hakkas mul verd tulema, mitte lahmama, aga no ikka veritses ja ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Mõtlesin, kas äratada Sveta (meie ämmaemand) öösel sellise asja pärast või mitte. Poolteist tundi googeldasin ja mõtlesin mida teha. Kuna veritsemine järgi ei jäänud, siis lõpuks ikkagi helistasin Svetale. Ta ei võtnud vastu, kuna telefoniga oli mingi jama ja otsustasin, et parem karta kui kahetseda ja läksime kella kolme ajal öösel haiglasse kontrolli. Seal tehti KTG ja kontrolliti ega tegemist polnud lootevee puhkemisega – ei olnud. KTG oli korras, emakakael oli taga ja ilmselt oli mingi väike veresoon emakakaelal lõhkenud. Mind taheti haiglasse jätta, aga küsisin, kas võin koju minna, sest kõik oli ju korras ja elan üle tee. Mõte haiglasse jäämisest ei tundunud üldse meeldivana. Lubati koju minna ja hommikul pidin uuesti kontrolli minema. Käisingi kontrollis veel 22. märtsi hommikul ja õhtul. Ka 23. märtsi hommikul käisin kontrollis ja seekord koos Svetaga. Kõik oli jällegi hästi, emakakael oli avatud ühele sõrmele, mis ei tähendanud sünnitustegevuse algust. Kuna tundus, et sünnitus veel pihta ei hakka, aga on üsna lähedal, siis otsustasin 23. märtsil ennast veel “korda teha” ja tegin n-ö spaa õhtu: koorimine, maskid, maniküür, pediküür, raseerimine, millest kahe viimase tegemine lõpurasedana on üks paras katsumus! 😀

24. märtsi hommikul Sveta küsis kuidas mul läheb ja ütlesin, et 9 ajal oli voolus selliseks vereseguseks ja vesiseks läinud. Sveta arvas, et peaks minema kontrollima. Tuli välja, et mul on looteveed puhkenud. See tähendas, et kui 24h jooksul sünnitustegevus ei hakka, hakatakse esile kutsuma. Mina lootsin muidugi, et sünnitustegevus hakkab ise pihta.  KTG oli korras ja tita tundis ennast hästi, aga kuna sünnitustegevus polnud veel alanud, pidin leppima sellega, et järgmisel hommikul ehk 25. märts kella 10 ajal tuleb minna haiglasse esile kutsumisele. Haiglast koju tulles olin pettunud, et peab esile kutstumisele minema ja mõtlesin, et hea küll – koristan siis toad vähemalt ära, et tibul oleks hea puhtasse koju tulla ja magan ennast välja nii palju kui võimalik, et esile kutsumisele puhanuna vastu minna (Tagantjärele tarkus – oleksin pidanud ainult lebotama ja puhkama, mitte koristama). Terve 24. märtsi päeva ja õhtu ei olnud mingit tunnet, et sünnitustegevus hakkaks pihta. Seda näitas ka õhtune kella 9 ajal haiglas käik, mille pidin taaskord ette võtma, kuna vete puhkemisel tuleb 12h tagant kontrollis käia.

Esile kutsumine jäi aga ära, sest 24. märts vastu 25. märtsi ehk laupäev vastu pühapäeva kella kaheteist paiku öösel hakkasid mul tuhud. Püüdsin magama jääda, aga ei õnnestunud, sest ikka päris valus oli. Vahed olid ebaühtlased – kuskil 2h vist olid vahed 10 min, 7 min. Kahe paiku tulin voodist ära püsti, sest tundus, et püsti seistes on natuke kergem. Toetusin mähkimiskummutile ja püüdsin võimalikult lõdvalt olla. Et mõtteid eemale viia, siis chattisin beebigrupis ühe emmega, kes veel üleval oli. 😀 Tuhutasin seal kummuti najal poole viieni (vahepeal keerati kella!) ja kuna üsna pikka aega olid tuhude vahed ainult 3-4 minutit, siis otsustasin Svetale helistada, sest hiljem ma poleks suutnud vist ise haiglasse kõndida. Enne viite olime siis haiglas ja avatust oli 3 cm. Tuhud käisid ikka kuskil 3-4 minuti tagant ja kestsid umbes 30 sek, aga läksid pidevalt intensiivsemaks/valusamaks. Mingil ajal pakkus Sveta mulle naerugaasi, mille vastu võtsin ja mida kasutasin kuni täiesti lõpuni põhimõtteliselt. Ma ei tea, kui palju sellest abi oli, aga vähemalt sai tuhude ajal keskenduda sellele, kuidas seda sisse hingata ja natuke vist nagu aitas paremaks olukorda teha. Ma pole kellaaegades päris kindel, aga kuskil 11 ajal vist oli avatust juurde tulnud ainult 1 cm ehk nüüd oli emakakael 4 cm avatud. Sveta arvas, et ma võiksin puhata natuke ja tegi mulle petidiini süsti. Vot see oli hea vaheldus… ma päris magama ei suutnud jääda, aga kergem oli olla küll – tuhud käisid edasi, kuid pikema vahega ja ei olnud nii valusad. Nii et mu keha sai natuke puhata. Selle süsti mõju kestis mõne tunni (mingi 2h äkki?). Selle mõju ajal ma olin põrandal külili ja hernekott pea all. Kutsusin Markuse ka enda kõrvale pikali, aga kuna ta hakkas norskama, siis saatsin ta peretuppa tuttu. 😀

Pärast süsti mõju kadumist ja sellele järgneva osas mul ajataju suhteliselt puudub. Tuhud läksid tugevamaks, kuid käisid ikkagi 3-4 min tagant ja vist olid 30 sek-1 min pikad. Ma mäletan, kuidas püüdsin olla võimalikult palju püsti ja liikuda, sest mäletasin, et see on kõige parem viis, kuidas sünnitus edeneks. Sõin glükoositablette ja mehusid ja jõin vett. Mäletan veel, kuidas kõndisin rulaatori najal mööda koridori ringi ja kirjutasin sõbrannale Facebookis, et “Mai saa ma sünnitan 😀 ” ja “Ära saa lapsi ausalt 😀 😀 ” (vaatasin praegu järele, mis ma talle täpselt kirjutasin). See oli siis kell 13. Edasi muudkui valutasin ja valutasin, Sveta tegi mulle vahepeal emakakaela lõdvestava süsti ja aqva blokaadi. See viimane oli NII ÕUDNE, hullem kui tuhu valu, päris ausalt! Neid jubedaid süste tehti neli tükki alaselga (kuna mul olid valud ka seljas) ja no appi… ma ei suuda kirjeldada kui rõvedad need olid. Ei soovita mitte kellelegi! Selle blokaadi mõju oli ka nii lühiajaline, et see pole väärt seda piina, mida need süstid valmistavad. Mmm.. mis ma seal veel tegin.. mingil ajal olin kuskil pool tundi duši all, millest ma mäletan, et mind ajas nii närvi kui vee soojus kõikus. Mul oli nagu niigi niiiiiiii valus ja siis see ka veel. Muidu oli duši all päris hea. Kuskil selle kõige vahepeal hakkasin oksendama, aga õnneks mitte palju. Millalgi tehti mul veed täitsa lahti, sest see vete tulemine, mis mul oli, oli tegelikult lihtsalt nö tilkumine. Mingil ajal ma olin lihtsalt pikali laual, sest ma enam ei jõudnud ja püsti olla oli väga raske. Vahepeal ikka suutsin ennast veel püsti ajada ja kõndida, aga seda tegin silmad kinni ja Markus põhimõtteliselt juhtis mind. Ausalt ma ei mäleta enam, kuidas või mis ma suutsin, aga kuidagi ma seal olin. Mingil ajal Sveta kontrollis avatust.. see oli äkki kuskil 18 ajal? Ja avatust oli vist 7 cm. Kuskil sealkandis pandi ka oksütotsiini tilk peale, et sünnitustegevust edendada, aga mitte midagi ei muutunud.. Mitu tundi oli avatus sama. Vahepeal ütles Sveta, et igaks juhuks kutsub opitiimi kohale, sest võimalik, et tuleb keisriga lõpetada. See oli esimene kord, kui ma hakkasin lihtsalt nutma.. Ma ei tea kas sellest, et keisrioht oli (tahtsin ju nii väga ise sünnitada) või sellest, et nii valus oli või mõlemad korraga. Igatahes pisarad lihtsalt voolasid, aga see polnud veel midagi sellist mis lõpus toimus. Tuhudest ka… need läksid pärast tilga panemist järjest hullemaks. Kui ma vahepealset eriti hästi ei mäleta, siis lõppu mäletan päris hästi. Enamus ajast olin laual pikali, sest ma ei suutnud püsti olla. Sveta ütles, et võiksin veel proovida siiski seista ja ma võtsin ennast kokku ja tulin rulaatori najale püsti. Valutasin seal ja Markus aitas mind hoida. Mäletan, et ma olin nii meeleheitel lihtsalt ja valud oli kohutavad. Karjusin meeleheitlikult “tule välja!”, palusin “palun tule välja” ja muidugi karjusin, et “ei iial enam”. Mida aeg edasi seda jubedamaks läks. Kuskil enne kümmet vaadati jälle avatust ja ikka oli 7 cm, healjuhul venitas kuidagi 8 cm välja. Sel ajal ma olin juba nii läbi, et lihtsalt soigusin seal laua peal, nutsin et palun aidake mind, ma ei suuda enam ja küsisin muudkui millal see läbi saab ja kaua veel ja palusin et tehke midagi ja küsisin, et kas seda petidiini süsti enam ei saa, aga nii ägedas sünnitegevuses enam ei tehta, kuna mõju läheb ka lapsele. Arst oli ka sellisel äraootaval seisukohal, et kas peaks veel ootama või tuleks teha keiser. Ma tundsin, et ma enam ei suuda ja kui ma mõtlesin, et pean veel mitu-mitu tundi valutama, et saavutada täisavatus + veel pressima ka, siis ma teadsin, et ma ei ole selleks võimeline. Need valud oli lihtsalt liiga jõhkrad. Lõpuks ma soigusin ja nutsin seal, et ma ei taha enam ja olen nii väsinud ja tahan ainult magada ja mitte midagi enam. Ütlesin vist veel, et palun võtke ta välja, et ma enam ei suuda. Arst lasi mul mitu korda mõelda, kas lähme keisrile. Lõpuks ikkagi otsustasime, et lähen keisrile. Enne kui mind ära magama pandi pidin veel mitu jubedat tuhu üle elama. Mäletan kuidas küsisin, et kas nende naistega on kõik korras, kes keisril käinud ja küsisin Svetalt, et mitu last tal on 😀 ja et miks rohkem pole, et kas sünnitada oli nii õudne. 😀 😀 Siis mäletan veel kuidas ma küsisin, et kas ma ei tunne mitte midagi ja kas pärast oppi saan valuvaigisteid, et ma ei peaks valu tundma ja opilaual küsisin narkoositegijalt, et kuidas ta kindel on, et ma ikka magan ja ei tunne midagi. Ma soigusin veel palju asju vist, aga enam ei mäleta. Markusele vaatasin ka otsa ja nutsin ja ütlesin, et ma ei suuda. Kui lõpuks sai otsustatud, et lähen keisrile, siis palusin vabandust, et ma ei suutnud lõpuni vastu pidada. Ütlesin veel Markusele, et ta peab pluusi seljast võtma, et beebi saaks tema rinnale minna. Keisrile minek oli omamoodi kergendus ja tol hetkel ma ei tundnud ennast halvasti, et ma ei suutnud teda ise sünnitada. Ma tõesti sisimas tundsin, et ma ei suuda ja et kui ma veel pean mitmeid tunde kannatama seal, siis ma lihtsalt suren ära kas väsimusest või valust. Tegelikult siiamaani ma tean, et ma ei oleks suutnud seda teha. Mul on kahju, et ma ei saanud ise teda välja pressida, sest nii suur osa oli ju juba tehtud, aga ma tean, et ma ei oleks olnud võimeline seda lihtsalt tegema. Keisrile mineku ajaks olin ma järjest üleval olnud 36h ja sellest valutanud 21h, kogu selle aja olid valud 3-4 min vahedega ja kestsid 30 sek-1,5 min. See lõpu kirjeldus oli nüüd ilmselt segane, aga ma olin ka täiesti segane juba. Siit võib-olla tundub, et ei olnud hullu midagi, aga sõnadega ei ole võimalik seda kõike edasi anda, mis seal toimus ja millised need valud olid.

Keisrile ma siis läksin ja 25 märts 2018 kell 22.15 (ilunumbriteks 53 cm ja 3670 g) sündis meie pojake. Mina muidugi magasin ja nägin teda esimest korda alles südaööl, mil Sveta ja Markus tulid temaga intensiivi. Sveta pani ta mulle rinnale ja poja hakkas kohe ilusti rinda imema. Ta oli mul rinna otsas umbes 15 minutit ja siis viidi ta minema. Või no, ta läks Markusega peretuppa ja mina jäin intensiivi kuni hommikuni. Ma ei mäleta, mis me seal selle 15 min jooksul rääkisime, aga mäletan, kuidas nad seal käisid ja mäletan, et olin üldiselt üsna selge. Sveta ütles ka järgmine päev, et nii hea, et ma olin nii selge ja et sai lapse ikka rinnale panna. Igatahes öö ma veetsin siis intensiivis ja magasin vist isegi päris hästi, kui see välja arvata, et palatikaaslane norskas vastikult. 😀 Hommikul ärgates olin ma nagu ???, ei osanud midagi mõelda/tunda, ootasin suhteliselt tuimalt, millal sealt intensiivist pääsen ja Markuse ja beebi juurde saan. Mõtlesin vist, et mida nad öösel küll tegid ja kuidas Markus temaga hakkama sai. Hiljem tuli välja, et pärast sündi oli poja Markuse rinnal teki all mingi aja. Pärast minu juures käiku oli ta pojaga voodil ja hoidis ta kätt. Poja muidugi nuttis peaaegu terve öö… kuskil kella viieni vist, mil sai luti koos glükoosiga. See rahustas teda ja ta jäi tuttu. Huhh, see mõte sellest, kuidas ta pidi ilma emmeta olema ja nutma, ajab mind iga kord nutma.

Kuskil 8-9 vahel viidi mind siis nende juurde ja saimegi lõpuks kõik koos olla. Nii hea, et see õudus möödas oli. Rääkisin pikalt Svetaga telefonis sünnitusest ja arst käis ka meie juures. Tuli välja, et poja ei olnud just kõige paremas asendis sünnituseks. Ta tahtis tulla nägu ees ja tal oli päris korralik sünnimuhk. Tema asendit nimetatakse kukalseisu tagumiseks teisendiks. Selle asendi tõttu avanes mu emakakael nii aeglaselt, sest tita pea ei surunud piisavalt palju emakakaelale. Kokkuvõttes hea, et ta tuli keisriga, sest eks selles asendis tulekul on omad riskid. Ma tean naisi, kes sünnitanud selles asendis lapsed loomulikul teel, aga tean ka neid, kellel sellepärast keiser tehtud. Näiteks peale minu tehti ühele minu beebigrupist veel keiser selle tõttu. Kõige tähtsam, et lapsega kõik korras oleks.

Pärast oppi olin mina muidugi põhimõtteliselt liikumatu. Teadsin, et pean võimalikult kiiresti ja võimalikult sirgelt ja palju liikuma ja püüdsin ka, aga no olgem ausad… ikka väga valus oli ja enamus ajast pidin siiski küürakil liikuma. Jumal tänatud valuvaigistite eest. Opi käigus kaotasin 300 ml verd, mis on normaalne kogus keisri puhul ja mul oli/on hemoglobiin madal (pean praegugi rauatablette võtma). Naerda, köhida (mida ma tahtsin nii väga teha, sest kurk MEGALT kuivas sünnituse ajal, kuna kuskil kuuest saadik ma ei tohtinud enam midagi tarbida keisriohu tõttu ja ma ju karjusin seal ja tekkis röga järgmiseks päevaks) oli valus. Kõik oli valus tegelikult ja viis tuju nii alla, sest tahtsin ju ka beebiga tegeleda. Ma sain temaga ainult voodis lamada ja süüa anda, aga tahtsin ka mähkut vahetada ja krooksutada jms. Igatahes, ilma Markuseta ma ei kujuta ette, mida ma teinud oleks?! Üldse oli ta maailma suurim ja parim tugi nii sünnituse ajal, selle järgselt kui ka nüüd kodus. Nii hea, et ta saab meiega pikalt kodus olla ja aidata. Ma olen nüüdseks küll täitsa krips-kraps ja saan beebiga ise toimetada ilusti, aga nii vahva on vaadata, kuidas tema ka tahab tegutseda tibuga. Ta on tõesti kõige parem – nii hooliv, hoidev, armastav! 🙂 Ja eriti hea on näha, kui hea isa ta on ja kuidas oma poja hoiab. 🙂 Kui juba heade inimeste välja toomiseks läks, siis… Sveta !!! Ma ei suuda oma tänulikkust talle väljendada, sest ta oli tõesti ideaalne ämmakas või no mis oli, ta ON ideaalne ämmakas. Nii hea südamega ja profesionaalne inimene. Ta oli igal sammul meiega, nii enne sünnitust, sünnituse ajal kui ka pärast sünnitust ja on tegelikult siiamaani. Me lähemegi talle järgmisel nädalal ilmselt külla haiglasse ja tahaks midagi eriti toredat ja head talle teha! Kellel mingeid lahedaid ideid, siis võib teada anda. 🙂

Me olime haiglas 4 päeva ja tunne oli nagu… poleks haiglas, vaid hotellis. 😀 Markusel on muidugi teine arvamus sellest. 😀 Talle haiglatoit üldse ei meeldinud ja tema pidi kogu aeg kodu vahelt käima, et Simbat toitlustada ja lõbustada. Mulle maitses haiglatoit kuidagi eriti hästi ja haiglas oli täitsa tore viibida. Personal andis hea kindlustunde, et teeme kõike õigesti ja koju minnes oli täitsa hea tunne, et oskame kõike vajalikku. Meie olime haiglas küll hästi hoitud. Haiglast koju minna ja läbi pargi oma uhiuue beebiga kodu poole kõndida, samal ajal päike põski paitamas, oli hoopis miski kirjeldamatult hea tunne! Lõpp hea, kõik hea. Tegelikult kodus alles päriselu algab… 

sünnitus
Nii hea, et Sa siin oled! ❤️

 

39. rasedusnädal

Kaalutõus raseduse algusest: +16,5 kg. Nädalaga 200 g juurde. See nädal sõin magusat ja liikusin ka (käisin kõndimas ja ujumas). Seega kokkuvõttes kõige hullem pole.

Lapse suurus: Ikka sama mis eelmisel nädalal – poja on arbuusi suurune, kaalub 2800-4000 g ja on 48-52 cm pikk.

Sümptomid: Unetus ja samas unisus. Öösiti ei jää üldse magama, kui lõpuks jään, siis kell pool 2 tuleb vetsupaus. Pärast seda suudan ilusti uinuda ja magada kuni poole kuueni, mil tuleb järgmine vetsupaus ja pärast seda enam und ei tule. Ootan nagu loll kuni Markusel äratus heliseb pool kaheksa, siis ootan kuni ta tööle läheb ja alles pärast seda tuleb uni uuesti peale ja magan 12ni. Nii haige režiim. Kui ma tuleks varem üles, siis on lihtsalt terve päev halb olla ja peavalu ja peaks päeval magama. Ma ei julge enda und poolikuks ka jätta, sest kes teab, millal minek on ja sooviks ikka võimalikult puhanud olla sünnituseks. Ega muud väga polegi… ikka see sama raske olek, suurenenud voolus, puusavalu, korra või paar on kõhus pakitsustunne ka olnud.

Isud: Ei olegi vist, vähemalt pähe ei tule.

Tunnen end: Täitsa hästi. Natuke on selline tiksuva pommi tunne, aga hetkel veel vähe. 😀

Tahaksin: Teisipäeval H&M-st parajad ja hästi istuvad retuusid ja aluspüksid skoorida, sest mul läksid ainukesed teksad, mida kanda sain, katki! Ja aluspesu on ka pigistav ja ebamugav. Ehk õnnestub midagi leida, et ilusti nendes lõpuni veereda. 🙂

Nädala parim hetk: See, et olen suutnud ilusti nö trenni teha – käia 4x jalutamas ja 2x ujumas. See oli ka vahva, et Simba pilt sai auhinna ühes Facebooki mängus.

Nädala halvim hetk: Kõik need hommikud, mil Simba lihtsalt maurab ja magada ei lase. Sel nädalal ta korraldas küll viiel päeval seitsmest sellist jama, et ma lihtsalt ei suutnud! Igal hommikul kuue ajal oli tal vaja hakata kräunuma, kõike kraapima, ringi jooksma – J U B E ! Me ei tea, mis temaga peale hakata, et ta normaalseks jälle hakkaks. Ei taha mõeldagi, kui laps ei lase magada ja siis on veel mingi hullunud kass, kellel lihtsalt katus sõidab ja selle pärast ka veel magada ei saa. Nii vihale ajab ta käitumine hommikuti.

39+0
39+0

Käisime kõhupilte tegemas

Tänapäeval on maru populaarne oma kõhukesed üles pildistada. Nii teadsin ka mina, et tahan kindlasti oma punu lasta fotograafil jäädvustada. Pealegi meil pole Markusega koos ühtegi sellist korralikku ilusat pilti. Viimane aeg oli see viga parandada. Teadsin kohe ka, kelle juurde soovin pildistama minna ja ausalt öeldes ühegi muu variandi peale ei hakanud üldse mõtlemagi. 😀 Lihtsalt lootsin, et ehk õnnestub selle inimese juurde löögile pääseda – ja õnnestus! 🙂 Käisime pildistamas umbes kuu aega tagasi ja tol hetkel olin 35 nädalat rase.

Meie käisime pilte tegemas Anett Hallapi juures. Ma ei tea fotograafiast midagi, aga tema stiil meeldib mulle väga. Minu jaoks on tema tehtud pildid ilusate selgete ja puhaste toonidega. Peale selle on ta inimesena väga soe ja armas ning oskab pildistamisel kenasti juhendada. Ma natuke kartsin, et raudselt olen mega awkward ja ei oska midagi teha ega kuidagi olla seal pildistamisel, aga tegelikult ei olnud üldse imelik, vaid hoopis väga tore kogemus. Nii et, kes fotograafi otsinguil, siis soovitan julgelt Anetti poole pöörduda! Tema töödega saad tutvuda:

Nii nagu Spordiaasta Tähtedele, tegi ka seekord meigi mulle Merili: Facebookis Glam by Merili / Instagramis Glam by Merili.

IMG_3070-2

IMG_3107-2

IMG_3149-2

IMG_3169-2

IMG_3250-2-1

IMG_3279-1

IMG_3303-1

Minu haiglakott

Nonii, viimane aeg oma haiglakott kokku panna. Tegelikult oleks see pidanud vist juba mitu nädalat tagasi koos olema, aga ma ei viitsinud seda tegevust üldse kuidagi ette võtta. Täna võtsin ennast lõpuks kokku ja panin koti kokku. Nüüd on hea tunne küll, et see asi tehtud sai! Ega rohkem vist miskit enam sättida pole ja kõik peaks beebi tulekuks valmis olema. 🙂

Võtsin haiglakotiks Markuse trennikoti, sest endal mul ühtegi sellist head suurt kotti ei ole. Ütleme nii, et kott on päris pungil. Mis mu haiglakotis siis on?

Dokumendid ja tehnika

IMG_1047

  • Rahakott (ID-kaart)
  • Rasedakaart
  • Telefon ja laadija
  • Kaamera

Söök, jook

IMG_1046

Ma olen üsna kindel, et söögiasju sai liiga palju varutud, aga mõtlesin Markuse peale ka, sest tema kindlasti midagi ette ei osta ja ma ei taha, et ta peaks sünnituse ajal tühja kõhuga olema. Ise ma kujutan ette, et sünnituse ajal kuluvad mulle ära mõlemad joogid ja glükoositabletid. Eks pärast sünnitust lähevad ülejäänud asjad vast käiku. Söödud saavad need asjad millalgi kindlasti. 😀

Riided jm

IMG_1052

  • Dressipüksid ja retuusid
  • Imetamistopp ja tavaline topp
  • Imetamisrinnahoidja, 3 paari aluspükse ja sokke
  • Hommikumantel
  • Plätud
  • Saunalina
  • Sünnitusjärgne bandaaž

Hügieenitarbed

IMG_1048

  • Sidemed
  • Võrkpüksid
  • Ühekordsed salvrätikud
  • Multi-Mam kompressid
  • Rinnanibukreem (Medela PureLan 100 salv)
  • Hõbesprei (Bionect Silverspray)
  • Rinnapadjad (10 tk)
  • Šampoon ja palsam
  • Juuksehari- ja kumm
  • Hambahari- ja pasta
  • Huulepalsam

Beebile

IMG_1050

  • Küünekäärid
  • 3 bodi, 2 sipukat, kindad, õhem müts, sokid
  • Fliiskombekas
  • Paksem kombekas ja müts
  • Beebitekk

38. rasedusnädal

Kaalutõus raseduse algusest: +16,3 kg. Nädalaga 1,6 kg juurde – olen mina alles osav! 😀 Tegelikult toitusin suurema osa nädalast tervislikult, aga liikusin väga vähe. Ma põhimõtteliselt ei käinudki kodust väljas üldse. Eile öösel ei tulnud und ja siis mõtlesin selle kaaluteema peale ja jõudsin järeldusele, et tegelikult ei saa sünnitusega ju väga paljudest kilodest lahti ja mul tuleb ilmselt hakata vaeva nägema, et vähemalt oma raseduseelne kaal tagasi saada.

Lapse suurus: No nüüd peaks kuni lõpuni Pregnancy+ äpp näitama samu mõõtmeid ehk siis poja on arbuusi suurune, kaalub 2800-4000 g ja on 48-52 cm pikk.

Sümptomid: No see teada-tuntud trall: kehv uni, öised vetsus käimised, suurenenud voolus. Jalad (puusad ja põlved, eriti vasak puus) kipuvad valutama öösiti. Natukene on hakanud jälle säärtesse krambialgeid tulema. Õnneks olen siiamaani päris lihaskrampidest tänu venitamisele pääsenud. Natuke tahavad kõrvetised külla tulla, eriti enne magamajäämist. Ühe korra oli sel nädalal ühel hommikul päevadelaadne valu ka. Aa ja ma olen tegelikult mitmendat korda juba ära unustanud kirjutada, et mul on tulnud venitusarmid ka. Rohkem on neid nabast allpool, aga mõned on tulnud ka ülespoole. Ma küll ei usu eriti, et pindmine niisutamine (kreemitamine) neid ära hoiaks, aga olen siiski regulaarselt kreemitanud kõhtu. Pigem olen sisemise niisutamise (vee tasakaal organismis) usku ja eks asi geenides ka ja suuremal osal ilmselt mängibki rolli just naha koostis. Hetkel mind need venitusarmid ei morjenda. Võib-olla sellepärast, et mul on varasemast nii kui nii tuharatel, reitel ja säärtel venitusarmid ja kui keegi just luubiga ei hakka uurima, siis need eriti märgatavad ei ole. Kõige rohkem häirib mind nende venitusarmide tekke juures see kohutav sügelemine. Nii raske on ennast tagasi hoida, et mitte kratsida, aga olen püüdnud kohe kreemitada kui kõht sügelema on hakanud ja see on täitsa hästi sügelemist leevendanud. Kreemitasin alguses ennast kookosrasvaga, aga kuna ma ei viitsinud enam kogu aeg rasvase kõhuga/riietega ringi käia, siis ostsin sel nädalal lõpuks ühe spetsiaalse venitusarme korrigeeriva ja ennetava kreemi.

Isud: Kuna ma otsustasin endaga rangem olla magusa osas, siis nüüd isutabki kõik see magus, mis on kogunenud ja seisab aknalaua peal ning mida ma süüa ei tohi! 😀

Tunnen end: Üldiselt hästi, aga lihtsalt raske on olla kohati, eriti õhtuti. Ja paksuna! 😀

Tahaksin: Järgmisel nädalal sünnitama minna. 😀 Kuigi vahepeal tuleb kahtlus sisse, et kas ma ikka olen selleks valmis?! Üritan mitte sellest mõelda ja ühe hetke korraga võtta. Ette muretsemine ei aita nii kui nii.

Nädala parim hetk: Ämmaka visiidil poja nägemine ultrahelis. Ta matsutas nii armsalt suud ja nägin, kuidas ta viis kätt suu juurde. No see oli niiiiiiiiiiiiii nunnu! Mõelda vaid, et täitsa päris inimene askeldab mu kõhus ja veel nii vahva inimene ka! 🙂

Nädala halvim hetk: See pole hetk, aga märtsi tulekuga on teised inimesed kuidagi tüütuks muutunud, sest igalt poolt tuleb küsimusi, millele ma ei viitsi/taha/oska vastata – kuidas olla on, millal minek, millal tähtaeg jne. Ausalt öeldes ma ei taha mitte kellelegi peale Markuse, ämmakate ja mõne inimese midagi rääkida. Ja üritangi rääkida teistele nii vähe kui võimalik. Võib-olla jääb mulje, et ma olen ebaviisakas, aga mul on selline tunne tekkinud nagu tahaks seda rasedust/ennast/beebit kaitsta (ilmselt teiste jaoks ebaloogiline tunne 😀 ) ja ma tahaks lihtsalt olla omas mullis, chillida, valmistuda sünnituseks. Ausalt ei viitsi teiste uudishimulikkusega tegeleda. Kõik, mida ma olen nõus avaldama ja tahan avaldada, avaldan ma blogis ja ei taha mingites muudes küsitlustes osaleda. 😀

38+0
38+0

37. rasedusnädal

Kaalutõus raseduse algusest: +14,7 kg. Ei toitunud üldse tervislikult ja kaalu osas üllatunud ei ole. Alles eile käis mingi klõks ära ja läks magusaisu üle ehk siis eilsest saadik olen normaalselt toitunud, aga no näis kaua ma tubli olen. Eks natuke hirmutab mõte, et ei taha last ka suureks süüa ju!

Lapse suurus: Pregnancy+ äpi järgi on poja nüüd arbuusi suurune, kaalub 2800-4000 g ja on 48-52 cm pikk. Tunduvad suured arvud, aga siinkohal tuleb arvestada, et need mõõdud on seal äpis antud vahemikku 37-40 rasedusnädalat.

Sümptomid: Unetus, milles süüdistan täiskuud. Vasaku puusa valu on suhteliselt märkamatuks jäänud. Voolus on ikka suurenenud. Nüüd on kaks päeva mingi vastik peavalu ka olnud, mida olen värske õhu ja Vietnami salviga üritanud leevendada. Aa ja siis ninaverejooksud või tilkumised. 😀 Enne rasedust jooksis mul ka päris tihti ninast verd, aga nüüd peab ikka eriti ettevaatlik nuuskamisega olema. Sellega seoses tuleb meelde, et juba pikemat aega on nina nagu kinni ka, aga eks see sellest limaskestade paksenemisest tuleb. Mingi imelik terav valu käib ka vahepeal põiest (?) läbi. Mulle tundub, et poja läheb põie vastu ja sellest see valu tekibki, aga päris täpselt ei saa aru. Igatahes on see üsna ebameeldiv. Täna öösel olid esimest korda päevadelaadsed valud ka alakõhus. See oli päris veider tunne, sest olin päevade valu täiesti ära unustanud, aga ei imesta kui juba mitmendat sajandit rase olla. 😀 😀

Isud: Praegu tahan täiega juba Markuse tehtud frikadellisuppi süüa ja kuna järgmiseks söögiks on plaanitud tatar frikadellikastmega, siis isutab selle järgi ka nüüd. Siit jääb mulje nagu isutaks frikadellide järgi, aga tegelikult ei isuta. Lihtsalt need söögid üldiselt on nii head ja frikadellid juhtuvad olema üheks osaks neist. 😀

Tunnen end: Noooo, ikka suure ja paksuna! Sattusin vanu pilte vaatama ja raseduse ajal seda küll teha ei soovita. 😀 Kuidas on võimalik, et ma üldse kunagi olin nii peenike nagu nonde piltide peal?!

Tahaksin: Saada kokku ämmaemandaga, kelle plaanime võtta sünnitusele. See juhtub ilmselt homme. Ja siis tahaksin veel teisipäeva ka, et jälle ämmaka vastuvõtule minna.

Nädala parim hetk: Olin tubli ja tegin kõik korteri korda. EV100 oli ka tore tähistada. Lihtsalt üks #funfact: Esimest korda elus vaatasin terve presidendi vastuvõtu kätlemistseremoonia algusest lõpuni ära. 

Nädala halvim hetk: Kas ta just halvim hetk oli, aga natuke pettumuse valmistas TÜKi perekooli “Tugiisik sünnitusel” loengus käimine. Ootasin sellest midagi enamat. Kõike, mida räägiti, ma juba teadsin ja tegelikult läksimegi sinna loengusse rohkem Markuse pärast, aga ka tema arvates ei räägitud seal midagi erilist. Suurem osa loengust oli ilmselgelt loogiline ja ei vajanud seletamist (nt kes on tugiisik) ja uusi teadmisi sai vähe. See oli muidugi passiivne loeng, äkki aktiivne loeng oleks huvitavam olnud.

37+0
37+0

33-36. rasedusnädal

Heiheihei, päris palju aega on mööda läinud viimasest rasedusnädala postitusest. Ma ei ole üldse blogi ära unustanud, aga vahepeal olnu viis lihtsalt nende postituste tegemise tuju ära. Ma tegelikult ei taha praegu ka veel rääkida, mis see täpsemalt oli, aga millalgi ilmselt teen teemakohase postituse ka. Aga ei pea muretsema – ei ole maailma lõpp kätte jõudnud, lihtsalt on üks minu jaoks hetkel ebakindel teema ja ootan kuni tunnen ennast hästi, et sellest rääkida.

Niisiis, asun asja juurde ja jutustan natuke viimasest kolmest nädalast.

Kaalutõus raseduse algusest: +13,8 kg ehk appi! 😀 Mõtlesin alati, et ma olen see rase, kes ei võta liiga palju juurde, aga praeguse rütmi juures tundub küll, et 20 kg polegi nii kaugel enam. Tegelikult lasin toitumise täiega käest ära ka vahepeal ja no kui kogu aeg šokolaadist ja muust magusast toituda siis ei saagi kaal midagi head näidata. Nüüd olengi konkreetselt keelanud endale osta mingit jama kokku, sest muudmoodi ei saa. Nagu alkohoolik – kas kõik või mitte midagi. 😀 Ja kui on magusaisu (mis on mul kogu aeg), siis proovin leida tervislikumaid lahendusi. Ega need midagi erilist pole ja parema meelega sööks poejama, aga no kuidagi peab ellu jääma siin magusakriisis. 😀 😀

Lapse suurus: Kõigile (loe: beebigruppide emmedele) öeldakse lapse ligikaudne suurus ämmaka visiitidel, aga mul ei ole veel ühelgi korral öeldud. Seega need arvud tulevad nüüd ikkagi Pregnancy+ äpi järgi: poja peaks olema meloni suurune, kaaluma 1900-2600 g ja olema 43-47 cm pikk.

Sümptomid: Alustame ikka puusavalu jutuga. Ei ole see kuhugi kadunud, aga on vist väiksemaks jäänud või siis ma lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu eriti ja olen harjunud. Ausalt öeldes on mul hetkel sellest üsna ükskõik ka. Sai selle puusa tõttu sisearsti vastuvõtul käidud ja ega temagi miskit teha ei saanud. Olin sellega juba arvestanud ja ei olnud üldse pettunud, et nüüd mingit abi ei saanud. Lisaks puusavalule on mitmeid nädalaid olnud üheks sümptomiks kindlasti suurenenud voolus, aga mul pole meelde tulnud see välja tuua. Ilma pesukaitsmeta hakkama ei saa… või no saaks, aga see oleks nii ebamugav. Rohkem sümptomeid pähe ei tule, aga see võib ka sellest olla, et mul on ikka veel mega pregnancy brain! 😀 Selle võibki kolmanda sümptomina kirja panna.

Isud: Kõik magus peaaegu! Esimese asjana tulevad pähe Kinderi piimašokolaadid, Kinder Bueno, Toffifee, Twix, u name it… 😀 Nagu nuhtlus ma ütlen! Muidugi on poes need asjad kõik ilusti allahinnatud ka, aga õnneks ma käin üksi suht vähe poes ja Markus hoiab ka mul silma peal, et ma nõmedusi ei ostaks kokku. 😀 Peab endale meelde tuletama, et söön selleks, et elada, mitte vastupidi. Raseduse ajal on mul kuidagi eriti keeruline olnud normaalselt toituda. Varem (enne rasedust) võisin mitmeid nädalaid tuimalt magusaletist mööda kõndida, aga praegusel ajal on küll selline tunne, et kui kohe magusat ei saa, siis suren maha ära. 😀 😀

Tunnen end: Kaalu ja toitumise teemal jätkates – tunnen ennast suure, paksu ja kohmakana. Ma ei mõista, kuidas inimesed viitsivad olla paksud. See on ju nii raske. Ma pole kunagi mingi piits olnud, aga no nii raske nagu ma praegu olen, on ikka väga koormav olla. Lisaks sellele tunnen ennast kuidagi kärsituna ka.

Tahaksin: Eelmisest punktist tulenevalt… olen kärsitu, sest tahaksin juba minna ämmaka vastuvõtule, aga see on alles kahe nädala pärast. Tahaksin minna “Tugiisik sünnitusel” loengusse, aga ka seda tuleb natuke oodata.

Nädala parim ja halvim hetk on seotud sellega, miks vahepeal oli nende postituste tegemises paus, seega ma ei taha neid välja tuua praegu. Ühe väga toreda hea hetke tahaks aga välja tuua ja selleks oli pildistamas käimine. Ma arvan, et teen sellest eraldi postituse ja ei hakka praegu siin heietama sel teemal. 😀

IMG_1551
34+5

Mida raseduse ajal lugeda?

Nägin ükspäev märtsibeebide grupis, et soovitati lugeda sellist raamatut nagu “Loomuliku sünnituse teejuht”, autoriks Ina May Gaskin. See tundus väga huvitav ja uurisin lähemalt selle kohta. Raamat on välja antud 2017. aastal ja lisatud on Eesti ämmaemanda kommentaarid Eestis oleva olukorra kohta. Tahtsin nii väga seda raamatut saada, et läksin kohe järgmisel päeval raamatukokku. Tagasi tulin sealt mitte ühe, vaid kuue raamatuga, mis nüüdseks on kõik läbi loetud ja tegin nende põhjal endale vajalikud märkmed ka. Aga ma hakkan siis algusest peale ja kuigi kõik raamatud on väga erinevad, püüan siiski panna nad minu arvates paremuse järgi järjekorda ka. Alustan nendest, mis mulle nii väga ei meeldinud ja lõpetan kõige parematega.

6. Libero beebiraamat: rasedus, sünnitus, vastsündinu

Pildiotsingu libero raamat tulemus
Vasakpoolne raamat. Foto: osta.ee

Panin selle raamatu viimasele kohale, kuna eriti ei mäletagi sellest raamatust midagi ja see on selline reklaamraamat pigem. Kokkuvõtvalt on kirjutatud selles kõigest ehk siis vajaduse korral leiaks ühest raamatust peamise info rasedusest, sünnitusest, lapse eest hoolitsemise ja lapse arengu kohta. Ütleme nii, et lühidalt on kirjutatud põhimõtteliselt kõigest. Selle järgi oleks näiteks hea lapse arengu verstaposte jälgida, kui ei oleks olemas internetti. 😀

5. “Püha taevas, sa oled rase!” Mariann Kaasik

Foto: apollo.ee

Seda raamatut olen ma juba mõned aastat tagasi lugenud, aga tahtsin nüüd, kui ma ise reaalselt rase ka olen, seda uuesti lugeda. Mäletasin, et sain esimesel korral kõvasti naerda ja ka teisel korral tuli ikka paar naerupursatust. Lihtsalt hea ajaviite raamat ja lugemine läheb väga kiiresti. Kohati on kasulikku informatsiooni ka sisse toodud, aga päris rasedusaegseks piibliks ma seda ei võtaks. 😀

4. “Punuloogia” Linda Geddes

Punuloogia
Foto: apollo.ee

Täitsa huvitav populaarteaduslik raamat. Terve raamat on täis erinevaid raseduse, sünnituse ja beebiga seotud küsimusi-vastuseid. Nt: kas rasedusaegne stress mõjub titale halvasti?, kas mehed muutuvad pärast isaks saamist?, millal tekib lootel teadvus?, miks on vastsündinud issi nägu?, miks sünnivad mõnel naisel ainult poisid? jne. Seda on küll mõnevõrra huvitav lugeda, aga minu arvates raseda kohustuslikku lugemisvarasse kuuluma ei peaks. Raamat on teaduslikel uuringutel põhinev, aga siiski ei võtaks ma kõike kirjutatut tõepähe, kuna kogu aeg ju avastatakse leitakse midagi uut/lükatakse vanad väited ümber ja no muidugi on alati see põhilause, et see või see asi vajaks rohkemaid ja paremaid uurimusi vms. Ühesõnaga, mul sai sellest teaduseplärast umbes poole raamatu peal nii villand. 😀 PS. See ei tähenda, et mulle teadus ei meeldiks.

3. “Sünnitus instinktide toel: kuidas kuulata oma sisemist häält” Val Clarke

Sünnitus instinktide toel
Foto: apollo.ee

Nonii, see raamat hakkas rohkem minu kapsaaeda minema. Esimene pool raamatust oli väga igav, sest kirjeldas väga palju Suurbritannias olevat ja mind tõesti see ei huvitanud. 😀 Teine pool läks juba põnevamaks, kuigi polnud ikkagi päris see, mida ma ootasin. Igatahes sellest raamatust sain juba mõningaid asju endale üles kirjutada sünnituse ja beebindusega seoses. Soovitan täitsa lugeda, kui järgmist kahte raamatut mingil põhjusel lugeda ei õnnestu.

2. “Loomulik ehk aktiivsünnitus” Ülle Liivamägi

Pildiotsingu loomulik ehk aktiivsünnitus tulemus
Foto: apollo.ee

Kõigi Eesti rasedate piibel. 😀 Ka mina leian, et see raamat on ülihea. Kõik vajalik on õiges koguses ja põhjalikkusega üles kirjutatud. See pole küll mingi teab mis paks raamat, aga lugesin selle järjest ühe õhtuga läbi, sest nii huvitav oli lihtsalt! 😀 Võtsin siit endale harjutusi ka, mida sünnituseni nüüd tegema hakata. Kavatsen seda raamatut veel enda käes hoida, sest tahaksin seda sünnituse osa vist veel ühe korra läbi lugeda, kui sünnitus lähemale hakkab jõudma. Kindlasti soovitan kõigil rasedatel seda raamatut lugeda!

1.”Loomuliku sünnituse teejuht” Ina May Gaskin

Pildiotsingu loomuliku sünnituse teejuht tulemus
Foto: apollo.ee

Selle raamatu lugemist ootasin kõige rohkem ja ei pidanud pettuma. Võib-olla esimene osa oli natuke tüütu, kuna selles oli mingi 100 lk sünnituslugusid ja palju sa ikka neid lugeda viitsid. Samas andsid need lood nii hea tunde sisse ja kui ma enne selle raamatu lugemist natuke veel kartsin sünnitust, siis nüüd ma ei karda üldse ja tahaks nii väga ise sünnitada. See tundub üks ülim kogemus olevat ja minu arvates selles pole midagi hirmsat ka nagu tahetakse kogu aeg naistele pähe taguda. Sünnitust ei pea võtma hirmsa ja valusa kogemusena (ja see ei pruugigi olla mõnel naisel üldse valus kogemus) ning just seda see raamat õpetab. Kui ma olin juba varem täielikult loomuliku sünnituse poolt, siis nüüd olen veel rohkem! Raamatus on kirjas kõik sünnitusega seotud vajalik informatsioon ja pärast selle lugemist peaks saama selgeks, mida sa ootad sünnituselt, milline sa tahaksid, et sinu sünnitus välja näeks, kuidas peaksid inimesed sinu sünnituse ajal käituma (eriti haiglapersonal, kui kavatsed haiglas sünnitada) jpm. Autor ise, Ina May Gaskin on muidugi legendaarne. Soovitan vaadata/kuulata tema TEDx kõnet ka, mille leiad siit.