Kuidas Simbal läheb?

Novembris kirjutasin Simba kastreerimisest ja sellest, et tal leiti peitmunand, mida tookord kätte ei saadud. Tema opist paranemine ei läinud aga üldse mitte hästi. Ma ei julgenudki temast enne üldse midagi kirjutada, kui see peitmunand ka ära opitud saab.

Igatahes, esimene kord (sellest saab lugeda siit!) käis ta Põlva Väikeloomakliinikus ja ta sai sealt vesti selga. Kahjuks see vest oli täiesti kasutu. Simba haav läks lahti ja see oli ikka väga, väga rõve. Mulle tundus, et asi on kahtlane, sest tal ei läinud päevade jooksul paremaks, vaid pigem ta magas järjest rohkem, hoidis omaette, ei olnud söögist huvitatud. Kuna tal oli see vest seljas, siis ei saanud me haava normaalselt kontrollida. Me ei tahtnud/julgenud vesti seljast ka kakkuda. Nii palju kui me nägime sealt vesti alt, siis esialgu tundus haav korras olevat. Mida päev edasi, seda rohkem tundus, et haavast ajab mingit kollakat vedelikku välja. Lisaks ma tundsin, et see haav nagu haiseks kuidagi imelikult (mitte väga tugevalt, aga siiski tekitas kahtlusi). Ta käis opil teisipäeval ja laupäeva õhtuks ajas haav ikka tugevalt kollakat vedelikku välja (lausa nii, et pidin sideme talle panema haava peale) ja no haises ka ikka korralikult. Mul oli kassist no niiiii kahju ja nutsin terve laupäeva peaaegu. Tegelikult nutsin iga päeva ta pärast, aga laupäev oli kõige hullem. Kui alguses olime äraootaval seisukohal, et no ootame-vaatame.. äkki nii peabki tema paranemine käima, siis laupäeval sai selgeks, et enam pole midagi oodata ja asi ei ole ikka üldse õige. Kuna Põlva Väikeloomakliinik oli selleks ajaks juba kinni laupäeval, siis helistasime EMÜ Väikeloomakliinikusse, kust saab ööpäevaringselt abi. Sealt paluti kassi kraadida – kui tal on palavik, tuleb kohe tulla ja kui ei ole, siis pidime järgmisel päeval minema näitama teda. Me mõtlesime, et sellest kraadimisest tuleb košmaar, sest kraadida tuli pepu kaudu, aga päriselt ei teinud Simba teist nägugi, sest ta oli nii loid lihtsalt. 😦 Õnneks tal palavikku polnud. Niisiis läksime järgmisel päeval Tartusse.

Arst ütles, et haava seisukord on ikka väga halb ja haava korda tegemiseks läks ta uuesti opile. Pärast seda oppi sai ta endale krae. See arst oli ka rohkem krae kui vesti usku ja no me ei saaks enam rohkem temaga nõustuda. Vähemalt meie kassi puhul vest ei olnud otstarbekas, sest ta pääses haava lakkuma, mille tõttu tal ilmselt haav lahti tuligi. Lisaks ei saa vestiga haaval nii hästi silma peal hoida. Nüüd läks Simba paranemine palju lõbusamalt. Iga päevaga muutus ta märgatavalt elavamaks ja oli rohkem meie kassi moodi jälle. Kohe pärast oppi oli ta rohkem ärkvel kui pärast Põlvas käidud oppi, mil ta ainult magas. Põlvas anti talle kaheks päevaks valuvaigistit, aga Tartust anti valuvaigistid nädalaks ajaks, mis tundub mõistlikum… miks peaks loom niisama piinlema?

Simba haav paranes ilusti kahe nädalaga ära ja siis jäi veel see peitmunandi eemaldamine. Selle opi planeerisime jaanuari ja nüüdseks on see möödas ja Simbal haav ka paranenud. Me olime päris mures selle opi pärast, sest Põlva arsti jutust jäi mulje, et seda munandit on väga keeruline kätte saada. Õnneks läks kõik hästi ja peitmunand saadi kätte. 🙂 Simba taastus kenasti ja oli väga vapper kass taaskord. Ei pea vist mainima, et meie kassikese loomaarstil käigud hakkavad ka edaspidi olema EMÜ Väikeloomakliinikusse. Ma ei ütle, et Põlvas oleksid halvad arstid, aga võib-olla neil ei olnud selle probleemi lahendamiseks vajalikke vahendeid või nii palju kogemusi. Põlva on ju ikkagi väike koht ja no EMÜ-s õpetatakse inimesi loomaarstideks… seega, kus saaks olla veel paremad vahendid ja teadmised, kui mitte seal? Olen muidu varem Põlva Väikeloomakliinikuga väga rahule jäänud, aga sellise probleemi puhul soovitan pöörduda kuhugi mujale või väga täpselt Põlvas arstilt uurida tema võimaluste kohta. Lihtsalt selle jaoks, et loom ei peaks kannatama ilma asjata nagu meie Simba pidi.

IMG_1446
Simba oma kraega ja natuke on kõhuhaava ka näha. Ta oli päris vahva selle kraega ja kutsusime teda koonusepoisiks või kosmonaudiks. 😀

Kassi kastreerimine

Eile käis meie Simba kastreerimisel, mis ei läinudki nii hästi, kui me oleks oodanud. Aga alustame algusest.

Kastreerimiseks valmistumine algas üleeile õhtul sellega, et Simba sai oma päeva viimase toidukorra varem kui tavaliselt. Nii nagu inimeste puhulgi, tuli tal enne lõikust söömata olla. Ta sai viimase söögi kell 22 ja arstiaeg oli kell 10 järgmisel hommikul. Me mõtlesime, et hommikul on ta kindlasti suur kräunapunn, kuna kõht on nii tühi, aga tegelikult ei olnudki hullu. Ta isegi möllas ringi ja mängis – ju siis nälg nii suur ikka ei olnud. 😀 Kuna vee joomine oli lubatud, siis puhas vesi oli talle kogu aeg kättesaadav.

Viisime Simba kella 10ks arsti juurde ja öeldi, et umbes kahe tunni pärast võime talle järgi tulla. Õnneks on Põlva Väikeloomakliinikus kõik töötajad nii toredad ja usaldusväärsed, et jätad oma loomakese kerge südamega nende hoolde. Aga loomulikult valutas süda selle lõikuse pärast, kuigi nagu ma lugesin, siis kastreerimine pidavat üks tavapärasemaid lõikusi olema loomakliinikutes. Minul oli juba muidugi lõikuse-eelsel õhtul Simbast nii kahju, sest ta on ju nii pisike ja opid on nõmedad (aga enamasti ikka vajalikud 😀 ), kuid üritasin kurvad mõtted kõik peast välja ajada, sest ma usun, et kass tajub sinu emotsioone. Tahtsin, et ta tunneks, et pole midagi hullu ja kartma ei pea.

Jätsime Simba siis arsti hoolde, kes mulle mõne aja pärast helistas ja teatas, et Simbal on üks munand kõhuõõnes ja küsis, mis ta edasi võib teha – kas jääb munand kõhuõõnesse või ta võtab selle välja. Ütlesin, et tehku nii nagu Simbale kõige parem on ja leppisime kokku, et ta võtab munandi kõhuõõnest välja.

Simbale järgi minnes selgus aga, et lõikus ei olnud nii edukas nagu ootasime. Kindlasti ei taha ma mitte midagi halba arsti kohta öelda, sest ta tõesti väga püüdis seda munandit sealt kõhust kätte saada, aga see on Simbal kuidagi nii kehvasti muude asjadega ühendatud, et oleks olnud ohtlik see sealt lihtsalt julmalt välja võtta. Ma päris täpselt ei mäleta, mis arst ütles, aga munand oli seal mingitmoodi kusejuhaga vist seotud vms. Arst seletas küll meile põhjalikult, kus ja kuidas see munand seal on, aga mul on totaalne pregnancy brain ja lihtsalt ei mäleta. Kuna ta munandit kätte ei saanud, siis proovis ta stimuleerida Simbal mingeid struktuure (jälle ei mäleta mida täpsemalt 😀 ), et see munand laskuks kõhuõõnest munandikotti.

Seega nüüd on siis nii, et üks munand on Simbal lõigatud ja teine on kõhuõõnes. Kui läheb hästi, siis langeb see munand millalgi munandikotti, aga kui ei lange, siis ma ei teagi, mis saab. Kui kellegi kassil on ka midagi sellist olnud, siis võib mulle kirjutada. Kuulaks huviga teie lugu. 🙂 Igatahes meile jäi ülesandeks jälgida Simba käitumist, kuna tema keha toodab ikkagi testosterooni, mis paneb kassid halvasti käituma suguküpsuse saavutades. Kui ta hakkab käituma meile vastuvõetamatult, peame uuesti arsti juurde pöörduma.

Räägin natuke taastumisest ka. Pärast lõikust oli Simba nii kaua arsti järelvalve all, kuni ta enam-vähem ärkvel oli. Kodus oli ta ikkagi väga uimane ja magas peaaegu terve õhtu. Me teda üksinda jätta ei julgenud ja olime kogu aeg tema juures, see tähendab Markus oli, sest mina pidin tööl olema, aga õnneks tema sai kodust ka tööasju ajada. Mingi hetk saatis Markus mulle pildi, kuidas Simba oli oma liivakasti magama jäänud. 😀

23634361_1677515425632606_321947346_o
Tudub

2-3 päeva pärast lõikust võib talle ainult pehmet toitu (konservi) anda, sest kujutage ise ette, kui ebameeldiv võib olla kakada, kui teile on tehtud kõhuõõne lõikus… Ei ole ilmselt just kõige meeldivam tegevus. Lõikuspäeva õhtul tuigerdas ta väheke ringi, käis vahepeal söögikausi juures ja sõi väga vähehaaval. Täna on ta juba tavapärase isuga. Peame talle süstlaga kahel hommikul valuvaigistit ka suhu panema. Täna hommikul läks see üllatavalt hästi. Valuvaigisti pidavat olema kassidele meeldiva maitsega.

Ta sai endale vahva vesti ka selga, et ta oma haava lakkuda ei saaks, aga muidugi ta ise pole sellest vestist eriti vaimustuses. Alguses kukkus ta ennast lakkudes kogu aeg ümber ja kippus maru palju tagurpidi liikuma (ilmselt lootuses, et kõnnib sellest vestist välja 😀 ), aga nüüd on ta vist enam-vähem harjunud. Vesti peab ta kandma 10 päeva.

simbalõikus
Kaisutame sünnipäevalapsega diivanil. Simba sai täna 6-kuuseks!

Igatahes, aitäh armsale ja hoolivale arstitädile! Võite saata meile häid mõtteid, et Simba ilusti taastuks ja et me selle teise munandi talt ka ilma suuremate komplikatsioonideta kätte saaksime! 🙂