Mathiase neljas elukuu

Nüüd, mil ma ennast lõpuks kokku võtsin ja postitust kirjutama hakkasin, on juba august käes, aga Mathias sai tegelikult 25. juulil 4-kuuseks. Oma sünnipäeva sai ta tähistada Pärnus, mis oli ühtlasi ka tema esimene reis. Olime Pärnus kolm päeva (25-27. juuli), millest esimene päev oli suhteliselt jonnine. Ööunne minekul tuli ikka väga suur lohutamatu nutt peale. Ma kahtlustan, et hammaste tulek tegi suurt valu talle ja sellest oli ka see nutt. Järgmisel päeval oligi näha, kuidas pisike hammas oli igemest välja natuke tulnud. Hammas piilub tal välja meie poolt vaadatuna vasakul all keskel ja kõrval kumab igemes ka teine alumine hammas. Teisel päeval Pärnus käis Mathias esimest korda meres ja üldse ujumas. Tema esimene sulistamine oli niisiis Valgerannas. Tegelikult sulistamisest oli asi kaugel. 😀 Kastsin kõigepealt tal jalad vette ja siis proovisin vaikselt ta kuni puusadeni vette saada, aga ega ta sellest asjast miskit eriti ei osanud vist arvata. Vähemalt ei jonninud. Suur jonn hakkas pihta aga veest väljas olles. Mul oli plaan, et prooviks ta rannas teki peal tuttu saada, et me Markusega saaks veits rannas chillida, aga noooooo… eieieieiei, mitte mingit rannast istumist! 😀 Mathias röökis lihtsalt mingi 20 minutit enne kui otsustasin, et hea küll – annan alla ja lähme ära tuppa tagasi. Mul olid sellest röökimisest närvid nii krussis ja aru ka ei saanud, mis tal viga oli. Äkki jälle hambad või väsimus.. ei tea. Igatahes toas jäi suht kiiresti tuttu vähemalt. Ega rohkem miskit väga erilist me Pärnus ei teinudki. Minu enda jaoks oli mõnus vahelduseks kodust välja saada ja kuskil mujal olla. Sain isegi esimest (ja ilmselt viimast) korda sel aastal ujuma. Üldiselt oli väga tore ja mõnus olemine. Oleks võinud ühe päeva isegi veel olla.

See kuu oli vist muidu väga sündmustevaene või siis ma lihtsalt ei suuda meenutada (magamatus teeb oma töö 🙂 ). Üks asi, mis meelde tuleb on see, et Markus käis 19-23. juulil Maltal, aga meie jaoks see midagi eriti ei tähendanud. Pidime lihtsalt kodus ootama, kuniks ta jälle tagasi on. Mathias oli sel ajal emmele tubli poiss ja endalegi üllatuseks sain väga hästi kõigega kodus hakkama, isegi vankrit suutsin iga päev keldrist välja tarida. 😀 See on muidu olnud Markuse ülesanne.

Ahaa – üks asi tuli veel meelde! Nimelt käis meil minu parim sõbranna Triinu külas ja tema nägi Mathiast esimest korda. Ma täiega kartsin, et sellest päevast ei tule midagi välja ja et Mathias ei maga siis korralikult ning on väsinud ja jonnine. Tegelikkuses pidas ta päeva väga hästi vastu ja jonn hakkas alles siis tekkima kui Triinut bussi peale läksime saatma. Nii, nii tore oli jälle üle pika aja üksteist näha!

Mis siis veel ära peaks mainima… Sel kuul võtsin une teemat väga tõsiselt ja tuulasin terve google’i läbi. 😀 Okei, nii hull polnud, aga väga põhjalikult uurisin küll. Selle tulemusena muutsin Mathiase ärkveloleku aegu lühemaks. Varem oli ta kuskil 2h järjest üleval, aga nüüd püüdsin teha nii, et max ülevaloleku aeg on 1,5h. Lisaks võtsime kasutusele päeva- ja ööune-eelse rutiini. Päeval on selleks: 1. mähkuvahetus vajadusel; 2. muusika kuulamine süles ~5 min. Ööune-eelne rutiin on pikem ja näeb välja selline:
1. pesemine/mähkuvahetus
2. muusika kuulamine süles ~5 min
3. raamatu lugemine
4. söömine
5. paitamine ja head und musi tegemine

Ausalt ütlen, siis ei ole ma neid rutiine suutnud hästi jälgida. Ööune-eelne rutiin lõpeb tavaliselt neljanda punkti juures. 😀 Ja tegelikult ongi nii, et panen teda endiselt tissi otsas magama. Nii raske on sellest harjumusest vabaneda, sest see on üsna lihtne viis, kuidas last magama saada. Mitmeid kordi olen jätnud ta enda voodisse, kus ta siis on iseseisvalt sõrmi lutsutades/imedes uinunud, aga suurema osa ajast on siiski tiss uinutajaks. Selle kuu sisse jääb ka üks temapoolne öine magamisrekord. Nimelt magas ta 9h järjest! Üldiselt on ikkagi nii, et ööune esimene osa on 4-5h ja sealt edasi hakkavad ärkamised 1-2h, healjuhul 3h tagant. Ööunne üritan ta panna 19-20 vahel ja hommikuti ärkab ta 7-7.30 ajal.

Mathias on järsku kuidagi nii suureks ja palju teadlikumaks kasvanud. Kui ma teda hüüan või tema tähelepanu kuskilt kaugemalt püüda üritan, siis ta hakkab alati otsima, kus ma olen ja mind leides teeb oma suure armsa naeratuse. Nüüd ma olen kindel, et ta on hakanud võõrastama ja olen märganud, et talle ei meeldi, kui ta järsku kuhugi suurde seltskonda viiakse või kui keegi väga äkiliselt talle läheneb. Siis ta ehmatab ära ja hakkab kogu hingest nutma, mida on nii kahju vaadata. Sellepärast mulle ei meeldi ka, et ta mu sülest mõnikord ära tahetakse kohe krabada kui me seltskonda saabume. Mul pole midagi selle vastu, et teised ka teda hoiaksid, aga Mathiasel on vaja lihtsalt natuke olukorraga kohaneda. Tema jaoks on ju kõik uus ja võõras.

Selle kuu jooksul õppis Mathias kilkama ja kiljuma ja oi kui kõvasti ta seda teeb. Mõnikord on tõesti selline tunne, et kõrvakile läheb puruks. 😀 Vahepeal peab ta emmega pikki dialooge ja juttu jagub ka söömise ajaks. Nüüd ta oskab asju palju paremini haarata ja kätte saades topib kõik asjad suhu. Üks lemmiktegevusi on peegli ees olemine, sest sealt vaatab ju väga vahva naerusuine poiss vastu. 🙂 Mathias oskab nüüd keerata seljalt kõhule! Praegu keerab ta küll ainult üle vasaku külje, aga pisikese abiga saab hakkama ka üle parema külje keeramisega. Esimest korda keeras ta tegelikult 28. juulil (4k 3p vanusena), mis tähendab, et see jääb viienda elukuu sisse, aga tahtsin selle juba praegu ära märkida. 🙂 Ilunumbreid seekord öelda ei ole, sest need saame alles 4,5-kuu kontrollis.

Mathiase kolmas elukuu

Esmaspäeval, 25. juunil sai Mathias 3-kuuseks! Tundub, et aeg on tõesti lendama hakanud. Meie sõime tähistamiseks muidugi jälle kooki, sest oleme ju nii tublid vanemad olnud! 😀 Okei, okei… tegelikult on mul küll vahepeal selline tunne, et ma ei oska teda kasvatada või ei saa aru, mida ta tahab, aga õnneks need tunded lähevad üle. Mathiase minisünnipäeval käisin mina massaažis, sest Markuse emadepäevaks kingitud kinkekaart oli vaja ära kasutada. Ja täna käisin pediküüris. Need ongi olnud ainukesed 2h selle kuu jooksul kui olen temast eemal olnud. Mathias sai see kuu oma esimest jaanipäeva tähistada, aga mingit pidulist temast ei olnud, sest peole mineku ajaks oli Mathiasel juba ööune aeg ja emme pidi ta vanatädi poja tuppa tuttu panema. Natuke paha tunne oli teda sinna pimedasse võõrasse tuppa üksinda tuttu jätta, aga midagi teha polnud. Käisin teda kogu aeg kontrollimas ja ta tudus tegelikult ilusti terve aja. Jaanipäevale eelneval päeval käis Mathias veel ühel tähtsal üritusel – vanatädi tütre lõpetamisel. Jõudsime õhtul ka neile külla pidustustele, aga see pidu oli üsna jonnine, sest jällegi oli Mathiasel ööune aeg. Selle kuu sisse jäi ka Mathiase esimene Tartus käik. Käisime Tartus lausa kaks päeva järjest, sest ühel päeval oli mul vaja Kõhukliinikus käia ja teisel päeval käis Mathias TÜKi Lastekliinikus puusa ultrahelis. Oma Kõhukliiniku külastusest kirjutan hiljem eraldi postituse. Puusa UH oli Mathiasel õnneks korras. Ta oli mõlemal päeval tegelikult väga tubli poiss. Esimene päev oli eriti tegus, sest käisime Lõunakas shoppamas ka ja sõime Pitsakioskis pitsat, Mathias sai ka Pitsakioskis oma lõunasöögi ehk siis pidin seal imetama. Ausalt öeldes on mul jumala ükskõik kus imetada. Mõtlesin varem, et maru imelik ju rinda kuskil paljaks võtta ja lapsele süüa anda, aga tegelikult ei saaks mul rohkem suva olla. Kui kellelgi on sellega probleem, siis on see selle inimese probleem, mitte minu probleem. Kui lapsele on vaja süüa anda, siis on vaja anda – olgu selleks siis keset Põlvat pargis või Lõunakas Pitsakioskis. Esimene avalik imetamine oligi meil Põlvas pargis, sest väljas oli lihtsalt niiiiii kuum ja lapse janu oli vaja kustutada. Tissitamise kohta peaks veel välja tooma selle, et enam ei ela ta mul nii palju tissi otsas kui varem. Alguses oli ta ööpäevas tissi otsas ikka kuskil 6-8h, aga nüüd keskmiselt 3-4h. Mõnes mõttes on mul kahju, et tissitamismaratonid läbi said, aga mõnes mõttes ka hea meel, sest see oli tegelikult üsna kurnav. Imetamine ei ole mul praegu valus ka, sest ilmad on väga soojad olnud. Kui ilmad jahedaks lähevad, siis on imetamine valus. Ma kahtlustan, et mul võib tegemist olla vasospasmiga, aga ega miskit selles suhtes kahjuks muud ette võtta polegi kui rinnad lihtsalt kogu aeg soojas hoida. Hetkel olen ma imetamist nautinud, kui ta pole tissi otsas just nutma hakanud, mida ta on viimasel ajal päris usinasti harrastanud. Aru ma ei saa miks ta nutma hakkab – kas tal ikkagi gaasid kiusavad või ajab maohappe ülestulek nutma või veel hoopis miskit muud halvasti. Igatahes suht raske on teda rahustada. Viimasel ajal olen talle YouTube’ist mingi Mozarti Lullaby mängima pannud ja siis ta on maha rahunenud, aga kes teab kauaks see trikk töötab. Muidu tundub gaaside osas, et asi hakkab lahenema. Täitsa kenasti puuksutab vahepeal juba ise. Hmm… mis veel rääkida… Magamatus on mu mälule väga halvasti mõjunud. 😀 Okei, magamine – ikka veel halvasti sellega. Vankris magab max 30 min, millega ma olen leppinud ja rahu teinud. Hea, et nii paljugi magab ja ma saan natuke liikuda ja kodust väljas käia. Aga no toas on sama jama ja toas ma tahaks, et ta siiski rohkem magaks. Ikkagi on uinakud sellised 30-40-minutilised ja vahest harva, kui õnnestub tissiga aidata tal ühest unetsüklist teise üle minna, teeb ka 1-2h unesid. Kõik tubased päevauned, mida on ~3 tk, olen ma temaga koos voodis pikali. Kui ta on hästi maganud, siis on ta nõus kenasti omaette kuskil 20-30 min mängima kas tegelusmatil või lamamistoolis. Üldiselt on nii, et mida õhtu poole, seda jonnisemaks asi läheb ja tahab rohkem süles olla. Ma arvan, et see on väsimusest, aga ma ei oska endiselt midagi sinna teha, et ta pikemalt magaks. Järjest jõuab ta üleval olla kuskil 1-2h, aga see 2h on ka juba väga viimane piir, enamasti on näha et ta muutub uniseks kuskil 1-1,5h vahel. Nagu näha, siis mingit kindlat režiimi meil endiselt pole. Ma proovin küll kuskil 12-13 ajal temaga väljas käia ja kella 20 paiku ööunne panna, aga muus osas režiim puudub. Ööune aja on ta hetkel ise valinud, sest selleks ajaks on ta tavaliselt juba täitsa vässu. Ööd on meil väga erinevad olnud. Vahest näevad ööd välja sellised: esimene uni 5-7h – teine uni 2-3h – kolmas uni 2-3h, mis on minu jaoks täitsa ideaalne isegi. Vahest on aga vaja iga 1-2-3h tagant ärgata terve öö. Kõige raskemad ongi need ööd kui peab reaalselt tunni või veel vähema aja tagant ärkama, sest siis oled nagu just jõudnud uinuda sügavalt ja ops! jälle äratus. Tänu sellistele öödele hindan väga öid, mil peab 2-3h tagant ärkama, aga muidugi unistan öödest, mil magame mõlemad pikalt ja mõnusalt. Olen mõelnud talle hakata õpetama iseseisvat uinumist, aga see tundub nii raske minu jaoks. Kuidas ma saan ta ilma tissita magama?! Vot mina seda ette ei kujuta, aga no proovida vist võiks. Igatahes magama ennast nutta ma tal ei kavatse lasta, see on lihtsalt lapse kiusamine ja täiesti loll teooria.

Räägiks natuke Mathiase arengust ka. Ta oskab palju rohkem üksinda chillida ja mängida oma mänguasjadega. Ta isegi võtab mõnest neist kinni ja hoiab või topib suu juurde. Seda veel väga palju pole ja ma pole kindel, kas ta teeb seda sihilikult või lihtsalt juhtub kuidagi, aga miski asjade haaramise alge on ikkagi olemas minu meelest. Mänguasjadest rohkem meeldib talle meiega mängida. Eriti meeldib talle kui issi teeb talle lennukit, siis on lõbu laialt. Emmega on ka väga tore jutustada ja kilgata, mõnikord hakkab ta eriti hullult käte ja jalgadega vehkima, aga seda on nii vahva vaadata, et endalgi tuleb naer peale kui äksi täis ta läheb. 😀 Talle on hakanud meeldima ringi vaatamine ja uurib enda ümbrust veelgi põhjalikumalt kui varem. Kõhuliolek on ka endiselt täitsa meeldiv ja jõuab järjest kõhuli olla ~5 min, kui on väga huvitav siis ka ~10 min. Seliliolekust on tal kuklal juuksed maha kulunud, aga küll need tagasi kasvavad, kui ta rohkem kõhuli hakkab olema. Keerama ta veel ei ole hakanud ja pole mingit märkigi, et ta seda tegema hakkaks lähiajal. Ta on hakanud mind rohkem jälgima kui ma kuskil kaugemal olen või kui temast mööda kõnnin. Varem ta ei vaadanud mind niimoodi, sest nii väiksed ei näe kaugele hästi, aga nüüd ta küll jälgib ja kui kuskilt tuleb mingi heli, siis ta püüab kindlaks teha, kust see pärineb ehk siis hakkab vaatama, kust see hääl tulla võis. Ila on tal hakanud üsna palju jooksma ja tatimulle meeldib ka teha. Kui talle naeratada, siis ta tavaliselt naeratab vastu ja tal on maailma kõige armsam hambutu naeratus! 🙂 Talle meeldib suures toas põrandalampi vaadata, ka siis kui see ei põle. Ei saa aru, mis selles lambis nii huvitavat on. 😀 Veel meeldib talle erksavärvilisi ja krõbisevaid asju vaadata. Tema praegune lemmikmänguasi ongi mingi punase-kollase-oranzi-värviline kõrin, kus värvilised pallid kukkuvad alla ja teevad häält selle käigus. Seda mänguasja talle näidates tuleb tal lausa naeratus näole mõnikord. See on tema kolmanda minisünnipäeva kingitus minu vanemate poolt. Hmm… aga saigi vist kõik nüüd. Üritasin omalt poolt kõik kirja panna, mis pähe tuli, aga no see mälu on selline nagu ta on… 😀

Aaa – selle kõige tähtsama oleks peaaegu unustanud! Ilunumbrid: 7520 g (teise elukuuga võrreldes +1250 g) ja 65 cm (+4 cm).

IMG_2224
Siin läksime vanaemale ehk minu emale sünnipäevale. // Kui varem oli mul terve telefon Simba pilte täis, siis nüüd on Mathiase pilte. 😀 Sotsiaalmeediasse ma pole temast pilte pannud, sest ei ole kuidagi seda tunnet olnud. Ta on küll maailma kõige armsam tita, aga ei taha tema pilte igale poole üles riputada. Küll ta jõuab seda ise teha, kui ta suurem on ja kui ta tahab. Ta on ise eraldi isiksus ja tundub vale temast igasugu pilte üles panna. Ma mõtlen, kas ma oleksin tahtnud, et mu vanemad minust mingeid pilte kuhugi riputavad kõigile vaatamiseks? Vist väga mitte. Miski peab jääma endale ja oma perele. See nüüd ei tähenda, et ma temast või temaga ühtegi pilti üles ei paneks, aga niimoodi kogu aeg oma lastest pilte postitavat ema minust ilmselt ei saa. Võib-olla mu mõtteviis muutub millalgi, aga praegu on küll selline tunne.

Mathiase teine elukuu

Vot nüüd ma võin öelda, et aeg on läinud kiiresti! Tegelikult me midagi väga teinud ei ole, aga päevad lähevad ikkagi kuidagi kiiresti mööda. Nädalavahetuseti on mõned üritused olnud. Kõige tähtsam meie jaoks oli Mathiase katsikud. Kutsusime oma pered külla ja sõime head-paremat. Siis sai peetud Markuse sünnipäeva ja seda lausa kahel korral – esimene kord käisime sõpradega grillimas (Mathias magas terve peo muidugi maha!) ja teine kord oli väljas istumine Markuse maal (ka seal Mathias magas enamus ajast). Aa.. ja no muidugi – Markuse sünnipäevaga samal päeval oli minu esimene emadepäev! 🙂 Nii imelik on mõelda, et ma olen kellegi ema. Ema on ju lapse jaoks kõige tähtsam inimene maailmas ja mina olen nüüd kellegi jaoks SEE inimene. (PS! Issid on ka tähtsad! 🙂 ) Kui ma sellest teemast rohkem ja sügavamalt mõtlema hakkaksin, siis tuleks heldimusest pisarad silma küll. 😀 Ema olla on nii tore ja vahva, aga samas ka raske ja vahepeal on küll tunne, et võib hulluks minna. 😀

Üritustest veel… täna käis Mathias ühe armsa väikese tüdruku sünnipäeval Võrus Kratikeskuses, kus ta sai ka isegi natuke aega mängida tegelusmatil. Seal oli tõesti igas vanuses lastele tegevust. Ja lisaks sellele oli täna esimene pulmaskäik Mathiasel, minul ja Markusel. 😀 Põlva Päevi külastasime ka põgusalt täna õhtul. Vot selline väga üritusterohke päev.

Mis siis Mathias selle kuu jooksul korraldanud on? Ma ei tea miks, aga tema enam vankris nõus magama ei ole. Kui ta varem magas vankris 1,5-2h, siis nüüd heal juhul 30 minutit ja seda ka enamasti suure kisaga. Beebigrupis on meil tekkinud väljend “sireeniga vanker” ja no me vanker sireenitab ikka kogu aeg! 😀 Selle tõttu loobusin ma temaga üksi väljas käimisest ja ootan nüüd kuniks Markusel puhkus hakkab, et saaksime koos temaga jalutamas käia, sest mul on üksinda väga raske hoida last, tema pead ja samal ajal vankrit ka lükata kui kõige selle ajal ta lohutamatult nutab. Ei saa aru, mis talle seal vankris ei meeldi. Paaril korral olen ta kandekotti pannud, aga ega seal on ka selline kahtlane… vahest magab, vahest mitte. Näiteks käisin temaga vaatamas, kuidas Markus Tund Tervisele läbi viis ja siis ta magas küll 2,5h kotis. Ma ei julgenud temaga seda rada läbima minna, sest arvasin, et ta nii kui nii ärkab üles ja pistab karjuma, aga vot siis! Kõndisin siis temaga hoopis maja ees umbes 100 tiiru edasi-tagasi, et ta magaks. Magamine ongi järgmine teema, millega ma maadlen. Nimelt ei taha ta päeval enam pikalt magada või ei taha üldse magada. Teeb mingeid 5-10-20-30-40-minutilisi uinakuid ja on näha, et ta ei ole välja puhanud, aga no ma võin ei tea mis imevigureid teha, aga magama ta ei jää. Lõpuks kui ikka viimane piir käes on, siis kustub ära ja magab kuskil tunnikese. Tahaks, et ta teeks korralikud vähemalt 1-1,5h uinakud, sest kui ta on ilusti maganud, siis ta on ise ka palju rõõmsam ja lõbusamas tujus. Kahjuks sellistele pisikestele mingit režiimi peale suruda ei saa ja mul ei jää muud üle kui tema režiimis elada. See tähendab siis seda, et kuskil kella 10st kuni 21ni suurema osa ajast ma lihtsalt külitan temaga diivanil – tissitame, olen tema juures või hoian teda süles kui ta magab, sest kui ma tema juurest ära lähen siis magab ta veel vähem. Alguses mulle selline asi üldse ei meeldinud, sest no nii raske on lihtsalt perset laiaks istuda terve päev. Aga leidsin endale uue lähenemise: ta on ju nii lühikest aega nii pisike ning kõige rohkem vajabki ta praegu emme lähedust, sest see on ainuke tuttav asi tema jaoks, kõik muu maailm tema ümber ju muudkui muutub ja ta hakkab järjest rohkem avastama, emme juures on aga kõige parem turvaline paik kus olla. Ja mille jaoks siis emadele seda puhkust nii palju ikka antakse kui mitte oma lapse kasvatamise jaoks?! Ei ole vaja mul kuskil ringi rännata ja asju ajada, vaid on vaja hoopis lapse jaoks olemas olla. 🙂 Õhtuti olen nüüd saanud natukene oma aega ka. Seda küll oma uneaja arvelt, aga ilma selleta ma läheks hulluks. Saan rahulikult pesemas käia ja natuke kodus toimetada, sest päeval mul selle jaoks aega ei ole. Üks päev suutsin 2 masinatäit pesu ära pesta ja veel kuivama ka kõik asjad panna! 😀 Ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik oli, aga kutt lihtsalt chillis oma tegelusmati peal ja lasi mul täitsa toimetada. Üldse on ta hakanud natuke rohkem omaette mängima, mis näeb välja nii, et ma panen ta matile ja ta vaatab oma mängukaare küljes rippuvaid mänguasju ja vahest läheb kätega neile vastu. Minu arust mänguasju ta sihilikult veel ei rehma, aga seegi oskus peaks üsna pea tulema. Selle mängimise ajal saan ma siis näiteks süüa. Ta on nüüd palju rohkem suhtlema ka hakanud ja talle väga meeldib kui temaga suheldakse. Ta teeb nii armsaid häälitsusi ja naeratab suurelt ning vahest lausa kilkab. Näha on, et võõraid nägusid (neid, keda ta igapäevaselt ei näe) ta uurib väga põhjalikult ja kahtlustavalt alguses, aga üldiselt ikkagi naeratab lõpuks laialt ehk siis natuke on nagu võõrastamist ka tulnud. Gaasid on endiselt probleemiks, aga no tuleb lihtsalt ära kannatada see aeg. Hmm.. mis veel… kõhuli meeldib talle täitsa olla ja tõstab pead kenasti. Selili olles hoiab pead pikemat aega keskjoonel. Kätest istuma tõmmates hoiab päris hästi peakest ka. Ahjaa, ilunumbrid: 6270 g (esimese elukuuga võrreldes +1410 g) ja 61 cm (+3 cm).

Mathiase esimene elukuu

Mathias sai 25. aprillil 1-kuuseks! Tähistasime seda väikese salati ja koogi söömisega. 🙂 Ma ei ütleks, et aeg on läinud kiiresti nagu kõigil tavaks öelda on. Aeg on läinud nii nagu aeg ikka. Rasketel päevadel olen soovinud, et aeg läheks kiiremini ja et ta oleks juba suurem, aga headel päevadel on lihtsalt mõnus kulgemine. Õnneks esimesse elukuusse jäid ainult mõned rasked päevad. Üks päev on eriti erksalt meeles, kui ta hakkas nutma hommikul kella kuuest ja põhimõtteliselt pani välja kuni kella kaheteistkümneni öösel. Mida kõike ma ära ei proovinud… Kahtlustasin gaasivalusid ja järgmisel päeval saatsin Markuse gaasirohu järgi apteeki. Hakkasimegi talle Espumisani andma ja pärast seda on siiamaani okei olnud. Gaase muidugi on, aga sellist õudsat päeva nagu too oli, ei ole uuesti olnud (ptüi, ptüi, ptüi). Lisaks annan talle ka probiootikume Gefiluse tilkade näol. Ma ütleks, et meie esimese elukuu probleemiks olidki gaasivalud, ülejäänu on tegelikult hästi olnud. Mathias on nagu imikud ikka – sööb, kakab, magab ja nii mitumitumitu korda ööpäevas. 😀 Okei… kui ma nüüd kokku loen siis tal on umbes 3-4 päevaund ja 2-3 ööund. Magab ta tavaliselt kuskil 2-3h järjest. Paar korda üllatas ta öösiti 4- ja 5-tunniste unedega. Nii hea oli nii pikalt magada, kuigi mu rinnad kohe kindlasti nii ei arvanud! 😀 Nii pikkade unedega on tunne, et rinnad hakkavad plahvatama ja et tahaks talle juba kiiremas korras süüa anda. 3h magab ta tavaliselt ainult siis kui ta on mul süles, kandelinas või -kotis. Võib-olla magaks ka diivanil, kus ta meil enamus ajast ärkvel olles on, aga kui gaasivalud üles ajavad, siis uuesti ta seal enam ei uinu. Diivanil aitab tavaliselt pikemat und tal magada kõhuliasendis olek, sest siis tulevad tal puuksud kergemini välja. Pärast magamist võimlen temaga natuke, vahetan mähet kui on vaja ja siis algab söömine. Tissi otsas olemine on ta lemmiktegevus, ta on ikka tõeline tissipuuk. 😀 Minul on aga nibud ikka veel valusad ja imetamine valulik, nii et päris tissi otsas elada ma tal siiski ei saa lasta. Sööb ta tavaliselt kuskil 2-3h tagant ja selleks kulub tal keskmiselt 30-40 minutit, millest tervet aega ta muidugi ei söö, vaid suurema osa ajast mõnuleb niisama. Imetamiseks oleme kasutanud kolme asendit: öösiti külili, päeval istudes või laid back, millest viimast alles harjutame, aga mis on mu valulikele nibudele vist päris hästi mõjunud. Tahaks nii väga, et imetamine oleks valuvaba ja saaks seda nautida, sest kui ta mul parasjagu tissi otsas ei maura, siis on nii armas vaadata, kuidas ta rahumeeli nosib… oleks see veel valuvaba ka, no siis oleks eriti armas. 🙂 Pärast söömist olen püüdnud teda natuke üleval hoida, aga ega ta palju ei jõua olla ja hakkab üsna ruttu haigutama. Kõige rohkem jõuab ta üleval olla 1-1,5h, mis aga ei tähenda, et ta selle aja möödudes magama jääks. Siis algab jonn, sest ise magama jääda ta veel ei oska ja selleks peab teda aitama. Kõige paremini aitab muidugi tiss, aga kuna ma kogu aeg seda talle anda ei taha/saa valu tõttu, siis olen püüdnud muude nippidega – näiteks teraapiapallil hüppamisega. Täitsa hästi jääb ta tuttu ka lihtsalt Markuse süles olles, minu süles ta niimoodi lihtsalt hoidmisega nii naljalt magama ei jää millegipärast. Ma pean ikka võimlema mingitmoodi, et ta magama jääks. 😀 Siiamaani on ta väga ilusti maganud ka kandelinas- ja kotis. See võimaldab mul ka natuke liikuvam olla ja midagi teha samal ajal kui ta magab. Enne kui mul neid asju polnud, magas ta terve aja mu süles ja ma olin lihtsalt diivanikaunistus. Tegelikult ei jää mul praegugi eriti palju aega üle millegi muuga tegelemiseks. Kõik kodused toimingud, mis olid enne minu rida – nõudepesu, pesu pesemine, koristamine, on nüüd Markuse teha ja ta on nende töödega väga hästi hakkama saanud. 🙂 Üldse ei kujuta ma ette, kuidas ilma temata hakkama saaks. Elaks lihtsalt mustuse hunnikus ilmselt. Kahekesi on ikka palju kergem igas mõttes.

Räägiks natuke Mathiase oskustest ka. Kuuga on ta pilk muutunud minu meelest püsivamaks ja ta nagu näeks ja oskaks jälgida paremini oma ümbrust. Kõhuliasendis meeldib talle olla ja tõstab selles asendis ka pead ilusti ning suudab seda püsti hoida kuskil 1-2 minutit. Muidu on tal kaelakene veel nõrk ja pea käib üsna ligadi-logadi. Ilunumbritest ka – ühe kuuga võttis ta juurde 1190 g ja kasvas 5 cm ehk siis nüüd ta kaalub 4860 g ja on 58 cm pikk.

Minu jaoks on meie uue elukorraldusega harjumine läinud isegi üsna kergelt. Ma arvasin, et läheb palju raskemalt, sest üldiselt võtab mul uute olukordadega harjumine kaua aega. Muidugi esimesel nädalal nutsin sellepärast, et kõik tundus raske ja ka õnnest sellepärast, et Mathias lõpuks meiega on. Olen õppinud, et plaane teha pole mõtet, vaid tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna, sest nüüd käib kõik elu lapse järgi. Näiteks seda postitust tahtsin valmis kirjutada juba üle nädala aja tagasi ja alustasin ka kirjutamisega, aga vot poisil oli teine arvamus sellest minu arvutis olekust. 😀 Praegugi lõpetan postituse kirjutamist nii, et Mathias magab kandekotis minu rinnal, sest muudmoodi lihtsalt poleks võimalik. Kõige rohkem igatsengi oma aega, mida nüüd enam ei ole, aga ehk kunagi jälle siiski on… 😀