10 fakti minust

Mulle on alati sellised blogipostitused ja YouTube’i videod meeldinud. Nii et, kui ma nägin Everyday with blondie postitust, siis mõtlesin, et viimane aeg endalgi üks selline ära teha!

Proovin mõelda tõesti sellised asjad, mis oleksid natuke huvitavamad kui “kus elan, kui vana olen, mis mu tähtkuju on, kus koolis käinud jne”. Vaatame siis, kuidas ma hakkama saan…

  1. Mulle ei meeldi absoluutselt konnad. Ausalt, ma täiega jälestan ja kardan neid. Ma ei karda madusid, putukaid/ämblikke jne, mida tavaliselt inimesed kardavad, aga no vot need konnad… oi ma ei või! J Õ L E D A D !!!
  2. Mulle meeldivad inimesed, kes mõistavad sarkasmi ja on sarkastilised, sest ma ise olen täiega sarkasmi armastaja ja sarkastiline. Kõige hullem asi on, kui teed mingi sarkastilise märkuse ja inimene arvab, et sa mõtlesidki seda täitsa tõsiselt. Like.. no honey
  3. Mind ei häiri estonglish. In fact, I love estonglish! 😀 Mul nii suva ja ei pane tegelikult väga tähelegi, kui keegi räägib/kirjutab eesti-inglise keeles segamini. Okei, mõned ekstreemsed näited välja arvata, aga üldiselt jah… laske käia. Räägib inimene, kes õppis ühe aasta ülikoolis eesti filoloogiat 😀😀
  4. Ma ei joonud kunagi üldse kohvi ja ei saanud aru, kuidas inimesed sellist rõvedat mõru asja üldse vabatahtlikult juua tahavad. AGA… nüüd ma ei saa aru inimestest, kellele ei meeldi kohvi. Nagu mis teil viga on?! (see on muidugi nali, ilmselgelt. mäletate.. sarkasm ja värki..) Tänud restoranis töötamisele! Ja kindlasti aitas lapse saamine kohvi vastu armastuse tekkele kaasa.

    Tegin selle jutu peale endale kohe ühe kohvi. Lähme siis nüüd asjaga edasi.

  5. Ma olen tegelikult küllaltki temperamentne inimene. Markus naljatab siin kah vahepeal, et ta vist poolvenelasega koos. Ma ise arvan, et võrreldes sellise “tavalise tuima eestlase stereotüübiga” olen temperamentsem, aga ma usun, et nt venelastest/ukrainlastest jne vast ikka ei ole. Eks see selline suur üldistamine nüüd oli muidugi. (ps. ei mõelnud midagi halba sellega muust rahvustest inimeste suunal, minu arust nt vene keel ja venelased on lahedad!! Ma tahaks ka niiii väga osata vene keelt, aga ma loll võtsin koolis vene keele asemel saksa keele)
  6. Mulle ei meeldi ennast liigitada introverdiks või ekstraverdiks. Ma leian, et minus on mõlemat ja kumbki külg tuleb esile erinevates olukordades. Nt suures ja/või võõras seltskonnas olen kindlasti pigem introvertsuse poole kaldu, sest olen tagasihoidlik ja ei hakka kohe pikalt laialt jutustama. Aga nt üldiselt võttes ma olen siiski pigem avatud suhtleja.
  7. Ma olen lühinägelik. Ma enam ei mäleta palju mul täpselt miinust oli, äkki mingi pea -2, aga see on piisav selleks, et ma ei tunne inimesi ilma prillideta nt tänaval ära. Nii et, kui ma tsau sulle ei tee kuskil, siis ei tähenda, et ma olen ülbe, vaid ma unustasin prillid koju!
  8. Ma olin väiksena maailma kõige ebasportlikum inimene üldse! 😀 Mind ei huvitanud, ma ei saanud aru, miks on vaja ennast sellise asjaga piinata. Jooksmine? JOOOKSMINE?!?! Kes sellist asja veel vabatahtlikult tegema peaks?! Kas koolis kekatundides jäi enesepiinamisest väheks?! Ok, nali naljaks, aga jahh… Mul täitsa kahju, et mind kuskile trenni väiksena ei pandud. Samas ma ei kahetse muusikakoolis käimist. Lihtsalt ma näen praegu, kui oluline on liikumine ja sport ja kui palju see inimese elu tegelikult (positiivses võtmes) mõjutab.
  9. Ma vaatan väga vähe telekat. Ainuke asi, mida ma kindlasti vaatan, on Grey anatoomia. Nüüd oleme hakanud Markusega koos vaatama Sõpru uuesti ja tema kõrvalt vaatan ka Rannamaja. Aga Grey anatoomia on ainuke aamen kirikus asi mu jaoks telekast. 😀 Teleka asemel ma vaatan väääääga palju YouTube’i. Pmst ma võikski tegelikult ilma telekata elada, arvutist täitsa piisaks. 😀
  10. Minu jaoks on oluline raha ja rahatarkus. Jah, tervis ja armastus jm on muidugi tähtsad, aga see ei tähenda, et raha ei oleks tähtis. Ma isiklikult ei suuda elada palgast palgani ja tahan tunda ennast rahalises mõttes kindlana. Raha annab meile vabaduse ja võimalusi. Vabaduse teha ja kogeda asju ning käia kohtades, mida ilma rahata on keeruline teha. Võimalusi paremaks eluks, paremaks enda ja teiste eest hoolitsemiseks. I mean, ma parem töinaks kurbusest oma Ferraris kui ühistranspordis 😀 Teate küll seda ütlust..

Saigi kõik! See oli küll lõbus ja käis kiiresti! Mul jäi veel nii palju fakte kirja panemata. Ehk teeks teise osagi sellele? Mis te arvate?

Motivatsioonilaks

Panin siin mingi nädalake tagasi Instagrami (hola, follow me @evelinhaavamae ! thnx see u there! 😀 ) enda motiveerimiseks kaks pilti, mille peale ma üks päev juhuslikult sattusin. Tegelikult oli neid pilte veel, aga ei hakanud Instagramis spämmima.

Need pildid olid ikka korralik motivatsioonilaks, sest see olen ju mina nendel piltidel ja ma olen suutnud nii hea välja näha kunagi. 😯 Ja samal ajal üldse mitte osata hinnata seda. Ma ei taha kuidagi egolt kõlada vms, aga võrreldes praegusega on ikka metsik vahe ja miks ma nii loll olin kunagi ja arvasin, et ei näe hea välja?! Naljakas, kuidas tagasi vaadates mõtled, et kle ma ei näinudki nii kehv välja, aga tol ajal mõtlesid just vastupidist.

Muidugi ei olnud mul mingi supervorm toona, aga ma olin üldjoontes aktiivne ja tervislik ja see kõik oli täiega tehtav ja säilitatav. Toona ma vist väga palju muud peale jooksmise ei teinud muidugi, aga asi seegi.

Ja ma vaatan neid pilte praegu ja mõtlen veel, et ma olin kuidagi nii pisike siis… Kuigi ma endale ei tundunud siis küll pisikesena.

Panen mõned pildid siis siia ka, et oleks mingi ettekujutus sellest, kuhu ma (tagasi) jõuda tahan või milline ma umbes võiksin jälle välja näha. Ma ei ajagi enam mingit konkreetset kaalunumbrit taga (ja tegelikult ma isegi ei oska öelda palju ma nendel piltidel kaalusin), aga tahaksin lihtsalt, et peeglist vaataks midagi sarnast vastu. 😊 Eks näis, eks näis… palju tööd on veel teha, aga nüüd on see välja öeldud ja taganemisteed pole. 😁 (See oli nali muidugi, äkki ma üks päev ärkan üles ja otsustan, et mulle ikka meeldib paks olla. Vot siis olengi paks edasi!) Aga hea küll, aitab plärast. Tsaupakaa praeguseks!

3 smuutit

Ma olen viimasel ajal hästi mitmeid smuutisid katsetanud, sest vahepeal tekkis kuidagi palju värsket kraami. Praegu näiteks üritan õunu ära kasutada enne, kui need mädanema jõuavad minna.

Ma olen aja jooksul igasugu retsepte endale arvutisse kokku kogunud ja nüüd siis olen siin neid päriselt katsetama ka asunud. Ühed sellised arvutis seisvad retseptid on smuutide omad. Kahjuks ma ei mäleta enam täpselt, kust ma need retseptid saanud olen. Mingid peaksid vist olema Boost Yourselfi omad.

Ma panen siia praegu kolm smuutiretsepti, sest ma rohkem ei ole viitsinud neid üles pildistada. 😀 Pildid pärinevad minu Instagrami @evelinhaavamae storydest. Instagramis ma olen aktiivsem ka kui blogis, nii et kui tahad mu tegemistel pilku peal hoida, siis hakka mind seal jälgima. 🙂

Maasika-sojapiima smuuti

Alguses oli selle smuuti maitse mulle imelik, ilmselt kama pärast. Nii et, kui sulle kama ei meeldi siis ei soovita seda proovida. Tegin seda mitu korda, sest Mathiasele väga meeldis ja harjusin selle kamase maitsega ära. Lõpuks saigi sellest üks mu lemmiksmuutisid just selle omapärase maitse pärast. Enamus smuutisid on ju sellise tavalise puuviljase maitsega, aga selle teistsugune mekk teebki selle heaks. Ma ei tea, kas te saite üldse aru, mida ma öelda tahtsin. 😀 Igatahes jahh, kui kama pole üldse ikka sinu teema, siis ei soovita proovida, aga muidu… anna sellele võimalus!

Maasika ja laimi smuuti

Kui öelda “smuuti”, siis tuleb mul silme ette just see smuuti. See on täpselt selline nagu smuuti olema peaks – värske, kerge, puuviljane ja hea maitsega. Ega rohkem pikka juttu polegi. Proovi järgi!

Vaarika ja kaerahelbe smuuti

Nagu pildilt lugeda võib siis minu lemmik see pole. Mathiasele küll täitsa meeldis, kuid võrreldes esimese kahe smuutiga, siis see meeldis talle nendest kõige vähem. Ma panen selle retsepti siia ikkagi, sest kõigil on erinev maitse ja ehk sulle just meeldib see. Minu jaoks oligi liiga jahune ja banaanine. Võib-olla, kui ma paneks vähem banaani, siis meeldiks maitse poolest rohkem. Mulle selline jahune konsistents väga ei istu.

Vaatan siin neid pilte ja kõik smuutid näevad üsna sarnased välja, aga tegelikult maitsevad täiesti erinevalt. Proovige järgi ja andke teada, milline teile kõige rohkem maitseb? Ja võite oma parimaid smuutiretsepte minuga jagada ka!

Kuidas me peaaegu oleks oma kodu ostnud

… aga ei ostnud.

Me elame praegu 2-toalises üürikas ja oleme juba tükk aega mõelnud, et ega varsti jääb siin täitsa kitsaks ja Mathiasel võiks ju oma tuba olla. Niisiis oleme vaikselt Põlva olematul kinnisvaraturul ringi vaadanud ja silmi lahti hoidnud. Ühtegi korterit me vaatamas polnud käinud, kuniks…

Markus saatis mulle Põlva Kodaniku grupi postituse, kus oli kirjas, et müüakse 4-toalist korterit. Ma siis kirjutasin müüjale ja küsisin hinda ning pilte. Hind oli ok ja korter ise tundus ka ok. Leppisimegi kokku, et juba järgmisel õhtul läheme korterit vaatama.

Korteri üldmulje oli hea ja ma usun, et nad saavad selle ka müüdud, sest hind on ikka väga normaalne ja vastavuses korteri seisukorraga. Ehk siis ei olnud midagi ülehinnatud, nagu tavaliselt kipub olema asjadega. Igatahes – korter vaadatud ja pidime otsustama, kas tahame seda või mitte. Alguses me ütlesime samal õhtul ära, et tahame (viga! meie poolt). Me oleks pidanud ikkagi endale rohkem mõtlemisaega võtma, mitte kiirustama. Üldse, kogu see protsess käis nii kiiresti – ühel õhtul uurin korteri kohta, teisel juba ütlen, et tahame seda. Oleks pidanud ikka rahulikumalt võtma. Õppetund iseendale jällegi. 🙂

Niisiis, ütlesime, et me tahame korteri ära osta, aga tegelikult jäi mõlemale täiega kripeldama see ja me ei olnud kindlad oma otsuses. Me reaalselt 2 päeva ei rääkinudki muust kui ainult sellest ja muudkui kaalusime ja arutlesime ühest ja teisest küljest oma otsust. Ja lõpuks me siiski leidsime, et ei taha seda korterit ja loobusime sellest. Aga miks?

  1. Me oleksime korteri ostnud valedel põhjustel. Ehk siis me tahtsime oma kodu nii väga – see oli esimene korter, mis päriselt ka olekski võinud meie omaks saada, kui me ainult tahame – kuidas me siis ei võta seda, kui see on niiii käega katsutav juba?
  2. Hind tundus nii ülemõistuse mõistlik, et no mis mõttes, kuidas me siis ei võta ometi seda korterit?!
  3. Ma isiklikult teen paljusid asju lihtsalt kõhutunde järgi ja selle korteriga ei olnud mul sellist tugevat tunnet, et VOT SEDA MA TAHAN! Isegi siis, kui käisime oma praeguse üürikaga tutvumas, oli suurem tahtmine sellesse kolida, kui seda kõnealust korterit osta. Nii et SEE ÕIGE tunne on nii oluline ikka.
  4. Meil ei ole tegelikult vaja 4-toalist korterit. 3-toalisest täiesti piisab. Milleks siis maksta ühe lisatoa omamise pärast maja renoveerimiskulusid ja kütte eest rohkem? Sellest oleks niikuinii saanud mingi kolatuba ja enamuse ajast oleks niisama tühjana seisnud.
  5. Selle korteri omamine ei oleks läinud meie tulevikuplaanidega kokku. Nt, kui me tahaks ise mujale kolida ja seda korterit kunagi välja üürida, siis Põlvas 4-toalisse korterisse üürnike leidmine oleks üsna keeruline. Eriti veel sinna linna otsa.
  6. Ja kui juba asukoha juurde jõudsime, siis me tegelikult tahaksime rohkem elada siin pool Põlvat, kus me praegugi elame. Me mõlemad oleme küll suurema osa elust just seal teisel pool elanud, kuhu ka seda korterit müüdi, aga miski mu sees lihtsalt ei kutsu sinna tagasi nii väga. 😀 Vaatamata sellele, et tegelikult mulle meeldis seal elada nooremana, tundub mulle siiski siinpool mugavam elada.
  7. Mõlemad teadsime, et sellest ei saa meie “igavesti kodu”. Et kui me seda korterit hiljem üürima ka ei hakkaks ja tahaks ära müüa… Milleks siis maksta kõik need aastad tühja maja renoveerimiskulusid, mis on vist ka Põlva ühed kõrgeimad? Tundus ikka täiesti pointless oma raha niimoodi tuulde visata.
  8. Ja viimaseks… sellel korteril oli siiski liiga palju asju, mis mind väga häirisid, aga ma ei hakka neid detailselt kirjeldama.

Tundub, et mul said põhiasjad öeldud ja tagantjärele me oleme niiiiii rahul oma otsusega sellest korterist loobuda! Ja kuigi meie seda korterit ei tahtnud, siis ma usun, et keegi teine on selle sama korteri saamise üle kindlasti väga rõõmus.

Kogu loo moraal: tuleb usaldada oma sisetunnet ja mitte kiirustada nii suurte otsuste langetamisel.

Suvikõrvitsa-tomativorm

Mõtlesin, et panen ühe huvitava retsepti siia kirja, mida ma eile katsetasin ja mis oli (vaadates koostisosi🙄😅 – ilmselgelt ma ei ole mingi supersuur juurikate fänn) üllatavalt maitsev. Kapis seisis parajasti terve hunnik tomateid ja et neid mitte raisku lasta, siis tundus see retsept hea valik. Retsept muidu on ülilihtne nagu minu puhul ikka, sest ma ei viitsi söögi tegemise peale miljon aastat kulutada ja ma ei ole eriline köögikata. Ma tahan, et mu söögid oleksid kiired, lihtsad ja tervislikud. Napsasin retsepti Nami-Namist, kus oli kirjas, et roog on maitsev ka juustuta, aga ma sügavalt kahtlen selles. 😁 Igatahes ei hakanud juustu ära jätmisega riskima. Samuti oli Nami-Namis öeldud, et sobib hästi singi või grillitud liha juurde ja tundsin tõesti, et miski lihatoode võiks kõrval olla, et roog veel parem oleks.

Vaja läheb:

  • 500-600 g suvikõrvitsat
  • 6 tomatit
  • 4-5 (punast) sibulat
  • soovi korral mõned küüslauguküüned
  • oliiviõli
  • soola
  • 3 sl värsket majoraani või punet
  • 50-100 g riivitud tugevamaitselist juustu või sinihallitusjuustu

Lõika suvikõrvits ja tomatid umbes 5 mm paksusteks viiludeks ja lõika sibulad võimalikult õhukesteks viiludeks. Lao köögiviljaviilud õlitatud ahjuvormi.

Kõik köögiviljad on vormi pandud, sh küüslauk. Värsket maitserohelist mul ei õnnestunud poest leida, nii et selle sammu ma skippisin. Nagu näha, siis jäi mul ahjuvorm veits suureks, aga see ei olnud probleemiks.

Piserda köögiviljadele veel veidi õli, maitsesta soolaga. Puista peale hakitud küüslauk, maitseroheline ja juust. 

Nüüd koos juustuga, mida ma panin paaaaalju rohkem kui retseptis ette nähtud. 😁 Whoopsie, aga juust on elu 😁

Küpseta 25-30 minutit 200-kraadises ahjus, nii et köögivili pehmeneb ja maitsestub.

Ja kui ma pärast ahjust välja võtmist nägin, mis juustust saanud oli, siis ma veits nutsin hinges. Kujutasin ette, et juust sulab kuidagi eriti mõnusalt juurikate peale laiali nagu pitsa peal, aga mis seal ikka. 😄
Ja lõpptulemus taldrikul featuring mu õhukesed sibulaviilud ✌️

Nüüd on teie kord järgi proovida ja teada anda kuidas maitses!

Kas ma olen reel püsinud?

Ohohhoo, iga kord kui ma WordPressi lahti teen, siis ta viskab natuke statistikat ette ja see tekitab mul süümeka, et peaks blogi kirjutama, sest mõned ikka käivad vaatamas siin. Esiteks – aitäh! Teiseks – sorri! 😀 Ma olen tahtnud kirjutada küll, aga tunnen nagu sulg ei jookseks. Samas kui ma jään sellele tundele lootma (mis tuleb võib-olla alles paari kuu pärast peale, võib-olla ei tulegi üldse), siis ma ei jõuagi siia kirjutama.

Tahtsin natuke oma “kaalulangetuse teekonnast” (kui seda üldse nii nimetada saab) rääkida. See on muidugi käinud üles-alla nagu arvata oligi. Ausalt öeldes ma kõike päris täpselt ei mäletagi enam, aga püüan kirja panna, kuidas üldiselt läinud on. Kui ma ainult suudaks ennast kokku võtta ja tihedamalt blogida… 😀 Saaks anda parema ülevaate asjast.

Iiigatahes, pärast Pärnut mul oli suur plaan “korralikuks hakata”. Teate küll seda tunnet ja plaani… mis natuke aega kestab… ja siis järsku läbi saab… 🙄🙄🙄 Ma veits olin nagu valmis, et see juhtub ja ei hakanud ennast sellepärast väga nuhtlema. Pigem üritasin keskenduda sellele, et oluline on sellest üle saada ja lihtsalt edasi minna. No ja siis tuli Ostrova. Seal ei olnud mul tegelikult midagi lappes ja endalegi üllatuseks sõin siis kui kõht oli tühi, mitte lihtsalt sellepärast, et tahaks seda, seda ja toda proovida. Need söögid ei olnud muidugi mingid tervislikud asjad – pannkoogid, burks ja friikad – aga vähemalt ma ei söönud üle ja ei olnud seda vastikut tunnet, et liiga palju söödud sai. Lisaks sai alkoholi ka esimesel õhtul joodud, nii et sealt tuli ka omajagu kaloreid kindlasti.

Tegime Ostrova festivalil paar pilti ka ja… mulle üldse ei meeldi need. 😀 Ma küll olen täiega selle poolt, et “armasta ennast sellisena nagu oled”, aga no lihtsalt käsi ei tõuse neid pilte kuskile üles panema, sest sisimas ma ei ole rahul. Mul ongi kuidagi veider suhe endaga, et ma armastan ennast praegu nii nagu olen, aga samas ei ole rahul ka. Kuidas saab nii olla üldse? 😀 Nii segased tunded. Äkki ma siis praegu hoopis püüan ennast armastada, kuigi päriselt ei armasta? Who knows… 🤷 Samas ma ei vihka ennast ega enda keha ja ei arva, et see mingi maailma koledaim oleks. Mida iganes… kummalised vastakad tunded igatahes.

ostrova
Natuke teistmoodi ENNE (Ostrova 2019) – PÄRAST (Ostrova 2020) pilt. Parempoolne on siis see pilt, millest eelpool rääkisin. Ilmselgelt olen rasva kogunud vahepeal. 😅 Huvitav, millise pildi järgmisel aastal siia rivvi lisada saab… Endale motivatsiooni leidmiseks head pildid.

Pärast Ostrovat on kuidagi täitsa sundimata tulnud normaalse(ma)lt toitumine. Suutsin endale välja mõelda, kuhu päevas paigutada väike magusaisu rahuldamine ja sellega on mu hull sweet tooth kontrolli all olnud. Näis, kas see on pikema aja jooksul ka jätkusuutlik. Kaalunumber on jäänud samaks ja ma tegelikult püüan mitte kaaluda, sest siis keerlebki kogu elu selle numbri ümber ja ma ei taha pidevalt mingisugusegi numbri üle obsessida. Vahepeal saab must uudishimu muidugi võitu ja siis ma olen kaalunud ennast. Varem ma kaalusin muidu kord nädalas, aga lõpuks läks asi käest ära, sest hakkasin tihedamini kaaluma ja see ei mõjunud mulle üldse hästi. Hakkasin ennast piirama – a la tahtsin eelmisel õhtul magusa söömist tasa teha sellega, et järgmisel päeval siis jätsin mingi(d) söögikorra(d) ära vms või tahtsin hakata veepäevi tegema ja see ei olnud kohe kindlasti mitte tervislik lähenemine. Püüan siis pigem kaalust eemale nüüd hoida ja enda enesetundest ja peegelpildist lähtuda.

Egas midagi, sai väike update tehtud. Ilmselt kirjutan edaspidi ka veel sel teemal, sest eelmise postituse kirjutamine tekitas kuidagi vabastava tunde + ma sain palju häid mõtteid ka teilt. Aitäh! Nii et tasub oma mõtteid ikka kirja panna. 🙂

Esimene Pärnu rannapuhkus

Hea, et sel aastal oli suvi täpselt siis, kui Markus otsustas, et nüüd võiks puhkama minna kuskile! 😀 Tegelikult oli niipidi, et ta vaatas, et maru head ilmad on ja võiks Pärnusse minna selleks ajaks. Mõeldud – tehtud!

Bookingus jäi silma üks kodumajutus, mis kuulub Oliveri aiakohviku omanikele ja see oli lihtsalt super valik. Selle nimi peaks olema Cabin Guesthouse. Bookingus oli kirjas, et ideaalne lastega peredele ja me ei saaks rohkem nõus olla. Me olime pererahva maja teise korruse külje peal, kuhu läks eraldi trepp ja kus oli täiega mõnus suure rõduga tuba. Toas oli olemas kõik vajalik – suur voodi, väike kööginurk koos mikrolaineahjuga ja veekeetjaga ning ofc WC koos dušiga. Enamus ajast me olimegi rõdu peal. Ainuke asi, mis mind veits häiris oli see, et toal ei olnud ühtegi akent, aga mis seal ikka. Ma oleks tahtnud ööseks akna lahti jätta, sest ei julgenud Mathiasega konditsioneeri ööseks käima jätta, aga selle asemel jätsime siis ukse lahti. Mathiase jaoks võtsime kaasa reisivoodi, sest seda seal toas ei olnud. Äkki oleks sellegi saanud, kui oleks küsinud, aga kuna meil oli endal olemas, siis ei tundnud huvi selle vastu.

Mathias üllatas meid väga positiivselt autosõidu osas. Me mõlemad veits põdesime, kuidas Mathias selle pika sõidu vastu peab, sest viimane pikk sõit Narva-Jõesuusse oli kergelt öeldes katastroofiline. 😀 Me muidugi valmistusime seekord sõiduks põhjalikult. Ostsime talle 2 uut raamatut ja ühe seguauto, panime arvutisse kõik ta lemmikmultikad ja võtsime lastelaulude plaadi kaasa. Lõpuks läksid käiku ainult raamatud ja seguauto ning nii sinna- kui tagasisõidul tegi ta lõunauinaku ka sõidu ajal. Nii et täielik success! Mitte ühtegi vingumist ega karjumist ja väga toredas tujus laps oli meil kaaslaseks. Eks ta oli seekord suurem ka ja sai aru, et tuleb kaua istuda ja mis eesmärgiga me sõidame.

Me olime Pärnus 3 päeva. Esimesel päeval käisime Pärnu rannas, kus oli mega palju rahvast, sest ilm oli ka vastav muidugi. Ja no vesi oli vapsee supp!! Niiiiiii mõnus soe. Ideaalne suveilm. Isegi mina sain vette, kes ma üldiselt Eestis väga vees käia ei taha, sest minu jaoks on siin tavaliselt külm. Aga no kui Pärnus nii soe vesi ja ilm, siis pole Lõuna-Euroopasse vaja minnagi! 😀 Teisel päeval ilm nii ilus enam ei olnud ning tuli äikest ja sadas ikka korralikult vihma (ja rahet), aga see oli niiiiiii oodatud, sest tõesti väga palav oli ikka. Pärast vihma läksime jälle mere äärde. Vesi oli jahedam kui eelmisel päeval, aga mitte nii jahe, et vette ei saanud minna ja natuke päikest piilus ka pilvede vahelt.

IMG_7255(1)
Mina rõdu peal vihma nautimas.

IMG_7266(1)
Lõpuks läks sadu nii suureks, et pidi ära sisse kobima ja no mida siis ikka teha, kui Mathias ka veel samal ajal magab – ikka selfiesid! 😀

Teisel päeval käisime kahepaikseid ja ämblikke vaatamas MiniZoos. Näituse omanik võttis ühe väikese mao välja ja Mathias võttis sellest kohe julgelt kinni, et “mis see on?” 😀 Ma polnud varem madu puutunud ja proovisin ka ära, aga enda kätte päris võtta ei tahtnud, kuigi pakuti küll. Kolmandal ehk tagasi tuleku päeval me enam randa ei viitsinud minna, vaid olime majutuskoha aiakohvikus ja pererahva aias, kus Mathias sai batuudil hüpata, liumäest alla lasta ja liivakastis mängida. See oli nii suur pluss, sest ei pidanud kuhugi minema, et Mathiasel tegevust oleks, vaid sai lihtsalt aeda minna ja laps sai mängida.

IMG_7196(1)
Mathias oleks vist suvalt kõiki elukaid katsunud, kui oleks saanud. Krokodillidele näitas ka näpuga niimoodi ja toppis nägu vastu klaasi. Midagi poleks saanud juhtuda, aga ikkagi oli endal natuke jube vaadata. 😀

IMG_7186(1)
Kahtlemata Mathiase lemmikeksponaadid.

IMG_7203(1)
MiniZoost tagasi tulles tuli teha üks kiigepeatus, sest me polnud nii lahedat kiiku veel näinud. Põlvas võiks ka selline olla! 😀 Oleks endal lapsele hoo tegemine kohe lõbusam.

Söömisest tuleb lausa eraldi kirjutada. Esimese päeva õhtul, mis oli laupäeva õhtu, ei saanud me mitte kuskil väljas süüa ja no ma olin ikka korralikult vihane! 😀 Hangry is a real thing. Oma viga, et kuskil kohta kinni ei pannud, aga me ei osanud tõesti sellise asjaga arvestada. Kõndisime mööda tänavaid ringi ja lootsime väljas mõne istekoha saada, aga no lootusetu üritus. Läksime siis ühte kohta sisse, mille nime ma õnneks ei mäletagi enam, ootasime seal mingi 15-20 minutit, et üldse menüüsid toodaks, aga ei toodud miskit ja kuskil leti peal ka polnud, et saaks ise võtta vms. Nägin, siis et ühed naised ka ootasid seal, järsku tõusid püsti ja läksid minema. Me tegime sama. Läksime siis Nikolai Lehtlasse ja seal saime mingi ime läbi isegi väljas istumiskoha, aga… teenindajatel oli nii kiire ja rahvast oli nii palju, et menüüsid jäimegi jälle ootama. Kuna kell oli juba nii palju ja Mathiasel ammu uneaeg, siis otsustasime ära minna, sest söökide kätte saamiseks oleks ilmselt teine tund aega läinud. Lõpuks siis tuli päästev Steffani. 😀 Markus läks sealt pitsasi tellima ja tõi meile pärast ööbimiskohta need. Ta ütles, et Steffanis hüppas kohe teenindaja ligi ja küsis, mida pakkuda võib, kuigi seal oli ka rahvast. Siis mul jõudis kohale, miks Steffani nii populaarne on – seal actually teenindatakse ka inimesi. 😀 Okeiokei, ma ei taha olla pahatahtlik ja tean, kui kiire ja raske on ettekandja töö (sest ma olen ise ettekandja olnud), aga no need teised söögikohad võiksid mõelda selle peale, et palkaksid piisaval arvul teenindajaid siis või võtaksid laudu vähemaks või ma ei tea… mul ei ole veel sellist kogemust kuskil olnud, et ükski teenindaja välja ka ei tee, et uued inimesed tulid.

IMG_7236(1)
Oliveri aiakohvikus. Seal tagaplaanil (mängumajakeste ja aia taga) on pererahva maja ja meie ööbisime nende maja teisel korrusel “katusetoas”, mis pildil jääb vasakule.

Igatahes selle kogemuse peale olime järgmisel päeval targemad ja bronnisime Oliveri aiakohvikkusse kohad õhtuks ja seal oli niiiiiii mõnus. Käisime seal järgmised kolm korda ja mujale ei hakanud üldse minemagi. Võtsime kõigil kordadel laua kohe mänguka äärde ja Mathiasel oli seal tegevust ning me saime rahulikult istuda. Ja no see grillburger oli imeline!!! Ma sõin kõigil kordadel seda ja ikka ei saanud villand! 😀 Hinnad on ka väga normaalsed. Täiega soovitan sinna minna, kui ei tea, kuhu Pärnus sööma võiks minna.

Selline siis meie väike rannapuhkus Pärnus oligi. See oli mul esimene kord niimoodi Pärnus ööbida ja Pärnu rannas käia. Muidu olen ainult spaades käinud ja külmal ajal lihtsalt rannas jalutanud. Mina jäin üldiselt väga rahule. Läheks teinekordki ja läheks samma kohta ööbima ka (vähemalt nii kaua kuni Mathias väike on).

Ma ei viitsi enam paks olla

Ausõna noh. Nii villand on, eriti selle palavaga. Viimase peaaegu kahe aasta jooksul olen juurde võtnud ~15 kg ja seda põhjusel, et ma olen lihtsalt üks paks laiskvorst! 😀 Okei, no tegelt ma niiiiii laisk nüüd ka ei ole (kuigi vahel ikka olen ka), aga ma lihtsalt olen palju vähem liikunud kui varem ja palju rohkem söönud. Põhiliselt ongi asi selles va söömises. Ma küll toitun enamjaolt tervislikult, aga ei suuda funktsioneerida ilma magusata (või mõnikord ka muu rämpsuta) ja no muidugi siis peavad need üleliigsed kalorid ju kuhugi minema. See pole mingi saladus, et ma olen alati magusat armastanud, aga varem ma lihtsalt kulutasin kooli ajal ja tööl käies kõik need kalorid ära ka, aga nüüd ma olen suurema osa Mathiasega kodus ja kui kuskil käime (a la mänguväljakul), siis ega ma seal mänguväljaku ümber ringe ei tee samal ajal, kui Mathias mängib, vaid kas seisan või istun tema juures. Seega üldiselt ma juba kõnnin oluliselt vähem kui varem. Jaa, muidugi võiks siis ju õhtuti kõndimas käia, aga siis lööb minus see paks laiskvorst välja ja ei lähe ma kuhugi. Ma lihtsalt ei funktsioneeri nii – ma olen siuke hommikutrenni inimene ja õhtud tähendavad mu jaoks lihtsalt olemist. Terve päev peab ju kellegi soove muudkui täitma, elamist korras hoidma, käima kuskil väljas lapsega jne ja siis tahaks õhtul lihtsalt olla. See aga ei tähenda, et ma üldse ennast ei liigutaks. Trenn ei olegi minu jaoks kunagi probleem olnud ja ma suudan olla täiega järjepidev ja mulle meeldib trenni teha. Praegu ma teengi 5x nädalas ja ~30 min korraga kodus hommikuti trenni. See on selline hea lühike aeg, et ma viitsin ennast käsile võtta ja trenni ära teha, aga samas on piisavalt koormav, sest harjutused eiiiiii ole kerged.

Aga no see k*radi söömine!!!! 😀 Andke abi. Ma ei taha endale magusa söömist täielikult ära keelata, sest see ei vii mitte kuhugi. Ok, tegelt viib – lõpuks lihtsalt murdud ja ostad hunniku jura kokku ja sööd kõik jama järgi, mis vahepeal söömata jäi. Been there, done that (several times), don’t wanna do it again. Aga ma tahaks, et mul oleks nii palju iseloomu, et suudaks magusa oma toitumises hoida väiksemate kogustena. Nt ei söö ühel õhtul tervet šokolaaditahvlit ära, vaid paar ruudukest. Kas see on üldse võimalik ja inimlik? 😀 😀

Igatahes, mulle ei meeldi see paks olemine ja minu jaoks on see nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav. Ma olen mingi 100x ebakindlam, riided ei istu hästi seljas ja uusi ka ostma minna ei viitsi, sest see on veel masendavam tegevus. 😀 Okei, väljanägemine väljanägemiseks, aga OLLA ON RASKE, trenni teha on raskem ja minu meelest on see niiiii ebameeldiv tunne, palju ebameeldivam kui see, et riided ei sobi selga. Tunne on selline nagu lõpurase, aga ilma suure kõhuta. Kaal näitab ka põhimõtteliselt samu numbreid, mis viimaseid nädalaid rase olles, nii et… 😀

Nii, nüüd, kus ma julgesin lõpuks need mõtted välja kirjutada, siis ma panustan selle peale, et see aitab mul natuke tublim olla ja holds me accountable (mis oleks hea eesti keelne väljend sellele?).

Kui kellelgi on mingeid häid mõtted või nippe, kuidas rämpsu ja magusa söömist kontrolli all hoida, ilma selle täielikult elimineerimiseta, siis andke mulle teada!

IMG_6199
Ma niisama lödi olemas…

IMG_6200
… ja ma poseerimas.

PS. Kui keegi arvab, et ma ei näe üldse paks välja, siis tegelikult KMI järgi olen ma ülekaaluline ja mis peamine – ma tunnen ennast halvasti! Piltide peal võib-olla tundubki normaalne, sest poseerimisega saab sellele palju kaasa aidata, aga päris elus asjalood teised.

Kakao-kaerahelbe pallid

Siit tuleb üks retsept, mida ma tahtsin kindlasti blogisse kirja panna, et seda vajadusel kergesti üles leida. Leidsin retsepti @deniceemoberg Instagramist ja kohe, kui ma seda retsepti nägin, mõtlesin et seda ma pean järgi proovima! Ilmselt sellepärast, et need nägid välja nagu rummipallid, mis mulle hullult meeldivad, aga tegelikult on rummipallidest asi ikka väga kaugel. 😀 Ma olingi esimene kord veits segaduses, et maru kaerahelbe maitsega ikka ja lootsin rummipallidele mingitki sarnast maitset kohata, aga ei. Miks ma üldse midagi sellist lootsin, kui retseptis pole rummigi? 😀 Ise loll. AGA, AGA, AGA… sellele vaatamata on need tegelikult nii mõnusad tervislikud ja maitsvad snäkid ja ma olen neid ikka väga mitmeid kordi teinud. Nii et kui tahad magusaisu millegagi leevendada, siis need võivad sind aidata.

FD2ED54E-2BE2-40E3-98FD-8A0283557D29

Sega kokku kuivad koostisosad:

  • 200 g kaerahelbed
  • 40 g kakaopulbrit
  • 10 g vanillipulbrit (mina olen kasutanud vanillisuhkrut)

Seejärel lisa saadud segule:

  • 130 g purustatud datleid
  • 25 g kookosrasva
  • natuke külma kohvi, et anda šokolaadi maitsele tummisust juurde

Nüüd lisa saadud segule oma äranägemise järgi vähehaaval vett, et saada õige konsistents pallikeste tegemiseks.

Kõige lõpuks veereta pallikesi kookoshelvestes ja ongi valmis! Head isu! 🙂