10 asja, millega arvestada kassi võtmisel

Mul on juba tükk aega mõlkunud peas mõte sellise postituse tegemisest, eriti parasjagu siis, kui kassi liivakasti koristan. Võib-olla on see postitus kellelegi kasulik, kes plaanib kassi võtta. Vahepeal tuli endalgi tahtmine üks kass veel juurde võtta, aga õnneks võitis kaine mõistus. Mu jutt tundub nüüd vist natuke negatiivne, aga tegelt pole asi nii, vaid pigem üritan realistlik olla. Kassi võtmise positiivsed küljed (nunnu, armas, karvane sõber & mängukaaslane jne) on kõigile teada, kuid päris kohustuste peale, mis kassi võtmisega kaasnevad, sageli väga põhjalikult ei mõelda. Mina võtsin ka vist kassi pigem emotsiooni pealt, sest kasvasin üles koos kassiga, aga mul polnud kunagi otseselt kohustust tema eest hoolitseda (seda tegi mu ema), nii et ma mõtlesin, et kassi kasvatamine on lebo. Tegelt ongi täitsa kerge võrreldes näiteks koera kasvatamisega, aga kohati on see nii tüütu et jube, aga õnneks kassi omamise head küljed kaaluvad halva üles (vähemalt siiamaani) ja ta on ju meie tore väike karvane pereliige.

Aga minu mõtted siis kassi võtmise koha pealt:

Väga loogiline: kui võtad tõukassi, siis enne uuri täpsemalt selle tõu kohta – milline on üldiselt looma iseloom, mis haigused võivad tal olla, millises keskkonnas/seltskonnas ta elada eelistab, millist hoolitsust vajab & palju see umbes maksma läheb jne.

Scottish Straight puhul toodi välja, et see tõug on väga sõbralik ja neile meeldivad lapsed. Nii et ideaalne lastega peresse. Minu meelest me saime veel erilise jackpoti, sest Simba on päriselt ka üliüli koduhoidev, perekeskne ja seltskondlik kass. Ta on väga sõbralik ja kohati lausa alandlik, mis on mu meelest veider kassi kohta. Aga selle negatiivne pool on see, et talle ei meeldi üksi olla ja tahab alati, et keegi kodus oleks. Kui ta ennast üksi tunneb, siis ta pistab lõugama. Seda juhtub isegi siis, kui ta jääb meist n-ö teise tuppa maha. Minu meelest temas on väga vähe sellist kassi isepäisust, kuigi eks tal on ka omi hetki, kui tahab nt teises toas omaette magada. Ühesõnaga meie Scottish Straight kass on üks väike sabarakk. 😀

Simba 2

Arstivisiidid. Tervisekontrollid jm visiidid, vaktsiinid ja vajadusel ravimid = RAHA. Kas sul on piisavalt raha oma lemmiku jaoks, et ta saaks arsti juures käia ja hea tervise juures olla? Kas sul on piisavalt raha, et oma kiisu lasta kastreerida või steriliseerida? + veel muud ootamatud haigestumised või nt opijärgsed komplikatsioonid (nagu Simbal oli), mille ravimiseks on vaja raha.

Söök. Veel üks ilmselge väga vajalik rahaauk. Öeldakse, et mida kvaliteetsem söök, seda tervem kass. Ma püüdsin ka talle igast tervislikke asju osta, aga ega see nii lihtne pole, et ta kõike sööks. Praegu on ta lemmikud Royal Canin, Gourmet Gold ja Porta 21. Minul on viimasel ajal läinud 3-4 kuu söögi ja liiva peale ~70-130 € olenevalt sellest, mida tellin. Praegu sööb Simba ööpäevas 85-100 g konservi ja 45 g krõbinaid, vahepeal saab lisaks snäkke ka. Iga päev tuleb kassil joogivett vahetada.

Liivakasti koristus. Mina koristan iga päev kassi liivakasti, et liiv ei hakkaks liiga kiiresti haisema ja püsiks võimalikult värskena. Olen veel ideaalse kassiliiva otsingul, nii et kui kellelgi on soovitusi, andke teada! Praeguseks olen ära proovinud kõik Edu Konsumis müüdavad liivad ja ainult üks neist on meie jaoks normaalne, aga seda liiva pean vahetama iga nädal ja minu meelest pole see liiv üldiselt ka väga loodussõbralik. Zooplusist olen proovinud Cat’s Best ühte liiva, mida nii tihti vahetama ei pidanud ja mis oli loodussõbralik, aga mida Simba mööda tuba käppadega iga jumala kord laiali vedas. See tähendas minu jaoks, et pidin iga päev päevas mitu korda pelleteid tubadest ja vannitoast koristama.

Hambapesu. See on üks viimaseid kohustusi, mille ma endale viimati kassiga seoses võtsin. Tegelt peaks hambaid hakkama pesema neil titest saadik, aga ma ei teinud seda. Mina hakkasin Simbal hambaid pesema juunis ehk siis kui ta oli juba noor täiskasvanud 2-aastane kass. Ja olen seda nüüd teinud regulaarselt 3x nädalas, sest ma rohkem ei viitsi ja loomaarst arvas ka, et see oleks selline minimaalselt piisav arv. Muidugi ideaalne oleks, kui peseks iga päev. Igatahes, mu vanemate kodu kassi hambaid ei pestud mitte kunagi ja mu meelest sellest ka väga hullu ei olnud, kui see välja arvata, et teda on hammaste pärast mitu korda magama pandud ja nüüd 18-aastasena on ta põhimõtteliselt hambutu. Ma tahaks, et Simbal oleks parem hammaste tervis.

Simba 1

KARVAD, KARVAD, KARVAD, KARvAd, kArVaD, karvad… Do I need to say more?! Karvad igal pool!!! Riided, vaibad, diivan ja kõikkõik on karvu täis. Kui ma tahaks, et kodu oleks enam-vähem karvavaba, siis ma peaksin iga päev koristama. Samas mõned kiidavad robottolmuimejat.. et sellest võib ka siis kasu olla. Igatahes võid kindel olla, et meile külla tulles saavad su riided karvaseks või märkad mõnda karvatuusti nt põrandal ja see pole sellepärast, et ma ei viitsiks koristada (sest tegelt ma koristan regulaarselt iga nädal), aga lihtsalt selle karvamöllu vastu võitlemine on suht võimatu. Ainuke asi, mis päriselt ka aitas oli pügamine, mille lasime Simbale teha juuni alguses ja ütleme nii, et 2 kuud oli karvadest täielik rahu, nüüd hakkavad vaikselt väikesed tuustid põrandale jälle tekkima.

Pügamine viibki üldise karvahoolduse juurde. Pikakarvalisi kasse peaks kammima mõned korrad nädalas, et neil ei tekiks pusasid. Ma ütlen ausalt, et pole selles osas suutnud väga järjepidev olla, aga aeg-ajalt ikka kammin teda. Õnneks tal ei ole mingeid väga retse pusasid olnud. Kui on mõni selline pusa, mida lahti kammida ei saa, siis oleme ära lõiganud selle, kui ta laseb. Aa.. ja pikakarvalistel on see lahe asi veel, et kui nad nr. 2te teevad, siis aeg-ajalt (või siis päris tihti) jääb neil see karvadesse kinni, kui asi pole täiesti tahke olnud. Nii et ma ei oska kokku lugedagi kui mitmeid kordi ma sellel vennal p*rset olen pesnud. Not fun. Olgu öeldud, et Simba ise pole ka pesust vaimustuses. 😀

Aeg kassiga tegelemiseks. See on minu kõige nõrgem koht. Kunagi kuulsin soovitust, et vähemalt tund aega päeva peale kokku peaks kassiga tegelema (a la mängima, toakassiga väljas käima). Kui ta kassipoeg oli, siis mängisime ikka rohkem, aga nüüd on see mäng üsna soiku jäänud. Pigem tegelevad Simbaga rohkem Mathias ja Markus. See oli ka üks põhjuseid, miks ma mõtlesin Simbale kaaslast võtta, sest ta on nii ise nii seltsiv ja heatahtlik, et oleks tore olnud, kui tal omasugune sõber oleks.

Kui lähed kodust pikemaks ära, siis pead kassile hoidja leidma. Lihtsalt üks asi, millega arvestada. Kui me läheme ära pikemaks kui 1-2 päeva, siis viime Simba alati Markuse ema juurde hoida, sest ta läheks ilmselt muidu hulluks üksi kodus olles.

Kass ei lase magada jm lollused. Markus ütles kohe alguses, et arvesta sellega, et kass hakkab maurama öösiti ja mina olin nagu PFFFFFFF vaevalt see nii hull saab olla, Miisut (vanemate kodu kass) ma ei kuulnud ju ühtegi korda öösiti lärmi tegemas. BOYYYYY was I wrong!!!!!!! Ma ei tea mitu närvirakku ma olen kaotanud, sest see kass on mind niiiiiiii vihale ajanud oma öiste trallitamistega. Mõnikord on ta mauranud nii mitmeid öid järjest, et ma tahtsin juba tõesõna ta ära anda. Ka Markuse on ta ühe korra nii vihale ajanud, et tahtis ta ära anda. 😀 Aga noh… viha on alati üle läinud ja oleme rõõmsalt koos edasi elanud. Ma ei tea, kas kõik kassid on vahepeal öösiti sellised tropid, aga sellega tasub kindlasti arvestada. Lisaks teevad kassi(poja)d ka muid lollusi vahetevahel. Meie oma enam ei tee, aga kui ta päris väike oli, siis tassis nt nõudepesusvammi- ja lappi mööda tuba laiali. Ükski Simba pahandus pole muidugi nii õudne olnud, kui tema öised terrorid.

Mul hetkel rohkem pähe ei torganud, millega võiks arvestada, aga kui kellelgi on veel mõtteid, siis on need kommentaaridesse oodatud! 🙂

Ma olen tagasi! Ja väike life-update

Ma olen tagasi! 😀 Tegelikult ma pole ära olnudki, aga vahepeal pole blogi olnud prioriteet ja kirjutamisisu ka nagu polnud. Ma juba arvasin natuke, et kaon ära vahepeal, kuna koolis läheb hulluks ja nii oligi. Märtsis ja eriti aprillis-mais läks kogu aur õppimise peale ja ma õppisin põhimõtteliselt igal õhtul, v.a mõni õhtu puhkust muidugi ja siis ma tahtsin lihtsalt olla ega viitsinud millegi muuga, nt blogiga tegeleda. Igatahes maikuuga sai kool läbi ja kõik asjad edukalt tehtud. Väikese lapse kõrvalt koolis käia on hoopis midagi muud, aga väga tehtav, kui on toetajaid! Ilma vanaemadeta ei oleks mul see kohe kindlasti võimalik olnud ja ma olen megatänulik selle võimaluse eest. 

Millega veel ma siis vahepeal tegelenud olen, sest juunikuus ka minust siin ju midagi kuulda polnud… No oma erinevate eesmärkidega, mis aasta alguses said seatud, olen ikka püüdnud tegeleda. Panin tookord eesmärgid juunini ja kui ma neid praegu vaatan, siis saidki peaaegu kõik täidetud. Ma ei viitsi eesmärkide kohta enam uut postitust teha, sest minu meelest need olid sellised basic eesmärgid ja ega miskit huvitavat pole väga rääkida neist ka. Põhimõtteliselt võib kokku võtta eesmärkide teema nii, et:

  1. Sain oma söömisega asjad paika. It’s still a struggle, aga ma vähemalt püüan! Söömise kohta võiks vist küll eraldi postituse teha, sest mul on päris palju mõtteid söögiteemaga seoses.
  2. Trennid on ka paigas – teen nädalas 5x trenni. Ok, trenni kohta võiks ka pikemalt kirjutada 😀 Trenn ja toitumine on mulle hingelähedased teemad, nii et nendest tuleb blogis veel kindlasti juttu! Ma kaalusin vahepeal üldse hakatagi pigem trenni ja toitumise teemalist blogi pidama, aga eks näis kuhu mu mõtted liiguvad… Hetkel olengi kahevahel.
  3. Tahtsin hakata Mathiasega 1x nädalas ujumas käima, aga reaalsus oli see, et jõudsime ujuma ühe korra. 😀 Seega see eesmärk jäi täitmata.
  4. Ja mingid väiksemad igapäevased pudipadid: viia Simba arstile ja pügamisele , panna arstiajad , teha uus ID-kaart jne. Leidsin to-do-listide tegemiseks hea äpi nimega “Do!”, mis aitab mul hästi järje peal olla oma asjadega.

Mis ma siis veel tegin… täitsin mitu, mitu õhtut Mathiase beebialbumit ja see reaalselt oli nii suur töö! Kogu aeg mõtlesin, miks ma selle üldse ostma pidin. 😀 Aga ma loodan, et kunagi tulevikus on seda nii endal kui Mathiasel lahe vaadata. Igatahes, nüüdseks on see peaaegu valmis, mõned asjad veel vaja lisada. Tellisin ära kõik pildid, tegin albumid korda ja korrastasin arvutit. Selle peale läks ka mingi 3 õhtut vist vähemalt, sest noooo kõik asjad olid nii unarusse jäänud ja segamini. Siis väga oluline tegevus – kõik YouTube’is vahepeal vaatamata jäänud videod tuli järele vaadata. 😀 Ja sarjad tuli ka ära vaadata – Keeping up with the Kardashians (jah, ma vaatan seda 😀 #noshame), Grey anatoomia. Raamatuid tuli ja tahtsin lugeda ja loen praegugi. Põhiliselt loen finantsteemalisi raamatuid hetkel, sest otsustasin rahatargaks saada! 😀 Minu arust on niiiiiii oluline, et inimene oskaks oma rahaga ümber käia. Ma olen enda arvates sellega siiamaani rahuldavalt hakkama saanud, aga tahan veel paremini saada ja veel paremaid otsuseid teha seoses rahaga. Jaa jahh, need olid põhilised asjad, mis meelde tulid ja millega tegelesin kui olin “ära”. Praegu on kuidagi nii palju ideid millest kirjutada ja draftis mitu asja ootel, et ma loodan, et viitsin kõik oma mõtted kirja ka panna! Nii et kohtumiseni! 🙂

66401812_327798631503412_3265824305027481600_n
Läbisin väikese muutuse ka vahepeal. Pilt detsembrist, mil mul on pikad ja sirgendatud juuksed.
2FD78D2C-3394-4DC2-B0CA-229C6DCC2E66
Pilt maikuust, millel näha mu loomulikud lokid ja juuksed on ka veel pikad.
C5592AE7-9A2F-42FC-A164-FEFA081B845C
Ja siin on mu igapäevane basic “soeng”. Pmst käisingi kogu aeg krunn peas ringi, sest nii oli kõige mugavam. Kuna ma nii kui nii juuksed lahti ei käinud eriti, siis tunduski parem juba lühikeste juustega olla.
A18E6FEE-76A2-4886-949B-858A29EF36D8
Juunis lasingi juuksed ära lõigata ja üldse ei kahetse! Nii hea ja kerge on olla nendega.
42F40648-F3BD-485C-9B7A-46710532E669
Okkk, baiiii nüüd päriselt! #selfiemaniakk

Markus: Mathias 1-aastane!

Mathiase sünnist on tänaseks möödas juba veidi üle aasta ning armsast imikust kasvanud üks ütlemata asjalik ja arukas (ja üha armsam) maimik. Viimased tosin kuud on olnud kõike muud kui kerged, kuid sellest hoolimata on need olnud mu senise elu vaieldamatult õnnelikumad. Need hetked, mil peale pikka tööpäeva koju jõudes sulle naeratav marakratt uksele vastu jookseb või sind puhkepäeva hommikul seljas ukerdades üles äratab, on hindamatud ja kaaluvad kõik muu ümbritseva üles.

Küllap aga ei tulnud Sa siia ühe lapsevanema heietusi lugema, vaid tahad hoopis teada, kuidas Mathiasel läheb ning mida ta viimase kuu jooksul teinud ja oma oskuste arsenali juurde õppinud on. Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, alustas Agu Sihvka oma aruandeid ikka ja alati täpselt algusest. Väärt praktika tasub järgimist, mistõttu alustame siis algusest ning püüame erinevaid kõrvalepõikeid tehes rõõmsasti esimese eluaasta lõppu välja jõuda.

Kangelasjutud, eeposed ja saagad kipuvad reeglina algama jubedaid kannatusi ja musti murepilvi kujutades ning triivivad seejärel õnnelikku lõppsadamasse. Nii algas ka Mathiase kaheteistkümnes elukuu kannatades, sest järjekordne (jumalteabmitmes) haigus otsustas taaskord väikemehe maha murda. Lõpuks arenes kerge tatitõbi selleni, et Mathiasel tekkis esimest korda väga äge ja tõsine köha, mistõttu õnnestus tal taaskord pool päeva Põlva haigla lasteosakonna palatis mingisuguste laulvate pärdikute raamatu ja muude arusaamatute vidinatega mängida.

Evelin otsustas temaga lihtsalt perearsti juurde kontrolli minna ja kuivõrd haigla on nii lähedal, et isegi jõululaupäeval kannatab plätudes läbi pargi visiidile lipsata, siis võtmeid, telefone ja muid moodsaks eluks vajalikke abivahendeid muidugi kaasa ei võetud. Suutsin umbes 1,5h kodus ära istuda ja oodata, kui lõpuks kannatus katkes – üheltpoolt mure lapse pärast ning teisalt vajadus Tartusse kooli minna (kuhu ma siiski ei jõudnud) – ning tegin tervele Põlva haiglale umbes kolm tiiru peale, et neid üles leida. Lõpuks põrkasin koridoris kokku perearstiga, kes suunas lasteosakonda, kus hämmeldunud nägudega prouad mind siiski õigesse tuppa laulvate pärdikutega raamatuni juhatasid.

Peale haigla õnnestus Mathiasel kuu jooksul paar visiiti veel teha – korra käisime külas sõber Valteril, kelle juures on alati uusi ja huvitavaid mänguasju, mida Mathiasele põhjalikult menetleda meeldib. Seltskonnaürituste kõrgaeg saabus aga kuu keskel, kui 17. märtsi õhtupoolikul õnnestus Mathiasel üheskoos Tanieliga (kes on üsna lähedalt aga keerulise ametinimetusega sugulane) mürada ning päev hiljem kutsuti endale terve mängutoatäis kamraade lisaks. Tegelikult oli kutsujaks hoopis sugulane Lisett (jälle mitte väga kaugelt, aga keeruliselt), kes pidas Põlvas Linnupesakese mängumaal oma kolme aasta sünnipäevaprallet. Pidu oli uhke ja kui Mathias oli alguses pisut ebalev ning võõrastav, siis lõpuks nautis pidu täiega (noh, isasse). Igatahes mauras lõpuks mööda mängumaad ringi ning üritas hoolimata sabotööride vastutegevusest kõikvõimalikke torne ja muid kandekonstruktsioone valmis meisterdada.

22. märtsil, mil peoovatsioonid juba veidi jahenenud ning Mathiasel mahti uuteks tegemisteks, võttis väike bandiit (järjekordne vahva hüüdnimi) koos emaga ette fotosessiooni. Kuivõrd isa ei mõju piltide kvaliteedile reeglina hästi, siis võeti seekord kaasa hoopis Mathiase vanaema, vanaisa ja tädi Grete. Tegelikult oli ühine fotosessioon jõulukingitus Evelini vanematele ning ühe osa piltide põhjal, mille Evelin Mathiase sünnipäevaks kätte sai, võib väita, et Anett tegi oma stuudios taaskord suurepärast tööd. Võrreldes eelmise korraga tundub, et ka Mathias oli natukene koostööaltim, sest jõulupilte tehes oli teda küll üpris keeruline kaadrisse püüda. Täpselt nii nagu toona, on ka sel korral ohtrasti jäädvustusi rõõmsast, naervast ja lustivast Mathiasest, mis vaadates alati endalgi naeru näole toovad.

Fotosessioonist toibumiseks kulus taas terve nädalavahetus ning seda kõike ikka selleks, et esmaspäeval taas uue hooga pihta hakata. 25. märtsil sai Mathias 1aastaseks, mispuhul korraldati meie tagasihoidlikus kodus mitte-nii-väga-tagasihoidlik koogisöömisvõistlus. Pidupäevaks tellisime Maiasmaalt ühe uhke karupoja-tordi ning ka Mathiase vanavanaema kostitas meid oma firmaroa, et mitte öelda tippteose nime vääriva koogiga. Tähtsa ürituse puhul sai ka peoperemees ise esimest korda kooki mekkida ning tundub, et magusasoolika on ta küll emalt pärinud, sest isu järjekordse koogidoosi järgi ei paistnud sugugi vaibuvat.

Lisaks esimesele koogisöömisele ütles Mathias sel päeval ka esimese sõna – kas seda nüüd kohe ametlikult välja maksab kuulutada, aga vähemalt vanematele pakkus kõnealune episood tublisti nalja. Eelmisel õhtul saatsid Mathiase magama isa konkreetsed juhtnöörid: “Homme ärgates oled sa juba 1aastane, paluks nüüd ka üks sõna selgeks õppida”. Hommikul, mil tuba veel mõnusalt hämar ja korterit täitmas õnnis vaikus, tõstis noorhärra ühtäkki pea püsti nagu urust välja piiluv surikaat ja lausus kõva ning selge häälega “SIMBA!”. Nii palju siis “emmest” või “issist”, kõige tähtsamate asukate nimed ikka eelisjärjekorras.

Kodune koogisöömine ei jäänud aga ainsaks sünnipäevaürituseks ning sama nädala pühapäeval tegime kollektiivse salati- ja pirukamanustamise mõõduvõtu ka Mathiase lähisugulastega. Mathiasel oli lõbu laialt, sest pidusööming leidis aset vanaema avaras korteris, kus koos Carolini ja Gretega tore väsimatult ringi joosta ja mürgeldada. Veidi ka kingitustest. Meie kinkisime Mathiasele Little Dutch firma kraami – motoorikakeskuse, ksülofoni ja ralliraja – mis seni veel igapäevaselt kasutuses on. Teistelt sai Mathias Pikleri kolmnurga (nüüd ei saa teda enam silmist lasta), riideid, kiige, kolm raamatut (sest ta on sõna otseses mõttes raamatukoi ja tähenärija), väikese rongi (mille peale kaikus lustlik naer taevani), täheklotsid ja vägeva valge Mersu, millega ringi kärutada (mis isa üldse kadedaks ei teinud, sest isal on ka valge…Opel…millega ei saa väga hästi ringi kärutada).

Mida Mathias viimase kuu ajaga õppinud on ja mida talle teha meeldib? Kindlasti on ta osavamaks muutunud erinevate jookide manustamisel üle tassiserva – kuivõrd väljas on suur kevad ja kased-vahtrad jooksevad, siis on Mathiaski magusaid puujooke mekkida saanud ning kruus magusa kraamiga suult väga ära tulla ei taha. Isale valmistab muidugi suurt rõõmu see, et poiss on selgeks saanud palli veeretamise, selle tassimise ja ka viskamise (näiteks pesumasinasse ja vanni) ning kõike seda harjutab ta muidugi korraliku Molteni korvpalliga. Lisaks on Mathias hakanud asju tooma ja andma (eriti meelsasti kui talle “aitäh” öeldakse), vanematele on ta suureks abiks ka majapidamistööde, näiteks pesu kuivama panemise, juures.

Üheks meelisharrastuseks on asjade üksteise otsa või sisse toppimine – ebaloogiliste tornide ladumises on ta taaskord ühelt lapsevanemalt tublisti eeskuju võtnud ning üksteise otsa passib sättide kõike, mis seal vähegi püsib. Kord, kui Evelin köögis prügikotti vahetas, pätsas Mathias prügikorvi ära, tassis selle tuppa ja ladus oma mänguasju täis. Sellised põnevad harrastused meil siin. Viimasel ajal on Mathias võtnud mitmel korral oma soki ja üritanud seda jalga panna – oskustest jääb veidi veel puudu, kuid mõte on iseenesest kiiduväärt. Samuti on üha tihemini õiges asendis istuma hakanud ning oskab ka ise oma W-istet veidi korrigeerida, kui tähelepanu juhtida.

Millalgi kuu keskpaigas sai Mathias täitsa iseseisvalt ka väljas oma esimesed sammud teha ja korralikult külge libistada, lisaks tuleb üha paremini välja madalast astmest üles ja alla astumine, mis varem oli täiesti välistatud. Samas taktis jätkates on lähema 20 aasta jooksul oodata Rasmus Mägi tõkkejooksurekordite uuendamist. Magada Mathiasele paraku jätkuvalt ei meeldi, sest palju lõbusam on öösel voodis ringi aeleda, maadelda ja vanematele pähe ronida.

Kuivõrd patsaan (jälle üks hüüdnimi) sai sünnipäevaks hulgaliselt uusi lelusid, siis olgu siinkohal – juhuks, kui Mersust enam üldse käsi eemale ei saa – mainitud ka teised meelismänguasjad. Vanemate ja teda vahel hoidvate vanaemade ääretuks rõõmuks on kaheks kõige populaarsemaks mänguasjaks Fisher-Price laulev koer ja ühe raamatuga kaasa tulnud loomahäälte-, laulude- ja viktoriinitahvel, mille patareid paistavad kestvat igavesti.

“Kellel on pehme ja valge kasukas, millest saab villa sooja kampsuni kudumiseks?”
– “See ei ole õige, palun proovi uuesti!”
– “Suurepärane, lammas!”
jne…

Teisalt on väga tore, et Mathiasele raamatud meeldivad. Talle võib neid vist tõesti kilode kaupa kinkida, sest kutt läheb konkreetselt riiuli juurde, võtab raamatu ja istub põrandale maha ning asub seda sirvima. Nähtavasti on trükikodades paberimassile ka veidi lõhna- ja maitseaineid lisatud, sest pole ühtegi raamatut, millest mõnda tükki välja poleks puretud – sellest ka raamatukoi ja tähenärija määratlus, sest mõnest teosest on tõepoolest tähed suisa välja näritud.

Et juttu jätkuks veelgi kauemaks, aga lugejal kannatust ehk mitte, siis olgu lõpetuseks toodud ka vägilase ilunumbrid. Viimase kontrollkülastuse käigus mõõdeti mehepoja pikkuseks 77 cm ja kaaluks 10 290 g.

õues
Lumemees sai esimest korda õues ise ringi tatsata

tordiga1a
Tordimehed

sünnipäev1a
Sünnipäevalaps vanaema juures külalisi ootamas

mersuga
Vähe uhkem härra oma uue soengu ja Mersuga

 

Jälle need eesmärgid!

Aeg on jälle väike kokkuvõte teha minu eesmärkidest. Ega seekord pikka eeljuttu polegi. See kuu mul oli motivatsioon võrreldes jaanuariga madalam, aga ma siiski püüdsin eesmärke meeles hoida ja töötada nende nimel. Samas läks kõik nagu kuidagi loomulikult ja ma tegelt ei pidanud nende täitmiseks mingi hullult pingutama.

Minu veebruarikuu eesmärgid olid sellised:

1. Panen paika oma hommikuse söömise ja söön korraliku hommikusöögi (nt puder). Söön koos Mathiasega sama hommikusööki.

Joomise asi sai eelmise kuuga korda ja sel kuul oli eesmärgiks hakata oma toitumist korrigeerima. Ma olen juba üsna pikka aega täiesti suvaliselt toitunud. Minu puhul tähendab see seda, et tihti olen terve päeva söömata, sest pole meeles või aega süüa ja siis õhtul söön n-ö järgi või siis näksin terve päeva jooksul mingeid väikseid mõttetuid asju ja korraliku sööki ei söö ja jällegi õhtuti on see suurem söömine. Samuti tähendab see seda, et ma söön palju “rämpsu” (šokolaadid, küpsised, koogid, sügavkülmutatud pitsad, valmistoit, kiirtoit jne). Miks ma valisin sellise eesmärgi, et korrigeerin esialgu ainult oma hommikusööki, siis sellepärast, et varasemalt ma olen alati järsult kohe, a la järgmisest päevast/nädalast kogu toitumist muutnud. Mingi aja see toimib ja toitumine ongi tip-top, aga siis jällegi langeb kõik ära. Seekord otsustasin asja aeglaselt võtta ja anda endale rohkem aega harjumiseks ja luua endale järk-järgult uued harjumused. Nii, aga kuidas siis selle eesmärgi täitmine läks? Saan öelda, et väga hästi. Mitte ühelgi hommikul ei jäänud hommikusöök söömata. Mulle meeldib hommikuti süüa putru ja nii ma ka tegin. Koolipäevadel sõin üleöö kaerahelbeid. Plaanis on veel omlett ka hommikusöögi menüüsse võtta ja siis esialgu mulle piisab. Eesmärgi teine pool sai ka täidetud ehk siis minul ja Mathiasel on nüüd sama hommikusöök. Lisandite osas on küll erinevused, aga kohandasin pudru tegemise selliseks, et ta saab minuga sama putru süüa. See tähendab, et teen putru ilma soolata.

2. Kui kõhulihaste programm on läbi, hakkan kodus YouTube’i salvestatud videote järgi trenni tegema.

Kuna ma nägin kunagi suurt vaeva ja otsisin YouTube’ist erinevaid trennivideoid kokku, siis tundus nõme oma kulutatud aeg niisama raisku lasta ja neid videosid mitte kasutada ning otsustasin, et hakkan praegu nende järgi trenni tegema. See on ka kõige mugavam, sest ma saan seda teha kodus ja ei pea kuhugi ära minema. Saan teha trenni kui Mathias magab või ka siis kui ta on üleval (oleneb päevast). Eesmärk sai täidetud igatahes.

3. Teen 1x nädalas trenni.

Jep, tegin! Jällegi, alustan rahulikult. Ma pole 11 kuud trenni teinud ja kas seda rasedusaegset trennigi päris trenniks sai nimetada? 😀

4. Käin iga päev Mathiasega jalutamas, kui võimalik.

Jaanuaris ei käinud me terve kuu vankriga väljas, sest ma lihtsalt ei viitsinud. Nii mugav oli ta toas tuttu panna ja koos temaga magada. Ei pidanud neid kombesid ja asju selga ajama ja ei pidanud vankrit viima/tooma. Aga nii ei saa. Lapsele ja mulle endale on kasulik vähemalt korra päevas väljas käia ja see mind motiveeribki. Terve kuu peale jäi ainult üks päev viitsimise pärast vahele. Muudel päevadel, kui ma ei saanud temaga käia, sest olin koolis ja ühe korra korvpalli vaatamas, käis Mathias vanaemadega väljas.

5. Tellin sooduka ajal pildid ära.

Ootasin sooduka ära ja pildid said tellitud. Ma pole varem nii palju pilte tellinud. Arve oli vist miski 50 eurot ja pildid muidugi peamiselt Mathiasest. 😀

6. Hakkan uuesti koolis käima.

Selle kuu kõige suurem ja mõnes mõttes kardetum muutus. Tegelt on kõik siiamaani väga hästi sujunud, aga muidugi hullem on alles õppetöö osas ees.

7. Hakkan blogima 2x kuus.

No ma püüan! Sel kuul sain ju napilt hakkama! 😀 Mulle tegelt meeldib kirjutada ja draftis on mitmeid teemasid/postitusi, mis ootavad avaldamist. Nii et materjali nagu on…

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees. Üks väheseid pilte, mis mul endast sellest kuust on. Vallavanema vastuvõtul mitte-vett-joomas. Alkoholi ka ei joonud. Fun fact: Tarbisin alkoholi viimati juuli 2017. Ausalt ei tunne puudust ka.

Mathiase üheteistkümnes elukuu

Ongi käes VIIMANE minisünna! Just üks päev sattusin mõtlema, kui lühike see beebiiga ikka tegelikult on. Vahepeal tundus mõne asjaga, et nii jääbki elu lõpuni – no näiteks tissi otsas elamisega 😀 – aga tegelikult on kõik kogu aeg muutumises ja kõik mured/rõõmud lähevad nii kiiresti mööda. Nüüd vaatan tissi otsas elamisele ikka heldimusega tagasi. Samas on nii tore (ja endal lihtsam), et Mathias on nüüd nii asjalik, tegus ja iseseisvam ning temaga saab ikka järjest rohkem nalja. Igav ei ole ükski hetk.

Selle kuu sisse jääb üks suur muutus. Mina hakkasin uuesti koolis käima ja see tähendab, et Mathias on nüüd 2 päeva nädalas terve päeva vanaemadega – ühel päeval ühe ja teisel päeval teise vanaemaga. Vanaemad hoiavad Mathiast täitsa hommikust peale (7st või 8st olenevalt päevast) ja kuni minu koju tulemiseni või kuni Markuse tööpäeva lõpuni. Ma olen tegelikult nii tänulik selle võimaluse eest, et saan praegu koolis käia. Muidu oleksin uuesti kooli minemise lükanud ilmselt järgmise aasta kevadesse. Ja vahelduse mõttes on väga tore midagi muud ka teha lisaks kodus olemisele. Mulle muidu väga meeldib kodus olla ja meil oli juba mõnus rutiin ka tekkinud, aga mida rutem ja rohkem ma oma kooliasjadega tegeleda saan, seda parem. Tahaks ju kooliga lõpuks ühele poole saada! Mathias on igatahes väga tubli ja hea laps olnud siiamaani. Alguses natuke kartsin, et kuidas tal läheb terve päev ilma minuta, aga väga hästi on läinud. Kui koolipäevad lõpuks kätte jõudsid, olin ise täitsa rahulik, sest teadsin, et Mathias jääb headesse kätesse ja kui peakski midagi olema, siis Markus on lähedal ja saab appi minna. Kõige ebameeldivam asi pikalt eemalolemise juures on olnud see, et ühel päeval läksid rinnad nii palju piima täis ja see tunne on niiiiii ebameeldiv ja valus lausa. Õnneks sain hakkama ilma välja pumpamiseta, sest välja pumpamine ajaks rinnad veel rohkem segadusse ja koju jõudes lahendas Mathias probleemi ära. 😀 Koolipäevadel ta ongi minu koju jõudes ülejäänud õhtu põhimõtteliselt rinna otsas elanud. Eks ta tahab ka oma piima kätte saada, mis päeva jooksul saamata jäänud.

Muidu on üldiselt see kuu jälle selline tavaline kodune olnud, mõned käigud siin-seal. Mathias sai taaskord spordiüritusel käia, sest noh… tema issi ongi sport ju 😀 Seekord issi ei võistelnud, vaid võistlesid hoopis tublid maadlejad ja võistluseks olid Eesti mesitrivõistlused maadluses. Mathias tatsas Mesikäpas ikka isuga ringi ja ei hoolinud ei lärmist, ei võõrastest inimestest, vaid muudkui lidus mul eest ära ühest Mesikäpa otsast teise. Näitas väga häälekalt oma toetust ka välja, ainult jäi segaseks, et kellele ta siis ikkagi kaasa elas. Üks erilisem sündmus oli ka – Mathiase tite- ehk lusikapidu. Õnneks kingiti see aasta nimeline hõbelusikas beebidele. Mulle meeldis muidu see mõõdupuu ka, mis nad varasemalt on kinkinud, aga lusikat soovisin rohkem. Sel üritusel jooksis Mathias ka ringi ja talle väga meeldib omavanuseid vaadata/katsuda (loe: kakkuda, torkida 😀 ). Seega ma usun, et tal oli lahe pidu. Üks lõbus käik oli Mathiasel veel. Käisime teist korda V spaas temaga ja muidugi jäi ta käiguga väga rahule. Markus möllas temaga suures basseinis nii kõvasti, et Mathias kilkas ja naeris kõva häälega üle terve spaa ning teistel läks ka ümberringi nägu naerule.

Nagu ikka, siis räägin natuke arengust. Ma arvan, et võib öelda, et Mathias läks nüüd täitsa päriselt kõndima ära, sest käpuli näeb teda väga harva. Viimased 2 nädalat on ta aktiivselt harrastanud diivanil ja voodil olemist. Hommikuti näiteks ronib ise voodist välja ja läheb ära teise tuppa asjatama. See tähendab minu jaoks muidugi, et tuleb kohe voodist välja tulla, sest üksi teda kuskile jätta ei saa. Ühesõnaga millegi peale ja millegi pealt maha ronimine on nüüd väga käpas. Eile nägin, et ta oskas ise ilma millegi abita põrandalt seisma tulla. Enamasti ta siiski eelistab millegi najal püsti tulla. Istumisega on natuke ikkagi jama, sest ta eelistab W-istes olla. Nüüd ta püsib sirged jalad ees istes ka, aga ise ta läheb sellesse väga harva. Koolis jälle räägiti, kui halvad need valed istumismustrid on ja mul muidugi hakkas süda valutama. Ma üritan tal kogu aeg valesid mustreid korrigeerida, aga alati ka ei jõua. Eks peab nii kaua korrigeerima teda, kuniks hakkab ilusa mustriga istuma. Halvad harjumused tekivad ju nii kiiresti ja nendest lahti saamine võtab kaua aega. Halbadest harjumustest rääkides siis Mathias imeb endiselt oma kahte sõrme. Kas kellelgi on mingit head nippi, kuidas sellest kombest lahti saada? Kõne poole pealt tal mingeid uusi sõnu pole, aga jutustab küll üsna palju oma titakeeles. Olengi nüüd siin sõnade (või sõna) ootuses, et tal tekiks mingid konkreetsed sõnad. Vahepeal tundub nagu ta ütleks midagi “aitäh” laadset. “Mamm-mamm” (söögi kohta) on ka endiselt teemas.

Sel kuul ilunumbreid pole, sest järgmine arstiaeg on alles 1-aastaselt. Nii et järgmises Mathiase postituses on numbrid ka. Arstidest rääkides siis üleeile käisin Mathiasega EMOs, sest tal tundus mingi veider muhk peas olevat. Ta ise tundus täitsa tavaline, et midagi nagu viga pole, aga südamerahuks tahtsin siiski lasta ta üle vaadata. EMOs öeldi, et ongi muhk ja peame jälgima. Kui nädalaga ära ei kao, siis tuleb uuesti näitama minna.

Titepeol laululapsi kuulamas ja vaatamas
Pärast spaad käisime Vapianos söömas. Mathias oli üsna rahutu ja pidime ruttu-ruttu ära sööma. Kahjuks ei olnud temale sealt menüüst mitte midagi võtta.
Seda meest pildile püüda on järjest keerulisem. Seekord siis tordiga pilt püsti seistes.

Eesmärgid, eesmärgid, eesmärgid

Seekord ei olegi postitus Mathiasest, vaid hoopis täitsa muudel teemadel. Juba algusest peale oli plaan, et Mathiasest tulevad igakuiselt postitused kuniks ta saab aastaseks ja see tähendab, et kaks postitust ongi veel jäänud. Edaspidi teen ka ilmselt temast mingi aja tagant postitusi, sest nii hea on tagantjärele lugeda ja näiteks nüüd, kui oli vaja beebialbumit täita, siis ilma blogita polekski saanud seda teha. Seega edaspidi hakkab blogi rohkem jälle n-ö minu asjadele keskenduma.

2018 ei olnud minu jaoks hea aasta. Ainuke hea osa sellest aastast oli Mathias ja temaga seonduv. Ma ei hakka hetkel eelmise aasta halvale osale keskenduma ja eelistan selle jätta sinna, kus ta olema peab – minevikku. Kui mingil põhjusel need asjad ei taha püsida seal, kus nad olema peavad, siis küllap ma millalgi ka neist räägin. Hetkel las nad jääda selja taha. Igatahes ma tegin otsuse, et 2019 keskendun rohkem endale ja oma soovidele. Ma olen tihti need just tahaplaanile jätnud ja üldse mitte õnnelik selle pärast olnud. Nüüd on mul eelmise aasta tõttu parem ja selgem pilt ning siht, mida ma soovin. Suur-suur osa sellest on ka muidugi tänu Mathiasele. 🙂

Niisiis… et jälle rohkem oma asjadega tegelema hakata, siis otsustasin enda motiveerimiseks panna kuude kaupa kirja eesmärke. Mulle meeldib väga eesmärke seada. Ma olen õppinud, et liiga suurte eesmärkide seadmisel kaob mul motivatsioon kiiresti ja pigem jäävad eesmärgid saavutamata, sest need on kuidagi nii hoomamatud. Väikesed eesmärgid on minu meelest rohkem edasiviivad ja kui panna kõik väikesed eesmärgid kokku, siis ideaalis nad ju peaksidki viima sellele suurele ja põhilisele eesmärgid lähemale. Ilma väikeste eesmärkideta tekib selline “meh?!” tunne, et mida ma tõmblen, kui midagi nagu ei toimu. Väikeste eesmärkidega näed, et reaalselt teedki midagi ära.

Vaatakski siis nüüd üle, millised mu eesmärgid olid ja kommenteeriks neid natuke. Minu jaanuarikuu eesmärgid olid:

1. Ma ei osta enam karastusjooke poest, vaid joon vett/teed/kodust mahla. Kui kuskil mujal pakutakse, siis on okei võtta joogiks, aga ise endale ei osta.

Ma olin täiega sattunud karastusjookide küüsi ja no ikka peaaegu igapäevaselt tarbisin neid. Varem ma ei joonud üldse selliseid asju! Õnneks nüüd võin öelda, et olen sellest harjumusest lahti saanud ja see eesmärk sai 100% täidetud. Kavatsen edaspidi samamoodi jätkata.

2. Jätkan oma sünnitusjärgse kõhulihaste harjutusprogrammiga.

Terve suve ja sügise laisklesin ja ei suutnud ennast kokku võtta, et see programm lõpuni teha. Detsembri lõpus võtsin ennast lõpuks kokku ja hakkasin liigutama. Nüüdseks saan öelda, et vähem kui nädal on jäänud programmi lõpuni. Programm kestab kokku 10 nädalat ja olen 9 ära teinud. Motivatsioon on suur, et selle nädalaga saaks kõik tehtud! Nii et see eesmärk sai ka 100% täidetud.

3. Loen läbi vähemalt ühe raamatu (“Armastuse viis keelt”).

Oi, see eesmärk sai ikka väga tehtud ja rohkemgi veel. 😀 Lugesin ära 6 raamatut: “Armastuse viis keelt”, “Teisipäevad Morriega”, “Strong looks better naked”, “Nutt ja jonnihood”, “Auschwitzi tätoveerija” ja “Minu mõistus on otsas”.

4. Sordin pildid ära.

Tehtud! See tüütu kohustus, mida kogu aeg edasi lükkan. Kõik 2018 aasta pildid said sorditud ja on nüüd tellimise ootel (ootan soodukat, et tellida 😀 ).

5. Hakkan täitma beebialbumit.

Veel üks tüütu kohustus. 😀 Tegelikult kätte võtmise asi ja kui täitma hakkasin, siis oli väga tore ja lahe meenutada kõike. Lihtsalt see pihta hakkamine on raske. Nüüd on album nii palju täidetud kui saab ja vaja on veel piltide näol mõned täiendused teha, aga ma ütleks et seegi eesmärk sai põhimõtteliselt täidetud.

6. Hakkan pihta riiete sortimisega.

Jep, hakkasin. Püksid on sorteeritud, nüüd olen pluuside sahtli kallal… Üldiselt mu plaan riietega on selline, et korralikud ja uued/uueväärsed Mathiase riided püüan ära müüa. Ülejäänud Mathiase riided ja enda asjad annan ära (ilmselt viin Sõbralt Sõbrale ja katkised/kulunud või muul moel kasutuskõlbmatud asjad viin H&M’i).

7. Koristan ära sahtlid ja kapid ja sordin oma asju. Kui jaanuaris seda teha ei jõua, siis veebruari alguses.

Ei jõudnud selleni tõesti jaanuaris, aga homme juba veebruar ja uued võimalused! 😀

Üks terve aasta kohta käiv eesmärk ka: Ei osta ennem uusi kosmeetika- ja nahahooldustooteid kui vanad on otsas ja sealjuures vaatan kriitiliselt mida on vaja.

Mu eesmärk üldiselt on olla minimalistlik – ei osta/kogu rämpsu koju ja hoian alles vaid vajaliku ja asjad, mis teevad mind rõõmsaks. Kes on lugenud Marie Kondo raamatut “Jaapani korrastuskunst”, see mõistab, millest räägin. Pärast selle raamatu lugemist olen nende põhimõtete järgi elanud. Mulle ei meeldi mõttetute asjade kogunemine/kogumine ja segadus. Kui mu ümber on kõik korras, siis on mu mõtted selged!

kc3b5hukliinik
Minu kõhulihaste programmi “trennilehed”, millest ilmselt peale minu (ja terapeudi?) keegi midagi väga aru ei saa. 😀

Mathiase kümnes elukuu

Mathiasel on täna 10. minisünna! Koogivalik oli poes kehvavõitu, aga miskit siiski leidsime ja seekord läks sünnapiltide tegemine ka päris libedalt – ei ühtegi plätserdust ega määrdunud riiet. Uskumatu, et JUBA on jäänud ainult 2 kuud veel koogisöömist enne kui pikem paus tuleb! 😀 Ehk siis Mathias on veel AINULT 2 kuud pisike beebi ja siis hakkab juba suureks lapseks. Tegelikult tundub ta praegugi suure lapsena kui võrrelda seda milline ta päris pisikesena oli. Googeldasin üks päev, kes temast pärast beebi olemist saab ja leidsin, et siis nimetatakse teda kuni kolmanda eluaastani maimikuks.

Mathias on siin viimase kuu jooksul nii palju uusi asju õppinud, et mul ei tule kõik meeldegi. Kõne poolest olen nüüd kindel, et ta saab aru mida “mämm-mämm” tähendab. Veel saab ta (lisaks Simbale) vist aru, kes on issi. Kui sirutada talle käed ette ja öelda “tule siia”, siis ta tuleb. Samuti olen märganud, et ta peab dialoogi. Ta küll räägib oma tita keeles, aga on aru saada, et ta ootab kuni vestluskaaslane oma jutu lõpetab ja siis räägib omalt poolt vastu. Siiski on päevad erinevad ja mõnikord on ta väga jutukas, teinekord päris vaikne. 7. jaanuaril nägin esimest korda, et ta kasutab näpitshaaret ehk siis võtab pöidla ja nimetissõrme vahele midagi. Eriti hea on selle haardega Simba liivakasti kive võtta. Ma olen ikka mitu korda tal neid suust pidanud ära korjama, täitsa õudne kohe! 😀 8. jaanuaril õppis ta ära voodile või diivanile ronimise ning neilt pepu ees alla tulemise. Praeguseks on selle oskuse kasutamine kuidagi soiku jäänud. Ta küll oskab kui väga tahab ja midagi vaja saada on diivanilt või voodilt, aga aktiivselt neid ei harjuta. Selle kuu tähtsündmus on ilmselt kõndima hakkamine! Tema füüsilist arengut vaadates tunduski, et ilmselt ta läheb varakult kõndima ja no 9-kuuselt on minu meelest pigem varem, kui arvestada, et keskmiselt hakatakse kõndima 1a-1a 2k vanuselt. Igatahes 11. jaanuaril tegi ta ühe väikese sammukese. 21. jaanuaril tegi juba 7 sammukest ja 22. jaanuaril 10 sammu. Alates eilsest kõnnib ta pikemaid vahemaid koos vahepealsete peatustega. Enam ta ei viska ennast kõndimise “lõpus” käpukile, vaid oskab seisma jääda ja rahulikult ka käpuli minna. Seega on tema tasakaal väga palju arenenud. Lisaks sellele oskab ta ennast seistes ümber pöörata ja kõndimisel suunda muuta. 24. jaanuaril õppis ta ära asjade lükkamise mööda põrandat. Nii et nüüd ta muudkui lükkab oma mänguautot, käimistuge, raamatuid, Simba transpordipuuri jm mööda põrandat. 😀 Raamatutega seoses, pidin tal kaks raamatut ära peitma, sest ta närib/sööb neid nii hullusti. Raamatukoi ikka küll – isassse! 😀 Kaks õnnetut kukkumist oli ka. Eile kukkus ta põsega kapi nurga otsa niimoodi, et tuli lausa sinikas põsele ja täna kukkus lõuaga kapi nurga otsa ning sellest jäi ka lõua alla väike punane jälg. Üldse muutub ta vahepeal (tavaliselt õhtuti) eriti ulakaks ja hakkab kiirendama ja nii neid kukkumisi tuleb.

Selle kuu jooksul suutis Mathias jälle haige olla – nohu, kerge köha ja ilmselt oli tal kurk ka natuke valus. See haiguste periood on ikka jube küll. Õnneks nüüd vist hakkab vaikselt see mööda saama. Selle kuu sisse jääb veel kolm “esimest”. Üks nendest on esimene aastavahetus, mille Mathias täiesti maha magas. Meie vaatasime seekord ilutulestikku kodus köögi aknast ja linna oma nägi täitsa hästi. Esimeste hulka kuulub ka esimene juukselõikus, mille tegin mina. 😀 Mathiasel oli tukk juba nii pikaks kasvanud ja pidin selle ära lõikama. Ega mul see juuste lõikus pole kunagi välja tulnud nii et seegi kord ei erinenud. Järgmine kord läheme juba päris juuksuri juurde. Väljas me eriti käinud ei ole ja seda puhtalt minu laiskusest. Lühemaid otsi oleme teinud, no näiteks poodi ja Mesikäpa halli, kus Mathias käis esimest korda naiste käsipallimängu vaatamas. Üleeile ehk 23. jaanuaril tegi Mathias oma esimese kelgutiiru ja tundus, et talle täitsa meeldis. Onutütar sai ka teda vedada ja temaga koos tegi Mathias oma esimese väikese liu kallakust alla. Kuna Mathiasel veel käruosa vankril kasutuses ei ole, siis see oli üks esimesi pikemaid väljas ringi vaatamisi (kui autosõidud välja arvata) ja eks uudistamist jagus palju. Aga egas midagi, oli selline tavaline ja rahulik kuu.

8. jaanuaril käisime 9. kuu kontrollis ja saime lõpuks ilunumbreid ka teada: pikkus 75 cm, kaal 9510 g.

Arsti juures käimisega oli selline lahe lugu, et mina läksin juba 7ndal Mathiasega rõõmsalt ukse taha ootama, sest arvasin, et on kaheksas. Kutsusin veel Markuse ka tol päeval kaasa, nii et raiskasin tema aega kah kõigele lisaks. Alles ukse taga tuli pähe, et oot oot – täna ju pole teisipäev (tittede vastuvõtt on teisipäeviti). Pakkisin siis Mathiase kokku ja läksime koju tagasi. Õige visiidiaeg oli 8ndal! Mina ja minu hea mälu! 🙂

img_4186
Simbat järgi tegemas

img_4232
Esimesel kelgutiirul

img_1385
Miks sa nii nunnu oled?!

Jõulupildistamine

Ma teadsin juba enne, kui Mathias sündis, et tahan temast ja temaga koos saada ilusaid professionaalseid fotosid. Ainult et ma polnud kindel, millal temaga pildistama võiks minna. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis oleks vist võinud isegi natuke varem ära käia, sest siis ta polnud nii liikuv, aga tegelikult väga vahet polegi… saime temast ägedaid pilte ikkagi. Endal oleks lihtsalt ilmselt natuke kergem olnud kui ta nii aktiivne poleks olnud. Mul ei olnud üldse plaanis mingeid jõulupilte teha, aga kuidagi sattus nii, et pildistamine sai pandud sellele ajale, kui Anettil jõulunurk ka valmis oli. Niisiis saigi meie pildistamisest jõulupiltide tegemine. Aga mis siin pikalt ikka rääkida, panen parem pildid üles. Kui tahate ka endale ilusaid pilte mälestuseks, siis: https://www.facebook.com/anettsphotography/ 

IMG_7009

IMG_7085

IMG_7112

IMG_7131

IMG_7160

IMG_7233

Mathiase üheksas elukuu

Pühad peetud ja aeg uus blogipostitus teha. Räägin natuke jõuludest ka, sest need olid Mathiase esimesed jõulud. Ma täiega pabistasin, kuidas Mathiasega jõuluüritustel käimine välja tuleb, aga läks täitsa valutult, kui mõned väsimuse-nutud välja arvata. 24. detsembril käisime vanaema Marju juures jõululõunal ja seal sai Mathias päris palju onutütrega mängida. Sama päeva õhtul käisime Markuse maal, kus oli suurem seltskond koos. Mathias oli seal ainult tunnikese üleval ja siis tuli ööunne minna. Sellest esimese osa magas ta ilusti oma vanatädi magamistoas põrandal beebipesas, mille talle madratsitest ja tekkidest tekitasin. Ja teise osa magas juba kodus oma voodis. Ma mõtlesin, et ta läheb võõras kohas raudselt unise peaga rändama kui üles ärkab, aga beebipesa ääred ikkagi takistasid teda, sest sealt kaugemale ta polnud läinud, kui ta nutu peale üles korrusele jõudsin. 25. detsembril oli Mathiase 9. minisünna ja selle päeva veetsime kodus. Avasime hommikul jõulupakid ja sõime torti. Seekord polnud üldse mingit tordi söömise isu, sest jõulusöögist oli kõht ja isu nii täis söödud ja oleks parema meelega tordi ostmise vahele jätnud, aga kui 8 kuud juba niimoodi pilte on tehtud, siis tuleb ikka traditsiooni hoida ja lõpuni välja teha. Mathiase esimesed jõulukingid olid: mängutraktor, mille peale saab istuda ja sellega ringi sõita, värviline-helisev-plärisev käimistugi, mänguasjakast (vanemate lemmikkingitus 😀 , sest varem olid kõik tema asjad ühes koledas katkises pappkastis. Me mõtlesime Jyskist ühe suure kasti tema asjade jaoks osta, aga vot see kingitus lahendas meie mure 🙂 ), Minnie ja Mickey legoklotside moodi klotsid, pehmed värvilised numbritega ja muude vidinatega kuubikud, Ilmar Tomuski raamat “Hundi sõbrad” ja üks näputoidu porgandipulkade pakike. Sai vist kõik. Need olid siis teiste poolt tehtud kingitused. Meie kinkisime talle torni ladumise komplekti ja majakese, kuhu saab erinevaid kujundeid ja elukaid sisse panna. Proovisime mingeid arendavaid mänguasju leida talle, sest tal polnud veel selliseid. 26. detsembril käisime minu tädi juures külas ja seal oli minu Tallinna vanaema ehk Mathiase vanavanaema ka. Seal pidin ma Mathiasel kogu aeg silma all olema, sest koht oli täitsa võõras ja sealseid inimesi oli ta vähe näinud ka. Üldiselt oli siiski tore ja seal oli üks väike lastenurgake ka, kus ta sai mängida.

Ma jälle ei mäleta, kus me käinud oleme ja mida teinud. Ahaaa… pildistamas ju käisime! Käisime taaskord Anetti juures. Raseduspildid said ju ka temaga tehtud. 🙂 Tegelikult pildistamine oligi vist koos jõuludega selle kuu selline erilisem sündmus. Ma ei kujutanud üldse ette, kuidas temaga pildistamas läheb, sest ta on ju nii püsimatu ja minu meelest oligi teda päris raske pildile saada. Tal oli vaja ikka sülest ära pääseda ja ringi tuuseldada. Nii palju energiat läkski temaga mässamise peale. Ma hullult kartsin, et Anettil oli meiega megatüütu, sest Mathias on üks väike rüblik. 😀 Õnneks ikka saime ilusad perepildid Mathiasega ja sel ajal, kui Mathias Markuse telefoni järas, saime koos Markusega ka mõned klõpsud tehtud. Igatahes ma pärast rääkisin Anettiga ja ta ütles, et polnud üldse tüütu meiega. VIUHHH, mul langes kivi südamelt! 😀 Aga täitsa veider oli pärast tagasi mõelda, kuidas ma suure kõhuga pildistamas käisin ja nüüd siis see väike inimene, kes mul alles pea 9 kuud tagasi kõhus oli!!!, mässas ringi ja püüdsime hoopis teda pildile saada.

Sel kuul sai kaks korda spaas ka käidud. Ühe korra käisime kõik koos kolmekesi ja teine kord kahekesi Markusega. Koos sai käidud V spaas, kus olime ühe öö ja kus Mathiasele väga meeldis. Kui ta muidu kodus magades ärkas iga tunni-kahe tagant ööune ajal, siis spaas magas mingi 3-4 h jutti! Aga spaas oli tõesti palju tegemist lapsel ja minu meelest kõige lastesõbralikum spaa, kus ma siiamaani käinud olen. Hommikusöök restoran Joyce’is oli Mathiase jaoks esimene n-ö väljas söömine ka. Panime ta laua taha söögitooli istuma ja lisaks oma smuutile järas ta veel hommikusöögilauas pakutavaid apelsini ja melonit. Laud ja Mathias olid korralikult plögased, aga õnneks põrandale või kuskile mujale ta midagi ei ajanud. Tegelikult ta oli väga tubli ja sõi ilusti, lihtsalt selline tavaline segadus mis tittede söögilauaga ikka kaasas käib. 😀 See oli vist meie esimene perekondlik hommikusöök ka. Kodus meil ju mingit normaalset lauda pole, mille taga saaksime kõik koos süüa. Selle eelduseks oleks muidugi see ka, et meie söögiajad kattuksid Markuse omadega, aga enamasti teda siiski nendel aegadel kodus pole ja niisiis söömegi me kõik eraldi. Tavaliselt ongi nii, et ma annan kõigepealt Mathiasele tema söögi ära ja siis söön ise. Ma tean küll, et soovitatakse koos lapsega süüa, et talle söögilaua kombeid õpetada ja et ta õpiks vanemate eeskujul toiduga ümber käima, aga meil ei tule sellest hetkel midagi välja. Võib-olla millalgi saan seda rohkem praktiseerida. Nii, aga teisest spaakäigust ka. Nimelt käisime Markusega Põlvas Sõstra spaas ja väga mõnus oli üle pika aja täitsa kahekesi midagi teha. Mathiase panin ööunne ja vanaema jäi teda hoidma. Mathias ärkas küll üles vahepeal, aga vanaema sai temaga väga hästi hakkama ja sai ta uuesti tuttu.

Ma isegi ei viitsi enam Mathiase une teemadel jahuda ja lepin sellega, et kuni kolmanda eluaastani ongi lastel uneprobleemid normaalne nähtus. Tegelikult need polegi probleemid, vaid normaalne kasvamise osa. Mulle meeldib see ütlus, et mitte lapsel pole probleem magamisega, vaid vanematel on probleem lapse magamisega või mitte magamisega, kuidas võtta. 😀 Laps magab siis, kui laps tahab. Ja nii ongi. Muidugi on palju neid beebisid, kes sellises vanuses magavadki terve öö ilma ärkamiseta, aga Mathias pole nende hulgas ja see on täiesti okei. Ta ei peagi seda veel tegema. Eelmise postituse jätkuks ütlen, et meie jaoks on siiamaani pikalipanemise meetod töötanud selles mõttes, et ma olen saanud ta oma võrekasse uinuma, aga mingit tervet ööläbi magamist see taganud pole. Nüüd viimased kaks nädalat ma pole seda meetodit rakendanud, sest Mathias jäi haigeks ja olen teda jälle rinna otsas magama pannud, sest pikali panemise meetodiga kaasneb enamasti ikkagi natuke või palju nuttu ja ma ei taha, et ta oma tatise nina veel rohkem tatti täis nutaks. Seekordne haigus on võrreldes eelmise kahe korraga teistsugusem, sest Mathiasel oli esimest korda kõrgem palavik, no nii 38.1-5. Õnneks kestis see palavik vaid ühe päeva, aga tatine on ta siiamaani.

Arengus olen ma märganud, et Mathias on järjest rohkem iseloomu hakanud näitama. Kui ta midagi tahab, siis annab sellest ikka häälekalt märku. Mulle tundub, et ta on hakanud ütlema “mämm-mämm”, aga ma pole veel päris kindel, kas see on juhuslik või tõesti on tal tekkinud seos söömisega. Ta on õppinud uksi avama ja lemmikkoht on vannituba. Igal võimalusel ronib sinna ja kui uks on kinni, siis mõnikord vigiseb selle taga, et lahti tehtaks. 😀 21. detsembril ta korraks istus kätega karbile toetades. 25. dets nägin, et ta istus korra ilma toeta ka, aga see oli hästi lühiajaliselt. Nüüd viimastel päevadel olen näinud, et ta on püsinud veits pikemalt lahtiste kätega istumisasendis. Kahjuks harrastab ta W-istet ka muidugi. Nii et n-ö päris istumisasendis (sirged jalad ees) ta iseseisvalt olla ei oska. Täna, 28. dets nägin, et ta seisis mingi 5 sekundit lahtiste kätega ja ei kukkunudki selili. 😀 30. dets märkasin, et ta oskab kükitada-seista-kükitada ilma kuskil kinni hoidmata. Need oskused on veel ebakindlad, aga eks lähebki natuke harjutamist vaja nüüd. Need asjad lähevad küll kümnenda elukuu sisse juba, aga mõtlesin, et panen siiski siia kirja. Minu jaoks on “mure” praegu see, et ta ei istu veel ja üldse ei tahaks, et ta selle valesti istumise endale juurutaks, aga nii raske on teda takistada seda tegemast. Samas käisime just arsti juures ka kontrollis ja tema ütles, et Mathias on pigem arengust ees ja et istumise pärast ei pea veel muretsema ega seda peale pressima. Aga no niiiiii hullult ootan, et ta istuks juba ise ilusti. Nii veider on vaadata, kuidas paljud temavanused juba istuvad ja üldse ei oskagi seda ette kujutada, et Mathias ka täitsa ise istuks ja nt mängiks istudes. Tundub nii imelik vaatepilt. 😀 Aga püüan siis rahulikult edasi oodata seda püha istumist! 😀

Lõpetuseks tahan öelda, et nii-nii äge on vaadata, kuidas Mathiasest on kasvamas üks oma iseloomuga ja isiksusega väikene inimene. Iga päev saab temaga nalja ja ausõna mu põhilaused kogu aeg on “Sa oled nii nunnu!” ja “Miks sa nii nunnu oled?!” 😀 Aga tõesti on selline lõputu armastus tema vastu. Mitte et ma varem poleks teda armastanud, aga viimasel ajal on see armastus kuidagi eriti suureks kasvanud. Seda tunnet ei olegi võimalik sõnadesse panna. Lihtsalt väga soe armas ja uhke tunne on olla tema ema. Ta on järsku kuidagi nii osav, asjalik, lõbus, arukas, uuriv, naljakas, tähelepanelik… ja no muidugi NUNNU! 😀

päike
Niisama mingit mänguasja juppi järamas

vspa
Nunnud V spaas

tordipilt
Proovisime tordiga ka pilti teha, aga “mind te juba nii lihtsalt kinni hoida ei saa!” 😀