Hello… it’s me

No siin blogis ulub jälle tuul juba pikemat aega, nagu ikka! Mul olid küll aasta alguses suured plaanid, et hakkan regulaarsemalt blogima, aga see asi vajus ikkagi ära. Mul ongi blogiga nii kahetised tunded.. ja seda mitte ainult sel aastal, vaid kogu aeg on olnud – kas ma tahan jagada, kui palju ma tahan jagada, mida ma tahan jagada teistega jne. Vahest nagu tahaks ja siis jälle ei taha. Igatahes selle ma olen enda jaoks välja mõelnud, et ma kindlasti ei taha blogi pidada nii, et see oleks üles ehitatud a la lapse või pereelu vmt teemadele. Kui ma üldse miskit jagada tahan, siis see on kas mingi kindel aspekt või mitu minu elust – nt nagu tehakse toidu/fitness/tervise/meigi/nahahooldus jne kontosid/blogisid. AGA kuna ma tunnen, et olen suht lost enda elus hetkel (IKKA VEEL.. nagu mingi viimased 1,5 a kui mitte rohkem), siis ma ei oskagi midagi siin teiega ka jagada. Ei taha nüüd jätta muljet nagu kõik oleks maru halvasti… ei ole praegu üldse tegelikult halvasti, lihtsalt tühi tunne on. Iseenesest mul on ju kõik praegu olemas, eelmine suvi sai magister lõpetatud, töötan erialasel tööl… aga mis siis nüüd edasi? Mul on selline tugev sisemine soov edasi liikuda just karjääri osas, aga ma ei tea ise ka kuhu. Võib-olla peaks järgmine samm olema karjäärinõustamisele minek? Ja siin tuleb jälle mängu mu sisemine motivatsioon, mis on kohati olematu… Ma ei tea, ma varem ikka suutsin olla järjepidev ja kindel oma tegudes, aga nüüd lihtsalt mehhhhhhh. Mul on soov edasi liikuda, aga ise selle nimel konkreetseid samme ei astu ja siis muudkui tammun päevast-päeva sama rada ja olen rahulolematu – kui vastuoluline. Mul ei ole seda järjepidevust, motivatsiooni ja enesekindlust enam nagu varem + 30 tundub nii hirmutav. 30-aastaseks saamine on kohe-kohe ukse ees ja teinekord tulevad täiesti ebaratsionaalsed mõtted pähe sellega seoses. Nt, kui ma tahaks minna midagi täiesti uut õppima, siis kas ma pole selleks liiga vana? Nooo halloo, Evelin?!?! Minu rakenduskõrg kursusel oli üks 45-aastane, kes oli kursuse parim tudeng ja ma mõtlen, et ma olen liiga vana?! 😀 Ja töö juures ma näen ju IGA PÄEV, et inimene on vana alles seal kuskil 70 kandis, aga see ka täiesti oleneb inimesest – mõni 90 aastane teeb ka 70 aastastele silmad ette.

Ma tean, et kõik on minu enda teha ja keegi minu eest midagi ära ei tee. Ju ma siis pean veel siin kõiges selles marineerima, et lõpuks jalad p*rse alt välja võtaks ja reaalselt midagi ära teeks. Eks see mugavustsoonist välja tulek ongi raske.

Ma arvan, et ma tulengi blogisse uuesti kirjutama: 1. siis, kui ma tahan 😀 selle all mõtlen seda, et tahan kirjutada tõesti siis, kui ma ise tahan, mitte sellepärast, et nüüd peab regulaarselt postitama ja pastakast teksti välja imema; 2. siis, kui mul on actually midagi asjalikumat jagada (nt mu tervise teekonda) – mul on ikkagi mu kehakaal pinnuks silmas ja vb ma mingi hetk suudan seda langetada, ma ei ole veel alla andnud. 😀

Heaküll, lähen otsin oma teotahet edasi, sest see on ennast kuskile ikka väga hästi ära peitnud.

Seniks, nautige suve ja olge mõnusad! 💖

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s