Markus: Mathias 1-aastane!

Mathiase sünnist on tänaseks möödas juba veidi üle aasta ning armsast imikust kasvanud üks ütlemata asjalik ja arukas (ja üha armsam) maimik. Viimased tosin kuud on olnud kõike muud kui kerged, kuid sellest hoolimata on need olnud mu senise elu vaieldamatult õnnelikumad. Need hetked, mil peale pikka tööpäeva koju jõudes sulle naeratav marakratt uksele vastu jookseb või sind puhkepäeva hommikul seljas ukerdades üles äratab, on hindamatud ja kaaluvad kõik muu ümbritseva üles.

Küllap aga ei tulnud Sa siia ühe lapsevanema heietusi lugema, vaid tahad hoopis teada, kuidas Mathiasel läheb ning mida ta viimase kuu jooksul teinud ja oma oskuste arsenali juurde õppinud on. Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, alustas Agu Sihvka oma aruandeid ikka ja alati täpselt algusest. Väärt praktika tasub järgimist, mistõttu alustame siis algusest ning püüame erinevaid kõrvalepõikeid tehes rõõmsasti esimese eluaasta lõppu välja jõuda.

Kangelasjutud, eeposed ja saagad kipuvad reeglina algama jubedaid kannatusi ja musti murepilvi kujutades ning triivivad seejärel õnnelikku lõppsadamasse. Nii algas ka Mathiase kaheteistkümnes elukuu kannatades, sest järjekordne (jumalteabmitmes) haigus otsustas taaskord väikemehe maha murda. Lõpuks arenes kerge tatitõbi selleni, et Mathiasel tekkis esimest korda väga äge ja tõsine köha, mistõttu õnnestus tal taaskord pool päeva Põlva haigla lasteosakonna palatis mingisuguste laulvate pärdikute raamatu ja muude arusaamatute vidinatega mängida.

Evelin otsustas temaga lihtsalt perearsti juurde kontrolli minna ja kuivõrd haigla on nii lähedal, et isegi jõululaupäeval kannatab plätudes läbi pargi visiidile lipsata, siis võtmeid, telefone ja muid moodsaks eluks vajalikke abivahendeid muidugi kaasa ei võetud. Suutsin umbes 1,5h kodus ära istuda ja oodata, kui lõpuks kannatus katkes – üheltpoolt mure lapse pärast ning teisalt vajadus Tartusse kooli minna (kuhu ma siiski ei jõudnud) – ning tegin tervele Põlva haiglale umbes kolm tiiru peale, et neid üles leida. Lõpuks põrkasin koridoris kokku perearstiga, kes suunas lasteosakonda, kus hämmeldunud nägudega prouad mind siiski õigesse tuppa laulvate pärdikutega raamatuni juhatasid.

Peale haigla õnnestus Mathiasel kuu jooksul paar visiiti veel teha – korra käisime külas sõber Valteril, kelle juures on alati uusi ja huvitavaid mänguasju, mida Mathiasele põhjalikult menetleda meeldib. Seltskonnaürituste kõrgaeg saabus aga kuu keskel, kui 17. märtsi õhtupoolikul õnnestus Mathiasel üheskoos Tanieliga (kes on üsna lähedalt aga keerulise ametinimetusega sugulane) mürada ning päev hiljem kutsuti endale terve mängutoatäis kamraade lisaks. Tegelikult oli kutsujaks hoopis sugulane Lisett (jälle mitte väga kaugelt, aga keeruliselt), kes pidas Põlvas Linnupesakese mängumaal oma kolme aasta sünnipäevaprallet. Pidu oli uhke ja kui Mathias oli alguses pisut ebalev ning võõrastav, siis lõpuks nautis pidu täiega (noh, isasse). Igatahes mauras lõpuks mööda mängumaad ringi ning üritas hoolimata sabotööride vastutegevusest kõikvõimalikke torne ja muid kandekonstruktsioone valmis meisterdada.

22. märtsil, mil peoovatsioonid juba veidi jahenenud ning Mathiasel mahti uuteks tegemisteks, võttis väike bandiit (järjekordne vahva hüüdnimi) koos emaga ette fotosessiooni. Kuivõrd isa ei mõju piltide kvaliteedile reeglina hästi, siis võeti seekord kaasa hoopis Mathiase vanaema, vanaisa ja tädi Grete. Tegelikult oli ühine fotosessioon jõulukingitus Evelini vanematele ning ühe osa piltide põhjal, mille Evelin Mathiase sünnipäevaks kätte sai, võib väita, et Anett tegi oma stuudios taaskord suurepärast tööd. Võrreldes eelmise korraga tundub, et ka Mathias oli natukene koostööaltim, sest jõulupilte tehes oli teda küll üpris keeruline kaadrisse püüda. Täpselt nii nagu toona, on ka sel korral ohtrasti jäädvustusi rõõmsast, naervast ja lustivast Mathiasest, mis vaadates alati endalgi naeru näole toovad.

Fotosessioonist toibumiseks kulus taas terve nädalavahetus ning seda kõike ikka selleks, et esmaspäeval taas uue hooga pihta hakata. 25. märtsil sai Mathias 1aastaseks, mispuhul korraldati meie tagasihoidlikus kodus mitte-nii-väga-tagasihoidlik koogisöömisvõistlus. Pidupäevaks tellisime Maiasmaalt ühe uhke karupoja-tordi ning ka Mathiase vanavanaema kostitas meid oma firmaroa, et mitte öelda tippteose nime vääriva koogiga. Tähtsa ürituse puhul sai ka peoperemees ise esimest korda kooki mekkida ning tundub, et magusasoolika on ta küll emalt pärinud, sest isu järjekordse koogidoosi järgi ei paistnud sugugi vaibuvat.

Lisaks esimesele koogisöömisele ütles Mathias sel päeval ka esimese sõna – kas seda nüüd kohe ametlikult välja maksab kuulutada, aga vähemalt vanematele pakkus kõnealune episood tublisti nalja. Eelmisel õhtul saatsid Mathiase magama isa konkreetsed juhtnöörid: “Homme ärgates oled sa juba 1aastane, paluks nüüd ka üks sõna selgeks õppida”. Hommikul, mil tuba veel mõnusalt hämar ja korterit täitmas õnnis vaikus, tõstis noorhärra ühtäkki pea püsti nagu urust välja piiluv surikaat ja lausus kõva ning selge häälega “SIMBA!”. Nii palju siis “emmest” või “issist”, kõige tähtsamate asukate nimed ikka eelisjärjekorras.

Kodune koogisöömine ei jäänud aga ainsaks sünnipäevaürituseks ning sama nädala pühapäeval tegime kollektiivse salati- ja pirukamanustamise mõõduvõtu ka Mathiase lähisugulastega. Mathiasel oli lõbu laialt, sest pidusööming leidis aset vanaema avaras korteris, kus koos Carolini ja Gretega tore väsimatult ringi joosta ja mürgeldada. Veidi ka kingitustest. Meie kinkisime Mathiasele Little Dutch firma kraami – motoorikakeskuse, ksülofoni ja ralliraja – mis seni veel igapäevaselt kasutuses on. Teistelt sai Mathias Pikleri kolmnurga (nüüd ei saa teda enam silmist lasta), riideid, kiige, kolm raamatut (sest ta on sõna otseses mõttes raamatukoi ja tähenärija), väikese rongi (mille peale kaikus lustlik naer taevani), täheklotsid ja vägeva valge Mersu, millega ringi kärutada (mis isa üldse kadedaks ei teinud, sest isal on ka valge…Opel…millega ei saa väga hästi ringi kärutada).

Mida Mathias viimase kuu ajaga õppinud on ja mida talle teha meeldib? Kindlasti on ta osavamaks muutunud erinevate jookide manustamisel üle tassiserva – kuivõrd väljas on suur kevad ja kased-vahtrad jooksevad, siis on Mathiaski magusaid puujooke mekkida saanud ning kruus magusa kraamiga suult väga ära tulla ei taha. Isale valmistab muidugi suurt rõõmu see, et poiss on selgeks saanud palli veeretamise, selle tassimise ja ka viskamise (näiteks pesumasinasse ja vanni) ning kõike seda harjutab ta muidugi korraliku Molteni korvpalliga. Lisaks on Mathias hakanud asju tooma ja andma (eriti meelsasti kui talle “aitäh” öeldakse), vanematele on ta suureks abiks ka majapidamistööde, näiteks pesu kuivama panemise, juures.

Üheks meelisharrastuseks on asjade üksteise otsa või sisse toppimine – ebaloogiliste tornide ladumises on ta taaskord ühelt lapsevanemalt tublisti eeskuju võtnud ning üksteise otsa passib sättide kõike, mis seal vähegi püsib. Kord, kui Evelin köögis prügikotti vahetas, pätsas Mathias prügikorvi ära, tassis selle tuppa ja ladus oma mänguasju täis. Sellised põnevad harrastused meil siin. Viimasel ajal on Mathias võtnud mitmel korral oma soki ja üritanud seda jalga panna – oskustest jääb veidi veel puudu, kuid mõte on iseenesest kiiduväärt. Samuti on üha tihemini õiges asendis istuma hakanud ning oskab ka ise oma W-istet veidi korrigeerida, kui tähelepanu juhtida.

Millalgi kuu keskpaigas sai Mathias täitsa iseseisvalt ka väljas oma esimesed sammud teha ja korralikult külge libistada, lisaks tuleb üha paremini välja madalast astmest üles ja alla astumine, mis varem oli täiesti välistatud. Samas taktis jätkates on lähema 20 aasta jooksul oodata Rasmus Mägi tõkkejooksurekordite uuendamist. Magada Mathiasele paraku jätkuvalt ei meeldi, sest palju lõbusam on öösel voodis ringi aeleda, maadelda ja vanematele pähe ronida.

Kuivõrd patsaan (jälle üks hüüdnimi) sai sünnipäevaks hulgaliselt uusi lelusid, siis olgu siinkohal – juhuks, kui Mersust enam üldse käsi eemale ei saa – mainitud ka teised meelismänguasjad. Vanemate ja teda vahel hoidvate vanaemade ääretuks rõõmuks on kaheks kõige populaarsemaks mänguasjaks Fisher-Price laulev koer ja ühe raamatuga kaasa tulnud loomahäälte-, laulude- ja viktoriinitahvel, mille patareid paistavad kestvat igavesti.

“Kellel on pehme ja valge kasukas, millest saab villa sooja kampsuni kudumiseks?”
– “See ei ole õige, palun proovi uuesti!”
– “Suurepärane, lammas!”
jne…

Teisalt on väga tore, et Mathiasele raamatud meeldivad. Talle võib neid vist tõesti kilode kaupa kinkida, sest kutt läheb konkreetselt riiuli juurde, võtab raamatu ja istub põrandale maha ning asub seda sirvima. Nähtavasti on trükikodades paberimassile ka veidi lõhna- ja maitseaineid lisatud, sest pole ühtegi raamatut, millest mõnda tükki välja poleks puretud – sellest ka raamatukoi ja tähenärija määratlus, sest mõnest teosest on tõepoolest tähed suisa välja näritud.

Et juttu jätkuks veelgi kauemaks, aga lugejal kannatust ehk mitte, siis olgu lõpetuseks toodud ka vägilase ilunumbrid. Viimase kontrollkülastuse käigus mõõdeti mehepoja pikkuseks 77 cm ja kaaluks 10 290 g.

õues
Lumemees sai esimest korda õues ise ringi tatsata
tordiga1a
Tordimehed
sünnipäev1a
Sünnipäevalaps vanaema juures külalisi ootamas
mersuga
Vähe uhkem härra oma uue soengu ja Mersuga

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s