Mathiase üheteistkümnes elukuu

Ongi käes VIIMANE minisünna! Just üks päev sattusin mõtlema, kui lühike see beebiiga ikka tegelikult on. Vahepeal tundus mõne asjaga, et nii jääbki elu lõpuni – no näiteks tissi otsas elamisega 😀 – aga tegelikult on kõik kogu aeg muutumises ja kõik mured/rõõmud lähevad nii kiiresti mööda. Nüüd vaatan tissi otsas elamisele ikka heldimusega tagasi. Samas on nii tore (ja endal lihtsam), et Mathias on nüüd nii asjalik, tegus ja iseseisvam ning temaga saab ikka järjest rohkem nalja. Igav ei ole ükski hetk.

Selle kuu sisse jääb üks suur muutus. Mina hakkasin uuesti koolis käima ja see tähendab, et Mathias on nüüd 2 päeva nädalas terve päeva vanaemadega – ühel päeval ühe ja teisel päeval teise vanaemaga. Vanaemad hoiavad Mathiast täitsa hommikust peale (7st või 8st olenevalt päevast) ja kuni minu koju tulemiseni või kuni Markuse tööpäeva lõpuni. Ma olen tegelikult nii tänulik selle võimaluse eest, et saan praegu koolis käia. Muidu oleksin uuesti kooli minemise lükanud ilmselt järgmise aasta kevadesse. Ja vahelduse mõttes on väga tore midagi muud ka teha lisaks kodus olemisele. Mulle muidu väga meeldib kodus olla ja meil oli juba mõnus rutiin ka tekkinud, aga mida rutem ja rohkem ma oma kooliasjadega tegeleda saan, seda parem. Tahaks ju kooliga lõpuks ühele poole saada! Mathias on igatahes väga tubli ja hea laps olnud siiamaani. Alguses natuke kartsin, et kuidas tal läheb terve päev ilma minuta, aga väga hästi on läinud. Kui koolipäevad lõpuks kätte jõudsid, olin ise täitsa rahulik, sest teadsin, et Mathias jääb headesse kätesse ja kui peakski midagi olema, siis Markus on lähedal ja saab appi minna. Kõige ebameeldivam asi pikalt eemalolemise juures on olnud see, et ühel päeval läksid rinnad nii palju piima täis ja see tunne on niiiiii ebameeldiv ja valus lausa. Õnneks sain hakkama ilma välja pumpamiseta, sest välja pumpamine ajaks rinnad veel rohkem segadusse ja koju jõudes lahendas Mathias probleemi ära. 😀 Koolipäevadel ta ongi minu koju jõudes ülejäänud õhtu põhimõtteliselt rinna otsas elanud. Eks ta tahab ka oma piima kätte saada, mis päeva jooksul saamata jäänud.

Muidu on üldiselt see kuu jälle selline tavaline kodune olnud, mõned käigud siin-seal. Mathias sai taaskord spordiüritusel käia, sest noh… tema issi ongi sport ju 😀 Seekord issi ei võistelnud, vaid võistlesid hoopis tublid maadlejad ja võistluseks olid Eesti mesitrivõistlused maadluses. Mathias tatsas Mesikäpas ikka isuga ringi ja ei hoolinud ei lärmist, ei võõrastest inimestest, vaid muudkui lidus mul eest ära ühest Mesikäpa otsast teise. Näitas väga häälekalt oma toetust ka välja, ainult jäi segaseks, et kellele ta siis ikkagi kaasa elas. Üks erilisem sündmus oli ka – Mathiase tite- ehk lusikapidu. Õnneks kingiti see aasta nimeline hõbelusikas beebidele. Mulle meeldis muidu see mõõdupuu ka, mis nad varasemalt on kinkinud, aga lusikat soovisin rohkem. Sel üritusel jooksis Mathias ka ringi ja talle väga meeldib omavanuseid vaadata/katsuda (loe: kakkuda, torkida 😀 ). Seega ma usun, et tal oli lahe pidu. Üks lõbus käik oli Mathiasel veel. Käisime teist korda V spaas temaga ja muidugi jäi ta käiguga väga rahule. Markus möllas temaga suures basseinis nii kõvasti, et Mathias kilkas ja naeris kõva häälega üle terve spaa ning teistel läks ka ümberringi nägu naerule.

Nagu ikka, siis räägin natuke arengust. Ma arvan, et võib öelda, et Mathias läks nüüd täitsa päriselt kõndima ära, sest käpuli näeb teda väga harva. Viimased 2 nädalat on ta aktiivselt harrastanud diivanil ja voodil olemist. Hommikuti näiteks ronib ise voodist välja ja läheb ära teise tuppa asjatama. See tähendab minu jaoks muidugi, et tuleb kohe voodist välja tulla, sest üksi teda kuskile jätta ei saa. Ühesõnaga millegi peale ja millegi pealt maha ronimine on nüüd väga käpas. Eile nägin, et ta oskas ise ilma millegi abita põrandalt seisma tulla. Enamasti ta siiski eelistab millegi najal püsti tulla. Istumisega on natuke ikkagi jama, sest ta eelistab W-istes olla. Nüüd ta püsib sirged jalad ees istes ka, aga ise ta läheb sellesse väga harva. Koolis jälle räägiti, kui halvad need valed istumismustrid on ja mul muidugi hakkas süda valutama. Ma üritan tal kogu aeg valesid mustreid korrigeerida, aga alati ka ei jõua. Eks peab nii kaua korrigeerima teda, kuniks hakkab ilusa mustriga istuma. Halvad harjumused tekivad ju nii kiiresti ja nendest lahti saamine võtab kaua aega. Halbadest harjumustest rääkides siis Mathias imeb endiselt oma kahte sõrme. Kas kellelgi on mingit head nippi, kuidas sellest kombest lahti saada? Kõne poole pealt tal mingeid uusi sõnu pole, aga jutustab küll üsna palju oma titakeeles. Olengi nüüd siin sõnade (või sõna) ootuses, et tal tekiks mingid konkreetsed sõnad. Vahepeal tundub nagu ta ütleks midagi “aitäh” laadset. “Mamm-mamm” (söögi kohta) on ka endiselt teemas.

Sel kuul ilunumbreid pole, sest järgmine arstiaeg on alles 1-aastaselt. Nii et järgmises Mathiase postituses on numbrid ka. Arstidest rääkides siis üleeile käisin Mathiasega EMOs, sest tal tundus mingi veider muhk peas olevat. Ta ise tundus täitsa tavaline, et midagi nagu viga pole, aga südamerahuks tahtsin siiski lasta ta üle vaadata. EMOs öeldi, et ongi muhk ja peame jälgima. Kui nädalaga ära ei kao, siis tuleb uuesti näitama minna.

Titepeol laululapsi kuulamas ja vaatamas
Pärast spaad käisime Vapianos söömas. Mathias oli üsna rahutu ja pidime ruttu-ruttu ära sööma. Kahjuks ei olnud temale sealt menüüst mitte midagi võtta.
Seda meest pildile püüda on järjest keerulisem. Seekord siis tordiga pilt püsti seistes.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s