Mathiase üheksas elukuu

Pühad peetud ja aeg uus blogipostitus teha. Räägin natuke jõuludest ka, sest need olid Mathiase esimesed jõulud. Ma täiega pabistasin, kuidas Mathiasega jõuluüritustel käimine välja tuleb, aga läks täitsa valutult, kui mõned väsimuse-nutud välja arvata. 24. detsembril käisime vanaema Marju juures jõululõunal ja seal sai Mathias päris palju onutütrega mängida. Sama päeva õhtul käisime Markuse maal, kus oli suurem seltskond koos. Mathias oli seal ainult tunnikese üleval ja siis tuli ööunne minna. Sellest esimese osa magas ta ilusti oma vanatädi magamistoas põrandal beebipesas, mille talle madratsitest ja tekkidest tekitasin. Ja teise osa magas juba kodus oma voodis. Ma mõtlesin, et ta läheb võõras kohas raudselt unise peaga rändama kui üles ärkab, aga beebipesa ääred ikkagi takistasid teda, sest sealt kaugemale ta polnud läinud, kui ta nutu peale üles korrusele jõudsin. 25. detsembril oli Mathiase 9. minisünna ja selle päeva veetsime kodus. Avasime hommikul jõulupakid ja sõime torti. Seekord polnud üldse mingit tordi söömise isu, sest jõulusöögist oli kõht ja isu nii täis söödud ja oleks parema meelega tordi ostmise vahele jätnud, aga kui 8 kuud juba niimoodi pilte on tehtud, siis tuleb ikka traditsiooni hoida ja lõpuni välja teha. Mathiase esimesed jõulukingid olid: mängutraktor, mille peale saab istuda ja sellega ringi sõita, värviline-helisev-plärisev käimistugi, mänguasjakast (vanemate lemmikkingitus 😀 , sest varem olid kõik tema asjad ühes koledas katkises pappkastis. Me mõtlesime Jyskist ühe suure kasti tema asjade jaoks osta, aga vot see kingitus lahendas meie mure 🙂 ), Minnie ja Mickey legoklotside moodi klotsid, pehmed värvilised numbritega ja muude vidinatega kuubikud, Ilmar Tomuski raamat “Hundi sõbrad” ja üks näputoidu porgandipulkade pakike. Sai vist kõik. Need olid siis teiste poolt tehtud kingitused. Meie kinkisime talle torni ladumise komplekti ja majakese, kuhu saab erinevaid kujundeid ja elukaid sisse panna. Proovisime mingeid arendavaid mänguasju leida talle, sest tal polnud veel selliseid. 26. detsembril käisime minu tädi juures külas ja seal oli minu Tallinna vanaema ehk Mathiase vanavanaema ka. Seal pidin ma Mathiasel kogu aeg silma all olema, sest koht oli täitsa võõras ja sealseid inimesi oli ta vähe näinud ka. Üldiselt oli siiski tore ja seal oli üks väike lastenurgake ka, kus ta sai mängida.

Ma jälle ei mäleta, kus me käinud oleme ja mida teinud. Ahaaa… pildistamas ju käisime! Käisime taaskord Anetti juures. Raseduspildid said ju ka temaga tehtud. 🙂 Tegelikult pildistamine oligi vist koos jõuludega selle kuu selline erilisem sündmus. Ma ei kujutanud üldse ette, kuidas temaga pildistamas läheb, sest ta on ju nii püsimatu ja minu meelest oligi teda päris raske pildile saada. Tal oli vaja ikka sülest ära pääseda ja ringi tuuseldada. Nii palju energiat läkski temaga mässamise peale. Ma hullult kartsin, et Anettil oli meiega megatüütu, sest Mathias on üks väike rüblik. 😀 Õnneks ikka saime ilusad perepildid Mathiasega ja sel ajal, kui Mathias Markuse telefoni järas, saime koos Markusega ka mõned klõpsud tehtud. Igatahes ma pärast rääkisin Anettiga ja ta ütles, et polnud üldse tüütu meiega. VIUHHH, mul langes kivi südamelt! 😀 Aga täitsa veider oli pärast tagasi mõelda, kuidas ma suure kõhuga pildistamas käisin ja nüüd siis see väike inimene, kes mul alles pea 9 kuud tagasi kõhus oli!!!, mässas ringi ja püüdsime hoopis teda pildile saada.

Sel kuul sai kaks korda spaas ka käidud. Ühe korra käisime kõik koos kolmekesi ja teine kord kahekesi Markusega. Koos sai käidud V spaas, kus olime ühe öö ja kus Mathiasele väga meeldis. Kui ta muidu kodus magades ärkas iga tunni-kahe tagant ööune ajal, siis spaas magas mingi 3-4 h jutti! Aga spaas oli tõesti palju tegemist lapsel ja minu meelest kõige lastesõbralikum spaa, kus ma siiamaani käinud olen. Hommikusöök restoran Joyce’is oli Mathiase jaoks esimene n-ö väljas söömine ka. Panime ta laua taha söögitooli istuma ja lisaks oma smuutile järas ta veel hommikusöögilauas pakutavaid apelsini ja melonit. Laud ja Mathias olid korralikult plögased, aga õnneks põrandale või kuskile mujale ta midagi ei ajanud. Tegelikult ta oli väga tubli ja sõi ilusti, lihtsalt selline tavaline segadus mis tittede söögilauaga ikka kaasas käib. 😀 See oli vist meie esimene perekondlik hommikusöök ka. Kodus meil ju mingit normaalset lauda pole, mille taga saaksime kõik koos süüa. Selle eelduseks oleks muidugi see ka, et meie söögiajad kattuksid Markuse omadega, aga enamasti teda siiski nendel aegadel kodus pole ja niisiis söömegi me kõik eraldi. Tavaliselt ongi nii, et ma annan kõigepealt Mathiasele tema söögi ära ja siis söön ise. Ma tean küll, et soovitatakse koos lapsega süüa, et talle söögilaua kombeid õpetada ja et ta õpiks vanemate eeskujul toiduga ümber käima, aga meil ei tule sellest hetkel midagi välja. Võib-olla millalgi saan seda rohkem praktiseerida. Nii, aga teisest spaakäigust ka. Nimelt käisime Markusega Põlvas Sõstra spaas ja väga mõnus oli üle pika aja täitsa kahekesi midagi teha. Mathiase panin ööunne ja vanaema jäi teda hoidma. Mathias ärkas küll üles vahepeal, aga vanaema sai temaga väga hästi hakkama ja sai ta uuesti tuttu.

Ma isegi ei viitsi enam Mathiase une teemadel jahuda ja lepin sellega, et kuni kolmanda eluaastani ongi lastel uneprobleemid normaalne nähtus. Tegelikult need polegi probleemid, vaid normaalne kasvamise osa. Mulle meeldib see ütlus, et mitte lapsel pole probleem magamisega, vaid vanematel on probleem lapse magamisega või mitte magamisega, kuidas võtta. 😀 Laps magab siis, kui laps tahab. Ja nii ongi. Muidugi on palju neid beebisid, kes sellises vanuses magavadki terve öö ilma ärkamiseta, aga Mathias pole nende hulgas ja see on täiesti okei. Ta ei peagi seda veel tegema. Eelmise postituse jätkuks ütlen, et meie jaoks on siiamaani pikalipanemise meetod töötanud selles mõttes, et ma olen saanud ta oma võrekasse uinuma, aga mingit tervet ööläbi magamist see taganud pole. Nüüd viimased kaks nädalat ma pole seda meetodit rakendanud, sest Mathias jäi haigeks ja olen teda jälle rinna otsas magama pannud, sest pikali panemise meetodiga kaasneb enamasti ikkagi natuke või palju nuttu ja ma ei taha, et ta oma tatise nina veel rohkem tatti täis nutaks. Seekordne haigus on võrreldes eelmise kahe korraga teistsugusem, sest Mathiasel oli esimest korda kõrgem palavik, no nii 38.1-5. Õnneks kestis see palavik vaid ühe päeva, aga tatine on ta siiamaani.

Arengus olen ma märganud, et Mathias on järjest rohkem iseloomu hakanud näitama. Kui ta midagi tahab, siis annab sellest ikka häälekalt märku. Mulle tundub, et ta on hakanud ütlema “mämm-mämm”, aga ma pole veel päris kindel, kas see on juhuslik või tõesti on tal tekkinud seos söömisega. Ta on õppinud uksi avama ja lemmikkoht on vannituba. Igal võimalusel ronib sinna ja kui uks on kinni, siis mõnikord vigiseb selle taga, et lahti tehtaks. 😀 21. detsembril ta korraks istus kätega karbile toetades. 25. dets nägin, et ta istus korra ilma toeta ka, aga see oli hästi lühiajaliselt. Nüüd viimastel päevadel olen näinud, et ta on püsinud veits pikemalt lahtiste kätega istumisasendis. Kahjuks harrastab ta W-istet ka muidugi. Nii et n-ö päris istumisasendis (sirged jalad ees) ta iseseisvalt olla ei oska. Täna, 28. dets nägin, et ta seisis mingi 5 sekundit lahtiste kätega ja ei kukkunudki selili. 😀 30. dets märkasin, et ta oskab kükitada-seista-kükitada ilma kuskil kinni hoidmata. Need oskused on veel ebakindlad, aga eks lähebki natuke harjutamist vaja nüüd. Need asjad lähevad küll kümnenda elukuu sisse juba, aga mõtlesin, et panen siiski siia kirja. Minu jaoks on “mure” praegu see, et ta ei istu veel ja üldse ei tahaks, et ta selle valesti istumise endale juurutaks, aga nii raske on teda takistada seda tegemast. Samas käisime just arsti juures ka kontrollis ja tema ütles, et Mathias on pigem arengust ees ja et istumise pärast ei pea veel muretsema ega seda peale pressima. Aga no niiiiii hullult ootan, et ta istuks juba ise ilusti. Nii veider on vaadata, kuidas paljud temavanused juba istuvad ja üldse ei oskagi seda ette kujutada, et Mathias ka täitsa ise istuks ja nt mängiks istudes. Tundub nii imelik vaatepilt. 😀 Aga püüan siis rahulikult edasi oodata seda püha istumist! 😀

Lõpetuseks tahan öelda, et nii-nii äge on vaadata, kuidas Mathiasest on kasvamas üks oma iseloomuga ja isiksusega väikene inimene. Iga päev saab temaga nalja ja ausõna mu põhilaused kogu aeg on “Sa oled nii nunnu!” ja “Miks sa nii nunnu oled?!” 😀 Aga tõesti on selline lõputu armastus tema vastu. Mitte et ma varem poleks teda armastanud, aga viimasel ajal on see armastus kuidagi eriti suureks kasvanud. Seda tunnet ei olegi võimalik sõnadesse panna. Lihtsalt väga soe armas ja uhke tunne on olla tema ema. Ta on järsku kuidagi nii osav, asjalik, lõbus, arukas, uuriv, naljakas, tähelepanelik… ja no muidugi NUNNU! 😀

päike
Niisama mingit mänguasja juppi järamas
vspa
Nunnud V spaas
tordipilt
Proovisime tordiga ka pilti teha, aga “mind te juba nii lihtsalt kinni hoida ei saa!” 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s