Mathiase seitsmes elukuu

Praegu on juba minu sünnipäevakuu käimas ja Mathiase seitsmes minisünna jäi oktoobrisse, aga nüüd lõpuks jõudsin blogisse tema seitsmendast elukuust rääkima. Tegelikult mul oligi plaan oodata tänaseni, sest täna käisime perearstil ja saime ilunumbrid teada. Nii et nüüd saan need ilusti postituse lõppu lisada, nagu kombeks.

Mul on jällegi nii raske meenutada, mis toimus, sest mälu on endiselt halb ja ma arvan, et paranemismärke võib hakata otsima siis, kui lõpuks normaalselt kunagi magada saan jälle. Keha on tegelikult harjunud selle hakitud unega. Eks mõned päevad on ikka eriti rasked, aga kuidagi ma loivan siis need hullu väsimuse päevad läbi ja mingi hetk tunnen jälle ennast natuke rohkem inimesena. No näiteks siis, kui Mathias otsustab päeval pea 2h järjest magada! Praegu ongi nii, et ma teen kõik tema kodused päevauned temaga koos. Neid on tal hetkel 2-3 ja kestavad ~30-minutist kuni 2 tunnini. No need pikad uned on siiski pigem harvad, sest ta on endiselt vähese unega laps. Ma proovin ikka, et ta saaks oma vajalikud ~14h und ööpäevas kokku, aga kogu aeg ei õnnestu ja siis ma väga ei stressa ka selle üle nii palju kui varem. Minu meelest see une teema on üldse üks kõige suurem küsimärk lapse kasvatamise juures. Mina teen näiteks nii palju “vigu”, mida ei soovitata teha, sest pärast on endal raskem. No minu vead on siis näiteks need, et magan Mathiasega päeval koos, panen ta rinna otsas magama, öösiti jääb ta tihti mulle kaissu (ma kas ei suuda teda oma voodisse tagasi tõsta, sest olen nii väsinud lihtsalt või vajun ise poole imetamise pealt ära). Samas ma mõtlen, et ta on ju nii lühikest aega nii pisike ja mulle meeldib temaga koos magada ja minu jaoks on lihtsam ta rinna otsas magama saada… küllap ta millalgi ikka hakkab ise ka üksi magama jääma ja ei ela enam rinna otsas. Kõik ju kasvavad suureks ja milleks tõmmelda, pigem naudin seda lähedust ja tema nunnudust, sest aeg tõesti läheb NII kiiresti! Juba on ta seitsmekuune ja kohe kaheksa ja siis varsti juba aastane! Appi!

Nii, aga võtan siis telefonist oma märkmed lahti ja hakkame pihta. Päev pärast 6-kuuseks saamist ehk 26. septembril sai Mathias esimest korda proovida muud sööki peale rinnapiima. Ta sai esimest korda lisatoitu, milleks oli minu tehtud suvikõrvitsapüree. Ütleme nii, et ta polnud sellest eriti vaimustuses. Tegin talle soojaks ~20g püreed, aga enamuse ajas ta välja ja oksendas ka ühe korra. No ju siis oli ikka vastik. 😀 Järgmistel päevadel läks söömisega natuke paremini ja rohkem sööki jõudis ikka kõhtu ka. Nüüdseks võin öelda, et ta sööb üsnagi palju. Ma pakun talle kuskil 100g toitu päevas, aga kõik muidugi kõhtu ei jõua. Tema menüüs on siiamaani olnud hommikuti riisipuder smuutiga, lõunal juurikad lihaga (porgand/suvikõrvits/kõrvits ja veise- või lambaliha). Nüüd viimastel päevadel olen harjutanud teda ka näputoiduga ja talle hullult meeldib. Eile näiteks järas õuna nii suure isuga, et lausa lust oli vaadata. Ainuke mitte lõbus osa näputoidu juures on see, et ta ajab veel nii palju kurku ja muudkui läkastab, aga eks harjutamine teeb meistriks. Ma arvan, et me hetkel jätkamegi niimoodi mõlemaga – püreedega ja näputoiduga. Ma ei hakka mingit ranget näputoitlust taga ajama, kuigi alguses mõtlesin küll, et valingi ainult selle ja unustan ära need püreed. Ma lihtsalt lähen nüüd vooluga kaasa ja vaatan, kuidas ta ise soovib.

Mathiase seitsmendasse elukuusse jäid mõned sõpradega chillimised ka. Praegu on tema kaks põhilist sõpra väike Valter ja väike Maki. Me ikka proovime üksteisel külas käia aeg-ajalt. 29. septembril käisimegi esimest korda Makil Tartus külas ja meile mõlemale väga meeldis. Minul oli tore Merilyniga lobiseda ja vaadata kuidas lapsed koos toimetavad ja Mathiasel oli äge võõraste mänguasjadega mängida. 😀 Laste koos mängimisest veel rääkida ei saa, pigem nad lihtsalt katsuvad üksteist ja vaatavad, mis imeloomad need teised beebid veel on. 4. oktoobril tuli lõpuks Valter meile esimest korda külla. Muidu oleme ainult meie Kadril ja Valteril külas käinud, aga nüüd siis vastupidi. Jällegi oli täiega tore. Simba sai veits terrorit Valterilt, sest Valter ikka palju kiirem kui Mathias ja Simba polnud selleks valmis ilmselt. 😀 Rohkem Mathiasel vist see kuu külaskäimisi ei olnud. Ühel üritusel sai ta ka käia ja selleks oli tõukerattaliidu hooaja lõpetamine. Seal mul temaga eriti lihtne polnud, sest nii pisikesele seal tegevust ja kohta veel polnud. Magamise ajaks pidin temaga näiteks autosse istuma minema, sest muudmoodi ta lihtsalt magama ei jäänud. Kui teised lapsed jooksid ringi ja möllasid seal, siis Mathias pidi süles terve aja istuma, sest põrandale ei saanud teda seal panna. Siiski ma ei kahetse, et käisime ja üldiselt oli vahva.

Arengust ka. Seekord on kuidagi eriti palju suuri asju toimunud üksteise järel. 30. septembril läks ta esimest korda ise külgistesse ja püsis ka seal mõned sekundid, mitte ei kukkunud ümber nagu muidu. 11. oktoobril märkasin, et lisaks niisama häälitsemisele hakkas ta ütlema silpe ba-ba-ba-ba ja ma-ma-ma-ma. See peaks vist siis lalisemine olema. 12. oktoobril proovis paar käputamisliigutust teha ja sealt edasi hakkaski täitsa käputama. Nüüd on ta nii kiire, et raske on sammu pidada! Eriti kiire on ta muidugi siis, kui külmkapiuks lahti tehakse (sest ooooooo, mis aarded seal küll peidus võivad olla!) ja kui kellelgi vetsuuks lahti jääb, sest Simba liivakastis on ju ka kindlalt midagi ägedat ja salapärast peidus! 😀 Tema ringi rändamisega seoses oleme järjest kodu ka babyproof’ima hakanud – juhtmed peitu, asjad kõrgemale, pistikutesse kaitsmed, Simba söögikandik köögikapile, apteegikarp käeulatusest ära jne. Mõned päevad pärast käputama hakkamist, hakkas ta ennast ka igale poole püsti tõmbama ja nüüd veedabki ta väga suure osa oma ärkveloleku ajast millegi najal püsti seistes. Selle püsti ajamisega on tulnud ka väga palju kukkumisi. Esimesel päeval ta kukkus vist mingi kolm korda lihtsalt selili ja lõi pea ka muidugi ära. Nii õudne. Siis oli mingi aeg paus kukkumistest ja nüüd on ta kukkunud mõnikord siis, kui maandub tagumikule ja sealt kukkub kuidagi kummuli. Õnneks nüüd ta on suutnud oma pead ka hoida rohkem, et seda siis nii palju ära löönud pole. Ta lemmiktegevuseks on minu seljas ronimine ja turnimine. Oma mänguasjadega mängib ta suhteliselt vähe ja pigem kakub kõike muud. Simbaga on neil ka mingid oma mängud kujunenud. Üks mäng on selline, et Simba kõnnib ees ja Mathias käib tal järgi ja üritab kätte saada. Teine mäng on selline, et Simba ise käib Mathiase juures õrritamas teda: Simba läheb lähedale – Mathias üritab haarata temast – Simba jookseb kuskile kaugemale – Simba tuleb jälle tagasi ja läheb Mathiase lähedale – Mathias üritab haarata jne. Simba on muidugi palju tuuseldada ka saanud Mathiase käest, ta on ikka korralikke tuuste tal välja tõmmanud. 😀 Täitsa teisel teemal ka… haiglas ujumiste ja võimlemistega on meil nüüd kõik, aga ühel viimastest, 15. oktoobril sukeldus Mathias esimest korda. Ei tõmmanud vett kurku ega midagi. 🙂 Teine kord ujumas tõmbas päris korralikult vett kurku ikka, aga see käib asja juurde.

Ja viimaseks praeguse aja põhiteema – HAMBAD! Need muutsid ööuned ikka eriliselt katastroofiliseks (loe: väga palju ärkamisi) ja tegelikult pole ta oma endise magamismustri juurde tagasi tulnudki ja kas tulebki, kes teab. Igatahes 15. oktoobril ma märkasin, et minu poolt vaadatuna paremal üleval paistis igemes hammas ja 16. oktoobril oli selle hamba ots juba välja tulnud. 17. oktoobril tuli vasakule üles teise hamba ots ka välja. Nüüd on paista üleval ja all külgedel hambad igemes. Nii et üks kõva hammaste kasvatamine käib. Kõige hullem oligi seal oktoobri keskel, kui algas üles hammaste tulek, sest siis ta ärkas ainult ja ainult nuttes ja seda kõigist unedest. Muidu ta öösiti üldiselt ei nutnud, vaid vähkres niisama, aga nüüd lihtsalt karjus nii kui üles ärkas. Üldse oli ta hästi viril, jäi halvasti magama ja kõigele lisaks jäi teist korda haigeks ka. Tegin talle siis nii palju auru kui suutsin (ka öösiti) ja ta sai üsna ruttu terveks. Ülesse tulid tal hambad kindlasti raskemini kui alla ja hambaarst ütles, et see ongi nii, kuna ülemised hambad suuremad. Eks ta loogiline ole jah, kui nüüd mõelda. Õnneks praeguseks on hammaste möll natuke tagasi tõmmanud, aga tundub, et see trall kestab veel mõnda aega… eks näis.

Aa, üks vahva tähelepanek veel. Mulle tundub, et Mathias teab nüüd oma nime ja täitsa reageerib ka sellele. 🙂 Ja lõpetuseks 7. elukuu ilunumbrid: kaal 9000 g (+270 g) ja pikkus 72,5 cm (+0,5 cm).

papi all
Olin teises toas ja läksin vaatama, mis ta teeb magamistoas. Ta niisama papi all chillimas 😀
7kuud
Seekord pidin üksi temast pilti tegema ja see oli tegelikult päris raske! 😀 Jõudsin ühe pildi ära teha ja juba ta keeras tordile otsa ja tort läks lömmi natuke, aga suutsin päästa nii ta riided kui ka tordi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s