Markus: Mathiase kuues elukuu

Alustuseks olgu hoiatatud kõik need, kes harjunud seda blogi regulaarselt lugema. Sel korral on trükimasina taha möllama lastud Mathiase isa, mistõttu saab käesolev postitus suure tõenäosusega olema tavapärasest oluliselt erinev. Juhul, kui sul on näiteks potiga piim pliidil podisemas või parasjagu käsil mõni teine samavõrd tähtis tegevus, siis soovitan selle pooleli jätta või naasta antud kirjutise juurde alles siis, kui muud asjad tehtud. Miks nii? Sest enamasti, kui mind mingil teemal juttu vestma lasta, kipub see jutt ülemäära pikaks venima ning reeglina ei lase ma end heidutada ka tõsiasjast, et lugeja seda lugeda või kuulaja kuulata ei viitsi. Aga nüüd siis asja kallale…

Mathias on praeguseks juba poole aastane ja õigupoolest pole mul õrna aimugi, kuhu need kuus kuud nii kiiresti kadunud on. Üldiselt pole mul kombeks sellistest asjadest väga avalikult ja laiemale auditooriumile rääkida, aga kuivõrd mind nüüd esimest korda poole aasta jooksul siia kirjutama lasti, siis leian, et kogu loo ausalt ära rääkimiseks tuleks ikkagi alustada algusest. Evelin on eelmise viie kuu jooksul erinevates postitustes üsna kronoloogilises järjekorras kirja pannud kõik tähtsamad sündmused ja käigud ning tema märkmete põhjal (sest isa ennast on viimase poole aasta jooksul hakanud vaevama üks A-tähe pealt eesnimega Saksa vanamees) üritan seda samuti teha. Esmalt, nagu lubatud, aga täitsa algusest.

Ma pole ennast kunagi pidanud suurematsorti perepunujaks (mitte, et mu pere mulle tähtis poleks – pigem hoopis vastupidi) ning umbes poolteist aastat tagasi oleks ma veel üsna kindlasti vastanud „ei”, kui keegi küsinuks, kas või millal ma lapsi saada soovin. Mingil imelikul põhjusel arvasin, et see pole vähemalt hetkel minu jaoks oluline ning lähtusin motost, et „aega on selle kiire asjaga”. Viimased pool aastat on need seisukohad totaalselt ümber lükanud ning midagi paremat, kui iseenda väikese koopiaga tegelemine on raske ette kujutada. Seda tunnet, mis valdas mind hetkel, kui vastsündinud Mathias (nimi oli selleks hetkeks juba üsna kindel) mulle sülle anti, on võimatu kirjeldada ning õigupoolest ei teeks ma seda isegi siis, kui see võimalik oleks. Seega alates märtsi lõpust on mu elus üks väike vahva sell, kes vahel harva küll kohutavalt tigedaks ajab, kuid 99% juhtudest siiski mind südamest naerutab ja rõõmustab. Kuidas see väike nagaman siis oma kuuenda elukuu mööda saatis?

24. august jäi küll õigupoolest veel viiendasse elukuusse, kuid ilmselt on sellel A-tähega Saksa vanamehel jäänud aeg-ajalt mahti ka Evelini kollitada, mistõttu sel päeval toimund tähtis sündmus eelmises postituses kajastamata jäänud. Igatahes sel päeval vedasime Mathiase endaga kaasa käsipallipealinna Mekasse Mesikäpa Halli, kus Põlva Cupi raames madistasid tiimid Eestist ning lähiriikidest. Mathiasele see ettevõtmine sugugi ei sümpatiseerinud – kohtunike vilistamist, kogukate spordimeeste tossude müdinat ning time-out’i tähistavat udupasuna undamist jaksas vennike kuulata maksimaalselt 10 minutit, misjärel Evelin ta sisse pakkis ja veidi vaiksemasse kohta rahunema viis.

mesikäpas
Patsaanid Mesikäpas

Ka 1. septembri sündmused on seotud käsipalliga – kuivõrd katse number 1 näitas, et Mathias just kõige suurem käsipallientusiast veel esialgu ei ole, siis Põlva Serviti euromängule me teda kaasa tarima ei hakanud. Käisime Eveliniga kahekesi vaatamas, kuidas Põlva poisid Alpi vägilastega madistavad ning kutsusime Mathiase vanaema teda hoidma. Mathias oli sel päeval väga hea poiss, kuigi magamisest ei tahtnud üldse midagi kuulda.

5. september oli samuti väga põnev päev, vähemalt nii selgub Evelini märkmeid lugedes. Mina ärkasin 7.30 üles ja sättisin end kaheksaks tööle, kust naasin umbes viie paiku. Sel ajal, kui mina kõvasti tööd murdsin, käisid Evelin ja Mathias aga kõrvalmajas külas väikesel Valteril, kes on hetkel üks Mathiase põhilistest sõpradest. Mathiasele külas käia meeldib, eriti põnev on teiste laste mänguasjadega mängida, sest enda mänguasjad on ju nii igavad ja mõttetud. Peale selle on tore teise poisiklutiga põrandal ringi parkuurida ning teineteist riietest sakutada.

Septembri esimene täispikk nädal oli üleüldse pungil erinevatest külaskäikudest ning Mathiase kalender paari päeva jooksul tippkohtumistega täidetud nagu välisministril Kagu-Aasia visiidil. Laupäeval, 8. septembril käisime terve perega külas vanaema Marjul – Mathias sai seal vaiba peal ringi maurata (sest kodus ju ei saa) ja meie vahelduseks sooja sööki süüa. Tegelikult selle toitumisega nii kriitiline seis ei ole, aga üldselt on välja kujunenud nii, et süüa teen meie peres mina ja mul on lihtsalt septembris kiire olnud, mistõttu on tore, kui vahepeal kuskil mujal süüa saab. Nali naljaks. Marju juures oli külas veel Mathiase onu Erkki ning onu Rasmus koos oma tütre Caroliniga.

Laupäeval tegime ema juures seedeelundkonnale esimesed venitusharjutused ning päev hiljem suundusime Ihamarru, et seal kartul üles võtta ja pärast kogu üles võetud kartul šašlõki kõrvale ära süüa. Tegelikult päris kõiki korjatud kartuleid ära ei söönudki, umbes pooled jäid veel talveks keldrisse ka. Mathias oli alguses pisut jonnine – küllap see kartulivõtt talle ikka väga ei meeldinud, aga lõpuks rahunes ja nautis elu täiega. Kui meeleolu juba rõõmsam oli, tegime ka väikese fotosessiooni – kaameranuppu vajutas tädipoeg Ardi, talle poseerisime mina koos Mathiasega ning täditütar Kärt koos oma väikese Tanieliga.

Suur pidustustelaine kipub pahatihti kehva enesetundega lõppema ning nii juhtuski, et kaks päeva peale maal käimist jäi Mathias esimest korda haigeks. Kuivõrd perearst otsustas puhata, aga poisi tervis hakkas esimesi lagunemismärke ilmutama, siis suundusime EMOsse. Kurk oli punane ja köha rögane, temperatuuri kraadiklaasi andmetel 37.0. EMOst saadeti meid koju ning anti karm korraldus lapsel hoolega silma peal hoida. Kuivõrd järgnenud ööl magas Mathias väga halvasti ja oli hommikuks ikka päris tõsiselt haige, siis läksime EMOsse tagasi ning Mathias koos Eveliniga jäetigi haiglasse. Poisil oli kõri turses ja põletikune, kõht lahti ja hääl ära, köhis metsikult ning tatti voolas ojadena, öösel tõmbas magades hinge kinni ning hakkas ka kõõksuma – üsna kaunis kirjeldus, kuid täpselt nii hull see asi oligi. Haiglas tehti aga suurepärast tööd ning juba järgmisel hommikul sai Mathias koju tagasi – minul ka tuju väga hea, sest pidin sel päeval esimest korda kooli minema ning ausaltöeldes polnud hommikul mingisugust meeleolu sinna minna teades, et laps päris tõsiselt haige ja haiglas on.

Haiglas olemise lühikese aja sisse mahtus ka üks ajalooline ning esmapilgul väga ehmatav moment – nimelt suutis patsaan voodis sedavõrd vingelt müdistada, et potsatas voodist alla nagu küpse antoonovka keset septembrit. Õnneks on Mathias vist kodus Simbalt üht-teist õppinud (see lollakas kukub pidevalt igalt poolt alla, ükspäev kukkus näiteks aknalaualt lapse vanni, mis parasjagu aknalaua all oma karmi saatust ootas) ja maandus õnnelikult. Tänaseks võib öelda, et üks ei jäänud teiseta ja paar päeva tagasi suutis väikemees kodus voodist alla prantsatada. Kuidas ta seda suutis, on raske öelda, sest kui Mathias magama jääb, laob Evelin talle ette sellised barrikaadid, millest kangelaslikku kaitselahingut pidav väejuht ainult unistada oskaks. Kuidagi ta neist läbi murdis, aga taaskord tegi Simbat ja 5 sekundit hiljem juba naeris, kaks klotsi suus rõõmsalt välkumas.

Mathias ja Evelin käivad ka taastusravis võimlemas ja basseinis suplemas (jälle sel ajal, kui mina raskelt tööd murran). Enamus basseinitunde on veel ees ning kui need ükskord käidud saavad, siis loodan, et nad hakkavad ka minu töö juures basseinis lustimas käima. Haiguse jms tõttu on Mathiasel mõned korrad võimlemist vahele jäänud, aga 18. septembril oli üks harvadest kordadest, mil ta sinna jälle kohale jõudis. Seal õpetati talle roomamismustrit ning poiss võttis kenasti õppust – roomas nii haiglas kui ka pärast kodus mati peal. Roomamise selgeks õppimisest alates on tüübiga ikka väga keeruline sammu pidada – muudkui uhab mööda elamist ringi, kord kakub sahtleid (millest jõud veel üle ei käi), kord mekib Simba toidukausist kallerdises lambaliha.

Kuivõrd ettevõtlikule noormehele on ainult korterit mööda ringi roomamisest vähe, siis juba neli päeva hiljem võttis koos emaga ette uue spordiala. 22. septembril avati uus ja renoveeritud linnastaadion, kus mina isiklikult ametikohustusi täitsin. Evelin ja Mathias aga chillisid niisama ringi ning nautisid mõnusat septembrikuist vihmasadu. Lisaks võtsid nad osa beebikärude paraadist – kõige esimese staadioniringi uuel spordiareenil said läbida potentsiaalsed tulevikutegijad oma beebikärudes. Mathias oli enne starti väga pahas tujus ja jonnis, aga nii, kui kõlas stardisignaal, jäi poiss magama ning ootama, et ema tähtsalt mõõduvõtult kõrge kohaga naaseks. Kärutajad läbisid distantsi sõbralikus üksmeeles ning külg-külje kõrval, Mathiasele jäi mälestuseks ka võistluse ajaks Evelini seljale kleebitud stardinumber, millel tema nimi suurelt ja punaselt kirjas.

staadionil
Esimene ring uuel linnastaadionil

Õhtupooliku veetsime kogu perega taas Mesikäpa Hallis. Evelin ja Mathias tulid vaatama, kuidas me Arcwoodi meestega Servitile hambaid hakkame näitama. Mina piirdusin sedapuhku soojendusega – kes veel ei tea, siis olen hobikorras legomees ning kipun üsna tihti katki minema. Nii ka seekord ning platsil müttamise asemel tegin hoopis pingil statistikat ning piilusin ka poole silmaga, kuidas väikemees end tribüünil üleval peab. Selleks korraks olin talle juba Tartust toonud helisummutavad kõrvaklapid, et viled ja madin kõrva ei kriibiks. Käsipalli käis Mathias vaatamas ka päev hiljem – mängu esimese poolaja oli väga vahva poiss ning elas innukalt kaasa, teisel poolajal veidi väsis, aga päris jonnima ei hakanud. Tundub, et tubli spordientusiasti potentsiaali on isalt kõvasti päritud.

Kõige tähtsam päev oli aga 25. september – siis sai Mathias kuue kuuseks ning sel puhul pidasime maha ka tähtsa koogisöömisvõistluse. Enese kiitmiseks pean ütlema, et mina loomulikult võitsin, sest maailmas on vähe inimesi, kes minuga võidu süüa suudavad. Tegelikkuses oli aga nii, et külla tulid Mathiase mõlemad vanaemad ja vanaisad ning tädi Grete – sõime veidi pitsat ning kooki, ajasime juttu ja veetsime niisama toredalt aega.

Selline see Mathiase kuues elukuu siis oligi. Loodan, et lugejaid oma pikkade ja lohisevate lausetega ära ei väsitanud ning isegi, kui väsitasin, siis luban, et enam see ei kordu. Seega edaspidi võite ikka julgelt Evelini blogi edasi lugeda, vähemalt mõnd aega, kuniks mind taas siia mööbeldama lastakse.

Aga lõpetuseks – Mathiase jõu- ja ilunumbrid kuuenda elukuu lõpus: kaal 8730 g (+510 g) ja pikkus 72 cm (+4,5 cm). Parajalt pikk ja paks mees oma parimates kuudes.

sünna
Praegu tordi-, tulevikus spordimees

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s